Olmekaardistus: Kahese suvepäev

Põsekese äratab alati see, et miski tuleb meelde. Seekord näiteks meenub millalgi üheksa paiku selline tõik: “Paul, Kusta Pännus on! Maa koos Pännus on Paul ja Kusta, algpalli mängivad!” (Ja tõesti, Ploom ja Pangaasius ongi parasjagu viimast päeva vanaemaga Pärnus, seljataga suurturniiril saadud viies koht ja ees ootamas vapper suplus viieteistkraadises merevees.) Natuke aega proua ema seljas aeledes elavalt maast ja ilmast vadistanud, saab Põseke aru, et vestluskaaslasest ei ole vastast, ning suundub elutuppa papat lõbustama. Umbes tunni aja pärast koputatakse proua emale rõõmsalt itsitades õlale, et raporteerida vahepeal aset leidnud tulemuslikust potilkäigust ning anda (oma rafineeritud huumorimeelega isa õhutusel ja õpetusel) edasi ka kõik sealjuures kõlanud helid. Jutu lõpetuseks ennetab rõõmust särav Põseke targu ka proua ema oodatavat reaktsiooni ja teatab rangelt kulmu kortsutades: “Ei ole nallakas! Papa, Anti! Ei ole nallakas!!!” Ning siis juba leebemalt: “Iida nallamees on! Iida üks nallatilk!”

Kui proua ema viimaks kööki jõuab, on härralt välja nõutud “kalbepiima” (= klassikaline hommikueine kaerahelbed piimaga, raamatus “Sinustki võib saada indiaanlane” tuntud ka porridži nime all – toim.) läbitöötamine juba edukalt lõpule viidud, st kogu piim lusikaga kausist kõhtu õngitsetud ning kaerahelbed kunstipäraselt laua ümber laiali laotatud, ning sööja ise kihutab uljalt nukuvankril kõhutades ühes toast teise, toimetades kõik poiste toast leitud sendid hästikoolitatud taskuvargana hästikasvatatud lapsukesena oma isa kätte, kes kangelaslikult arvuti taga tööd teha üritab. Millalgi umbes siis, kui Põseke on viisakalt keeldunud proua ema lahkest ettepanekust talle muna praadida, hiljem siiski proua ema taldrikust suurema jao kinni pistnud ning nüüd parasjagu istub ja majapidamises valitseva häbiväärse praemunanappuse tõttu üürgab, saabub elektrik, et ehitustööl omad otsad kokku tõmmata. Põseke kablutab kärmelt proua ema juurde, et sel kõvasti jala ümbert kinni haarata ning julgustavalt teada anda, et tegu on sõbraliku onuga, keda pole tarvis karta. Kui proua ema on elektriku ohutuses täielikult veendud, saab jälle kiiremate toimetustega  jätkata (ainult vahepeal, kui onu läbi toa juhtub minema, tuleb kiiresti proua ema juurde joosta ja teda igaks juhuks veel natuke rahustada, sest need emad, need on üldiselt jube kartlik rahvas). Esmalt on tarvis magamistoa akna juures kontrollida, mis olukord valitseb õues: “Iida kolla vaatab, kas vihma sajab, kas ei saja! Iida kontollib kolla. Iida vaatab, mitu kaadi on. Kümme kaadi! Õue minna saab!” Järgmiseks tuleb haarata proua ema telefon. “Iida kolla vaatab, mis kell on. Seitse pool! Õue minna saab,” on siingi, selgub, kõik jonksus.

Õuemineku asemel viivad vanemad Põsekese esiotsa hoopis ehituspoodidesse. Esimeses, sanitaartehnilise kallakuga kaupluses kontrollib Põseke kärmelt üle kõik väljapandud segistid, millest aga kahetsusväärsel moel ükski ei võimalda “käsi peseda”, ning üritab seejärel proua ema veenda, et tingimata oleks tarvis testida ka väljapandud tualettpotte. Õnneks saame oma ostud tehtud enne, kui asi tegudeni jõuab, ja Põsekese vilturiputud näidisvalamu õnnestub vanematel ka poepersonali suurema tähelepanuta uuesti paika seada. Teises poes saab Põseke kohe ukse juures pihku kaks ukselinki ning karmi käsu neist kõvasti kinni hoida, mis aitab ka selle käigu enam-vähem viisakalt üle elada. Poe välisuksel pöördub Põseke veel ringi, et tagasi kassa juurde trügida ja kummalegi kassapidajale eraldi südamlikult “Head und, maga hästi!” soovida.

Viimane soovitus on igati asjakohane, sest just magama tuleb Põsekesel endalgi koju jõudes (pärast minimaalset viivitust koduõue liivakastis, liumäel, batuudil ja kiigel) suunduda. Põseke teeb papale kalli, loobub pärast mõningaid kõhklusi kavatsusest ka elektrikule samasugust au osutada, ning poeb siis voodisse, et kuulata kolm lugu “Jipi ja Jannekese” raamatust ning tellida proua emalt unelauluks “”Mutioonu”, siis Pika-Jaagu laulu (= laul päkapikust, kes oli pika päka jagu pikk – toim.), siis “Hee’ingas!”” Kui Neptun heeringalaulus vihastab, kostub Põsekese asemelt veel rahuolevat sosinat “Kuu’e hee’ingas!”, aga merevee soolasuse salmi juures on silm juba kindlalt kinni.

