Siga mängib peitust ehk Silmaarst

Eks igaüks panustab praegu meelelahutusse, nagu oskab. Meiegi vaatame hoolega Piibu ja Tuudu etendusi, kuulame internetis, mis Koffikus ette loetakse, ja oleme mõistagi valmis ka oma tagasihoidliku panuse andma. Täna hommikul salvestasid Põseke ja härra väikese ettelugemissessiooni, mis loodetavasti peatselt Lastekirjanduse Keskuse vahendusel avalikuks saab, seniks aga killuke Põsekese omaloomingut:

Põseke õhtueine lõppedes pidulikult: “Siga mängib peitust” … kas meil on selline laamat?

Proua ema: Ma ei tea. Mis raamat see selline on?

Põseke: Kus siga mängib peitus kuu ja päikese ja tähtedega?

Proua ema: Aa, sa mõtlen nagu seal jutus, kus pimedus mängis peitust?

Põseke: Jaa! Ma nüüd läägin sulle seda juttu. (Pidulikult ja ilmekalt.) Siga mängis peitust. Ja ta leidis kõige hea peidukoha! See oli padja all! Ja päike otsis, otsis … aga leidnud teda üles! Siis ta vaatas: “Oo, kui mõnus pehme padi!” … pistis käe selle alla ja ledisi siga! (Dramaatiliselt.) Ja sõi ta … äla! 

Proua ema: Tohoh! Lool lõpp?

Põseke: Ei. Ühel päeval päike lõigati pooleks (nagu seal “Punamütsikese” jutus, tead?). Ja siis siga sai välja. Ja siis ta mängis ainult kuu ja tähtedega peitust.

Proua ema: Nojah, sest päike oli ju pooleks lõigatud …

Põseke: Ei! Ta laviti telveks! Ja siis. (Süngelt ja ähvardavalt kätega vehkides.) Ühel päeval tuli suul-suul tuul ja puhus kõik minema õue pealt! Puud …. ja iminesed …. ja sigad … ja majad … ja autod!

Pikk ja pingeline paus.

Siis helistas silmaalst! Ja ütles, et kellelgi on silm haige. Kuul. Ja ta võttis tal silma äla. Kaks silma! Aga tal oligi ainult kaks silma. (Kurvalt.) Keegi ei andnud talle uusi silmi ja ta ei näinud enam kunagi. 

Proua ema: Oi. Ja kas nii see lugu lõppeski?

Põseke (häirimatult): Ja päike sõi nad äla, kuu ja siga. 

Proua ema: Ja kõik? Kuu ei näinudki enam midagi?

Põseke (lohutavalt muiates): Ühel päeval … tema oma kutsu andis talle silmad! (Kiiresti.) Ja siis tal võeti nina äla! Ja suu äla! Ta ei saanud enam lääkida! Ja kõik juuksed äla ja kõik!

Hommik

Kell on 11.11. Põseke on juba mõni tund ärkvel olnud, alul vendadega mänginud, siis papaga hommikust söönud, ja saabub nüüd magamistuppa.

“Tele hommikust, aeg on üles älgata!”

“Ahah,” on proua ema nõus.

“Ainult mina tahan enne veel koos sinuga natuke pikutada,” täpsustab Põseke ja ronib teki alla. “Mängime ema ja lapst! Mina olen ema ja sina oled laps. Õhtu käes, aeg on magama minna, laps … teeme nii, et nüüd sina hakkasid nutma ja mina küsisin, mis on, laps.”

Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps?” uurib Põseke, kulm kaastundlikult kipras.

“Ma tahan magada!”

“Maga siis,” kiidab Põseke. “Teeme nii, et nüüd ema läheb kollaks teise tuppa diivanit vaatama ja laps hakkab jälle nutma ja ema tuleb tagasi ja küsib, mis on, laps. Teeme niimoodi, et selle diivanivaatamise ajal ka sina nutad!”

Põseke jookseb ruttu teise tuppa. Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps?” uurib Põseke tuppa tagasi tõtates. “Kas sa tahad emmet? Emme käis ainult kollaks diivanit vaatamas.”

“Ja kuidas oli selle diivaniga?”

“Ei olnud kollas kahjuks. Teeme nii, et nüüd hakkab ema nutma ja laps küsib, mis on.”

Põseke viriseb kaeblikult.

“Mis on, ema?” uurib proua ema. “Kas sa tahad magada?”

“Jaa … Teeme niimoodi, et nüüd jälle hakkas laps nutma ja ema küsis, mis on, laps … Mis on, laps? Kas sa tahad laulu?”

