Kuidas ma eriti tööl pole käinud

Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.

Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.

Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.

Aastapäevailm 24.2.2020

Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.

Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.

Talvehommik 2020 ehk Millaaaaaal me lähme kelgutama?

Kassitoome kelguhunt 2020

(Hilinenud) vastlakukkel 2020
Lumememm 2020 ehk Kuhugi see kaheksasada tuhat on läinud …

Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.

Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.

Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).

Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.

Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.

Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.

Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.

Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.

Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.

Harilik koroonapäev Tähtvere pargis (taamal tusane vend).

Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!

Kuhu ma jäingi?

Ah jaa, jõulud.

Alguses oli advendilaat. Ploomi klass korraldas koos aakatega kohvikut, härra käis abis seda välja mõtlemas ning valmis ehitamas, Pangaasiuse klassil oli kaubalett ja meisterdamistuba, kuhu kumbki tema vanematest seekord appi ei jõudnudki, ja proua ema tegi nukunäidendit ning oli jõudumööda moraalseks toeks oma armsatele üheksandikele, kes pööningukorrusel imelist „Väikese printsi“ teemalist elamusretke korraldasid. Kõige olulisem panus oli mõistagi Põsekesel, kes seda kõike ja paljut muud laadapäeval kordamööda papa, vanaema ja vanaisa seltsis nautimas käis, sest kui poleks nautijaid, poleks ka kogu sel vaeval ju suuremat mõtet.

Järgmisel päeval oligi esimene advent ning päkapikk Endel, reibas pensionär, tõi kõigile alaealistele pereliikmetele advendikalendri. Põseke pidas vastu umbes poolteist nädalat, pani siis ühel ilusal päeval otsustavalt oma toa ukse kinni ja sõi kogu kalendri tühjaks. Sellist last pole meil varem olnud (nagu ka sellist, kes seintele joonistaks, teiste kommid salaja ära sööks või poes põrandal vedeledes röögiks). Aga muidu kestis kirja- ja kommivahetus Endliga iidsetest tavadest rangelt kinni pidades kuni kolmekuningapäevani välja, ainult jõulupühade aegu ja aastavahetusel anti vanahärrale kombekohaselt pisut puhkust, ning Põsekese unejutu- ja unelaulurepertuaari hõivas pooleteiseks kuuks jõultemaatika (suurimateks lemmikuteks kujunesid raamatutest ajatud, st juba proua ema enda ning ka vanemate vendade lapsepõlve aegsed klassikud „Vaata, Madicken, lund sajab“ ning Mauri Kunnase „12 kinki jõuluvanale“ ja „Jõuluvana“; lauludest aga ennekõike „Kaljased“ (tuntud ka kui „Neil karjastel väljal“), mida Põseke kõigil võimalikel ja võimatutel puhkudel nõudis ning ka ise varmalt ette kandis).

Pühalik perepilt Põsekeselt
24.12.2019

Pidude osas läks hooaeg rahulikult (mis, kuivõrd proua ema juhtumisi juhatas detsembris ajutiselt lisaks enda omale ka Ploomi klassi, oli igati tervitatav): Ploomi, Pangaasiuse ja proua ema klasside jõulupeod toimusid samal ajal kooli õhtuse jõulukontsertiga, jalkatrenni jõulupeole Ploom minna ei viitsinud, Pangaasiuse tantsutrenni pidu oli meeldivalt lahendatud jõulutrenni kujul ja muusikakoolis tähistati samuti kuidagi sujuvalt ja suurema kärata. Põsekese lasteaias oli üritusi rohkem: kõigepealt traditsiooniline ülinunts jõulumängu, laulude ja pakkide jagamise õhtu (kus Põseke astus vapralt üles karjase rollis) ning seejärel väike pärastlõunane kontsert Jaani kirikus. Härra enda asutuse jõulupeole tänavu ei jõudnud, proua ema oma toimus kohe kooli kontserdi järgsel reedel ning oli traditsiooniliselt meeleolukas.

Siis jäi veel kolm mõnusat päeva hinge tõmmata ja jõulu vastu valmistuda. Panime dekoratsioonid välja, saatsime noorema põlvkonna asumisele (Ploom jäi korraks ka natuke haigeks, sest nii on meil vaheajal ikka kombeks), tegelesime viimaste hanke- ja pakendamistoimingutega ning proua ema valmistas üle-, et mitte öelda ebainimliku pingutuse korras isegi piparkoogitaigna. Kuuske asendas sel aastal ehitud kummipuu.