Pärast umbes pooltteist unetundi ning natukest ärkamisjärgset kisamist on Põseke valmis proua emaga poodi ja mänguplatsile suunduma. Et minnakse rattaga, avaneb sõidu peal hea vaade inimeste aedades olevatele liivakastidele, liumägedele ja kiikudele. “Üks plats!” kiljatab Põseke vaimustunult, ning teab samas juba isegi: “Kellegi teise apse oma! Iida suuleks kassab, siis sinna saab minna. Täna mitte. Iida sügiles… sügiles… sügisel lasteaega läheb, siis saab sinna platsile minna, iugu asta, kiiga-kaaga, iivakassi!” Nii et hoidku kõik Tartu lasteaiaplatsid ja eravaldused sügisel piip ja prillid!

Poes istub Põseke lubatud kohukese mõjul enam-vähem tsiviliseeritult ostukärus ja ainult natukene kisub porgandipakki lahti ja maitseaineid riiulist maha. Õues võetakse suund mänguplatsile, et seal ennastunustavalt ronida, kiikuda ja huviga teiste laste tegemisi uudistada (“Nii pallu lapsi!” rõõmustab Põseke kohe platsile saabudes).  Lõpetuseks tuleb proua emal platsilt leitud kühvli ja pingviinivormi abil valmis vorpida ei rohkem ega vähem kui 12 sünnipäevakooki, millest igaüks tuleb ka kivist “kilsside”  või “aasikate” ja oksaraokestest küünaldega ehtida, et Põseke saaks sinna juurde heleda häälega laulda “Nii paa-aalllu! Nii paaa-aaalllu!” (= telelavastusest “Väikevend ja Karlsson katuselt” pärineva ning Põsekese perekonna juubelirituaalides olulist kohta omava sünnipäevalaulu algus – toim.), seejärel teeb Põseke ise proua ema jaoks oma sandaali sisse imemaitsva liivakoogi, mille salajasteks koostisosadeks järelpärimise peale osutuvad olema sandaal ja liiv, ning viimaks tuleb väike punnkõhtne päästeingel Šaša ja kisub kühvli Põsekeselt otsustavalt käest ära. Lahkudes kisab Põseke natuke, et oleks millest koduteel rääkida: “Iida tisas platsil: “AAAAAAAAAA! EI TAHAA KOJU MINNA! ÄÄÄÄÄÄÄ! Emme üttes: “Äla tisa! Koju minna!” Siis Tiida ohkem ei tisa.”

Kuni proua ema õhtusööki valmistab, mängib Põseke ehituspoodi minekut. “Iida üksi eihtuspoodi läheb! Iida kollaks eihtuspoes käib!” kuulutatakse valjult ja umbes seitsekümmend või nii korda järjest, ja loomulikult peab proua ema igal viimasel kui korral vastama “Ahah, selge, no tule siis varsti tagasi,” muidu korratakse sõnumit veel paar kraadi valjemini (sest mine sa seda vanainimese kuulmist tea) või tullakse lausa pannisangast sakutama. Nõuetekohane vastus käes, suundub Põseke, väike pingviiniga ranits seljas, esikusse sobivaid jalanõusid valima. “Iida tossud alga paneb, kolla eihtuspoes käeb! Iida nüüd üksi eihtuspoodi läheb! Iida loosa daali (= roosad sandaalid – toim,) alga paneb, kolla eihtuspoes käib! Iida mõmmi kaasa võtab, eihtuspoodi läheb. Eihtuspood kinni ei ole, Iida kolla eihtuspoes äla käib! Iida kummitu alga paneb, siis eihtuspoodi läheb! Iida kollaks uttu-uttu eihtuspoodi läheb, valsti-valsti tuleb. Iida lilla saapa alga paneb, kii’esti-kii’esti eihtuspoes äla käib.” Loomulikult nõuab iga teadaanne ka viisakat vastust.

Pärast saabub aparaaditehasest papa ja saab samuti osaleda viljakas ehituspoodi minekut käsitlevas dialoogis, ning millalgi õhtusöögi keskel jõuavad koju ka kauaoodatud vanemad vennad. Pangaasius, tõsi, lahkub peatselt koos vanaemaga; Ploom seevastu jääb koju ja saab sedaaegu, kui härra ehitustööpäevajärgse lõõgastuse korras uude vannituppa põrandaplaate paigaldab, kohe kaela ka oma tuntud mürakarumõmmist väikeõe kogu vahepealse nädala jooksul ooterežiimil olnud müravarud. Õhtu põhiatraktsiooniks kujuneb üllatavalt hästipainduva Põsekese peitmine üllatavalt väikesesse pappkarpi, mis igati reeglipäraselt kasvab üle sellesama pappkarbi tuba mööda ringipildumiseks. Lõpuks saab Ploom karbinurgaga piki piilumist ja ühtlasi mõnevõrra pahaseks. “Ok-kei!” käratab järgnenud väikekodanlikust tänitamisest (“Vaata, vend sai haiget! Ära palun enam niiviisi tee!” jne) üles ärritatud Põseke teise tuppa kapates kurjalt. “Okkei, selge! Selge on!”

