Zombi-apokalüpsiseks valmis

Millalgi enne jõuluvaheaega, kui Põseke veel pooltki nii palju rääkida ei osanud kui praegu, õpetasid haigena kodus igavlevad vennad väikeõele ajaviiteks perfektselt selgeks sõna “zombi”. Perfektselt ses mõttes, et kui “aitäh”, “tere” jt napid ühikud Põsekese toonases leksikonis olid üldiselt veel suhteliselt limnoloogiakeelsed, siis “zombi” artikuleeriti alati rõhutatud selgusega.

Vahepeal on juttu kõvasti juurde tulnud, kolmesõnalised laused ja värki (esimesena “Anna siia titi!” (= anna võti siia!)  u kolmveerandkahesena); räägitakse ka abstraktsematest asjadest, nt teab Põsele, mida tähendab “teine” (teine käsi, teine jalg, teine komm, teine palg, kultuuriline teine jne), aga hääldusselgus on ikka kohati, nagu on. Sellepärast olidki kõik täna väga imestunud, kui Põseke Ploomi soovituse peale Pangaasiusele täiesti puhtalt ja rõhutatud ilmekusega teatas: “Tõmba uttu!”

Kellel ikka vennad on, ei see elus hätta jää!

Tõde või õigus

“Me panime täna maalitunnis kõik asjad juba enne õpetaja tulekut valmis, kõik maalialused ja veed ja nii, ja siis me saime nii vara valmis, et õpetaja lubas meil pärast lihtsalt mängida,” räägib Ploom rahulolevalt. “Ja siis me mängisime mingi peaaegu terve teise maalitunni aja pudelimängu, või noh, seda “Tõde või …””

Siinkohal sekkub teadjalt Pangaasius: “Aa, ma tean seda, see on nii äge, see “Tõde või õigus”!”

(Ploomil muidu lähebki neil päevil hästi. Õpetajagi kiitis, et laps on hakanud kõvasti koerust tegema. Ja muusikaõpetaja, et Ploom oli luba küsimata lastekoorist ära läinud (no olgu, tema just ei kiitnud). Pärast pikki sügis- ja talvekuid täis Ploomi lakkamatut muretsemist inimsuhete ja kodutööde pärast on seda kõike kuidagi kosutav kuulda.)