Patsient ja pastlaparandus

“Viiu-viiu-viiu ….” kappab Põseke kiikhobu Jaanil oma toast kohale (võhikutele: see on keeruline, ent tehniliselt täitesti teostatav liikumisviis) ning peatub proua ema kõrval. “Mis teil viga on?”

“Mitte midagi, tänan küsimast.”

“On küll. Te olete haige!”

“Ei ole …”

“Olete küll. Teil kõht valutab. Ma lähen kohe koju ja toon oma alstiliistad!”

Mõne aja pärast on Põseke arstikohvriga tagasi, asetab stetoskoopi proua ema kurgu alla ja käsib hingata “edasi ja tagasi”.

Proua ema hingeldab püüdlikult.

Järgmiseks mähib tohter talle vererõhuaparaadi käe ümber, pumpab veidi ja näitab siis, kulm kortsus, numbreid. Samal ajal kui proua ema neid uurib, tabab noort arsti, kes viimased päevad tõbisena kodus veetnud, köhahoog.

“Ahah, oi-oi … te köhite,” nendib tohter viimaks köhimist lõpetades.

“Nonoo! Minu meelest teie ise köhisite praegu!”

“Ei! Ei köhinud! Hoopis sina köhisid!” saab arst päris kurjaks.

“Vabandust, mis hetkel me “sinale” üle läksime?”

“Ära nüüd vaidle, patsient,” sekkub härra eemalt.

“Ma lihtsalt olen väga segaduses,” üritab proua ema Ploomi tsiteerides* selgitada. “Kas mina olen patsient või teie?”

“Mina olen patsient!” kärgib arst ja mähib proua ema käe. “Mina olen patsient ja teil on köha! Nii! See asi peab nüüd käe ümbel olema mitmeks nädalaks ja ma panen sulle pepukleemi! Ja älge naelge, see ei ole naljakaks!”

___

* A see lugu muidu oli nii, et härra läks üks õhtu poistele head ööd ütlema, leidis ülemiselt narilt eest tukkuma jäänud Ploomi ja hakkas teda vaikselt togima: “Ploom! Ploom, kuule! Ärka üles! Tahad, toon sulle paari pastlaid paigata?” – kuni Ploom end istukile ajas, uniseid silmi kissitades toas ringi vaatas ja nentis: “Ma olen praegu väga segaduses!” Selline küps lapsevanemlik huumor.

Juhtum täis salapära

Põseke tuleb küürakil poiste toas, juuksepahmakas näo ette tõmmatud, ja suundub kiirel poolkükk-kapakul oma toa poole. “Ma ei taha sulle oma nägu näidata!” täpsustatakse arvuti taga tööd teha pusivast proua emast möödudes kindluse mõttes.

“Kas seal on midagi kahtlast?” uurib kõnetatu.

“Hmh,” kiirendab Põseke sammu.

“Kas sa äkki joonistasid oma näo peale?” ei jäta pikaajalise uurijakogemusega proua ema küsitlemist.

Juba peaaegu elutoa uksele jõudnud Põseke peatub ning tõstab korraks pea, kuid hoidub targu jätkuvalt seljaga proua ema poole. “Mis? Kas sa nägid?”

“Ei, ma arvasin. Joonistasid siis või?”

“Ei!” teatab Põseke ilmse kergendustundega ning on viiv hiljem juba oma toas, uks kindlalt suletud.

(Hilisem vaatlus tuvastas Põsekese näost lisaks harjumuspärastele veel kolm musta vildikaga joonistatud kulmu ning pool põskhabet. “Sellepärast ma ei tahtnudki sulle näidata,” selgitas Põseke ise rahulolevalt. Noh, et kui proua ema äkki veel aru ei saanud. Sest mine neid lollakaid tea.)

Häda mõistuse pärast või midagi

Millalgi talvel, kui lasteaiast jälle suurem sünnipäevade laine üle käis, muutus teema ka kodus aktuaalseks. “Kui minu sünnipäev tuleb,” teatas Põseke väärika rõhuga, “siis ma kutsun kõiki oma lasteaia lapsi ja kõiki oma sõplu! Ainult lollakaid (palataliseerimata l-iga – toim.) ma ei kutsu!”