“Jaa!”

“Hea küll! Ainult ühe laulu täna kahjuks jõuame. Mõmm-mõmm, nutab kaalujõmm … Nuta sina ikka edasi!”

Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps? Kas sa tahaksid veel nii-nii palju laule?”

“Jaa!”

“Hea küll! Kas sa tahaksid “Mõmm-mõmm”, “Uinu vaikselt, mu lind”, “Tiigi ääles” ja siis seda konnalaulu (Need konnad on, need konnad on – toim.), mis sina mulle ükspäev laulsid?”

“Jaa!”

“Kas kõigepealt seda konnalaulu?”

“Jaa.”

“Hea küll siis:

Need konnad … konnad nälisid kuuse otsas,

need konnad nälisid kuuse otsas,

sest muidu oleksid oksad äla muldunud! …

Näe, mina oskasingi seda laulu. Lähme nüüd kööki, mina seal hommikul kaapisin!”

____

* Põsekesel, olgu jutujätkuks öeldud, on erinevalt oma vanematest vendadest otse fenomenaalselt halb mälu laulusõnade peale. Näiteks eile tulime trepist üles ja Põseke püüdis meenutada kogu kevad lasteaias harjutatud laulu pääsukese pesast:

“Kevad tuli, tuli, lumi sulas, sulas äla … Kuidas see laul oli, emme?”

Kevad tuli, tuli, tuli, sulas lumi, lumi, lumi …”

“Aa. Kevad tuli, tuli … lumi sulas, sulas ääla …”

Kevad tuli, tuli, tuli, sulas lumi, lumi, lumi …”

“Aa. Tuli, tuli, tuli kevad jõudis, lumi, lumi, lumi sulas ää-ääla …”

Jne.

 

Häda mõistuse pärast

Et härral tuli üle-eelmisel nädalal käia gastroleerimas Tallinnas, proua emal aga käesoleval nädalal esimeses klassis (st anda oma hariliku 16 tunni asemel nädalas vahelduseks 26), on Põseke veetnud tavapärasest enam aega perekonna rüpest eemal vanaema pool. Niisiis otsustas proua ema — lisaks äärmiselt väsinud inimene olemisele — olla äärmiselt kena inimene ning ohvrimeelselt loobuda tänaseks plaanitud kahest seltskondlikust üritusest, et selle asemel Põsekesega kahekesi kodus aega veeta (härra läks kõnealustele üritustele perekonda esindama ning Ploom ja Pangaasius veedavad nädalavahetust vanaisa pool ja klassivendade sünnipäevadel).

“Mine sina, loll, metsa!” arvas seesugusest plaanist kuulda saades Põseke ise.

“Mis ma seal metsas teen?” uuris proua ema (kes lollina mõistagi ise ei teadnud).

“Noo … koljad maasikaid ja vaalikaid!” pakkus Põseke lahkelt.

Õhtuks pole asi kuigivõrd paranenud.

“Head isu!” soovib proua ema, taldrikut õhtusöögiga Põsekese ette asetades.

“Head isu, head isu,” osatab viimane. “Mina sellise lolliga ei mängi!”

Ma nüüd kohe ei teagi. Mängin üksi siis.

Kuumad lutid

“Oota korra, ma võtan kampsuni maha,” katkestab Pangaasius toitu valmistavale proua emale “Narnia kroonikate” ettelugemise. 

“Hakkas palav suure lugemisega?”

“Ei, ma olen, tead, lihtsalt üks kuum kutt!” kiidab Pangaasius.

“Ja mina olen, tead, ka kuum lutt!” täpsustab Põseke, kes üldiselt milleski vendadest maha jääma ei soostu. 

Ja et kellelgi ses küsimuses mingit kahtlust ei jääks, siis demonstreeris Põseke teisipäevast reede pärastlõunani pidevalt 40-kraadist kehatemperatuuri. Suure kisaga sisse võetud palavikurohi tõi vahepeale kuuetunniseid pause, kuid kohe, kui toimeaeg möödas, hakkas väike kuum lutt hoogsalt värisema ja keris näidu jälle üles. Õue ja lasteaeda selliseid teadupärast ei lubata, niisiis tuli veeta mõned kodused päevad. Need nägid välja umbes sellised:

Proua ema seab end viivuks arvuti taha, et asendajale kärmelt tund ette valmistada, ning palub Põsekesel, kes hoolikalt kääridega paberist pisikesi lumehelbeid lõigub, seni veerand tunnikest vaikselt oma toas mängida. Siis saab pärast (jälle, seitsmendat korda) väikese karu ja väikese tiigri raamatut lugeda, arvab ta. 

