Õpetatud vestlus

“Koo mulle ka flöödikott!” nuiab Põseke, kuuldes venna pahaaimamatut kelkimist.

“Mm … see võtaks mul vähemalt aasta!” tõmbab viimane oksi veidi koomale. “Aga Põseke, sa kasvad varsti suureks, lähed ise kooli ja saad endale ise flöödikoti kududa.”

“Hmh! Mina ei oska ju kududa!” on Põseke pahane.

“Aga koolis õpitakse,” selgitab Pangaasius kannatlikult.

“Mina ei taha kooli minna!” tõmbub Põsekese kulm ähvardavalt kortsu.

“Aga sa pead! Koolis on tore. Seal on teised lapsed ka ja saab õppida igasuguseid asju.”

“Ei! Ma tahan küll mängida teisede lastega, aga ma ei taha õppida kuduma!!”

“Ega seal ainult kuduma ei õpita. Seal õpitakse vene keelt ja inglise keelt ja loodusõpetust ja arvutamist ja …” jätkab vend lõputu leebusega.

“Aga mina juba oskan juba vene keelt ja alvutada!”

“Palju on ruutjuur neljakümne üheksast?”

“Ma oskan küll alvutada, aga  ma ei tea!”

“Kuidas on vene keeles tere?”

Põseke saab nüüd juba päris kurjaks. “Miks sa küsid kogu aeg mingiseid sõnasid! Palju on triibulise kleidiga mees?!?”

 

Kooli- ja ajuharidus

Pangaasiuse kooliaasta on juba kolm päeva pikk. On:

  • käidud kahel aktusel: augusti viimasel päeval oma klassi ning septembri esimesel päeval kogu kooli omal;
  • saadud tuttavaks oma õpetajaga, kes on ka mees ja kellel on veel pikemad juuksed kui Pangasiusel, nii et selle juuksurijutu võivad vanaisa ja onu sisse soolata, ja kes on väga tore;
  • osaletud kahes koolitunnis ja saadud juba ka natuke targemaks, kuigi mitte kohe esimesel päeval, kui midagi uut ei õpitudki;
  • saadud pinginaabriks lasteaiasõber L ja pargitud ennast tagumise rea keskmisse pinki;
  • selgeks õpitud kolm reeglit: et gong tähendab, et on aeg tundi minna, et tunnis ei räägita vahele ja üks kolmas reegel oli veel;
  • maha peetud piknik klassikaaslaste ja nende vanematega, mille käigus mängiti lendavate taldrikutega koera ja võitlust ja peitust, kuigi Pangaasius peitis ennast puhtast kavalusest kaugele kivide juurde, mis sest, et kokku oli lepitud, et mängitakse ainult muru peal, ja keegi ei tulnud sinna otsima ja isegi proua ema muutus vahepeal pisut murelikuks, kuna Pangaasius oli ennast tõesti väga hästi ära peitnud;
  • tutvutud koolimajaga, et kus on arstikabinet, kui kellelgi on vaja, kuigi plaastrit, nagu täna kindlaks tegime, saab vajadusel ka sekretäri käest, ja kus on vets;
  • peetud uljaid trenniplaane: “Epp! Saalihoki treeningud algavad järgmisest nädalast!”, “Vaadake, mis ma sain! Tasuta korvpall septembris ja oktoobris! Alles novembris peab maksma hakkama, 18 eurot, nii et ühe kuu ma võiksin isegi oma rahast maksta!” jne; aga vanemad siiski räägivad, et esialgu piisab akrobaatikaga jätkamisest ja novembris algavast ujumisest küll;
  • selgunud tunniplaan, kus lemmikpäev, on Pangaasius mõelnud, võiks olla reede, kuna siis ei ole ühtegi keelt, kuigi Pangaasius muidugi pole veel ise ühegi keele tunnis käinud, nii et kes teab, äkki talle hoopis meeldib, kuigi Ploomile vist ei meeldi keeletunnid, kuigi tegelikult vene keel vist ikka meeldib ja vist on koguni Ploomi lemmiktund;
  • harjutatud koos vennaga bussiga kooliminekut ja koos proua ema ja Põsekesega bussiga kojutulekut ja koduukse avamist;
  • toimunud palju muudki.Ainult kodust tööd Pangaasiuse pahameeleks veel antud ei ole.

Eile niisiis nõudis teadmishimuline noor endale kodus riiulist matemaatika värvimisraamatu, et vähemalt tuleviku tarbeks pisut sooja teha. Pisut aega värvinud, nenditi rahulolevalt: “Arvutamine on ikka minu eriala!”

“Sinu leivanumber, võiks isegi öelda,” täiendas proua ema.

“Jah, ja see on ka vajalik. Mina näiteks tahan leiutajaks saada või noh, loodan leiutajaks saada. Kuigi selleks on mul peale matemaatika veel muudki vaja. Mul on vaja oskuseid!”

“Jah, kindlasti. Eks sa neid saadki nüüd koolis õppida,” arvas proua ema. “Mitte kõiki kohe korraga, aga tasapisi.”

Mõttepaus ja pliiatsisahin.