Sestpeale on see (jätkuvalt palataliseerimata l-iga) lollakate teema perekondlikult kuidagi käibele jäänud. No võtame näiteks eile, kui proua ema ja Põseke lasteaiast tulid, proua ema tükk aega mantlitaskust trepikoja võtit otsis ning Põseke kui hästikasvatatud laps seejärel viisakalt oma vanaldasele emale ust lahti hoidis.

Põseke: No miks ometi see Ploom siis oli ukse lukku pannud?

Proua ema: Uks on meil ju alati lukus. Ploom pidigi ta lukku panema.

Põseke: Miks?

Proua ema: Ma ei teagi. Võib-olla selleks, et lollakad sisse ei saaks?

Põseke (heatahtliku muigega): No miks ometi see Ploom siis lollakaid sisse ei lase?

Proua ema: Kas peaks?

Põseke: Mina ju küll lasen lollakad alati sisse!

Proua ema (imestunult): Tõsi ka või?

Põseke: Muidugi! Sinu ju lasin …

Hommik

Kell on 11.11. Põseke on juba mõni tund ärkvel olnud, alul vendadega mänginud, siis papaga hommikust söönud, ja saabub nüüd magamistuppa.

“Tele hommikust, aeg on üles älgata!”

“Ahah,” on proua ema nõus.

“Ainult mina tahan enne veel koos sinuga natuke pikutada,” täpsustab Põseke ja ronib teki alla. “Mängime ema ja lapst! Mina olen ema ja sina oled laps. Õhtu käes, aeg on magama minna, laps … teeme nii, et nüüd sina hakkasid nutma ja mina küsisin, mis on, laps.”

Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps?” uurib Põseke, kulm kaastundlikult kipras.

“Ma tahan magada!”

“Maga siis,” kiidab Põseke. “Teeme nii, et nüüd ema läheb kollaks teise tuppa diivanit vaatama ja laps hakkab jälle nutma ja ema tuleb tagasi ja küsib, mis on, laps. Teeme niimoodi, et selle diivanivaatamise ajal ka sina nutad!”

Põseke jookseb ruttu teise tuppa. Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps?” uurib Põseke tuppa tagasi tõtates. “Kas sa tahad emmet? Emme käis ainult kollaks diivanit vaatamas.”

“Ja kuidas oli selle diivaniga?”

“Ei olnud kollas kahjuks. Teeme nii, et nüüd hakkab ema nutma ja laps küsib, mis on.”

Põseke viriseb kaeblikult.

“Mis on, ema?” uurib proua ema. “Kas sa tahad magada?”

“Jaa … Teeme niimoodi, et nüüd jälle hakkas laps nutma ja ema küsis, mis on, laps … Mis on, laps? Kas sa tahad laulu?”

“Jaa!”

“Hea küll! Ainult ühe laulu täna kahjuks jõuame. Mõmm-mõmm, nutab kaalujõmm … Nuta sina ikka edasi!”

Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps? Kas sa tahaksid veel nii-nii palju laule?”

“Jaa!”

“Hea küll! Kas sa tahaksid “Mõmm-mõmm”, “Uinu vaikselt, mu lind”, “Tiigi ääles” ja siis seda konnalaulu (Need konnad on, need konnad on – toim.), mis sina mulle ükspäev laulsid?”

“Jaa!”

“Kas kõigepealt seda konnalaulu?”

“Jaa.”

“Hea küll siis:

Need konnad … konnad nälisid kuuse otsas,

need konnad nälisid kuuse otsas,

sest muidu oleksid oksad äla muldunud! …

Näe, mina oskasingi seda laulu. Lähme nüüd kööki, mina seal hommikul kaapisin!”

____

* Põsekesel, olgu jutujätkuks öeldud, on erinevalt oma vanematest vendadest otse fenomenaalselt halb mälu laulusõnade peale. Näiteks eile tulime trepist üles ja Põseke püüdis meenutada kogu kevad lasteaias harjutatud laulu pääsukese pesast:

“Kevad tuli, tuli, lumi sulas, sulas äla … Kuidas see laul oli, emme?”

