Või muidugi

Kiirustamata, rõhuga, silmad sisendusjõuliselt vestluspartnerile kinnitatud, iga sõna eel pausi tehes toob Põseke kuuldavale ühe oma senise elu pikimatest grammatiliselt korrektsetest lausetest: “Ükskold … eile … Iida oli vanaema pool … siis  … oli … vanaemale … tulnud … üks … teine … tädi … külla … kes … toos, kes … TÕI … Iidale … sokolaadi!”

Ja eks enam-vähem õigekeelsed (ning ülejäänud perekonna eeskujul rohkesõnalised) ole ka Põsekese ülejäänud lood ja laulud, kuigi üksikuid limnoloogia laene siiski veel esineb.

Nii näiteks ei taha Põseke mitte kiikuda, sõita, istuda ega tantsida, vaid kiigutada, sõidutada, istutada ja tantsitada jne: “Kustakene mine siit äla, mina ise tahan siia istutada!” teatab Põseke näiteks armuliku naeratusega söögilaua äärde Pangaasiuse tooli kõrvale imbudes — ning on siiralt üllatunud ja pahane, kui vend ahvatlevast ettepanekust põrmugi vaimustuses ei ole. (See mina-vorm, kui juba jutuks tuli, on üldiselt üsna viimaste nädalate teema. Enne seda rääkis Põseke endast alustuseks kolmandas — “Iida tahab midadi süia!” — ja seejärel pikka aega teises isikus — “Papa tule istu siia sinu kõlvale”; “Emme aitab sind!” jne.)

Teine iseloomulik joon on kaasaütleva käände järjekindel ignomine: Põseke ei sõida mitte rattaga, vaid atta koos, ei lähe õue mitte Ploomiga, vaid Paui koos, ei söö lusikaga, vaid utsi koos, ei kirjuta mitte vildikaga, vaid ildika koos ja ei määri oma kleiti kokku mitte supiga, vaid supi koos (“Oi, Iida keit supi koos kokku sai!”).

Tillukesi erisusi tavapärasest eesti keelest leidub ka leksikas. Proua ema isiklikud lemmikud neil päevil on lasteaeg, igasi sussu (“Iida sügisel lasteaega läheb, seal saab igasi sussu (= igasuguseid asju) teha!”), ambust (“Ambust, ohkem ei tee!” vabandab Põseke altkulmu ja puhtsüdamlikult kahetseval toonil, kui näiteks mõni vanematest vendadest mänguhoos jagatud obaduse peale kurvaks jääb või proua ema täiesti hariliku kriiskamise ja asjade loopisime peale ootamatult päriselt kurjaks paistab saavat), ampu (= raamat, vt ka ampukogu), tilmutalmu (= tolmuimeja; üks väheseid asju maailmas, mida Põseke pisut pelgab) ja sõna muidugi kasutamine tähenduses ‘muidu’: “Emme, tule mulle appi, mina muidugi ei saa tooli peale istutada!” või õhtuse mürgeldamiskeelu peale mõistvalt lausutud: “Ambust, Tiidu ohkem ei kalju, muidugi peab tuttu minema!”

Muidu(gi) aga on jutt väga asjalik. Igapäevases käibes on väljendid okei, selge!, selline plaan on, mis teema on? ja (ilmselt tänu remondi viljastavatele tingimustele) paraku ka puttavaht, assa kulat! ja kuladi jubin. Igati lasteaia-, tähendab, ptui, lasteajaküps!

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s