“Jah,” on Põseke kohe nõus ja kaob armulikult vaateväljast. 

Hetk hiljem kihutab ta nukuvankril tuppa tagasi, nii et lõigutud lumi kahte lehte lendab. “Mina siin sõidan nagu tõukelattaga lumi sees! Hohhoo!”

“Jah, Põseke, aga mäletad, sa pidid praegu vaikselt olema, et ma saaks ruttu oma töö ära teha? Saaksid sa?”

“Jah, aga mis teed?” uurib Põseke.

“Tööd, kullake.”

“Jah, aga mis paegu teed, ma mõtlen.”

“Praegu teengi tööd. Teen töö ruttu ära ja siis loen sulle raamatut”

Jajah, aga mis siis teed, kui oled töö äla teinud?”

Siis loengi sulle raamatut. Kas sa saaksid nüüd natuke oma asjadega tegeleda, siis saame varsti lugeda?”

“Jaa, jaa, kohe saaksin,” venitab tõukerattur vastumeelselt ega kao kuhugi.

Noh?”

“Oota natuke, mina peasin enne ikka jalad puhtaks kloppima, sest minu jalad on nii lumised muidu!” pahandab Põseke, astub nukukärult maha ja klopib tükk aega ülima põhjalikkusega jalgu vastu põrandat. 

“Põseke, ma kardan, et alumise korruse onu Vitjale väga ei meeldi see jalgade kloppimine (sest, noh, miks peaks jalgade kloppimine meeldima inimesele, kes ei pea lugu ei hüppamisest, ahjupuude toomisest, breiktantsust ega klaverimängust – toim.). Kas sa läheksid nüüd palun vaataksid, mis su pusled teevad?”

Jaa, kohe lähen!” hõikab Põseke rõõmsalt ning keksleb oma tuppa. 

“Tere, mats!” tervitatakse proua ema paar minutit hiljem hoogsal kapakul taas kohale saabudes. “Sina oled nüüd kooliõpetaja ja mina olen pall!”

Natuke aega naabrite rõõmuks hüpanud (sest pallid kõik peavad alati hüppama! – toim.), naastakse kangekaelselt vaikiva proua ema juurde. 

“Kuule, mis teed?”

“Ikka tööd üritan teha, kullake.”

“Jah, aga mis tööd?”

“No oma koolitööd. Palun ära mind nüüd natuke aega sega, eks?”

Sedavõrd jultunud ettepanekust silmanähtavalt vapustatud Põseke tõmbab kulmu ähvardavalt kortsu ja teatab rangelt: “Ma panen sinu nüüd kuuli kinni telveks nädalaks!” (Vt Põsekese lemmiklugu “Üleannetu isa” raamatus “Jip ja Janneke”, lk 162 – toim.)

“Olgu, aga las ma teen enne oma töö ära.”

“No olgu siis!” arvab ka Põseke armulikult ja lõikab nohinal veel natuke lund. 

“Vaata, mina nüüd sahistan siin lume sees! Mina lähen lipa-lopa lumeläätsadega (nagu Oskar Põsekese teises lemmikraamatus “Meisi jõuluõhtu” – toim.)! Meie nüüd läheme titade ja elevandiga bussi peale! Oota, mina kolla vaatan, mis kell meil buss läheb … (uurib joonlauda) … viiskendkuus läheb meie buss. Ja siis kolgendseitse läheb punane buss.

Mõni minut nukkude ja elevandiga bussi peale minekut mänginud, märkab Põseke taas proua ema. 

“Kuule, mis teed?”

“Tööd, Põseke. Tööd üritan teha. Kas sa palun lubaksid mul lõpetada?”

Jah, aga mis sa  p a e g u  teed, ma mõtlen.”

“Põseke,” hakkab proua ema pisut nagu kannatust kaotama. “Ma pean selle nüüd ära lõpetama, see on kiire asi. Palun ära räägi minuga praegu.”

Põseke pistab kõva häälega nutma ning leebub alles mitme kallistuse ja külmkapist toodud kohukese peale. Proua ema istub uuesti arvuti taha, et töö viimaks ometi teele saata. 

Emme,” ütleb Põseke väga rahulikult eemalt söögilaua tagant. “Mulle nagu meeldib siit lähedalt vaadata sind. Siis ma nagu saan sind niimoodi kallistada lähedalt!”