Kevad tuli, tuli, tuli, sulas lumi, lumi, lumi …”

“Aa. Kevad tuli, tuli … lumi sulas, sulas ääla …”

Kevad tuli, tuli, tuli, sulas lumi, lumi, lumi …”

“Aa. Tuli, tuli, tuli kevad jõudis, lumi, lumi, lumi sulas ää-ääla …”

Jne.

 

Pettumus

Põseke avastab kapi pealt vendade kommid ja leiab, et kuna omanikke parasjagu kodus pole, oleks nüüd igati õiglane, et tema need ära sööks. Proua ema jääb eriarvamusele,  mispeale Põseke, nagu sellises olukorras ilmselt ainumõeldav, üritab saagiga lihtsalt plehku panna. Paraku on proua ema, pealtnäha rammetu eidekese reaktsioonikiirus endiselt nagu noorel hurdal ja asi lõpeb kibeda (ja kileda) solvumiskisaga, mis ei vaibuda ei taha.

Mõne aja pärast imbub nutukriimu näoga Põseke taas proua ema külje alla ja teatab, kulm kortsus: “Palun vambandust!”

“Pole hullu,” arvab proua ema. “Sa pead lihtsalt õhtul poiste käest küsima, kas nad lubavad sul neid komme võtta. Kas oleme jälle sõbrad?”

“Jaa.”

“Kas sa enam ei ole kurb?”

“Olen küll.”

“Tohoh. Miks siis?”

“Sest mina peaaegu oleksin jõudnud nende kommidega nulka joosta ja need salaja äla süüa!”

 

Pilse

Põsekesel on kuidagi korda läinud hambapesuriituse ajaks vendade seltsi infiltreeruda (kus küll tõele au andes juba kaks on liiga suur seltskond). Vannitoast kostab küll ohtralt kilkeid, naeru ja maadlushelisid, ent samas üsna kuritegelikult vähe suuhügieeni eest hoolitsemisele viitavaid hääli. Veel enne, kui proua ema korda looma jõuab, saabub aga ootamatu vaikus. Hetk hiljem on kuulda, kuidas nii Ploom kui ka Pangaasius väikeõde harvaesineva tõsiduse ja üksmeelega veenda üritavad: “Põseke, ära nii küll räägi. Nii ei ole üldse ilus öelda. Mitte keegi ei räägi niiviisi!”

Selleks ajaks on uksele jõudnud ka proua ema, et uurida, mis tehtud, mis teoksil ja nii.

Põseke surub käed suu ette ja jutustab, ise naerust peaaegu oimetu: “Meie siin Ploomi ja Pangaasiusega lääkisime! Ja siis mina lääkisin: “Käi pilse!””

“Ahah?” imestab proua ema kangelaslikult tõsist ilmet säilitades ja kükitab suurema psühholoogilise veenvuse saavutamiseks Põsekese ette maha. “Kust sa siis kuulnud oled, et niimoodi öeldakse?”

“Ei tea!” arvab proua ema selja tagant (väga kiiresti!) Ploom.

Raske on ikka see inimese elu, kui väike õde on sellises käsnjas eas!

Tähelepanekuid

“Elvas selles suules laamatus oli nii palju titaseid!” räägib Põseke proua emale.

“Kas sa mõtled seda suurt Pariisi-raamatut? Kus kõik titad magavad?”

“Jaa, ja neil olid emmed.”

“Nojah, titadel ikka enamasti on emmed.”

“Jah, aga sellel tital, keda ma nägin õues, kes sõitis kälus, sellel oli hoopis imine (limn inimene)!”

*

Aga et mitte kogu aeg ainult Põsekesest rääkida, olgu öeldud, et ümbritseva tundlik ja terane vaatleja on siiski ka Pangaasius, kes täna hommikul esines ootamatu tõdemusega: “Ma olen tähele pannud, et Põseke oskab juba väga hästi rääkida!”

Kuumad lutid

“Oota korra, ma võtan kampsuni maha,” katkestab Pangaasius toitu valmistavale proua emale “Narnia kroonikate” ettelugemise. 

