Tark ei torma, II. Roots

No ja siis kohe pärast juulit käisime jalgpalli küsimuses Rootsis. Ploom koos oma meeskonnaga sõitis ära juba juuli viimasel päeval, magas laevas kombekohaselt kolm tundi ööund ja tegi kohale jõudes enne turniiri algust päevakese trenni. Meie, ülejäänud, tulime päev hiljem järele – “Kõigepealt sõitsime autoga ja siis laevaga ja siis oligi Loots!” nagu Põseke tabavalt resümeeris – ja jõudsime vastu ootusi kohale juba Ploomi esimese võistlusmängu ajaks.

Ootamatult saabunud perekonna vastuvõtt noorjalgpalluri poolt oli muidugi ülevoolavalt heldinud ja harras: “Oo, armsad vanemad! Kallid sõsar ja veli! Ma ei osanud hingepõhjaski loota, et te juba sellele mängule jõuda võiksite! Aitäh, et te minu tagasihoidliku isiku nimel niiviisi pingutasite ja oma mugavust kõrvale heites otse laevast siia kihutasite! Te ei kujuta ette ka, kui kõrgelt ma seda hindan! Ma olen nii liigutatud ja tänulik!” Lõputud embused, pisarad … Ning kõik see meisterlikult surutud ühteainsasse eakohasesse ja ülimalt stiilipuhtasse teismeliseviipesse teisest platsiservast (mõni abistav märksõna võhikutele: maksimaalselt emotsioonivaba näoilme; pilkkontakt rangelt ebasoovitav; viibates liigutatakse üksnes käelaba ja sedagi nii, et kõrvaltvaataja ei taipaks, et tegu võib tõepoolest olla viipega jne)! Aga mäng oli võidukas ja enne, kui meeskond nende staabiks olevasse koolimajja tagasi viidi, saime pojalt ennastohverdava raske töö tulemusel juba peaaegu teregi kätte.

Ülejäänud kolm päeva sisaldasid veel ohtralt jalgpalli erinevatel Stockholmi äärelinnastaadionitel, toredat öömaja, jalutuskäike staadione ja ööbimispaika ümbritsevatel mänguplatsidel, tänavatel ja randadel, rohkelt kaardilugemist ja mõnigaid möödasõite (kui Google Maps proua ema telefonis pärast järjekordsest tunnelist väljakihutamist ärgates nentis, et tegelikult oleks pidanud juba mõne kilomeetri eest keerame mõnele teisele tänavale, teele), plaanitud ja juhuslikke matku äärelinna metsatukkades ja muidugi jäätist. Härra sai üle pika aja praktiseerida ka gümnaasiumis õpitud rootsi keelt ja tegi seda nt meie kodulähedases väikeses rannakohvikus nii veenvalt, et oleksime peaaegu pidanud kahe peale ära jooma kaks kohvi, ühe latte ja ühe cappuccino!

Pühapäeval said jalkapoisid hõbemedali kaela (võideti kõiki meeskondi peale ühe: kuld kaotati nimelt viimaks samale meeskonnale, kellelt alagrupis oli saadud säärane saun, et neid numbreid pole viisakas blogis mainida) ja sõitsid matusemeeleolus ära koju (teiseks teatavasti ei tulda, vaid jäädakse) ning ülejäänud perekond suundus lõbustusparki, et natuke röökida ja ennast raputada lasta nagu kultuursed inimesed kunagi (Põsekese lemmikud: lendavad elevantsid, lepatriinurong ja Lõbus Maja, kus tuli käia kokku seitse korda, kusjuures viimasel korral oli piletikontrollil juba seljakott seljas ja putka kinni, aga Põsekese nägu nähes pidas ta – targasti! – paremaks meid siiski veel viimasele tiirule lasta; Pangaasiuse lemmikud: vabalangemine, katapult ja kõik teised proovitud atraktsioonid; härra lemmik: katapult; proua ema lemmik: Ameerika raudtee (eriti teisel korral, kui julges silmi ka juba natuke lahti hoida)).

Viimasel reisipäeval jõudsime veel tutvuma Tom Titsi eksperimendiga ja laeval pommis Põseke erinevatele õhupallidest viguritele lisaks mängutoa perenaiselt välja privaatse näomaalingusessiooni mängutoa tualettruumis, sest mõni lihtsalt oskab just õige koha peal eriti armas olla, kui ta just parasjagu ei kisenda. Siis tulime laevast maha ja sõitsime koju Ploomi sünnipäeva tähistama. Ösõnaga, oli tore. Hea, et see jalgpall ikka välja on mõeldud.