*

Reede pärastlõunaks oli Põseke oma palavikust jagu saanud. See-eest aga oli hobuse kombel köhima hakanud kolmapäeval härra ja klassivendadega Kuutsemäel suusatamas käinud Ploom ning pärastlõunal helistas kooliarst ja palus järele tulla Pangaasiusele, kes olevat kuum (kutt). Pangaasiuse seiklusringi talvematk jäi niisiis ära ning “kuuri kinni terveks nädalaks” kõlab juba nagu üsna realistlik perspektiiv …

 

 

Eksistentsialismi alused

“Kui, Ploom, sina tood selle palli siia, siis ilm pahandab!” pragab Põseke (2,5) häälekalt oma vanema vennaga (kes, kahtlemata vastu lugeja ootusi, ei ürita parasjagu ühtegi palli kuhugi tuua, vaid istub vaikselt teises toas laua taga ja teeb koolitükke).

“Kes pahandab? Ilm?” täpsustab proua ema.

“Jah, ilm. Kas sina ei tea seda ilmi? Kas sina ei tea, et meie muidugi oleme üksinda siin ilmas?!?”

Kuri Tiit ja kärsad ehk Neli pilti argiõhtust

1.

Kui proua ema õhtul koolist saabub ja tuulutamiseks akna avab, pragab Põseke: “Emme ei pane isegi tähele, et peas panema akna kinni! Sellepärast minul on muidugi külm seal õuna süüa!”

“Igatahes mina olen väga kuli! Mina olen kuli Tiit!” lisatakse täpsustavalt.

2.

Natuke aega hiljem on suurem kurjus üle läinud ja Põseke asjatab tavapärase toimekusega oma nukukäruga tuba mööda.

“Tsau, ma lähen külla Jülile! Emme, tsau, ma lähen külla Jüülile! Poisted, Põseke läheb külla Jülile!”

Mõnda aega käruga vastu kööki viivat astet ramminud, tuleb nõutu Jüri-külastaja arvutis passiva proua ema juurde ning uurib: “Kus … äää … see laudtee lõppeb?”

“Mida?” ei saa kõnetatu kohe aru.

“Kus ma saan üle laja minna vankiga? Kas seal longijaama juules?” uurib Põseke täpsustavalt ning, saanud jaatava vastuse, tõttab jooksujalu vankri juurde tagasi. Tee pealt haaratakse kaenlasse ka kaisuhunt — “Võtan Hundu ka kaasa, muidu ma ei saa teda kasutada hiljem!” — ning ehmutakse samas: “Oh ei, ma unustasin selle laamatu äla!”

Raamat kaenlas, hunt, tita ja reisikohver nukuvankrisse pakutud, asutakse taas teele.

“Sõidame siis Jülile. Pangaasius! Pangaasius! Lähme siis Jülile!”

Et Pangaasius aga ahvatlevat kutset mikski ei pane ning rahulikult diivanil raamatut edasi loeb, tormab Põseke teises toas klaverdava härra juurde ning uurib murelikult: “Papa!  Papa, kas … eee … kas see Ploom saab tulla külla Jüülile minuga koos?”

Härra pigem nõustuvale arvamusele vaatamata ei ole ka teine vendadest Jüri külastamise plaanidest kuigi vaimustuses.

“Ploom ka ei saa!” tuleb nõutu Põseke elutuppa tagasi, ent kogub end kiiresti: “Ma lähen siis külla Jüülile üksinda. Ei! Üks tüdluk võib tulla minuga koos Jüülile!”

Kiirel sammul poiste tuppa tagasi tõtates kontrollitakse igaks juhuks siiski veel kord: “Ploom, kas sa … eee…. saad minuga koos Jülile tulla?”

Endiselt eitava vastuse peale lipatakse taas diivani juurde: “Pangaasius, kas sa saad … ää … minuga koos Jülile tulla? Noo tule! Meil on seal väga ea olla, seal on kiisud! Kas sa lähed kohe minuga koos Jülile?”

Härra ettepanek enne Jüri külastamist kõht täis süüa, tõrjutakse otsustavalt: ” Ei, ma jaksan minna Jülile! Ei, ma jaksan kui ma söön, ma jaksan, kui ma ei söö. Palun lähme sinna Jülile. Lähme! Tule, noh! … Ma toon ühe nuga, las see kõik olla kaasas, las see olla Jülil kaasas. Las!”

Söögiriistade sahtlist näpatud võinuga maandub vankrikastis ning monoloog jätkub: “Pangaasius ei tule kogaeg (limn kogu aeg) Jülile! Ei, aga Ploom tahaks. Ei, aga mul on Jülil kiisud. Põseke üksinda nüüd läheb Jülile. Põseke läheb kiisude juulde. Kas sa saaks minna … äää … kas sina saaksid tulla Jülile, Ploom?”