 

Mingil arusaamatul ja mälust kustunud moel õnnestub see melu siiski millalgi maandada ja Põseke ööunele suunata. Ööunele eelneb siinkandis muidu üpris rariteetseks muutunud tankimisseanss. Et seejuures on võim vahelduseks täielikult proua ema käes, ei jää Põsekesel paraku üle muud kui alluda viimase (kohati täiesti absurdsetele) reeglitele ja nõudmistele. Noh, et ei tohi tankimise ajal proua ema näo ees jalaga vehkida, proua ema näpistada, hammustada ega miskipärast ka viisijuppi üles võtta ega juttu ajada. Sestap seabki Põseke end harvanähtava vagurusega sülle, suleb silmad ja pühendub eesmärgile, katkestades tegevuse üksnes siis, kui meenub midagi tõesti harukordselt olulist. Näiteks täna selline lugu (15 minutit pärast tankimise algust, hiirvaiksel sosinal): “Eihtuspood kinni ei ole!”

4.6.18

 

Meditsiinilist ja muudki

Tundub, et koolivaheaeg on nüüd viimaks reservatsioonideta käes. Tunnistused, kõik viimseni sellist rõõmustavat sorti, on kirjutatud ja kätte saadud. Koolilõpupiknik toimunud. Pangaasiusel breigitrenni ja klaveritunni lõpukontserdid peetud. Ploom on käinud klassiga rattamatkal ja proua ema kolleegidega meeleolukal ratta-, kanuu- ja saunaväljasõidul. Trennides on hingetõmbepaus. Pärnad õitsevad ja maasikad on magusad.

Põsekese uue, adenoidioperatsioonijärgse häälega esitatud jutuvada lülitub sisse hommikul kella 9 paiku.

“Iida magas hästi! Magas pika uune!” raporteeritakse särava naeratusega ja kinnitatakse igaks juhuks veel üle: “Magas hästi soolapakk!” (Sest kui heeringalaulus proua ema ju selge sõnaga laulab, et maitses hästi soolapakk, siis miks ei peaks sama väljend sobima magamise kohta.)

“Iida äjka ües. Täna Tattusse papa uude lähe. Emme koos, Kusta koos. Emme atta koos lähe ongi piale,” avaldatakse juba magamistoa ukse juurest soovi viivitamatult rattale istuda ning ema ja Pangaasiuse seltsis rongiga linna papa ja Ploomi juurde sõita.

Proua ema unisevõitu pomin rongiaegadest ja jätkuvast magamissoovist põhjustab arusaadavat pahameelt: “Tiidu-taadu (= Põsekese isiklik lemmikhüüdnimi – toim.) kohe Tattusse läheda! Täna kohe Tattusse lähedaaaaa! Ebaaus! Emme tulääää!” Et sõnad soovitud mõju ei avalda, kistakse proua ema igaks juhuks natuke juustest ka, aga ainult senikaua, kuni ohver väga kurvaks jääb. “Ohkem ei tee!” nenditakse siis kahetseval toonil, manatakse kaval nägu pähe ja trügitakse voodisse tagasi. “Iida emme kallis on! Emme kallis sõbe on! Poe kaissu! Iida pikuta siin emme kõlla peal (= limn kõrva peal kõrval). Iida nallamees on!”

Seejärel suundub naljamees ja kallis sõber maja pealt ärksamaid hingi otsima. “Iida õue minna! Liivakasti! Atta sõita, kiie (= limn kiiver) pähä! Iida oskab! Lille kasta! Maa (= limn vanaema) koos, Kusta koos. Iida maa õue kutsub! Emme tudub meel, Iida ukse tinni paneb. Iida jaksa küll, tasapisi! Maa koos amput ugeda (= limn raamatut lugeda)!”

Sammud tatsavad koridori mööda kaugemale ja reibas vadin kandub elutuppa: “Kuule, Kusta, no missa teed? No mis asi see on? Iida käsi peseda! Iidal käed mustass said!”

***

Aga muidu selle adenoidiga oli nii, et sünnipäeva puhul mõõtmas ja kaardistamas käies (10 kilo ja 89 cm!) sattusime perearsti juures mainima, et laps norskab nagu traktor ja eritab lakkamatult rohelist tatti, mispeale tehtud röntgenülesvõtet nähes kõrvaarst, kelle juurde õnnestus aeg saada kohe mõne päeva pärast, kulmu kergitades küsis, ega Põseke selle tegemise ajal juhuslikult ei liigutanud, sest nähtav adenoid olla muljet avaldavalt suur. Meie eitava vastuse peale haaras õde igasuguste edasiste küsimusteta telefoni ja küsis erakorralise lõikuse aega. Ja nii juhtuski, et napp nädal pärast seda, kui Põsekese kips oli kenasti punaseks küpsenud ja ära pudenenud (mis võttis kokku aega umbes täpselt terve maikuu) …

