Sõidupäevikud

Proua ema ja härra sõitsid Kirde-Eestist tagasi ja proua ema sõitis kohe samal õhtul bussiga Elvasse ja järgmisel päeval juba koos Põsekesega kõigepealt Elva randa ja siis uuesti tagasi linna, sest kõigepealt oli tarvis õhtul koos härraga Emajõe randa sõita ning  ülejärgmisel päeval sõitis kõik see mees Kavastu lähistele mustikale (tähendab, Põseke, täpsemalt öeldes, sõitis Pangaasiuse ja onulastega mängima, aga proua ema ja härra koos kahe sõbraga läksid küll täitsa metsa ja tulid alles viie tunni pärast uuesti välja; vahetuskurss oli umbes kolm mustikat ühe parmuhammustuse vastu, aga sellele vaatamata oli väga mõnus). Õhtul sõideti linna tagasi ning järgmise päeva lõuna ajal naasis ka Pangaasius, et kõigepealt korraks proua ema ja Põsekesega ratastega linna mänguplatsile sõita ning seejärel kohe koos oma papa ja onuga, kes korraks Elvasse ehitusest ülejäänud saematerjali ära viima sõitsid, kaasa minna ning pisut aega ka Arhangelski sugulastega veeta, enne kui need ära sõidavad. (Arhangelski sugulased ise koos Elva vanaemaga sõitsid järgmine päev korraks Tartusse meile külla ka, et ühtlasi vastu võtta oma keskmine poeg, kes parasjagu Norrast kohale sõitis, ja siis Elvasse tagasi sõita. Ploom sõitis samal ajal laevaga Stockholmist Tallinna poole.)

Järgmisel hommikul sõitsime ratastega Veerikule vastu Ploomile, kes tuli Rootsist tagasi  17.-32. kohaga 168 meeskonna seast ja sõitis järgmine päev vanemate ja Põsekesega rattaga Kavastusse, sest vanaisa oli sõitnud Lääne-Eestisse puhkama ja maja tahtis pidamist (ja meie auto oli otsustanud vahelduseks enam üldse mitte kuhugi sõita). Oli päris mõnus ja jõukohane tee, isegi Põseke ei jõudnud rattatoolis istumisest ära tüdida. Kavastus sõideti kõigepealt ujuma, seejärel peeti maja, koristati õunu, käidi saunas ja aeti niisama juttu ning järgmisel päeval sõideti jälle tagurpidi Tartusse tagasi. Et pärast 2×23 km rattasõitu tagumik, teadagi, kibedasti igatseb sadula järele, siis sõitis proua ema koju jõudes kohe poodi, härra Aparaaditehasesse ja Ploom rongi peale ja Elvasse. (Aga samal ajal, kui meie läbi Luunja Kavastu poole väntasime, sõitsid Tallinnast kohale meie sõbrad, veetsid öö meie korteris ja sõitsid järgmisel päeval Pärnu poole edasi.)

Täna sõitsid Arhangelski sugulased kohe hommikul edasi Riia poole. Meie Põsekesega sõitsime rattaga perearsti juurde kahe aasta juublil kipsi tõttu saamata jäänud süsti järele ja sealt edasi bussiga Elvasse, kus Ploom ja Pangaasius juba pikkade silmadega õhtul siia sõitvaid Pärnu sugulasi ootavad, ja varsti sõidab proua ema tagasi Tartusse, et õhtul koos härraga kinno minna, st tõenäoliselt sõita. Ega rohkem vist olegi suurt midagi juhtunud. Suur suvi kestab, kõik on pruunid ja toas pole temperatuur juba kuu aega kordagi alla 28 kraadi langenud.