Viimaks annab Ploom alla ja arvab, et pärast õhtusööki võib ju seal Jüril temagi poolest ära käia. Põseke on (rõõmu)pisarateni heldinud: “Ploom tuleb Jülile! Oi! Hullaa! See on väga tole!”

3.

Pärast õhtusööki (ja Ploomiga Jüril käimist) käib Põsekesel hoogne mäng ja vestlus elutoa põrandale laotatud tekiga:

“Ausalt, see on tekk! Taeva pälast, see on väga suul! Tele ommikust! Ma olen ommikust saadik Iida Maliia Saal, ma olen väga palju keksu löönud! Ma pean midagi veel sööma, pean jooma vett ja piima, sest mul on keksu vaja veel lööda! …  Kas keegi oleks minuga koos Iida Maliia Saal? Alustame täna Pangaasiusest. Alustame täna Ploomist. Kes on minu sõbel? Ploom on minu sõbel ja ta oskab väga keksu lüüa välavasse! Jaaaa!!!! … Ommikust saadik kaljamaal! Ma olen ommikust saadik pidanud kaljamaal olema!”

4.

Veel hiljem vedeleb Põseke rahulolevalt diivanil, vaatab oma armsaid vanemaid ja kudrutab: “Mina olen Iida Maliia Saal ja sina oled papa ja sina oled kälss!”

“Kas mina olen kärss?” täpsustab proua ema lootusrikkalt.

“Jaa,” kinnitab Põseke, itsitab rahulolevalt, suundub siis põrandal pikutava härra juurde ja paitab sel lohutavalt pead: “Ja sina oled ka kälss! Teile head sünnipäeva!”

 

 

Septembri lõpu seisuga

Põseke on nüüdseks juba poolteist kuud jutti kolm poolikut päeva nädalas lasteaias käinud. See näeb välja nii: kõigepealt ärkab Põseke üles, sööb kõhu putru täis ja saadab vennad kooli. Siis pannakse riidesse ja esitatakse rahulikul ning rutiinsel toonil kohustuslikud repliigid: “Mina ei taha lasteaeda minna, mina tahan hoopis oma emmet” ja “Oleme palem lissalt kodus!” Kohe seejärel tuleb agaralt hakata otsima oma seljakotti või lillat mõmmit või mida iganes muud, mis sel päeval plaanis lasteaeda kaasa võtta.

Kui vihma ei saja, minnakse lasteaeda jalgrattaga. Selle juurde peab kindlasti laulma järgmist laulu: “Iida sõidab lääääbi linna, ta lasteaeda on teel! Suu on naelul, säla täis on Iiiiida silmaaaad! Lasteaias on hea, nüüd hõisakem veel!”  Kui sajab, ronib Põseke uhkelt proua ema kukile ja aitab vihmavarju hoida, kuni bussile jõutakse. Mõlemal juhul aga läbitakse lasteaeda jõudmiseks esmalt park, kus, nagu iga kord tingimata ära tuleb märkida, “üks onu istub ja üks tädi seisab ühe jalaga” (tuntud ka kui Jannsen ja Koidula), ning seejärel minnakse üle fooriga ristmiku, meenutades seejuures kindlasti tädi, kes Põsekese teisel lasteaiapäeval augusti keskel sealsamas punase tulega teed ületas.

Lasteaias pannakse riided nagisse, tehakse pats pähe ja kõva kalli kere ümber ning kui proua ema siis veel midagi kohmitsema jääb, kiirustatakse juba takka: “Lähme vaatame, mis seal teevad!” (Enamasti teevad juba midagi nii huvitavat, et proua emale nägemist öelda polegi enam mahti.)