valge saabas

20180516_112251

20180528_120751

…  leidsime end juba Kuperjanovi tänavalt. Ploomi omaaegse lõikusega võrreldes oli palju jäänud samaks (nt pidžaamad), aga mõned asjad tulid siiski ka üllatusena. Näiteks ooteruumis, kus meil ilma igasuguse toidu ja nuusktubakata tuli eelnenud kuue koduse näljatunni otsa vaevelda ja kõhtu koristada kaks ja pool meeleolukat tundi, selgus huvitav tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik lasteraamatud räägivad toidust. Ning kui Ploom omal ajal ärkas narkoosist leebena nagu kevadkoidik, siis Põseke võttis ette 45 minutit väldanud kriiskamis-, rabelemis-, peksmis- ja verepritsimismaratoni, mida nähes vahepeal oma töö tulemusi uurima tulnud anestesioloogiõpilane näost kergelt kahvatuks tõmbus. Tema juhendaja sõnul oli kõik siiski täiesti normaalne ning varsti lasime end korrus madalame sõidutada, kus Põseke sügava ohkega poolteiseks tunniks magama jäi. Edasine kulges jälle tuntud rada pidi: pakuti jäätist …

20180605_134259

…ja postop. iseärasused puudusid. Ainult, jah, hääl on muutunud. Homme võib juba ujumagi minna (ühe linnukese ses osas, olgu öeldud, jõudis Põseke härraga koos Emajões millalgi kipsi ja opi vahepeal siiski juba ka kirja saada).

***

Meditsiiniliste suursündmuste kõrval on vahepealsesse aega mahtunud veel kohe mai alguses alanud suur ja kestev suvesoojus, tohutu õitsemine igal rindel, rohkelt jalkamänge, Ploomi klassi osalemine V klasside olümpiamängudel, ühe suurepärase raamatu ilmumine, edukas tutvumine Põsekese tulevase lasteaiaga ja suured edasiminekud kohalikul ehitustandril (tunneli lõpuski juba midagi nagu paistab!). Lisaks sai Põseke 23. mail kaheaastaseks …

20180523_075358

… ja käis seejärel kohe esimest päeva ka tööl, sest logelejaid meie peres teadupärast ei sallita. Tööl andis Põseke ühe kirjanduse tunni seitsmendale klassile (see seisnes valdavalt ohtras veevalamises ja pahastes vahelehüüetes proua emale, kes ka seal veel justkui midagi üritas) ning ühe käsitöötunni, kus esimese klassi poistekamp ta oma innuka egiidi alla võttis. Kokkuvõttes tundus noor pedagoog ametisse igatahes passivat, kuna koolipäeva lõpuks tuli tänulike seitsmendike delegatsioon, kellele abiõpetaja haldjakõrvad sügavat muljet olid avaldanud, üle andma vahepeal puutöötunnis valminud hädavajalikku töövahendit ning lõpupiknikuks oli Põsekese auks valminud koguni kuuesalmiline poeem.

20180524_171100

Haldjakõrvne abiõpetaja oma uue töövahendiga

Nüüd aga on nähtavasti aeg kirjutamine selleks korraks lõpetada, kuna õuest saabus pisut kohmetu Põseke, kroketihaamer käes, ning kuulutas: “Kusta kulb on. Aiget sai natuke.”

 

Kuidas me rongi peale kohvi ja kakao kaasa ostsime

Kõigepealt pidas Pangaasius mõned sünnipäevapeod (nii nipet-näpet: pühapäeval perega, esmaspäeva õhtul naabrilastega, teisipäeval koolis, kolmapäeval sugulastega ja pühapäeval sõpradega Elvas).

20180422_152709.jpg

Sünnipäevarivistus

Siis värvis proua ema pea punaseks (“Emme: “Issa juma!” Emme: “Mits?”,” andis Põseke härrale täpse ülevaate proua ema esimestest muljetest oma uuest juuksevärvist; aga ei, nüüdseks oleme juba kõik justkui harjunud), Pangaasius käis korraks vanaisal külas ja oligi aeg suunduda traditsioonilisele sünnipäevareisile pealinna. Põsekese jätsime tänavu koju härrat lõbustama.

Rongis alustas Pangaasius ka reisipäeviku pidamist, pannes kirja, et ostsime rongile kaasa kohvi ja kakao. Etteruttavalt olgu öeldud, et midagi muud ülesmärkimisväärset järgnevate päevade jooksul ei juhtunud.

Tallinnasse jõudnud, arvas proua ema, et pärast pikka istumist ja enne võõrustajate juurde suundumist oleks vahva teha väike jalutuskäik Toompeale (eriti kuivõrd möödunud aastal, kui kaasas oli Põseke oma suhteliselt ronimisvaenuliku tõllaga, oli Pangaasius igal möödumisel igatsevalt Patkuli treppi piielnud). Ettepaneku mõte jäi Pangaasiusele küll täiesti hoomamatuks (“Sinna üles? Aga milleks?”), aga kuna tegu on siiski maailma kõige parema reisikaaslasega, tuli ta proua ema veidrale soovile mõistagi vastu ja turnis üles kõigist treppidest, poseeris vaateplatvormil ning manas koguni ette kergelt osavõtliku ilme, kui proua ema tähtsa näoga olulisemaid silmajäänud hooneid tutvustada üritas (õnneks Piibu ja Tuudu maja akendest sisse piiluda oli päriselt natuke huvitav). Siis aga tuli sõnum, et Pangaasiust juba oodatakse mängima, mistõttu ruttasime läbi pargi ja üle silla (tehes seejuures mõistagi tilla-tilla – kes ei tea, siis see käib nii, et kordamööda tuleb silda ületades iga sammu juures “tilla!” öelda), vaatasime üle Snelli tiigil ulpivad piilu-, sinikael- ja sänikaelpardid, sõime Kniksus&Kraapsus kõhud täis, käisime kiirelt poes külakosti varumas (“Kas te ei võiks lihtsalt viina või õlut juua?” uuris kärsitu Pangaasius proua emalt, kui too poes soovitud siidrit piisavalt kiiresti üles leida ei suutnud) ja vurasimegi trammiga Sikupilli. Ülejäänud õhtu möödus lahke pererahva seltsis, kellel legode, jalka ja mängupüsside, kellel kudumisvarraste saatel.