“Mhmh. Ja siis veel ütleme nii, et isegi kui sul on vähe aega leiutise valmis tegemiseks, näiteks kas või ainult paar minutit, siis on ikkagi tark enne katsetada.”

“Jah, muidu jääd pärast äkki häbisse,” tõttab proua ema nõustuma, asetades rõhu ilmselgelt valesse kohta.

” … või võib mõni õnnetus juhtuda …” täpsustab Pangaasius oma algset mõtet.

“Kuula, kui tark vend sul on,” kiidab Proua ema Põsekesele. “Ise ainult ühe päeva koolis käinud, ja nii tark!”

“Ega ma ei õpi ainult koolis. Ma õpin ka ise!”

“Elust enesest?”

“Jah, mõnikord õpitakse ka oma ajult.”

20160901_101519

Lähevad

1. september 2016

Kõik need kolm päeva on puhtast solidaarsusest koolis käinud ka Ploom ja Põseke. Põsekest me otsustasime siiski veel mitte ühessegi klassi panna, kuna tundub, et ta võib olla kooli jaoks veel liiga noor. Ploomi isiklik kooliaasta algas aga traditsiooniliselt eile. Õhtul enne esimest nentis koguni tulevane neljandik, et natuke ikka tahaks juba minna ka. Ning selle üle, et kodutööks on esmaspäevaks jäetud üksnes hea tuju kaasavõtmine, nii kõrges vanuses muidugi enam keegi ei kurda.

Ei ole enam kahekümnene

Ploom: Aga mitmendas klassis siis käiakse, kui oled kahekümnene?

Proua ema: Siis on juba kool läbi harilikult.

Ploom: Noo! Aga sina ju käid ikka veel koolis ja sa ei ole küll enam kahekümnene!

Proua ema: Aa, selles mõttes. Mina käin ülikoolis, seal enam klasse ei ole.

Ploom: Jajah, et ei ole nii, et ühevanuselised on ühes klassis … et võivad vanemad inimesed ka olla.

Proua ema: Khm, noh, jah.

Ploom: Mina vist ei hakka minema sinna …  Aga papa, kas tema on üldse ülikoolist läbi käinud? Tead sa?

***

Muidu käisime Ploomiga hospidalis härrat vaatamas, kinos “Vaprakest” vaatamas ja õhtul läbi laia lume veel jalkatrenniski.

Ja midagi ka spordisõpradele: augustis alanud valikturniirid lõppesid täna Eesti ülekaaluka võiduga!

Vaheaeg

Nagu paremates peredes ikka, on meilgi koolivaheaeg. Noh, päris kõigil tegelikult mitte, aga eelkoolipoiss Ploomil küll. Koolivaheaega veedetakse mõistagi vanaemade juures. Nii et kõigepealt käis Ploom Kavastus ja Pangaasius Elvas ja praegu on mõlemad Elvas ja siis läheb Pangaasius jälle Kavatsusse. Tihe töö.

Aga eile jõudis korraks oma kaamerate ja mikrofonidega Elvasse ka proua ema, et koostada väike raport eeskujuks kõigile neile, kes veel täpselt ei tea, kuidas ühte suurepärast koolivaheajapäeva veeta.

*

Kui sul on koolivaheaeg, siis tuleb magada nii kaua, kui und antakse. (Kui sa juhtumisi oled Ploom, siis üle kaheksa harilikult ei anta.) Kui enam ei anta, siis tuleb kiiresti ka ülejäänud majarahvas üles peksta ja koos väikevennaga multikaid vaatama minna (kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis ju hommikul multikaid ei näidata). Pidžaamat ära veel seljast ära võta. Multikate kõrvale tuleb süüa sooja juustusaia ja kamapalle jogurtiga ja krõbinaid piimaga. Ja siis veel kooki magustoiduks. (Kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis ju teleka ees ei sööda ja hommikusöögiks antakse putru.)

Kui multikad on läbi saanud (need, mis on lemmikud, ja need, mis on jamad, ja need, mis on väikese venna lemmikud, ja need, mille kohta väikevend ütleb, et see talle ei huvita), siis tuleb nõuda veel üht filmi (kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis pole sul kunagi aega ühtejutti nii palju telekat vaadata, pealegi oleksid sa praegu juba lasteaias). Kõigepealt tuleb natuke väikevennaga kakelda, et kes valis viimane kord ja kes saab alati valida ja kes ei saa üldse. Ja viimaks tuleb ära leppida ja hakata vaatama jälle sedasama Pettsoni filmi, mida on tegelikult juba nii palju vaadatud, et selle kõrvalt võib vabalt ka natuke meisterdada (näiteks jätkata eelmisel päeval välja mõeldud mängu jaoks värviliste paberringide valmistamist või lihvida enda tehtud maski servanarmastust) või teha natuke eelkooli-kodutööd (mis küll võtab varsti oigama, sest see on ainult värvimine ja värvimine ja pealegi on üks leht kogemata sattunud vahetusse pinginaabri omaga, kelle nimegi sa pole suutnud esimese kolme eelkoolinädala jooksul välja selgitada) või organiseerida kiire pallimäng väikevennaga.  See viimane on muidugi kõige parem mõte.
Kui pallimäng juba jamaks läheb, siis saab minna sellesama väikevennaga magamistuppa ja harjutada kirjutuslaualt voodisse hüppamist. Ja kui see samuti ära tüütab, siis võib kerida ennast magamismati sisse ja mängida, et oled vang ja väikevend on sõbralik draakon, kes tuleb ja peksab sind sõbralikult suure plastmassist parkimismajatükiga. Pärastpoole on väikevend juba natuke kurjem draakon ja siis peab proua ema tulema ja draakoni mõõga ära võtma ja vangi lohutama.