Vahepealsest osast palju teada ei ole, aga õpetajad väidavad, et esimese kuu peamiselt vaatleja rollis veetnud Põseke olevat nüüdseks juba nõus aeg-ajalt ka sõbral käest kinni võtma ning avalikult tunnistama, et oskab laule kaasa laulda ja salme lugeda (varem esitati neid ainult valitud publikule pereringis, kuigi näiteks pikk hommikuringisalm oli juba teisel lasteaiapäeval väikeste limnoloogiakeelsete mugandustega peaaegu täies ulatuses peas ning toakoristamislaul ja pisut kompaktsemaks kohandatud söögipalve — “Kokku leiba!” — on ammuilma koduski käibele võetud). Igatahes jääb lasteaiaaja sisse hommikuring (vahel koos pillidega), mänguaeg, õuesolek ja lõunaöök ning selle kõige juures vajalike protseduuridega tulevat Põseke kenasti toime, ütlevat vajadusel sõna sekka, on osanud sisse seada head suhted nii õpetajate kui rühmakaaslastega (kellest kodustes vestlustes tõstetakse esile peamiselt väikest Maliiat ja lissalt Maliiat) ega pidada laskma endale pähe istuda (see viimane kõlab eriti usutavalt). Pärast lõunasööki tuleb Põsekesele järele harilikult papa (ja siis saab enne koju magama suundumist veel mänguplatsil käia või koguni jäätist süüa), aga reedeti proua ema. Koduteel nendib Põseke enamasti nukralt, et “tahaks tädi Kistelit” või “Minul ei olegi vist täna enam tädi Küllikest”. Aga eks siis saab mõelda, et juba päeva või hiljemalt paari pärast näeb neid jälle.

*

Kõik teised pereliikmed hakkavad samuti sügisrežiimiga kohanema. Ploomil ja Pangaasiusel on see läinud valutumalt (ühtviisi reipalt käiakse koolis, jalkas, muusikakoolis, breigitrennis, võistlustel ja turniiridel, rattaga sõitmas, õues uute naabritüdrukutega mängimas, sünnipäevadel, klassiõhtutel jne —  ja ikkagi jääb kõige selle kõrvalt aega ka tööstuslikes kogustes raamatuid neelata ja oma tuba igaks õhtuks otse uskumatult segamini keerata), vanemlikul instantsil seevastu kuidagi väsitavamalt. Siiski, kui proua ema näiteks käib neli päeva nädalas koolis ja ülejäänud aja valdavalt vedeleb sültjas olekus ja haliseb väsimusest, siis härra vähemalt jaksab igapäevase tõlkimise, meisterdamise, koolides esinemise ja asjaajamise ka tennist mängida. Raugematut ja lootusetut võitlust olmega (toit, tolm, riided ja remondi lõpetamine), mis selle kõige taustal käib, aitab õnneks pisut  tasakaalustada remondi käigus majapidamisse tekkinud vann, mida kõik pereliikmed täiega fännavad.

 

Olmekaardistus: Kahese suvepäev

Põsekese äratab alati see, et miski tuleb meelde. Seekord näiteks meenub millalgi üheksa paiku selline tõik: “Paul, Kusta Pännus on! Maa koos Pännus on Paul ja Kusta, algpalli mängivad!” (Ja tõesti, Ploom ja Pangaasius ongi parasjagu viimast päeva vanaemaga Pärnus, seljataga suurturniiril saadud viies koht ja ees ootamas vapper suplus viieteistkraadises merevees.) Natuke aega proua ema seljas aeledes elavalt maast ja ilmast vadistanud, saab Põseke aru, et vestluskaaslasest ei ole vastast, ning suundub elutuppa papat lõbustama. Umbes tunni aja pärast koputatakse proua emale rõõmsalt itsitades õlale, et raporteerida vahepeal aset leidnud tulemuslikust potilkäigust ning anda (oma rafineeritud huumorimeelega isa õhutusel ja õpetusel) edasi ka kõik sealjuures kõlanud helid. Jutu lõpetuseks ennetab rõõmust särav Põseke targu ka proua ema oodatavat reaktsiooni ja teatab rangelt kulmu kortsutades: “Ei ole nallakas! Papa, Anti! Ei ole nallakas!!!” Ning siis juba leebemalt: “Iida nallamees on! Iida üks nallatilk!”