Kahekümne neljandal tegime rahuga ja rõõmuga oma tavalisi koduseid jõulutosserdusi: käisime kirikus, kus kõik käitusid nii viisakalt, et sellest polegi midagi rääkida, leidsime kummipuu alt kingikoti, sõime oma iga-aastast jõulusööki ja viisime läbi kinkide lunastamise tseremoonia. Ploom žongleeris, Pangaasius mängis klaverit, proua ema ja härra kandsid ette klassikalisi jõulusalme Ilmar Trulli ja Hando Runneli sulest ning Põseke tantsis ja laulis inglilaulu ning traditsionaali „Valgus on mu kõhus ja paistab välja nabast“. Siis tehti pakid kordamööda lahti ja kõik jäid omadega hirmus rahule. Proua ema sai oodatud täiendust raamaturiiulisse, härra sai atlase, Ploom kauaoodatud võileivagrilli + täiendust pliiatsikogule ja kendama, Pangaasius lemmikhelilooja noodid, kendama ja raamatu ning Põseke soovitud Nukutirtsu, kiisukujulise öölambi, et harjutada oma toas magamist (skoor piirdub seni küll endiselt ühe ööga, aga eks pikk elu ole veel ees), ja guašid. Pärast sõid kõik jäätist, mängisid oma uute asjadega ja läksid magama.

Järgmistel püha-päevadel küpsetasime piparkooke, olime vastavalt Kavastus ja Elvas, käisime surnuaias, sõime end oimetuks ja jagasime veel pakke.  Härra käis ka ujumas (Emajões ja Vaikses).

Piparkoogitegu 2019

Uue aasta võtsime vahelduseks vastu täitsa isekeskis kodus, ainult härra ja Põseke käisid vahepeal tiiru pidus. Sõime salaatikut, vaatasime Toomamäel rakette ja mängisime poole ööni lauamänge.

2019/2020

Neli on isa lehmal ehk November

Kaheksa aastat laternapidusid

Novembrikuiste pidude ja väljanäituste seas on ühed tähtsamad, teadagi, laternapidu ja isadepäev. Põseke on täiesti terve mees ja osales neil mõlemal täie rinnaga (st lasteaias, kodus, koolis ja vanaisade pool).

“Ma joonistan alles oma vanaisa. Tal on väga punased käed igatahes … kaks sõlme loksub! Nii naljakad sõlmed! … Minu vanaisal on niiiii lühikesed jalanõud!” kommenteerib Põseke isadepäevajärgse teisipäeva õhtupoolikul jooksvalt Elva vanaisa isadepäevakaardi valmimist.

(Põsekese isiklik papa, kelle vormikõver on esimesed kolmteist aastat püsinud vankumatult tipus, on selleks ajaks juba kombekohaste auavalduste saatel aasta papaks diplomeeritud ja lasteaia kohviku- ja ringmänguhommikugi kenasti üle elanud ning Kavastu vanaisa samuti juba õnnitletud.)

“Kaks on jalga pukil … kolm on jalga vokil, neli on jalga meie hobuselaudaial, neli on isa lehmal, viis on jalga minu lapse käe peal lõpuks, kuus on … ongi kõik!” jätkab Põseke traditsioonilise küünelõikamissalmi muganduse saatel pildile vanaisa sõrmede nikerdamist.

Varsti suundutakse õhtusele rongile, Ploomi ja Pangaasiuse kaardid samuti kenasti kaasas.

Rongis nõuab eelmisel õhtul nähtud 10. klassi Martinuse-etendusest inspiratsiooni saanud Põseke järjekindlalt, et proua ema talle püha Martini laulu laulaks. Põseke ise noorema põlvkonna esindajana teab samast laulust ka päevapoliitilisemat versiooni:

“Elas kold üks poiss … ta ümbel tuul vaid keelutas … ja tal katmeteks olid vaid läbalad … ja ta oli Maltini onupoeg!”

(Lasteaia laternapeoga, olgu öeldud, väga ladusalt ei läinud. Varasema kogemuse puudumise tõttu oli Põseke selleks nimelt valmistunud peamiselt kujutluspiltide toel, mistõttu ta millalgi rongkäigu poolde mäkke jõudes otsustavalt tänavale pikali heitis ning õigustatud pahameelest nutma puhkes: “Aga millal me sinna longkäiku sisse läheme? Kus on long?!?”)