Seejärel juhtus selline imelik asi, et läksime õhtul magama ja ärkasime alles hommikul. Proua ema jaoks igatahes oli see midagi väga ebatavalist!

Teine reisipäev algas pannkookide, “Monopoli” (“Huvitav, siin on muidu Tallinna kohad, aga raeplats on ju Tartus!” imestas Pangaasius) ja ootamatult sooja päikesepaistega, mistõttu tõmbasime tegevuskavast maha punkti “mõni muuseum” ning suundusime otsustavalt Kadrioru mänguplatsile – väikese vahepeatusega Vesivärava kohvikus, mille valdavalt sisustas tavaelus gaseeritud jooke vältiva Pangaasiuse detailne aruanne oma suuõõnes ning ninas toimuvast.

limps

Pärast sisukat tunnikest Kadriorus …

 

… arvas Pangaasius, et loomaaia võiks seekord vahele jätta ja minna otsima veel mõnda lahedat mänguplatsi. Järgmised poolteist tundi kulutasime seega Stroomi ranna mängualal.

20180428_172650.jpg

Kuna Pangaasiuse suur lemmik, F-hoone oli pilgeni täis, suundusime õhtusöögiks hoopis Boheemi, kus esialgne pettumus peagi asendus siira vaimustusega, kui lauda toodi Pangaasiuse “senise elu kõige oivalisem pitsa” (senise elu kõige oivalisema pitsa retsept, keda huvitab, käib  umbes nii: 1. jaluta, turni, jookse ja hulla pärast pikka talve viis tundi värskes õhus; 2. valmista pitsa).

pitsa

 

Ja kui proua ema oli võtnud kiire kohvi ning Pangaasius oma reisimärkmikusse kõigepealt alustanud uut romaani laps-salaagendist (“See on natuke nagu “Harry Potter” ja veel mõned raamatud, tema vanemad on surnud ja nii, aga nagu ta ei ole võlur, vaid agent”) ning seejärel üles joonistanud Boheemi seinakella (“Sest tead, ma mõtlen, et ma võiksin siia märkmikusse üles joonistada kõik kellad, mida ma näen”), oli aeg seada sammud kino poole hilisõhtusele “Koerte saare” seansile, mis nii proua emale kui ka Pangaasiusele hirmsasti meeldis.

“Mul on tunne, et sellest kujuneb minu elu kõige parem kevadvaheaeg,” õhkas Pangaasius trammis läbi õhtupimeduse öömaja poole sõites. “Nüüd on see küll juba päris kindel,” arvas ta kell üks öösel, kui “Harry Potteri” VII osa – viimases otsas proua ema ettelugemisel – läbi sai.

Seejärel juhtus midagi lausa röögatult ennekuulmatut: teist ööd järjest mindi õhtul magama ja ärgati alles hommikul!

Pühapäeva hommikul sadas vihma, planeeritud külastatavad olid reisilt kaasa toonud kõhuviiruse ning Tartust teatati, et Põseke on hankinud endale valge saapa (“Hüppas, kukkus. Nuttis. Papa sülle! Tädi valge saabas tegi,” nagu asjaosaline ise õhtul raporteeris).

valge saabas

Kõigele vaatamata otsustasime mitte lasta meeleolul langeda, vaid haukasime Balti jaama turul mõned vahvlid ning suundusime viimaseid reisitunde veetma Energia avastuskeskusesse, kus meile iseäranis meeldis helide osa. Pidulik punkt seekordsele sünnipäevaretkele sai pandud F-hoones, kus meid teisel katsel Pangaasiuse rõõmuks ootas viimane vaba aknaalune laud ja maitsev pasta.

Tartus läks proua ema rongilt maha ja asendus Ploomiga, kes koos Pangaasiusega Elvasse kevadvaheajast viimast võtma sõitis.

20180429_172909.jpg

PS Põsekese sääreluu, lubasid tohtrid, pidi ära paranema hiljemalt pulmadeks, aga arvatavasti siiski pisut varem.

Nalja-Märt ja Kalja-Pärt

 

20180401_180940.jpg

Möödunud pühapäeval algas aprill.  Lasime karja, võtsime mune ja tegime nalja. Pangaasius käis hommikul sõbra sünnipäeval ja pärast tõmbas kõiki pereliikmeid korduvalt haneks. Natuke värvisime mune ka, peamiselt siniseks, ja mõned oli jänes hoolega maja peale ära peitnud (osalt lausa nii hoolega, et siiamaani pole leitud ja jänes ise ka ei mäleta midagi!), õhtul aga läksime Tigutorni külla.

