Meditsiinilist ja muudki

Tundub, et koolivaheaeg on nüüd viimaks reservatsioonideta käes. Tunnistused, kõik viimseni sellist rõõmustavat sorti, on kirjutatud ja kätte saadud. Koolilõpupiknik toimunud. Pangaasiusel breigitrenni ja klaveritunni lõpukontserdid peetud. Ploom on käinud klassiga rattamatkal ja proua ema kolleegidega meeleolukal ratta-, kanuu- ja saunaväljasõidul. Trennides on hingetõmbepaus. Pärnad õitsevad ja maasikad on magusad.

Põsekese uue, adenoidioperatsioonijärgse häälega esitatud jutuvada lülitub sisse hommikul kella 9 paiku.

“Iida magas hästi! Magas pika uune!” raporteeritakse särava naeratusega ja kinnitatakse igaks juhuks veel üle: “Magas hästi soolapakk!” (Sest kui heeringalaulus proua ema ju selge sõnaga laulab, et maitses hästi soolapakk, siis miks ei peaks sama väljend sobima magamise kohta.)

“Iida äjka ües. Täna Tattusse papa uude lähe. Emme koos, Kusta koos. Emme atta koos lähe ongi piale,” avaldatakse juba magamistoa ukse juurest soovi viivitamatult rattale istuda ning ema ja Pangaasiuse seltsis rongiga linna papa ja Ploomi juurde sõita.

Proua ema unisevõitu pomin rongiaegadest ja jätkuvast magamissoovist põhjustab arusaadavat pahameelt: “Tiidu-taadu (= Põsekese isiklik lemmikhüüdnimi – toim.) kohe Tattusse läheda! Täna kohe Tattusse lähedaaaaa! Ebaaus! Emme tulääää!” Et sõnad soovitud mõju ei avalda, kistakse proua ema igaks juhuks natuke juustest ka, aga ainult senikaua, kuni ohver väga kurvaks jääb. “Ohkem ei tee!” nenditakse siis kahetseval toonil, manatakse kaval nägu pähe ja trügitakse voodisse tagasi. “Iida emme kallis on! Emme kallis sõbe on! Poe kaissu! Iida pikuta siin emme kõlla peal (= limn kõrva peal kõrval). Iida nallamees on!”

Seejärel suundub naljamees ja kallis sõber maja pealt ärksamaid hingi otsima. “Iida õue minna! Liivakasti! Atta sõita, kiie (= limn kiiver) pähä! Iida oskab! Lille kasta! Maa (= limn vanaema) koos, Kusta koos. Iida maa õue kutsub! Emme tudub meel, Iida ukse tinni paneb. Iida jaksa küll, tasapisi! Maa koos amput ugeda (= limn raamatut lugeda)!”

Sammud tatsavad koridori mööda kaugemale ja reibas vadin kandub elutuppa: “Kuule, Kusta, no missa teed? No mis asi see on? Iida käsi peseda! Iidal käed mustass said!”

***

Aga muidu selle adenoidiga oli nii, et sünnipäeva puhul mõõtmas ja kaardistamas käies (10 kilo ja 89 cm!) sattusime perearsti juures mainima, et laps norskab nagu traktor ja eritab lakkamatult rohelist tatti, mispeale tehtud röntgenülesvõtet nähes kõrvaarst, kelle juurde õnnestus aeg saada kohe mõne päeva pärast, kulmu kergitades küsis, ega Põseke selle tegemise ajal juhuslikult ei liigutanud, sest nähtav adenoid olla muljet avaldavalt suur. Meie eitava vastuse peale haaras õde igasuguste edasiste küsimusteta telefoni ja küsis erakorralise lõikuse aega. Ja nii juhtuski, et napp nädal pärast seda, kui Põsekese kips oli kenasti punaseks küpsenud ja ära pudenenud (mis võttis kokku aega umbes täpselt terve maikuu) …

valge saabas

20180516_112251

20180528_120751

…  leidsime end juba Kuperjanovi tänavalt. Ploomi omaaegse lõikusega võrreldes oli palju jäänud samaks (nt pidžaamad), aga mõned asjad tulid siiski ka üllatusena. Näiteks ooteruumis, kus meil ilma igasuguse toidu ja nuusktubakata tuli eelnenud kuue koduse näljatunni otsa vaevelda ja kõhtu koristada kaks ja pool meeleolukat tundi, selgus huvitav tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik lasteraamatud räägivad toidust. Ning kui Ploom omal ajal ärkas narkoosist leebena nagu kevadkoidik, siis Põseke võttis ette 45 minutit väldanud kriiskamis-, rabelemis-, peksmis- ja verepritsimismaratoni, mida nähes vahepeal oma töö tulemusi uurima tulnud anestesioloogiõpilane näost kergelt kahvatuks tõmbus. Tema juhendaja sõnul oli kõik siiski täiesti normaalne ning varsti lasime end korrus madalame sõidutada, kus Põseke sügava ohkega poolteiseks tunniks magama jäi. Edasine kulges jälle tuntud rada pidi: pakuti jäätist …

20180605_134259

…ja postop. iseärasused puudusid. Ainult, jah, hääl on muutunud. Homme võib juba ujumagi minna (ühe linnukese ses osas, olgu öeldud, jõudis Põseke härraga koos Emajões millalgi kipsi ja opi vahepeal siiski juba ka kirja saada).

***

Meditsiiniliste suursündmuste kõrval on vahepealsesse aega mahtunud veel kohe mai alguses alanud suur ja kestev suvesoojus, tohutu õitsemine igal rindel, rohkelt jalkamänge, Ploomi klassi osalemine V klasside olümpiamängudel, ühe suurepärase raamatu ilmumine, edukas tutvumine Põsekese tulevase lasteaiaga ja suured edasiminekud kohalikul ehitustandril (tunneli lõpuski juba midagi nagu paistab!). Lisaks sai Põseke 23. mail kaheaastaseks …

20180523_075358

… ja käis seejärel kohe esimest päeva ka tööl, sest logelejaid meie peres teadupärast ei sallita. Tööl andis Põseke ühe kirjanduse tunni seitsmendale klassile (see seisnes valdavalt ohtras veevalamises ja pahastes vahelehüüetes proua emale, kes ka seal veel justkui midagi üritas) ning ühe käsitöötunni, kus esimese klassi poistekamp ta oma innuka egiidi alla võttis. Kokkuvõttes tundus noor pedagoog ametisse igatahes passivat, kuna koolipäeva lõpuks tuli tänulike seitsmendike delegatsioon, kellele abiõpetaja haldjakõrvad sügavat muljet olid avaldanud, üle andma vahepeal puutöötunnis valminud hädavajalikku töövahendit ning lõpupiknikuks oli Põsekese auks valminud koguni kuuesalmiline poeem.

20180524_171100

Haldjakõrvne abiõpetaja oma uue töövahendiga

Nüüd aga on nähtavasti aeg kirjutamine selleks korraks lõpetada, kuna õuest saabus pisut kohmetu Põseke, kroketihaamer käes, ning kuulutas: “Kusta kulb on. Aiget sai natuke.”