Elvas on novembriõhtul pime ja tuuline. Proua ema peaaegu ei märkagi, kui tee peal seisab (või õieti küll tuleb vastu) üks (võimalik, et vaene) mees. Küll aga Põseke, kes parasjagu valjuhäälsel üürgamisel oleva laternalaulu silmapilk katkestab ning otsustavalt keset teed seisma jääb: “Üks mees! Ma teen talle viga!”

Selle sõnumi peale, tuleb tunnistada, ehmuvad nii pahaaimamatu mööduja kui ka proua ema. Põseke seisab veel viivu rangel ilmel, kulm kortsus, pugistab siis lõbusalt naerda ja lippab edasi, huilates rahulolevalt otse tumedasse novembritaevasse: “Kui taevas sälavad täää-heed … siis latelna võtan ja lääää-heeen … ja siis mu heideke (limn ‘eideke’ – toim.) lööb mantli pooleks mõõ-ga-gaaa!”

Sünnipäevalisi seiku

Sünnipäevaline seik nr 1 ehk Ploom 13

Esmasündinud poja sünnipäeva saime augusti alguses tähistada juba auväärset kolmeteistkümnendat korda. Diskursuse tavade kohaselt peaks siinkohal järgnema jutt aja lendamisest, aga tõtt-öelda tundub selline tulemus tegelikult üsna loogiline. On suur inimene küll. Ja selline mõnus kuidagi.

7.8.19

Aga tähtpäeva ennast tähistasime reisiväsimust trotsides väärilise pidulikkusega: peaaegu kordaläinud üleslaulmisele (pere varaseima ärkaja puhul on tegemist siiski märkimisväärse õnnestumisega!) järgnes traditsiooniline koogisöömine, kroonimine ja kinkide avamine pereringis, misjärel suundusime üheskoos väikesele autoreisile Võrumaale, et kingipakist välja tulnud rattalukule ka ratas külge hankida.

Õhtul tulid vanaema ja vanaisad ning onu pere ka külla ja surusid sünnipäevalapsel kätt. Suurema seltskonna pidu pidi esialgse plaani kohaselt toimuma millalgi sügisel. Et aga sünnipäevalapsel on üsna ranged ettekujutused sellest, mis on lahe ja mis igav, kujunes sobiva peopaiga leidmine kaunis vaevarikkaks ülesandeks ning nii sai esialgu kavas olnud kogu klassi peost kompromissi korras augustikuine ronimisõhtupoolik Elvas nelja parima semu seltsis. Juubilar ise jäi üritusega sedavõrd rahule, et lubas koguni kaaluda proua ema poolt pakutud võimalust tuleval aastal ööbimisega üritus korraldada. Selgus nimelt, et päris kogu aeg ei olnudki kõigil osalistel nii masendavalt igav, nagu peoperemees ette veendunud olnud oli.

Valik pidulisi puu otsas

2. Sünnipäevaline seik nr 2 ehk Kutse

Eelmisel aastal me Põsekest ühegi rühmakaaslase sünnipäevale ei viinud: tundus, et kahesele piisab seltskondlikus plaanis lasteaiast endastki enam kui küll ja sünnipäeva kontseptsioon kui selline tundus kutsutava jaoks ka veel pisut hägune olevat. Selleks sügiseks oli potentsiaalne peokülaline aga igati õige küpsusastme saavutanud ning rühmaõelt saadud sünnipäevakutset kanti härdalt kaasas kättesaamise hetkest kuni peo alguseni (õigupoolest on Põsekese rühmas sügisesi sünnipäevalapsi rohkem kui rubla eest ning samal nädalal toimus kokku kolm pidu, kuid otsustasime fookuse hoidmise huvides keskenduda esialgu ühele).

“Vaata, kui tole pidu see on!” kiitis Põseke väsimatult. “Seal on isegi õhupallid! Ja mängumaja! Ja see on minu lemmikvälv! Millal see algab?” Ning lasknud ühel pereliikmel kutse endale täies mahus ette lugeda, suundus sama jutuga kohe järgmise juurde, nii et juba esimeseks õhtuks teadis kogu majarahvas une pealt, mis kell ja millisel aadressil K. pidu peetakse. Isegi unejutu asemel soovis Põseke, et talle K. kutset ette loetaks. Kolm korda.

Peopäeva lähenedes uuris proua ema: “Mis sa arvad, mis me K.-le kinkida võiksime?”