See käis nii, et muidugi läks kiireks ja põhimõtteliselt ühekorraga oli tarvis osta Kaubamajast jäätist ja võtta bussijaamast peale Ploom, kellel põnevuse mõttes ei olnud telefoni kaasas. Et meid õnneks on mitu, otsustasime olukorra lahendada nõnda, et Pangaasius silkab kaupsi juurest jala bussikasse ja jalutab sealt koos Ploomiga külla. Pangaasius võttis oma ülesannet väga tõsiselt ja pani algatuseks kohe autoukse avanedes täiesti vales suunas ajama. No ja kui siis kümmekond minutit hiljem jäätis rahulikult ostetud (sest kiiret ju enam polnud), silmasime autoaknast korraga hoogsalt sammul MacDonaldsist mööda kihutavat Pangaasiust. Härra lasi autoakna alla ja uuris, kuhu noor sportlane muidu ka teel on. “Bussijaama muidugi!”

Lõpuks jõudsime bussijaama enam-vähem korraga. Ploom, kes selleks ajaks oli meid oodates juba mõnevõrra murelikuks muutunud, silmas meie autot juba kaugelt, ja tuli kärmelt vastu. Pangaasius, kelle tema kiired jalad ka parasjagu bussijaama olid toonud, nii teravsilmne ei olnud, ja kihutas täie vaardiga Ploomiga kokkulepitud peatuspunkti poole edasi. No ja pärast sai aprillinalja veel, sest esiteks tuli lumetorm ja teiseks selgus, et Tigutornis oli kell keeramata ja koju jõuti koolipäeva eelse õhtu kohta mitte lihtsalt lubamatult hilja, vaid lubamatult ja veel ühe tunni jagu hilja.

*

Ülejäänud nädalasse on mahtunud suurepärased teatrielamused vabariigi parimalt kooliteatrilt, Pärdiku hauindamine, viimane Baskini-etendus, Põsekese lõppematud öökontserdid, ehitustegevuse jätkumine, Pangaasisuse üle kooli kuulus mutta kinnijäämine koolihoovis, Ploomi jalkaturniir ja kevade pidulik saabumine. See viimane nimelt juhtus eile, kui päike paistis, lind laulis, meie Põsekesega päev otsa rattaga ringi sõitsime (Põseke koguni magas rattatoolis!), Pangaasius käis sõbra pool aiapeol ja korporandid grillisid. Täna aga on plaanis pannkoogid ja “Seltsimees laps”.

Tartust Viljandi

“Anna siia!” käsutas Põseke äsja Viljandist kahepäevaselt koolituselt tagasi jõudnud ning nüüd hilist õhtusööki nautiva proua ema kahvlist otsusekindlalt kinni kahmates, vaatas siis lapsevanemale otsa ning võttis nähtu lühidalt, ent ammendavalt kokku: “Emme lillid! Tiida ee-lillid. Titsa ee-lillid, Au ee-pillid, emme lillid! Aasa lillid, aa lillid  (tõlge limnoloogia leelest: Erinevalt oma lastest Põsekest, Pangaasiusest ja Ploomist on proua ema sunnitud kandma prille, korrigeerimaks lühinägelikkust, mille on ilmselt pärinud oma vanematelt, eelpoolnimetatud laste vanaemalt ning vanaisalt, kes ise samuti kuuluvad prillikandjate kilda – toim.).”

Ilmselt mõjub hästi, kui on tarvis end vahepeal lähisugulastele ka verbaalselt mõistetavaks teha! (Kodus ju muidu loetakse soove silmist.)

Ja eks tuleb tõdeda, et väike värskendav reis mõjus hästi ka proua emale, professionaalses ja igas muus plaanis (eriti igas muus plaanis). Esimesel õhtul raputasin pärast sisukat ja inspireerivat päeva kõik oma ülitoredad kolleegid maha ja hiilisin läbi krõbekülma Viljandi minema, et mitu tundi jutti ihuüksi õhtust süüa, lugeda, klaasike veini juua, kirjutada ja isegi mõni mõte mõelda! See, et surra, magada ega isegi undki näha hiljem kohaliku koolimaja palavuse tõttu suurt ei õnnestunud, on sellise õndsuse eest pea olematu hind (no kui inimesel on parasjagu käsil selline elufaas, kus ta loeb “Robinson Crusoe seiklusi” ja tunneb siirast kadedust).

Põsekese elu esimene emata veedetud öö vanaema pool oli möödunud sügavas unes ja päevad rõõmsalt, hea isuga ja tegusalt (eks meil olid ju plaanid enne ka täpselt läbi arutatud ja Põseke oli need innuka noogutusega heaks kiitnud) ja ülejäänud põrssapojad olid ka kuidagi erakordselt armsad üle tüki aja näha.

Lõpp hea, kõik hea, nagu armastab kirjandi lõpus tõdeda seitsmes klass.

Läbi

Vaatamata tänavusele vormikõvera madalseisule said jõul ja uusaasta seegi kord täitsa mõnusalt seljatatud. Mulle muidugi see pühadevärk täiega meeldib ka. Aga kellele ei meeldiks, kui …

… kooli jõulukontserdil saab mitu korda silma märjaks.

