Põsekesel on kuidagi korda läinud hambapesuriituse ajaks vendade seltsi infiltreeruda (kus küll tõele au andes juba kaks on liiga suur seltskond). Vannitoast kostab küll ohtralt kilkeid, naeru ja maadlushelisid, ent samas üsna kuritegelikult vähe suuhügieeni eest hoolitsemisele viitavaid hääli. Veel enne, kui proua ema korda looma jõuab, saabub aga ootamatu vaikus. Hetk hiljem on kuulda, kuidas nii Ploom kui ka Pangaasius väikeõde harvaesineva tõsiduse ja üksmeelega veenda üritavad: “Põseke, ära nii küll räägi. Nii ei ole üldse ilus öelda. Mitte keegi ei räägi niiviisi!”
Selleks ajaks on uksele jõudnud ka proua ema, et uurida, mis tehtud, mis teoksil ja nii.
Põseke surub käed suu ette ja jutustab, ise naerust peaaegu oimetu: “Meie siin Ploomi ja Pangaasiusega lääkisime! Ja siis mina lääkisin: “Käi pilse!””
“Ahah?” imestab proua ema kangelaslikult tõsist ilmet säilitades ja kükitab suurema psühholoogilise veenvuse saavutamiseks Põsekese ette maha. “Kust sa siis kuulnud oled, et niimoodi öeldakse?”
“Ei tea!” arvab proua ema selja tagant (väga kiiresti!) Ploom.
Raske on ikka see inimese elu, kui väike õde on sellises käsnjas eas!