Sürpriis

Paar korda aastas ikka sattun mingitel asjaoludel poiste tuba koristama (külalised tulemas ja põhikoristajad ise ilmalaanen laiali vms) ja iga kord pärast seda kogemust mõtlen, et nüüd ei suuda mind küll selles elus enam miski üllatada ja vaevalt et hiljemgi. Aga ei, süsimustaks kuivanud banaanikoor madratsi all ja ajalehepaberisse keeratud muld, mis ühest koolikotist välja pudenes, ikka tegid täna veel triki ära.

Kohe selline mõnus reibas tunne tuleb, ma ütlen.

Reisudest Rootsi ja mujale

Eile kella nelja paiku oli, nagu härra tagantjärele märkis, küll vist senise pereelu üks laiahaardelisemaid hetki:

• Põseke oli vanaemaga Tartumaal vanaema sõbranje sünnipäeval (ja ühtlasi kolmandat päeva vanemliku hooleta);
• Pangaasius lustis Kavastu vanaisa ja onulastega Vudilas (olles enne seda veetnud ühe öö omapäi Pühastes sõbra juubelil, mõned päevad Elvas, sõitnud ihuüksi bussiga Tartust Virtsu ja aidanud oma onul 3 päeva Puhtus talgutada);
• Ploomil möödus teine edukas võistluspäev Rootsimaal Gothia Cupil ja neljas päev perest eemal (viis veel ees);
• härra lasi Narva-Jõesuu rannas ergava kõrbepäikse käes nurru …
• … ja proua ema, kel oli õnnestunud end eelmisel reisupäeval pisut ära kõrvetada, tikkis umbes kilomeetri kaugusel pargis puie vilus ristpistes kana (as one does).

Iseseisvumine või midagi!

Aga kui kõik ausalt, ehkki lühidalt ära rääkida, siis sinna Narva-Jõesuhhu jõudis vanemlik instants niiviisi, et pani esmaspäeva hommikul aovalges Tartus autole hääled sisse, tegi väikese ajaloolise vahepeatuse Kärde rahumajakese juures (oli maru rahulik küll!), vaatas üle Kunda sinisavikõrbe ja heitis millalgi kümne paiku sealsele imemõnusale liivarannale (vt ka Gunta Randla) siruli ja mõne aja pärast ka laintesse. Pärast kerget kehakinnitust, Valaste joa ülevaatamist (või kõrgusekartlike seltskonnaliikmete puhul, keda meie arvukas seltskonnas oli täpselt üks, ülepiilumist) ning ohtrat higistamist autos liiguti edasi Toilasse, et pikutada ja supelda järgnevad tunnid koos sealsete toide ja teiste suvitajatega juba kohalikus rannas, mis kujutab endast iga lutsuviskaja unistust. Õhtul sõime spaarestoranis kõhud punni ja vaatasime rannas päikeseloojangut (mõnel juhul ka ujusime). Öö veetsime kvartiiras Toila piiril (Airbnb), mis oli igati nitševoo. No ja siis teisipäeva hommikul juba Sillamäe muljet avaldav promenaad ja linnamuuseum koos Jevgeni väga ägeda näitusega, ja oligi Narva-Jõesuu. Koju sõitma hakkasime kuue paiku, et jõuaks teha väikese ujumispausi Kauksi rannas (kuivõrd proua ema oli Narva-Jõesuu 19-kraadise vee liialt külmaks põlanud, küll aga suutnud ennast nappide tulikuumal – ikkagist 30 kraadi! – rannal veedetud minutite jooksul üle kere liivaseks teha). Viimaks tõi hilisõhtune buss proua ema veel Tartust Elvasse. Põseke küll juba magas, ent oli hommikul seda meeldivamalt üllatunud: “Emme tuuli! Iida äga õõmus on! Okei, selge!”

 

Toila rand 17.07.2018

Sinna läheks tagasi küll.

 

Kahtlustel on alust

“Kuule sina, Põseke! Mis nüüd toimub? Kas sa oled mingi pätt ja kaabakas või?” uurib proua ema Põsekeselt, kes vastu õhtut koristamise asemel hoopis kõik teiste kokku korjatud klotsid kõrges kaares uuesti tuba mööda laiali lennutab.