“Mmm … Me kingime talle ühe sünnipäevapabeli!” arvas Põseke väikest mõtlemispausi otsusekindlalt. “Me kingime talle ühe ilusa sünnipäevapabeli, kuhu on kiljutud, millal see algab!” (Ühe pusle soostus asjatundja hiljem siiski lisaks ostma, aga see pidi siis tingimata olema roosa printsessilossi pildiga. “Vaat selliseid kingitusi saate osta ilma lapseta poodi tulles,” tähendas müüja asjatundlikult, kui proua ema saamatult üritas valikut ühe maitsekalt kujundatud tsirkusepusle suunas kallutada.)

Ja kui proua emale ratta selga istudes ja sihtkohta Google Mapsi sisestades aadress kohe meelde ei tulnud, selgus, et ohtrast kutselugemisest tõusis ka täitsa praktilist tulu: “Kuidas see nüüd oligi, Põseke? Armas sõber Põseke, palun tule minu sünnipäevale, mis toimub …?”

“… mängutoas Pleisiti aadessil Tehase kakskümmend üks teine kollus!” teadis Põseke silmagi pilgutamata.

Pidu ise vastas õnneks kõigiti kutsutu kõrgeks kasvanud ootustele. Õhupalle küll ei olnud, aga see eest sai mitu tundi jutti mängida nii üksi, proua emaga kui ka rühmakaaslastega ning palju ja hästi süüa (selgus, et nende laste kilda, kes peol midagi ei söö, Põseke erinevalt oma vendadest ei kuulu).

“See oli nii almas pidu! Aga homme on siin minu sünnipäev!” teatas pärast pikka veenmist lahkuma soostunud Põseke peo lõppedes sünnipäevalapse emale. “Ja sinu ma kutsun ka!”

3. Sünnipäevaline seik nr 3 ehk Klassiõe sünnipäev

Millalgi oma sünnipäeva ja kooli alguse vahel sai ühe peokutse ka Ploom. Kutse klassiõde K sünnipäevale, mis pidi toimuma ühes Tartu põgenemistoas, saabus telefonitsi, nagu need asjad neil päevil käivad.

Õigel päeval pidi Ploom sõitma bussiga Elvast Tartusse, võtma kodust kingituse ümber sobiva ümbriku, kirjutama sellele õnnesoovi ning suunduma peole.

“Kuidas siis K pidu läks?” uuris proua ema õhtul.

“Ah see, jah,” muigas Ploom. “Tahtsingi sult küsida, et millal on K sünnipäev.”

“???”

“Sügisel. K sünnipäev on sügisel.”

“???”

“No õnneks jäi mul buss hiljaks ja ma ei jõudnud kodus ümbriku peale kirjutada. Jõudsin mingi pooleks kohale sinna, ümbrik käes, vaatan, M ema tuleb vastu, küsib, kas see on M-le. Ma olin nagu “Eee … jah?” Siis tuli J, küsisin temalt, et mis see M siin korraldab, J oli nagu “??? Tal on sünnipäev ju!” Mul oli nagu täiega hea meel, et see buss hiljaks jäi!”

Mis kõik võib juhtuda, kui klassiõdede numbrite salvestamisel hooletu olla!’

Tark ei torma, I osa. Juuli ehk Elu kespäev

Tähendab, mõne aja eest oli juuli.

Tööpostkasti laekus terve kuu jooksul kolm kirja, needki reklaamid. Arvutit ei teinud peaaegu lahtigi. Töömõtteid ei mõelnud, ettevalmistusi uueks aastaks ei teinud. Ühesõnaga, lauspuhkus.

Aga puhkus tuleb kõigepealt muidugi käima joosta ja see võtab alati natuke aega. Esimene nädal Põsekesega kahekesi Elvas olid võõrutusnähud veel tugevad (noh, et “aeg muudkui kulub, varsti on suvi läbi, midagi ei toimu,  midagi ei saa tehtud, kõik on ette valmistamata, ma peaks nii palju lugema, aaaaaaaaaa”).

Aga kui sugulased Venemaalt olid saabunud, isakese 70. sünnipäev tähistatud ja pärast kohvikutepäevalt läbipõikamist Pühastesse saabutud, siis umbes kolmandal päeval õnnestus organismi puhkuserežiimi nupp viimaks pika litsumise peale sisse lülitada. Vedelesin raugelt Uuno õuel, päike paistis, vahepeal korjasime metsas mustikaid ja käisime kangelaslikult suplemas. Ja tuli täitsa õige suvetunne sisse küll.