“Hakkas palav suure lugemisega?”

“Ei, ma olen, tead, lihtsalt üks kuum kutt!” kiidab Pangaasius.

“Ja mina olen, tead, ka kuum lutt!” täpsustab Põseke, kes üldiselt milleski vendadest maha jääma ei soostu. 

Ja et kellelgi ses küsimuses mingit kahtlust ei jääks, siis demonstreeris Põseke teisipäevast reede pärastlõunani pidevalt 40-kraadist kehatemperatuuri. Suure kisaga sisse võetud palavikurohi tõi vahepeale kuuetunniseid pause, kuid kohe, kui toimeaeg möödas, hakkas väike kuum lutt hoogsalt värisema ja keris näidu jälle üles. Õue ja lasteaeda selliseid teadupärast ei lubata, niisiis tuli veeta mõned kodused päevad. Need nägid välja umbes sellised:

Proua ema seab end viivuks arvuti taha, et asendajale kärmelt tund ette valmistada, ning palub Põsekesel, kes hoolikalt kääridega paberist pisikesi lumehelbeid lõigub, seni veerand tunnikest vaikselt oma toas mängida. Siis saab pärast (jälle, seitsmendat korda) väikese karu ja väikese tiigri raamatut lugeda, arvab ta. 

“Jah,” on Põseke kohe nõus ja kaob armulikult vaateväljast. 

Hetk hiljem kihutab ta nukuvankril tuppa tagasi, nii et lõigutud lumi kahte lehte lendab. “Mina siin sõidan nagu tõukelattaga lumi sees! Hohhoo!”

“Jah, Põseke, aga mäletad, sa pidid praegu vaikselt olema, et ma saaks ruttu oma töö ära teha? Saaksid sa?”

“Jah, aga mis teed?” uurib Põseke.

“Tööd, kullake.”

“Jah, aga mis paegu teed, ma mõtlen.”

“Praegu teengi tööd. Teen töö ruttu ära ja siis loen sulle raamatut”

Jajah, aga mis siis teed, kui oled töö äla teinud?”

Siis loengi sulle raamatut. Kas sa saaksid nüüd natuke oma asjadega tegeleda, siis saame varsti lugeda?”

“Jaa, jaa, kohe saaksin,” venitab tõukerattur vastumeelselt ega kao kuhugi.

Noh?”

“Oota natuke, mina peasin enne ikka jalad puhtaks kloppima, sest minu jalad on nii lumised muidu!” pahandab Põseke, astub nukukärult maha ja klopib tükk aega ülima põhjalikkusega jalgu vastu põrandat. 

“Põseke, ma kardan, et alumise korruse onu Vitjale väga ei meeldi see jalgade kloppimine (sest, noh, miks peaks jalgade kloppimine meeldima inimesele, kes ei pea lugu ei hüppamisest, ahjupuude toomisest, breiktantsust ega klaverimängust – toim.). Kas sa läheksid nüüd palun vaataksid, mis su pusled teevad?”

Jaa, kohe lähen!” hõikab Põseke rõõmsalt ning keksleb oma tuppa. 

“Tere, mats!” tervitatakse proua ema paar minutit hiljem hoogsal kapakul taas kohale saabudes. “Sina oled nüüd kooliõpetaja ja mina olen pall!”

Natuke aega naabrite rõõmuks hüpanud (sest pallid kõik peavad alati hüppama! – toim.), naastakse kangekaelselt vaikiva proua ema juurde. 

“Kuule, mis teed?”

“Ikka tööd üritan teha, kullake.”

“Jah, aga mis tööd?”

“No oma koolitööd. Palun ära mind nüüd natuke aega sega, eks?”

Sedavõrd jultunud ettepanekust silmanähtavalt vapustatud Põseke tõmbab kulmu ähvardavalt kortsu ja teatab rangelt: “Ma panen sinu nüüd kuuli kinni telveks nädalaks!” (Vt Põsekese lemmiklugu “Üleannetu isa” raamatus “Jip ja Janneke”, lk 162 – toim.)