“Jah,” kinnitab Põseke rahulolevalt, “Tiida ‘äike paadakas on!”

Olmekaardistus: Kahese suvepäev

Põsekese äratab alati see, et miski tuleb meelde. Seekord näiteks meenub millalgi üheksa paiku selline tõik: “Paul, Kusta Pännus on! Maa koos Pännus on Paul ja Kusta, algpalli mängivad!” (Ja tõesti, Ploom ja Pangaasius ongi parasjagu viimast päeva vanaemaga Pärnus, seljataga suurturniiril saadud viies koht ja ees ootamas vapper suplus viieteistkraadises merevees.) Natuke aega proua ema seljas aeledes elavalt maast ja ilmast vadistanud, saab Põseke aru, et vestluskaaslasest ei ole vastast, ning suundub elutuppa papat lõbustama. Umbes tunni aja pärast koputatakse proua emale rõõmsalt itsitades õlale, et raporteerida vahepeal aset leidnud tulemuslikust potilkäigust ning anda (oma rafineeritud huumorimeelega isa õhutusel ja õpetusel) edasi ka kõik sealjuures kõlanud helid. Jutu lõpetuseks ennetab rõõmust särav Põseke targu ka proua ema oodatavat reaktsiooni ja teatab rangelt kulmu kortsutades: “Ei ole nallakas! Papa, Anti! Ei ole nallakas!!!” Ning siis juba leebemalt: “Iida nallamees on! Iida üks nallatilk!”

Kui proua ema viimaks kööki jõuab, on härralt välja nõutud “kalbepiima” (= klassikaline hommikueine kaerahelbed piimaga, raamatus “Sinustki võib saada indiaanlane” tuntud ka porridži nime all – toim.) läbitöötamine juba edukalt lõpule viidud, st kogu piim lusikaga kausist kõhtu õngitsetud ning kaerahelbed kunstipäraselt laua ümber laiali laotatud, ning sööja ise kihutab uljalt nukuvankril kõhutades ühes toast teise, toimetades kõik poiste toast leitud sendid hästikoolitatud taskuvargana hästikasvatatud lapsukesena oma isa kätte, kes kangelaslikult arvuti taga tööd teha üritab. Millalgi umbes siis, kui Põseke on viisakalt keeldunud proua ema lahkest ettepanekust talle muna praadida, hiljem siiski proua ema taldrikust suurema jao kinni pistnud ning nüüd parasjagu istub ja majapidamises valitseva häbiväärse praemunanappuse tõttu üürgab, saabub elektrik, et ehitustööl omad otsad kokku tõmmata. Põseke kablutab kärmelt proua ema juurde, et sel kõvasti jala ümbert kinni haarata ning julgustavalt teada anda, et tegu on sõbraliku onuga, keda pole tarvis karta. Kui proua ema on elektriku ohutuses täielikult veendud, saab jälle kiiremate toimetustega  jätkata (ainult vahepeal, kui onu läbi toa juhtub minema, tuleb kiiresti proua ema juurde joosta ja teda igaks juhuks veel natuke rahustada, sest need emad, need on üldiselt jube kartlik rahvas). Esmalt on tarvis magamistoa akna juures kontrollida, mis olukord valitseb õues: “Iida kolla vaatab, kas vihma sajab, kas ei saja! Iida kontollib kolla. Iida vaatab, mitu kaadi on. Kümme kaadi! Õue minna saab!” Järgmiseks tuleb haarata proua ema telefon. “Iida kolla vaatab, mis kell on. Seitse pool! Õue minna saab,” on siingi, selgub, kõik jonksus.

