Juhtum täis salapära

Põseke tuleb küürakil poiste toas, juuksepahmakas näo ette tõmmatud, ja suundub kiirel poolkükk-kapakul oma toa poole. “Ma ei taha sulle oma nägu näidata!” täpsustatakse arvuti taga tööd teha pusivast proua emast möödudes kindluse mõttes.

“Kas seal on midagi kahtlast?” uurib kõnetatu.

“Hmh,” kiirendab Põseke sammu.

“Kas sa äkki joonistasid oma näo peale?” ei jäta pikaajalise uurijakogemusega proua ema küsitlemist.

Juba peaaegu elutoa uksele jõudnud Põseke peatub ning tõstab korraks pea, kuid hoidub targu jätkuvalt seljaga proua ema poole. “Mis? Kas sa nägid?”

“Ei, ma arvasin. Joonistasid siis või?”

“Ei!” teatab Põseke ilmse kergendustundega ning on viiv hiljem juba oma toas, uks kindlalt suletud.

(Hilisem vaatlus tuvastas Põsekese näost lisaks harjumuspärastele veel kolm musta vildikaga joonistatud kulmu ning pool põskhabet. “Sellepärast ma ei tahtnudki sulle näidata,” selgitas Põseke ise rahulolevalt. Noh, et kui proua ema äkki veel aru ei saanud. Sest mine neid lollakaid tea.)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s