Sünnipäevalisi seiku

Sünnipäevaline seik nr 1 ehk Ploom 13

Esmasündinud poja sünnipäeva saime augusti alguses tähistada juba auväärset kolmeteistkümnendat korda. Diskursuse tavade kohaselt peaks siinkohal järgnema jutt aja lendamisest, aga tõtt-öelda tundub selline tulemus tegelikult üsna loogiline. On suur inimene küll. Ja selline mõnus kuidagi.

7.8.19

Aga tähtpäeva ennast tähistasime reisiväsimust trotsides väärilise pidulikkusega: peaaegu kordaläinud üleslaulmisele (pere varaseima ärkaja puhul on tegemist siiski märkimisväärse õnnestumisega!) järgnes traditsiooniline koogisöömine, kroonimine ja kinkide avamine pereringis, misjärel suundusime üheskoos väikesele autoreisile Võrumaale, et kingipakist välja tulnud rattalukule ka ratas külge hankida.

Õhtul tulid vanaema ja vanaisad ning onu pere ka külla ja surusid sünnipäevalapsel kätt. Suurema seltskonna pidu pidi esialgse plaani kohaselt toimuma millalgi sügisel. Et aga sünnipäevalapsel on üsna ranged ettekujutused sellest, mis on lahe ja mis igav, kujunes sobiva peopaiga leidmine kaunis vaevarikkaks ülesandeks ning nii sai esialgu kavas olnud kogu klassi peost kompromissi korras augustikuine ronimisõhtupoolik Elvas nelja parima semu seltsis. Juubilar ise jäi üritusega sedavõrd rahule, et lubas koguni kaaluda proua ema poolt pakutud võimalust tuleval aastal ööbimisega üritus korraldada. Selgus nimelt, et päris kogu aeg ei olnudki kõigil osalistel nii masendavalt igav, nagu peoperemees ette veendunud olnud oli.

Valik pidulisi puu otsas

2. Sünnipäevaline seik nr 2 ehk Kutse

Eelmisel aastal me Põsekest ühegi rühmakaaslase sünnipäevale ei viinud: tundus, et kahesele piisab seltskondlikus plaanis lasteaiast endastki enam kui küll ja sünnipäeva kontseptsioon kui selline tundus kutsutava jaoks ka veel pisut hägune olevat. Selleks sügiseks oli potentsiaalne peokülaline aga igati õige küpsusastme saavutanud ning rühmaõelt saadud sünnipäevakutset kanti härdalt kaasas kättesaamise hetkest kuni peo alguseni (õigupoolest on Põsekese rühmas sügisesi sünnipäevalapsi rohkem kui rubla eest ning samal nädalal toimus kokku kolm pidu, kuid otsustasime fookuse hoidmise huvides keskenduda esialgu ühele).

“Vaata, kui tole pidu see on!” kiitis Põseke väsimatult. “Seal on isegi õhupallid! Ja mängumaja! Ja see on minu lemmikvälv! Millal see algab?” Ning lasknud ühel pereliikmel kutse endale täies mahus ette lugeda, suundus sama jutuga kohe järgmise juurde, nii et juba esimeseks õhtuks teadis kogu majarahvas une pealt, mis kell ja millisel aadressil K. pidu peetakse. Isegi unejutu asemel soovis Põseke, et talle K. kutset ette loetaks. Kolm korda.

Peopäeva lähenedes uuris proua ema: “Mis sa arvad, mis me K.-le kinkida võiksime?”

“Mmm … Me kingime talle ühe sünnipäevapabeli!” arvas Põseke väikest mõtlemispausi otsusekindlalt. “Me kingime talle ühe ilusa sünnipäevapabeli, kuhu on kiljutud, millal see algab!” (Ühe pusle soostus asjatundja hiljem siiski lisaks ostma, aga see pidi siis tingimata olema roosa printsessilossi pildiga. “Vaat selliseid kingitusi saate osta ilma lapseta poodi tulles,” tähendas müüja asjatundlikult, kui proua ema saamatult üritas valikut ühe maitsekalt kujundatud tsirkusepusle suunas kallutada.)

Ja kui proua emale ratta selga istudes ja sihtkohta Google Mapsi sisestades aadress kohe meelde ei tulnud, selgus, et ohtrast kutselugemisest tõusis ka täitsa praktilist tulu: “Kuidas see nüüd oligi, Põseke? Armas sõber Põseke, palun tule minu sünnipäevale, mis toimub …?”

“… mängutoas Pleisiti aadessil Tehase kakskümmend üks teine kollus!” teadis Põseke silmagi pilgutamata.

Pidu ise vastas õnneks kõigiti kutsutu kõrgeks kasvanud ootustele. Õhupalle küll ei olnud, aga see eest sai mitu tundi jutti mängida nii üksi, proua emaga kui ka rühmakaaslastega ning palju ja hästi süüa (selgus, et nende laste kilda, kes peol midagi ei söö, Põseke erinevalt oma vendadest ei kuulu).

“See oli nii almas pidu! Aga homme on siin minu sünnipäev!” teatas pärast pikka veenmist lahkuma soostunud Põseke peo lõppedes sünnipäevalapse emale. “Ja sinu ma kutsun ka!”

3. Sünnipäevaline seik nr 3 ehk Klassiõe sünnipäev

Millalgi oma sünnipäeva ja kooli alguse vahel sai ühe peokutse ka Ploom. Kutse klassiõde K sünnipäevale, mis pidi toimuma ühes Tartu põgenemistoas, saabus telefonitsi, nagu need asjad neil päevil käivad.

Õigel päeval pidi Ploom sõitma bussiga Elvast Tartusse, võtma kodust kingituse ümber sobiva ümbriku, kirjutama sellele õnnesoovi ning suunduma peole.

“Kuidas siis K pidu läks?” uuris proua ema õhtul.

“Ah see, jah,” muigas Ploom. “Tahtsingi sult küsida, et millal on K sünnipäev.”

“???”

“Sügisel. K sünnipäev on sügisel.”

“???”

“No õnneks jäi mul buss hiljaks ja ma ei jõudnud kodus ümbriku peale kirjutada. Jõudsin mingi pooleks kohale sinna, ümbrik käes, vaatan, M ema tuleb vastu, küsib, kas see on M-le. Ma olin nagu “Eee … jah?” Siis tuli J, küsisin temalt, et mis see M siin korraldab, J oli nagu “??? Tal on sünnipäev ju!” Mul oli nagu täiega hea meel, et see buss hiljaks jäi!”

Mis kõik võib juhtuda, kui klassiõdede numbrite salvestamisel hooletu olla!’

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s