Ajalookrooniline

Lõppeva nädala kolmapäev läheb ajalukku sellega, et siis magas Põseke lasteaias oma esimese lõunaune. Ega sellest tegelikult midagi pikemat kirjutada olegi, sest vaim oli nähtavasti igati valmis ja kõik sujus nagu soe sai lepase reega pärast vihma.

Sellega seonduvalt sai aga kohe reedel teoks teinegi ajaloolise tähtsusega sündmus, kuivõrd lasteaias magamine võimaldab viimaks ometi jõuda õigeks ajaks trenni, kuhu minekut oleme Põsekesega ammu plaaninud. Paar moepärast minutit kulus trenni alguses proua ema süles häbenemisele, aga siis pani Põsekese sisemine akrobaat ennast otsustavalt maksma ning tormas koos teistega takistusrajale hüppama, ronima, rullima, roomama, rippuma, kukerpallitama ja tasakaalu hoidma. Äratulek käis juba kõva ja kõlava ahastuskisa saatel ning sealtpeale uuritakse igal hommikul ja igaks juhuks ka õhtul, kas varsti saab uuesti trenni minna.

Lisaks said Põsekese kaks nukku (seni tuntud kui suur tita ja väike tita) endale viimaks ometi nimed. Iti ja Bahnatsoon.

 

 

 

 

 

Arenguvestlus

“Kui mina kasvan suuleks ja kasvan emmeks, kas sina, Epp, kasvad siis papaks? Või emaks!?!! Epp, kas sina kasvad siis emaks?”

Häda mõistuse pärast

Et härral tuli üle-eelmisel nädalal käia gastroleerimas Tallinnas, proua emal aga käesoleval nädalal esimeses klassis (st anda oma hariliku 16 tunni asemel nädalas vahelduseks 26), on Põseke veetnud tavapärasest enam aega perekonna rüpest eemal vanaema pool. Niisiis otsustas proua ema — lisaks äärmiselt väsinud inimene olemisele — olla äärmiselt kena inimene ning ohvrimeelselt loobuda tänaseks plaanitud kahest seltskondlikust üritusest, et selle asemel Põsekesega kahekesi kodus aega veeta (härra läks kõnealustele üritustele perekonda esindama ning Ploom ja Pangaasius veedavad nädalavahetust vanaisa pool ja klassivendade sünnipäevadel).

“Mine sina, loll, metsa!” arvas seesugusest plaanist kuulda saades Põseke ise.

“Mis ma seal metsas teen?” uuris proua ema (kes lollina mõistagi ise ei teadnud).

“Noo … koljad maasikaid ja vaalikaid!” pakkus Põseke lahkelt.

Õhtuks pole asi kuigivõrd paranenud.

“Head isu!” soovib proua ema, taldrikut õhtusöögiga Põsekese ette asetades.

“Head isu, head isu,” osatab viimane. “Mina sellise lolliga ei mängi!”

Ma nüüd kohe ei teagi. Mängin üksi siis.