Siis läheb väikevend kööki maalima ja sina jätkad võistlustega. Ikka nende samade interdistsiplinaarsete ja globaalsetega, millega juba suvel sai alustatud ja kus kõik teadaolevad maailma riigid, linnad ja asulad võtavad omavahel mõõtu kõigis mõeldavates pallimängudes korraga ja kordamööda. Alguses olid U-19 võistlused ja praegu on käimas valiksarjad, peale mida ootavad ees olümpiamängud. Hetkel näiteks algab koridoris Eesti-Poola* õhupall-võrkpallimatš. Vahepeal jõuad veel kiiresti proua emale lühikese koolituse korraldada, millised on antud spordialal paremad võimalused vastast “täiesti segaseks” ajada.

Mäng lõpeb kerge vigastusega ja sa pead minema kööki teiste juurde, et proua ema saaks natuke lohutada ja haiget saanud kannast valu ära puhuda. Ja et köögis käib parasjagu suur maalritöö, siis istud ka laua taha maha ja hakkad hoopis oma parasjagu hospitaliseeritud isale paberilehest karpi meisterdama. Karbi põhja teed augu ka, et siis saab igasuguseid asju sinna sisse panna. (“Muidugi, eks need asjad võivad sealt välja ka siis kukkuda, aga kui ta niipidi seda karpi hoiab, et auk on üleval pool, ei nad siis kuku kuhugi!”)  Ja põhja alla joonistad ilusa pildi. Üllatuseks. Ja Pangaasius omakorda satub ka meisterdamistujusse ja valmistab Selveri reklaamlehe ja teibi abil papale meisterliku kollaaži, millel on kujutatud “indiaanlasehobust, kellel tuleb peast vahuvett välja ja just plaegu ta laseb seda vahuvett pulskkaevu” ja mille nimi on “Pilukasai”. Ja pärast maalib Pangaasius papale veel kauni akvarelli, mille peal on linnuhundivuntsipapagoi, kes jookseb ja on natuke arsti moodi, aga tegelikult on ta hoopis härra tiigrilinnu hundiarst. Ja sina omakorda joonistad pliiatsitega pildi papagoist ja püramiidist ja viskab kiiresti valmis ühe lumememme ja siis arvab proua ema, et äkki rohkem polegi praegu vaja, ja siis te teete väikevennaga endale hoopis ajalehepaberist kolmnurksed mütsid ja proua ema õpetab teile ühte kohutavalt lõbusat laulu, mille nimi on “Mu mütsil on kolm nurka” ja te kõik laulate seda umbes kakskümmend korda.
Ja millalgi vahepeal oled sa tegelikult söönud veel kooki ja võileiba ja kamapalle ja lugenud kassidega raamatust sõnu kokku, täitsa omal algatusel, ka selliseid pikki, nagu “võtmenagi” ja “põrandalamp”; ja siis on tulnud Pangaasius ja tahtnud ka raamatut lugeda ja veerinud tähtedest PRÜGI hoolikalt kokku “t-o-l-m-u-i-m-e-j-a” ja siis te panete hoopis kõik riidesse ja lähete õue lehehunnikusse hüppama, kuniks vihma sadama hakkab. Ja vihma ajal saab trepi peal sooja juustusaia süüa ja juttu ajada. Ja siis saavad kindad märjaks ja sa lähed tuppa ja teed papale veel ühe pildi (ja proua ema ja Pangaasius, kes keeldub tuppa tulemast, kuigi tema kindad on vähemalt niisama märjad kui sinu omad, jäävad veel natukeseks õue ja mängivad, et Pangaasius on “uhke kaabulind”, kellel on lehehunnikus pesa, ja proua ema “kuli öökull”, kes tahab tema mune ära varastada, aga siis tulevad lõpuks nemad ka Pangaasiuse suurele protestile vaatamata tuppa ja Pangaasius meisterdab ka kiiresti veel ühe teipimis- ja lõikamistehnikas pildi).

Ja siis jõuab vanaema Tartust tagasi ja proua ema pakib koti päevast loometööd täis ja läheb bussi peale, et papale tervisi viima minna ja sina jääd ootama, millal algab “Üle linna Vinski”.

Umbes nii.

___

* Poolal on muidu hästi läinud, hiljuti just võitsid kodus lauajalkas või käsipallis ülekaalukalt Saksamaad. “Ajalooline võit,” kommenteeris härra. “Jah,” oli Ploom nõus ja tuhises kohe tagasi võistlustulle: “Aga nüüd, papa: Saksamaa-Iisrael, kumma poolt oled?”