… viimase koolipäeva ja jõululaupäeva vahele jääb kaks mõnusat molutamispäeva (isegi pooled piparkoogid said vahelduseks enne pühi ära küpsetatud!).

… kõik kolm lapsukest on päriselt rõõmsad sokkide üle, mis proua ema neile jõuluks on kudunud.

… Pangaasius on omaalgatuslikult meisterdanud kõigile pereliikmetele väikesed sudokud ja joonistanud naljakäed.

… kõik kolm lapsukest on väga rõõmsad lõuatõmbamiskangi üle, mille härra jõululaupäeva pärastlõunal pidulikult poiste toa uksele heiskab (ei välistaks koguni, et isegi rohkem kui villasokkide üle!) ja mille küljes järeltulev põlvkond eesotsas tšempionrippuja Põsekesega sealtpeale pidevalt korraga ja kordamööda ripub ja mille vastu vanemlikul instantsil on õnnestunud sealtpeale toast väljudes või sinna sisenedes vähemalt kümme korda eriti efektselt pea ära lüüa (ka see viimane on perele, kus läbi aastate korduvaks refrääniks on Ploomi lause “Emme, mäletad, kui Pangaasius tänaval peaga vastu prügikasti kõndis ja sina nii naersid!”, mõistagi rohkelt rõõmu põhjustanud).

… pärast härrasrahva kirikuskäiku (proua ema jäi haige Põsekesega koju külitama) on ukse taha siginenud kingikott ja selle sisu lunastamisel saab kuulda flöödipala “Eesel, härg ja teised loomad”, improvisatsioonilist puhkpillimängu, luuletust penist, ponist ja konist ning ilmekat retsitatsiooni klassikalisest teosest “Muna” ning näha rohkelt erinevaid breigi-, ühe-jala-küki- ja rippumisnumbreid.

… Põseke tõmbab kõik kolm paari kingiks saadud trussikuid silmapilk ülestikku pähe ja on enda üle väga uhke.

… selgub, et kingiks äratuskell-raadio saanud vanem poeg on tõepoolest suureks kasvanud, kuna proua ema oigele sellestamast äratuskell-raadiost pidevalt kostvate edetabelihittide aadressil tuleb vastuseks: “Oleksite ehk pidanud sellele mõtlema enne, kui mulle selle raadio kinkisite!”

… pühal jõuluõhtul saab kogu kollektiiviga “Viimset reliikviat” vaadata (eelmise aasta “Kevade” oli ehk rohkem nagu rusikas sesoonsesse silmaauku, aga eks “Reliikvia” ole ka  tore).

… esimese jõulupüha hommikul saab ihuüksi läbi inimtühja linna kirikusse liuelda.

… ülejäänud esimene jõulupüha õnnestub vaatamata sellele, et 2/3 järeltulevast põlvest on tõbised ega saa Kavastusse suguvõsa jõulupidusse minna, veeta väga mõnusalt lauamänge mängides, “Harry Potterit” ette lugedes, kakaod juues ja ETV lehelt jõulumultikaid vaadates.

… teise jõulupüha saab veeta Elvas surnuaias käies (seekord küll ainult härra ja Pangaasius), kinke jagades ja Aliast mängides.

… kogu pühadevahe saab veeta kas küll puruhaigena, aga see-eest ohtra kudumise, kudemise, lugemise ja filmivaatamise saatel Elvas või siis hoopis sportlikult ja töiselt Tartus, kuidas keegi parasjagu eelistab (meil näiteks eelistas seekord 4/5 perest esimest ja 1/5 teist varianti).

… vana aa-aaaasta viimasel ööl päeval jõuab sõbraga veel ühe kohvi võtta.

… vana aasta saab ära saata küll tavapärasest hõredamas (ikka see viirus!), aga sellegipoolest meeleolukas koosseisus lookas laua ja järjekordse Aliase-mängu saatel.

… uue aasta esimesed tunnid (pärast raketiretke) saab veeta edumeelsele noorsoole  teki all “Vendi Lõvisüdameid” ette lugedes.

… uue aasta esimesel päeval saab käia sellesama edumeelse noorsoo seltsis Auras ujumas, pärast süüa Karritehase tehtud sööki ja võtta vastu külalisi.

… kogu uue aasta esimene nädal möödub regulaarselt lõunani magades, õues rattaga sõitmas käies (südatalv, teate), raamatuid lugedes ja õhtupoolikuti erinevaid kaugeid ja lähemaid külalisi võõrustades, aga kui perekonda oskuslikult jaotada, jõuab selle kõrvalt veel ka ise külla ja peole ja Pärnu sugulastega Elvasse.

***

Homme muidugi algab kool ja kella seitsmese äratusega hommikud, mis tõenäoliselt nõelavad meid ninna ja kõhtu ja selga, aga et hea algus on tehtud, siis see meid loodetavasti ei murra!

Toredat aastat!

Poolaeg!

