“Elvas selles suules laamatus oli nii palju titaseid!” räägib Põseke proua emale.
“Kas sa mõtled seda suurt Pariisi-raamatut? Kus kõik titad magavad?”
“Jaa, ja neil olid emmed.”
“Nojah, titadel ikka enamasti on emmed.”
“Jah, aga sellel tital, keda ma nägin õues, kes sõitis kälus, sellel oli hoopis imine (limn inimene)!”
*
Aga et mitte kogu aeg ainult Põsekesest rääkida, olgu öeldud, et ümbritseva tundlik ja terane vaatleja on siiski ka Pangaasius, kes täna hommikul esines ootamatu tõdemusega: “Ma olen tähele pannud, et Põseke oskab juba väga hästi rääkida!”