“Olgu, aga las ma teen enne oma töö ära.”

“No olgu siis!” arvab ka Põseke armulikult ja lõikab nohinal veel natuke lund. 

“Vaata, mina nüüd sahistan siin lume sees! Mina lähen lipa-lopa lumeläätsadega (nagu Oskar Põsekese teises lemmikraamatus “Meisi jõuluõhtu” – toim.)! Meie nüüd läheme titade ja elevandiga bussi peale! Oota, mina kolla vaatan, mis kell meil buss läheb … (uurib joonlauda) … viiskendkuus läheb meie buss. Ja siis kolgendseitse läheb punane buss.

Mõni minut nukkude ja elevandiga bussi peale minekut mänginud, märkab Põseke taas proua ema. 

“Kuule, mis teed?”

“Tööd, Põseke. Tööd üritan teha. Kas sa palun lubaksid mul lõpetada?”

Jah, aga mis sa  p a e g u  teed, ma mõtlen.”

“Põseke,” hakkab proua ema pisut nagu kannatust kaotama. “Ma pean selle nüüd ära lõpetama, see on kiire asi. Palun ära räägi minuga praegu.”

Põseke pistab kõva häälega nutma ning leebub alles mitme kallistuse ja külmkapist toodud kohukese peale. Proua ema istub uuesti arvuti taha, et töö viimaks ometi teele saata. 

Emme,” ütleb Põseke väga rahulikult eemalt söögilaua tagant. “Mulle nagu meeldib siit lähedalt vaadata sind. Siis ma nagu saan sind niimoodi kallistada lähedalt!”

*

Reede pärastlõunaks oli Põseke oma palavikust jagu saanud. See-eest aga oli hobuse kombel köhima hakanud kolmapäeval härra ja klassivendadega Kuutsemäel suusatamas käinud Ploom ning pärastlõunal helistas kooliarst ja palus järele tulla Pangaasiusele, kes olevat kuum (kutt). Pangaasiuse seiklusringi talvematk jäi niisiis ära ning “kuuri kinni terveks nädalaks” kõlab juba nagu üsna realistlik perspektiiv …

 

 

Nõmikord

“Oi, Põsekene, sina oled küll täna nagu pildiraamatust välja astunud!” löövad Põsekese õpetajad heldinult kaht kätt kokku, kui Põseke, punupatsid peas ja villane ruuduline kleidike seljas, soliidsel sammul üle rühmaruumi läve astub.

Põseke naeratab armulikult, võtab seejärel proua emal kaela ümbert kinni ja sosistab:

“Emme, kas sina mäletad kui minul nõmikold (limn mõnikord) oli selline laul:

Ümbel loosipõõsa on kakane,

ümbel loosipõõsa on puuksune?”

Õrn ja rõve, nagu (Matti Miliuse häälega) öeldakse.

 

 

Kuri Tiit ja kärsad ehk Neli pilti argiõhtust

1.

Kui proua ema õhtul koolist saabub ja tuulutamiseks akna avab, pragab Põseke: “Emme ei pane isegi tähele, et peas panema akna kinni! Sellepärast minul on muidugi külm seal õuna süüa!”

“Igatahes mina olen väga kuli! Mina olen kuli Tiit!” lisatakse täpsustavalt.

2.

Natuke aega hiljem on suurem kurjus üle läinud ja Põseke asjatab tavapärase toimekusega oma nukukäruga tuba mööda.

“Tsau, ma lähen külla Jülile! Emme, tsau, ma lähen külla Jüülile! Poisted, Põseke läheb külla Jülile!”

Mõnda aega käruga vastu kööki viivat astet ramminud, tuleb nõutu Jüri-külastaja arvutis passiva proua ema juurde ning uurib: “Kus … äää … see laudtee lõppeb?”

“Mida?” ei saa kõnetatu kohe aru.

“Kus ma saan üle laja minna vankiga? Kas seal longijaama juules?” uurib Põseke täpsustavalt ning, saanud jaatava vastuse, tõttab jooksujalu vankri juurde tagasi. Tee pealt haaratakse kaenlasse ka kaisuhunt — “Võtan Hundu ka kaasa, muidu ma ei saa teda kasutada hiljem!” — ning ehmutakse samas: “Oh ei, ma unustasin selle laamatu äla!”