Õuemineku asemel viivad vanemad Põsekese esiotsa hoopis ehituspoodidesse. Esimeses, sanitaartehnilise kallakuga kaupluses kontrollib Põseke kärmelt üle kõik väljapandud segistid, millest aga kahetsusväärsel moel ükski ei võimalda “käsi peseda”, ning üritab seejärel proua ema veenda, et tingimata oleks tarvis testida ka väljapandud tualettpotte. Õnneks saame oma ostud tehtud enne, kui asi tegudeni jõuab, ja Põsekese vilturiputud näidisvalamu õnnestub vanematel ka poepersonali suurema tähelepanuta uuesti paika seada. Teises poes saab Põseke kohe ukse juures pihku kaks ukselinki ning karmi käsu neist kõvasti kinni hoida, mis aitab ka selle käigu enam-vähem viisakalt üle elada. Poe välisuksel pöördub Põseke veel ringi, et tagasi kassa juurde trügida ja kummalegi kassapidajale eraldi südamlikult “Head und, maga hästi!” soovida.

Viimane soovitus on igati asjakohane, sest just magama tuleb Põsekesel endalgi koju jõudes (pärast minimaalset viivitust koduõue liivakastis, liumäel, batuudil ja kiigel) suunduda. Põseke teeb papale kalli, loobub pärast mõningaid kõhklusi kavatsusest ka elektrikule samasugust au osutada, ning poeb siis voodisse, et kuulata kolm lugu “Jipi ja Jannekese” raamatust ning tellida proua emalt unelauluks “”Mutioonu”, siis Pika-Jaagu laulu (= laul päkapikust, kes oli pika päka jagu pikk – toim.), siis “Hee’ingas!”” Kui Neptun heeringalaulus vihastab, kostub Põsekese asemelt veel rahuolevat sosinat “Kuu’e hee’ingas!”, aga merevee soolasuse salmi juures on silm juba kindlalt kinni.

Pärast umbes pooltteist unetundi ning natukest ärkamisjärgset kisamist on Põseke valmis proua emaga poodi ja mänguplatsile suunduma. Et minnakse rattaga, avaneb sõidu peal hea vaade inimeste aedades olevatele liivakastidele, liumägedele ja kiikudele. “Üks plats!” kiljatab Põseke vaimustunult, ning teab samas juba isegi: “Kellegi teise apse oma! Iida suuleks kassab, siis sinna saab minna. Täna mitte. Iida sügiles… sügiles… sügisel lasteaega läheb, siis saab sinna platsile minna, iugu asta, kiiga-kaaga, iivakassi!” Nii et hoidku kõik Tartu lasteaiaplatsid ja eravaldused sügisel piip ja prillid!

Poes istub Põseke lubatud kohukese mõjul enam-vähem tsiviliseeritult ostukärus ja ainult natukene kisub porgandipakki lahti ja maitseaineid riiulist maha. Õues võetakse suund mänguplatsile, et seal ennastunustavalt ronida, kiikuda ja huviga teiste laste tegemisi uudistada (“Nii pallu lapsi!” rõõmustab Põseke kohe platsile saabudes).  Lõpetuseks tuleb proua emal platsilt leitud kühvli ja pingviinivormi abil valmis vorpida ei rohkem ega vähem kui 12 sünnipäevakooki, millest igaüks tuleb ka kivist “kilsside”  või “aasikate” ja oksaraokestest küünaldega ehtida, et Põseke saaks sinna juurde heleda häälega laulda “Nii paa-aalllu! Nii paaa-aaalllu!” (= telelavastusest “Väikevend ja Karlsson katuselt” pärineva ning Põsekese perekonna juubelirituaalides olulist kohta omava sünnipäevalaulu algus – toim.), seejärel teeb Põseke ise proua ema jaoks oma sandaali sisse imemaitsva liivakoogi, mille salajasteks koostisosadeks järelpärimise peale osutuvad olema sandaal ja liiv, ning viimaks tuleb väike punnkõhtne päästeingel Šaša ja kisub kühvli Põsekeselt otsustavalt käest ära. Lahkudes kisab Põseke natuke, et oleks millest koduteel rääkida: “Iida tisas platsil: “AAAAAAAAAA! EI TAHAA KOJU MINNA! ÄÄÄÄÄÄÄ! Emme üttes: “Äla tisa! Koju minna!” Siis Tiida ohkem ei tisa.”