Pool suve on tehtud, sõnajärg kokkuvõtteks ja kommentaariks stuudiosse:

Kui mõelda, et suvi, see on rand ja ergav kõrbepäike, siis pole teist ju õieti olnud tõesti. Aga kui jälle, et rohkem nagu puhkus, baar, naised, muusika, siis ei saa väga kurtagi – puhatud ja mängitud täitsa on. Kuid heitkem nüüd pilk tähtsamatele momentidele:

  • Kohe suvevaheaja alguses avasid Pangaasius ja Põseke ujumisskoori Verevi järves (härral olid selleks ajaks juba esimesed käigud tehtud, proua ema ja Ploom aga põlgasid vee vetikaseks ja kärsad kärnaseks). Pärast on Ploom ja Pangaasius ujunud veel Verevi ja Arbi järves, Pühaste tiigis ning oletatavasti nüüdseks ka meres; Põseke aga Kubija järves ning samuti Pühastes. Mõnes mainituist ning lisaks Emajões on ujunud ka härra, mitte üheski aga proua ema.
  • Pangaasius, kelle tunnistusele käsitööõpetaja oli kirjutanud, et “Pangaasius oskab elus kõigest, mis ta näeb, endale käsitöö teha” ning et “tuim kudumine” tundunud selle kõrval tunnis täiesti teisejärguline, kudus valmis koolis pooleli jäänud flöödikoti, oma osavust seejuures iga rea järel (teenitult!) kiites ning arendades üha suurejoonelisemaks paisuvaid plaane edasisteks kudutöödeks, milleni, tõdegem, pole siiski seni jõutud. Ploomil, kel oma käsitööõpetaja sõnutsi puudub oskus korraga juttu ajada ja käsitööd teha, on enda pinal veel kokku õmblemata.
  • Lugemisedetabelit juhib Ploom, kellel on poolteise suvekuuga läbi loetud “Poiss, kes seilas tugitooliga üle ookeani”, “Harry Potteri” VI ja VII ning “Luuker Leebesurma” kolm esimest osa. Ka Pangaasius loeb hoogsalt ning enamasti vähemalt nelja-viit raamatut üheaegselt; praegu näiteks on käsil “Liivahundi lood”, “Lennujaama lutikad”, “Peeter, sõpradele Peetrike” ning “Hirmus õudne hambaarst”. Proua ema ja härra väärikate vanainimestena kasutavad suvekuid ajatu klassika lugemiseks, nii on esimene “Harbini ööliblikate” ja “Klaaslapse” kõrval läbi töötanud “Uhkuse ja eelarvamuse” ning teine jõudnud rahvusliku sookuivendamissarja teise köiteni. Võiduka lõpuni on viidud ka umbes aasta kestnud “Kääbiku” ettelugemine Ploomile. Mis aga puutub Põsekesse, siis talle, kui väikese Pangaasiuse sõnadega öelda, see raamatuvärk suurt ei huvita, kuigi vahel paar lehekülge “Muna” ikka ette lugeda õnnestub või nii.

P5

Seltskond sasipäiseid lugejaid

P4

Kiri raamatukoguhoidjale

P3

Rohke lugemine inspireerib ennastki sulge haarama. Juhuluulet Pangaasiuselt vanaisa sünnipäevaks.

  • Seltskondlikus plaanis on värskendatud mitmeid kiire(te) kooliaasta(te) kestel soiku jäänud tutvusi ning sõlmitud uusigi. Nähtud on Kassi ja Hiirt Tallinnast (noorema generatsiooni soengueelistused võttis emb-kumb prouadest emadest neile kolmanda korruse aknast järele vaadates tabavalt kokku kirjeldusega “nagu neli blondi moppi”), sugulasi Pärnust ja Arhangelskist, sõpru Tartust, Pühastest, Mäksalt ja Muhust.
  • Suvekultuurilooliselt väärib äramärkimist ühel tuulisel õhtupoolikul vaadatud “Jõmmu” (proua ema vabariigi parimast kooliteatrist rikutud maitsele suurt ei pakkunud, aga Ploomile ja Pangaasiusele vist üsnagi meeldis), avatud Aparaadi taskupark …minajamunaProua ema ja kuulsused

P6Põseke kasutamas sihtotstarbeliselt Taskupargi lompi

… meeleolukas jaaniõhtu Kavastus …

P1

“Isa, isa, mets põleb!”

… ning Tartu Hansa- ja Elva kohvikutepäevad. Lisaks käis Ploom kooriga elu esimesel laulupeol ja jäi väga rahule, kuigi teda ärasõidu eel tabas tõeline hämming: “Pühapäeva õhtul on siis maailmajagude karika finaal …” – “Pühapäeva õhtul oled sa laulupeol, Ploom.” – “Mida? Sa tahad öelda, et ma olen tervet turniiri vaadanud, kõiki mänge, ja nüüd finaalmäng jääb mul LIHTSALT NIISAMA vaatamata?!? Ei no johhaidii!”

  • Seni pikimad reisid väljapoole kodukubermangu piire on viinud Põsekese koos vanematega Võru linna ja lähiümbrust uudistama ning Pangaasiuse ja Ploomi onu hoole all Puhtu puisniidule ning Muhu saarele. Eks näis, mis tulevik ses osas toob.

Muidu aga maasikad, vihm, mänguplatsid, vihm, remondiootus, vihm, pinks ja pallimängud, vihm, jäätis, päike, vihm, Elva, Tartu ja Kavastu. Oleme teiseks poolajaks valmis!

P2