Kui proua ema viimaks kööki jõuab, on härralt välja nõutud “kalbepiima” (= klassikaline hommikueine kaerahelbed piimaga, raamatus “Sinustki võib saada indiaanlane” tuntud ka porridži nime all – toim.) läbitöötamine juba edukalt lõpule viidud, st kogu piim lusikaga kausist kõhtu õngitsetud ning kaerahelbed kunstipäraselt laua ümber laiali laotatud, ning sööja ise kihutab uljalt nukuvankril kõhutades ühes toast teise, toimetades kõik poiste toast leitud sendid hästikoolitatud taskuvargana hästikasvatatud lapsukesena oma isa kätte, kes kangelaslikult arvuti taga tööd teha üritab. Millalgi umbes siis, kui Põseke on viisakalt keeldunud proua ema lahkest ettepanekust talle muna praadida, hiljem siiski proua ema taldrikust suurema jao kinni pistnud ning nüüd parasjagu istub ja majapidamises valitseva häbiväärse praemunanappuse tõttu üürgab, saabub elektrik, et ehitustööl omad otsad kokku tõmmata. Põseke kablutab kärmelt proua ema juurde, et sel kõvasti jala ümbert kinni haarata ning julgustavalt teada anda, et tegu on sõbraliku onuga, keda pole tarvis karta. Kui proua ema on elektriku ohutuses täielikult veendud, saab jälle kiiremate toimetustega  jätkata (ainult vahepeal, kui onu läbi toa juhtub minema, tuleb kiiresti proua ema juurde joosta ja teda igaks juhuks veel natuke rahustada, sest need emad, need on üldiselt jube kartlik rahvas). Esmalt on tarvis magamistoa akna juures kontrollida, mis olukord valitseb õues: “Iida kolla vaatab, kas vihma sajab, kas ei saja! Iida kontollib kolla. Iida vaatab, mitu kaadi on. Kümme kaadi! Õue minna saab!” Järgmiseks tuleb haarata proua ema telefon. “Iida kolla vaatab, mis kell on. Seitse pool! Õue minna saab,” on siingi, selgub, kõik jonksus.

Õuemineku asemel viivad vanemad Põsekese esiotsa hoopis ehituspoodidesse. Esimeses, sanitaartehnilise kallakuga kaupluses kontrollib Põseke kärmelt üle kõik väljapandud segistid, millest aga kahetsusväärsel moel ükski ei võimalda “käsi peseda”, ning üritab seejärel proua ema veenda, et tingimata oleks tarvis testida ka väljapandud tualettpotte. Õnneks saame oma ostud tehtud enne, kui asi tegudeni jõuab, ja Põsekese vilturiputud näidisvalamu õnnestub vanematel ka poepersonali suurema tähelepanuta uuesti paika seada. Teises poes saab Põseke kohe ukse juures pihku kaks ukselinki ning karmi käsu neist kõvasti kinni hoida, mis aitab ka selle käigu enam-vähem viisakalt üle elada. Poe välisuksel pöördub Põseke veel ringi, et tagasi kassa juurde trügida ja kummalegi kassapidajale eraldi südamlikult “Head und, maga hästi!” soovida.

Viimane soovitus on igati asjakohane, sest just magama tuleb Põsekesel endalgi koju jõudes (pärast minimaalset viivitust koduõue liivakastis, liumäel, batuudil ja kiigel) suunduda. Põseke teeb papale kalli, loobub pärast mõningaid kõhklusi kavatsusest ka elektrikule samasugust au osutada, ning poeb siis voodisse, et kuulata kolm lugu “Jipi ja Jannekese” raamatust ning tellida proua emalt unelauluks “”Mutioonu”, siis Pika-Jaagu laulu (= laul päkapikust, kes oli pika päka jagu pikk – toim.), siis “Hee’ingas!”” Kui Neptun heeringalaulus vihastab, kostub Põsekese asemelt veel rahuolevat sosinat “Kuu’e hee’ingas!”, aga merevee soolasuse salmi juures on silm juba kindlalt kinni.

Pärast umbes pooltteist unetundi ning natukest ärkamisjärgset kisamist on Põseke valmis proua emaga poodi ja mänguplatsile suunduma. Et minnakse rattaga, avaneb sõidu peal hea vaade inimeste aedades olevatele liivakastidele, liumägedele ja kiikudele. “Üks plats!” kiljatab Põseke vaimustunult, ning teab samas juba isegi: “Kellegi teise apse oma! Iida suuleks kassab, siis sinna saab minna. Täna mitte. Iida sügiles… sügiles… sügisel lasteaega läheb, siis saab sinna platsile minna, iugu asta, kiiga-kaaga, iivakassi!” Nii et hoidku kõik Tartu lasteaiaplatsid ja eravaldused sügisel piip ja prillid!