Raamat kaenlas, hunt, tita ja reisikohver nukuvankrisse pakutud, asutakse taas teele.

“Sõidame siis Jülile. Pangaasius! Pangaasius! Lähme siis Jülile!”

Et Pangaasius aga ahvatlevat kutset mikski ei pane ning rahulikult diivanil raamatut edasi loeb, tormab Põseke teises toas klaverdava härra juurde ning uurib murelikult: “Papa!  Papa, kas … eee … kas see Ploom saab tulla külla Jüülile minuga koos?”

Härra pigem nõustuvale arvamusele vaatamata ei ole ka teine vendadest Jüri külastamise plaanidest kuigi vaimustuses.

“Ploom ka ei saa!” tuleb nõutu Põseke elutuppa tagasi, ent kogub end kiiresti: “Ma lähen siis külla Jüülile üksinda. Ei! Üks tüdluk võib tulla minuga koos Jüülile!”

Kiirel sammul poiste tuppa tagasi tõtates kontrollitakse igaks juhuks siiski veel kord: “Ploom, kas sa … eee…. saad minuga koos Jülile tulla?”

Endiselt eitava vastuse peale lipatakse taas diivani juurde: “Pangaasius, kas sa saad … ää … minuga koos Jülile tulla? Noo tule! Meil on seal väga ea olla, seal on kiisud! Kas sa lähed kohe minuga koos Jülile?”

Härra ettepanek enne Jüri külastamist kõht täis süüa, tõrjutakse otsustavalt: ” Ei, ma jaksan minna Jülile! Ei, ma jaksan kui ma söön, ma jaksan, kui ma ei söö. Palun lähme sinna Jülile. Lähme! Tule, noh! … Ma toon ühe nuga, las see kõik olla kaasas, las see olla Jülil kaasas. Las!”

Söögiriistade sahtlist näpatud võinuga maandub vankrikastis ning monoloog jätkub: “Pangaasius ei tule kogaeg (limn kogu aeg) Jülile! Ei, aga Ploom tahaks. Ei, aga mul on Jülil kiisud. Põseke üksinda nüüd läheb Jülile. Põseke läheb kiisude juulde. Kas sa saaks minna … äää … kas sina saaksid tulla Jülile, Ploom?”

Viimaks annab Ploom alla ja arvab, et pärast õhtusööki võib ju seal Jüril temagi poolest ära käia. Põseke on (rõõmu)pisarateni heldinud: “Ploom tuleb Jülile! Oi! Hullaa! See on väga tole!”

3.

Pärast õhtusööki (ja Ploomiga Jüril käimist) käib Põsekesel hoogne mäng ja vestlus elutoa põrandale laotatud tekiga:

“Ausalt, see on tekk! Taeva pälast, see on väga suul! Tele ommikust! Ma olen ommikust saadik Iida Maliia Saal, ma olen väga palju keksu löönud! Ma pean midagi veel sööma, pean jooma vett ja piima, sest mul on keksu vaja veel lööda! …  Kas keegi oleks minuga koos Iida Maliia Saal? Alustame täna Pangaasiusest. Alustame täna Ploomist. Kes on minu sõbel? Ploom on minu sõbel ja ta oskab väga keksu lüüa välavasse! Jaaaa!!!! … Ommikust saadik kaljamaal! Ma olen ommikust saadik pidanud kaljamaal olema!”

4.

Veel hiljem vedeleb Põseke rahulolevalt diivanil, vaatab oma armsaid vanemaid ja kudrutab: “Mina olen Iida Maliia Saal ja sina oled papa ja sina oled kälss!”

“Kas mina olen kärss?” täpsustab proua ema lootusrikkalt.

“Jaa,” kinnitab Põseke, itsitab rahulolevalt, suundub siis põrandal pikutava härra juurde ja paitab sel lohutavalt pead: “Ja sina oled ka kälss! Teile head sünnipäeva!”