Kuni proua ema õhtusööki valmistab, mängib Põseke ehituspoodi minekut. “Iida üksi eihtuspoodi läheb! Iida kollaks eihtuspoes käib!” kuulutatakse valjult ja umbes seitsekümmend või nii korda järjest, ja loomulikult peab proua ema igal viimasel kui korral vastama “Ahah, selge, no tule siis varsti tagasi,” muidu korratakse sõnumit veel paar kraadi valjemini (sest mine sa seda vanainimese kuulmist tea) või tullakse lausa pannisangast sakutama. Nõuetekohane vastus käes, suundub Põseke, väike pingviiniga ranits seljas, esikusse sobivaid jalanõusid valima. “Iida tossud alga paneb, kolla eihtuspoes käeb! Iida nüüd üksi eihtuspoodi läheb! Iida loosa daali (= roosad sandaalid – toim,) alga paneb, kolla eihtuspoes käib! Iida mõmmi kaasa võtab, eihtuspoodi läheb. Eihtuspood kinni ei ole, Iida kolla eihtuspoes äla käib! Iida kummitu alga paneb, siis eihtuspoodi läheb! Iida kollaks uttu-uttu eihtuspoodi läheb, valsti-valsti tuleb. Iida lilla saapa alga paneb, kii’esti-kii’esti eihtuspoes äla käib.” Loomulikult nõuab iga teadaanne ka viisakat vastust.

Pärast saabub aparaaditehasest papa ja saab samuti osaleda viljakas ehituspoodi minekut käsitlevas dialoogis, ning millalgi õhtusöögi keskel jõuavad koju ka kauaoodatud vanemad vennad. Pangaasius, tõsi, lahkub peatselt koos vanaemaga; Ploom seevastu jääb koju ja saab sedaaegu, kui härra ehitustööpäevajärgse lõõgastuse korras uude vannituppa põrandaplaate paigaldab, kohe kaela ka oma tuntud mürakarumõmmist väikeõe kogu vahepealse nädala jooksul ooterežiimil olnud müravarud. Õhtu põhiatraktsiooniks kujuneb üllatavalt hästipainduva Põsekese peitmine üllatavalt väikesesse pappkarpi, mis igati reeglipäraselt kasvab üle sellesama pappkarbi tuba mööda ringipildumiseks. Lõpuks saab Ploom karbinurgaga piki piilumist ja ühtlasi mõnevõrra pahaseks. “Ok-kei!” käratab järgnenud väikekodanlikust tänitamisest (“Vaata, vend sai haiget! Ära palun enam niiviisi tee!” jne) üles ärritatud Põseke teise tuppa kapates kurjalt. “Okkei, selge! Selge on!”

 

Mingil arusaamatul ja mälust kustunud moel õnnestub see melu siiski millalgi maandada ja Põseke ööunele suunata. Ööunele eelneb siinkandis muidu üpris rariteetseks muutunud tankimisseanss. Et seejuures on võim vahelduseks täielikult proua ema käes, ei jää Põsekesel paraku üle muud kui alluda viimase (kohati täiesti absurdsetele) reeglitele ja nõudmistele. Noh, et ei tohi tankimise ajal proua ema näo ees jalaga vehkida, proua ema näpistada, hammustada ega miskipärast ka viisijuppi üles võtta ega juttu ajada. Sestap seabki Põseke end harvanähtava vagurusega sülle, suleb silmad ja pühendub eesmärgile, katkestades tegevuse üksnes siis, kui meenub midagi tõesti harukordselt olulist. Näiteks täna selline lugu (15 minutit pärast tankimise algust, hiirvaiksel sosinal): “Eihtuspood kinni ei ole!”

4.6.18