Poes istub Põseke lubatud kohukese mõjul enam-vähem tsiviliseeritult ostukärus ja ainult natukene kisub porgandipakki lahti ja maitseaineid riiulist maha. Õues võetakse suund mänguplatsile, et seal ennastunustavalt ronida, kiikuda ja huviga teiste laste tegemisi uudistada (“Nii pallu lapsi!” rõõmustab Põseke kohe platsile saabudes).  Lõpetuseks tuleb proua emal platsilt leitud kühvli ja pingviinivormi abil valmis vorpida ei rohkem ega vähem kui 12 sünnipäevakooki, millest igaüks tuleb ka kivist “kilsside”  või “aasikate” ja oksaraokestest küünaldega ehtida, et Põseke saaks sinna juurde heleda häälega laulda “Nii paa-aalllu! Nii paaa-aaalllu!” (= telelavastusest “Väikevend ja Karlsson katuselt” pärineva ning Põsekese perekonna juubelirituaalides olulist kohta omava sünnipäevalaulu algus – toim.), seejärel teeb Põseke ise proua ema jaoks oma sandaali sisse imemaitsva liivakoogi, mille salajasteks koostisosadeks järelpärimise peale osutuvad olema sandaal ja liiv, ning viimaks tuleb väike punnkõhtne päästeingel Šaša ja kisub kühvli Põsekeselt otsustavalt käest ära. Lahkudes kisab Põseke natuke, et oleks millest koduteel rääkida: “Iida tisas platsil: “AAAAAAAAAA! EI TAHAA KOJU MINNA! ÄÄÄÄÄÄÄ! Emme üttes: “Äla tisa! Koju minna!” Siis Tiida ohkem ei tisa.”

Kuni proua ema õhtusööki valmistab, mängib Põseke ehituspoodi minekut. “Iida üksi eihtuspoodi läheb! Iida kollaks eihtuspoes käib!” kuulutatakse valjult ja umbes seitsekümmend või nii korda järjest, ja loomulikult peab proua ema igal viimasel kui korral vastama “Ahah, selge, no tule siis varsti tagasi,” muidu korratakse sõnumit veel paar kraadi valjemini (sest mine sa seda vanainimese kuulmist tea) või tullakse lausa pannisangast sakutama. Nõuetekohane vastus käes, suundub Põseke, väike pingviiniga ranits seljas, esikusse sobivaid jalanõusid valima. “Iida tossud alga paneb, kolla eihtuspoes käeb! Iida nüüd üksi eihtuspoodi läheb! Iida loosa daali (= roosad sandaalid – toim,) alga paneb, kolla eihtuspoes käib! Iida mõmmi kaasa võtab, eihtuspoodi läheb. Eihtuspood kinni ei ole, Iida kolla eihtuspoes äla käib! Iida kummitu alga paneb, siis eihtuspoodi läheb! Iida kollaks uttu-uttu eihtuspoodi läheb, valsti-valsti tuleb. Iida lilla saapa alga paneb, kii’esti-kii’esti eihtuspoes äla käib.” Loomulikult nõuab iga teadaanne ka viisakat vastust.

Pärast saabub aparaaditehasest papa ja saab samuti osaleda viljakas ehituspoodi minekut käsitlevas dialoogis, ning millalgi õhtusöögi keskel jõuavad koju ka kauaoodatud vanemad vennad. Pangaasius, tõsi, lahkub peatselt koos vanaemaga; Ploom seevastu jääb koju ja saab sedaaegu, kui härra ehitustööpäevajärgse lõõgastuse korras uude vannituppa põrandaplaate paigaldab, kohe kaela ka oma tuntud mürakarumõmmist väikeõe kogu vahepealse nädala jooksul ooterežiimil olnud müravarud. Õhtu põhiatraktsiooniks kujuneb üllatavalt hästipainduva Põsekese peitmine üllatavalt väikesesse pappkarpi, mis igati reeglipäraselt kasvab üle sellesama pappkarbi tuba mööda ringipildumiseks. Lõpuks saab Ploom karbinurgaga piki piilumist ja ühtlasi mõnevõrra pahaseks. “Ok-kei!” käratab järgnenud väikekodanlikust tänitamisest (“Vaata, vend sai haiget! Ära palun enam niiviisi tee!” jne) üles ärritatud Põseke teise tuppa kapates kurjalt. “Okkei, selge! Selge on!”

 

Mingil arusaamatul ja mälust kustunud moel õnnestub see melu siiski millalgi maandada ja Põseke ööunele suunata. Ööunele eelneb siinkandis muidu üpris rariteetseks muutunud tankimisseanss. Et seejuures on võim vahelduseks täielikult proua ema käes, ei jää Põsekesel paraku üle muud kui alluda viimase (kohati täiesti absurdsetele) reeglitele ja nõudmistele. Noh, et ei tohi tankimise ajal proua ema näo ees jalaga vehkida, proua ema näpistada, hammustada ega miskipärast ka viisijuppi üles võtta ega juttu ajada. Sestap seabki Põseke end harvanähtava vagurusega sülle, suleb silmad ja pühendub eesmärgile, katkestades tegevuse üksnes siis, kui meenub midagi tõesti harukordselt olulist. Näiteks täna selline lugu (15 minutit pärast tankimise algust, hiirvaiksel sosinal): “Eihtuspood kinni ei ole!”

4.6.18