Neli on isa lehmal ehk November

Kaheksa aastat laternapidusid

Novembrikuiste pidude ja väljanäituste seas on ühed tähtsamad, teadagi, laternapidu ja isadepäev. Põseke on täiesti terve mees ja osales neil mõlemal täie rinnaga (st lasteaias, kodus, koolis ja vanaisade pool).

“Ma joonistan alles oma vanaisa. Tal on väga punased käed igatahes … kaks sõlme loksub! Nii naljakad sõlmed! … Minu vanaisal on niiiii lühikesed jalanõud!” kommenteerib Põseke isadepäevajärgse teisipäeva õhtupoolikul jooksvalt Elva vanaisa isadepäevakaardi valmimist.

(Põsekese isiklik papa, kelle vormikõver on esimesed kolmteist aastat püsinud vankumatult tipus, on selleks ajaks juba kombekohaste auavalduste saatel aasta papaks diplomeeritud ja lasteaia kohviku- ja ringmänguhommikugi kenasti üle elanud ning Kavastu vanaisa samuti juba õnnitletud.)

“Kaks on jalga pukil … kolm on jalga vokil, neli on jalga meie hobuselaudaial, neli on isa lehmal, viis on jalga minu lapse käe peal lõpuks, kuus on … ongi kõik!” jätkab Põseke traditsioonilise küünelõikamissalmi muganduse saatel pildile vanaisa sõrmede nikerdamist.

Varsti suundutakse õhtusele rongile, Ploomi ja Pangaasiuse kaardid samuti kenasti kaasas.

Rongis nõuab eelmisel õhtul nähtud 10. klassi Martinuse-etendusest inspiratsiooni saanud Põseke järjekindlalt, et proua ema talle püha Martini laulu laulaks. Põseke ise noorema põlvkonna esindajana teab samast laulust ka päevapoliitilisemat versiooni:

“Elas kold üks poiss … ta ümbel tuul vaid keelutas … ja tal katmeteks olid vaid läbalad … ja ta oli Maltini onupoeg!”

(Lasteaia laternapeoga, olgu öeldud, väga ladusalt ei läinud. Varasema kogemuse puudumise tõttu oli Põseke selleks nimelt valmistunud peamiselt kujutluspiltide toel, mistõttu ta millalgi rongkäigu poolde mäkke jõudes otsustavalt tänavale pikali heitis ning õigustatud pahameelest nutma puhkes: “Aga millal me sinna longkäiku sisse läheme? Kus on long?!?”)

Elvas on novembriõhtul pime ja tuuline. Proua ema peaaegu ei märkagi, kui tee peal seisab (või õieti küll tuleb vastu) üks (võimalik, et vaene) mees. Küll aga Põseke, kes parasjagu valjuhäälsel üürgamisel oleva laternalaulu silmapilk katkestab ning otsustavalt keset teed seisma jääb: “Üks mees! Ma teen talle viga!”

Selle sõnumi peale, tuleb tunnistada, ehmuvad nii pahaaimamatu mööduja kui ka proua ema. Põseke seisab veel viivu rangel ilmel, kulm kortsus, pugistab siis lõbusalt naerda ja lippab edasi, huilates rahulolevalt otse tumedasse novembritaevasse: “Kui taevas sälavad täää-heed … siis latelna võtan ja lääää-heeen … ja siis mu heideke (limn ‘eideke’ – toim.) lööb mantli pooleks mõõ-ga-gaaa!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s