Kuu keskpaigas hooldasid poisid pool nädalat Puhtus puisniitu ja meie sõitsime juba teist korda suve jooksul Pärnusse, kus härra tegi Rõõmsate laste festivalil lastekirjanikku ja kuulimängukaupa ja meie Põsekesega nautisime ootamatult naasnud rannailma.

b3

Järgmisel õhtul jõudsid kohale ka poisid ja rannailm jätkus, kolmandal päeval oli nagu pisut pilvisem …

b4

… aga neljas hommik enne ärasõitu jälle täitsa viisakas.

Juuli viimasel nädalal pidasime poiste ja Põsekesega Elvas maja, käisime ratastega rannas ja raamatukogus …

b6b2

… sõime jäätist, lugesime, mängisime lauamänge, korjasime mustikaid ja kohtusime vanade tuttavatega, samal ajal kui vanaema reisul oli ja härra Tartus tööd rabas ja masinat ehitas, ja ühel õhtul võttis proua ema sületäie suvikõrvitsaid kaasa ja läks veetis kella poole neljani öösel täiskasvanulikult aega Tartus heade sõprade seltsis; aga et mõnd lille oleks liigutanud, sellist asja, ausõna, ei olnud! Tuleb välja, et oskan puhata küll.

b7

Vaheaja vaheraport ehk Keha räägib

“Kuuled!” tõstab Põseke kella üheteistkümne paiku hommikul silmad lahti tehes ja kõhust nukrat korinat kuuldes sõrme teadvalt püsti. “Keha läägib! Keha läägib, et kas me täna jäätist sööme!”

No ja muidugi me sööme, sest juba nädal aega on juuli, aga randa minema ei pea, sest ilm püsib hall ja vihmane.

20190704_181559

Tubaseid tegevusi juulis ehk “Emme! Ma olen oma toas ja ei tee midagi!”

Juunikuu seevastu oli kuum ja erakordselt tegus (kuigi tegelikult ma mäletan, et ükspäev oli küll nii, et neli tundi järjest oli täiesti planeerimata aega).

Esimesed kaks nädalat sellest kulusid suuresti kooliaasta kokkutõmbamisele (viimased tunnid ja järelevastamised, kaheksanda klassi suurepärane “Timm Thaler” ja tunnistuste kirjutamise nädal, mille ajaks proua ema koolimajja praktiliselt sisse kolis) ja tuleb tõdeda, et see pidu lõppes seekord karvapealt õigel hetkel: kui ikka inimene jätab õpilastele suveks lugeda Erich Maria Remarque’i “Nimed marmortahvlil”, ei tohiks puhkuse alustamisega enam hetkegi viivitada! (Linnaraamatukogu töötajad suhtusid õnneks mõistvalt, kui neid hoiatamas käisin, et neil võib seda nalja nüüd suve jooksul kuusteist korda saada, ja rääkisid, kuidas kord käidud küsimas Oscar Wilde’i “Doris Kareva portreed”.) No ja üks päev keset kõige kibedamat tööaega kulutasime kolleegiga tund aega selleks, et guugeldada välja, kui pikk on Urmas Klaas (selguse, muide, tõi viimaks ikka isiklik fotoarhiiv).

Põsekese esimene ja igati edukas lasteaia-aasta jõudis lõpule mõni päev enne jaani ja ilmselt samuti üsna viimasel hetkel, et aasta jooksul hoolega arendatud pailapsekuvandit plekituna hoida: järeletulekul viljeletav huumor igatahes muutus viimastel päevadel juba liigagi koduseks (“Kuskilt kostis ilmus mülin! See tuli kassi pepust!” kilkas Põseke proua ema nähes üle lastaiaõue ja lasi lõuatäie ehedat piraadinaeru peale). Muidu aga möödus suur osa tema juunist Elvas vanaema juures. Sai ujutud, söödud maasikaid, mustikaid ja herneid, nähtud oravaid ja siili ning saavutatud arvestatav osavus sünnipäevaks saadud vudirattal. Ka iseloom, mõistagi, tugevneb jõuliselt iga päevaga.

