Tartust Viljandi

“Anna siia!” käsutas Põseke äsja Viljandist kahepäevaselt koolituselt tagasi jõudnud ning nüüd hilist õhtusööki nautiva proua ema kahvlist otsusekindlalt kinni kahmates, vaatas siis lapsevanemale otsa ning võttis nähtu lühidalt, ent ammendavalt kokku: “Emme lillid! Tiida ee-lillid. Titsa ee-lillid, Au ee-pillid, emme lillid! Aasa lillid, aa lillid  (tõlge limnoloogia leelest: Erinevalt oma lastest Põsekest, Pangaasiusest ja Ploomist on proua ema sunnitud kandma prille, korrigeerimaks lühinägelikkust, mille on ilmselt pärinud oma vanematelt, eelpoolnimetatud laste vanaemalt ning vanaisalt, kes ise samuti kuuluvad prillikandjate kilda – toim.).”

Ilmselt mõjub hästi, kui on tarvis end vahepeal lähisugulastele ka verbaalselt mõistetavaks teha! (Kodus ju muidu loetakse soove silmist.)

Ja eks tuleb tõdeda, et väike värskendav reis mõjus hästi ka proua emale, professionaalses ja igas muus plaanis (eriti igas muus plaanis). Esimesel õhtul raputasin pärast sisukat ja inspireerivat päeva kõik oma ülitoredad kolleegid maha ja hiilisin läbi krõbekülma Viljandi minema, et mitu tundi jutti ihuüksi õhtust süüa, lugeda, klaasike veini juua, kirjutada ja isegi mõni mõte mõelda! See, et surra, magada ega isegi undki näha hiljem kohaliku koolimaja palavuse tõttu suurt ei õnnestunud, on sellise õndsuse eest pea olematu hind (no kui inimesel on parasjagu käsil selline elufaas, kus ta loeb “Robinson Crusoe seiklusi” ja tunneb siirast kadedust).

Põsekese elu esimene emata veedetud öö vanaema pool oli möödunud sügavas unes ja päevad rõõmsalt, hea isuga ja tegusalt (eks meil olid ju plaanid enne ka täpselt läbi arutatud ja Põseke oli need innuka noogutusega heaks kiitnud) ja ülejäänud põrssapojad olid ka kuidagi erakordselt armsad üle tüki aja näha.

Lõpp hea, kõik hea, nagu armastab kirjandi lõpus tõdeda seitsmes klass.

Südamlik

Eelmise nädalavahetuse veetsime härraga kõhuviiruse käes sirakil. Ja kuna sellised surmalähedased kogemused panevad ikka elu põhiväärtuste üle mõtlema, seavad prioriteedid paika jne, siis tekkis tervenedes kohe hulljulge plaan mõni õhtu kahekesi välja minna. Mis sest, et me alles oktoobris käisime! Mis sest, et teisipäeva õhtul veetsime nagunii terve tunni kahekesi ehitustarvete kaupluses (remontika, romantika, mis seal nii väga vahet)! Uljalt sai paika pandud väike veiniplaan sõbrapäeva õhtuks. Nagu poleks homset!

Paraku selgus õige pea, et lastehoiu ikkesse rakendada plaanitud vanaema on sel õhtul hõivatud, järgmised õhtud aga meil endil tihedasti kultuuri täis topitud. Murepilved tihenesid ja paistis tõepoolest, et tuleb oodata järgmise oktoobrini või midagi. Kuni proua ema oma hää sõbra Uunokese kohvile kutsus ja muu jutu seas täiesti juhuslikult tekkinud plindrikujulist olukorda mainis. Uuno kergitas ilmses arusaamatuses kulmu ja õlgu (üheaegselt, meisterlikult!) ja küsis imestunult: “Aga mina?” No ja siis polnudki muud kui kaks tundi täiesti ehitusmaterjalivaba olemist väikese veiniga ja puha!

No ja järgmisel õhtul oli kohe pärast proua ema pikka töö- ja härra pikka ehituspäeva kavas teaater (Kristjan Sarv oli, saagu kõrvalmärkuse korras lisatud, täitsa minu Jaan Oks küll) ja lapsi hoidma palutud härra noorem vend koos kaasaga. No ja ikka ju mõtled, et kus nad nüüd niiviisi ja ei tahaks tüli teha ja inimestel on ju endal ka elu ja. Ja siis tuleb keset päeva sõnum, et noored ei tule mitte ainult lapsi hoidma, vaid küpsetavad ka pannkooki, milleks kõik moongi juba ostetud! Selline elu, ah! Sellised sõbrad! Mmuahh!

PS Laupäeval jälle käisin “Fausti” vaatamas. Oli selline eee…ekspressiivne. Aga suurem osa ajast vähemasti mitte igav.