Lõppeva nädala kolmapäev läheb ajalukku sellega, et siis magas Põseke lasteaias oma esimese lõunaune. Ega sellest tegelikult midagi pikemat kirjutada olegi, sest vaim oli nähtavasti igati valmis ja kõik sujus nagu soe sai lepase reega pärast vihma.
Sellega seonduvalt sai aga kohe reedel teoks teinegi ajaloolise tähtsusega sündmus, kuivõrd lasteaias magamine võimaldab viimaks ometi jõuda õigeks ajaks trenni, kuhu minekut oleme Põsekesega ammu plaaninud. Paar moepärast minutit kulus trenni alguses proua ema süles häbenemisele, aga siis pani Põsekese sisemine akrobaat ennast otsustavalt maksma ning tormas koos teistega takistusrajale hüppama, ronima, rullima, roomama, rippuma, kukerpallitama ja tasakaalu hoidma. Äratulek käis juba kõva ja kõlava ahastuskisa saatel ning sealtpeale uuritakse igal hommikul ja igaks juhuks ka õhtul, kas varsti saab uuesti trenni minna.
Lisaks said Põsekese kaks nukku (seni tuntud kui suur tita ja väike tita) endale viimaks ometi nimed. Iti ja Bahnatsoon.
RÕIVAD 