Elva suvi

Ploomi ja Pangaasiuse kooliaasta lõppes erinevate matkade ja väljasõitudega (Ploom käis kaevandusmuuseumis, Pangaasius klassiga Rocca al Mares ja seiklusringiga kahepäevasel matkal Värskas). Ploomi tunnistusele kirjutas seekord isegi puutööõpetaja, et ta tunnis liiga palju lobiseb, aga kiidusõnu oli sellele vaatamata siiski ka peaaegu igas aines. Pangaasius sai samuti kiita üldiselt kõiges peale hoolsuse, nii koolis kui ka muusikakoolis. Tubli osalemise eest Känguru võistlusel saadud kuubikuid tagasi kokku panna pole vaatamata kogu matemaatiliselt andeka perekonna püüdlustele veel õnnestunud. Juuni lõpus käis Ploom üle mitme aasta juuksuris (eks neist tubli tüdruku naljadest jalkaturniiridel saab mingi hetk villand kah) ja pani seejärel jalgpallihooajale punkti Pärnu Summer Cupil saadud neljanda kohaga; Pangaasiuse breigiaasta sai läbi juba mai lõpus ja koorilauluaasta lõppes etteastega Tartu laulupeol. Meie Põsekesega vaatasime seda pulli telekast. “Kuuled, nemad kõik ütlevad: “Kannata! Kannata!”,” nentis tõelise eestluse vaimu hästi tabav Põseke eriti edukate ettekannete järel kõlanud ovatsioone kuulates. Ja kannatati ka!

20190627_075607

Hommik enne suurvõistlust

Ülejäänud juuni käis proua ema veel tükk aega harjumusest koolimajas, aktustel ja niisama, härra igavles nüri tõlketöö kallal, ehitas masinaid ja mängis tennist ning lapsed külastasid vanavanemaid. Ujutud on Emajões (Tartus ja Kavastus), Anne kanalis (Põseke ja härra), Verevi järves, Vaikses järves (härra ja poisid),  Meenikunno rabas ja Peipsis (proua ema õpetajate iga-aastase väljasõidu käigus), Prossa järves (proua ema ja härra pulmaskäigu järel) ja meres (kõik peale proua ema Pärnus). Samuti on võõrustatud sugulasi Ameerikast ja külalisi Poolast, veedetud meeleolukas jaanipäev algusega Kavastu vanaisa õues, jätkuga Luunja pargis ja lõpuga Elva laululaval ning kuu lõpus käidud esmalt pulmas, mis ka pulm oli, ja seejärel kogu kollektiiviga veel välkvisiidil Pärnus. Sinna plaanime juuliski jõuda.

20190701_143028

Fotonaeratus kleidi järgi valitud karussellil

Nüüd aga räägib keha, et oleks aeg ära süüa viimased eile turult toodud herned ja jätkata lugemist. Puhkamise loog on igatahes täiega lahti. Ei tea kohe, kuidas kõige sellega toime saada!

 

 

 

 

Nagu ikka ja mõned esimesed

 

20181224_212054

I

Päkapikk Endel, nagu ikka, saabus esimesel advendil, tõi poistele Haribo advendikalendrid ja käivitas igapäevase kirjavahetuse (mis Ploomiga käib viimased aastad kerge vastastikuse muige saatel). Põsekese jaoks on tegu esimese teadliku päkapikuaastaga ja vaibumatult vaimustunud kiljatus “Oi! Pikanääliga pikk (limn päkapikk) tõigi mulle kommi ja ajakilja (limn kirja)!” kõlas refräänina igas detsembrihommikus.

Esimest aastat kolme instituudiealise lapse vanematele pakkus detsembri esimene  esmaspäev kohe uue ja huvitava väljakutse olukorra näol, kus lapsevanemat tulnuks teha üheaegselt kolmes kohas. Et proua emal oli selleks kauniks päevaks ühtlasi õnnestunud saavutada kodust väljumist mitte võimaldav kehatemperatuur, tuli Põsekese lasteaia advendiring, mis on üks proua ema isiklikke lemmikjõulutraditsioone, seekord siiski vahele jätta; Pangaasiuse klassiõhtu-kohvikus esindas perekonda nimikangelane üksi koos enda küpsetatud rosinaplönnidega — läinud autori sõnutsi “nagu soojad saiad” — ning Ploomi klassi fotostuudio püstipanekul advendilaadaks osales härra, kuivõrd  Ploom ise oli sel ajal trennis. Ülejäänud laadaeelne nädal möödus nagu ikka peamiselt koolimajas, samal ajal kui kodu vaikselt tolmu ja mustade nõude alla mattus.

Laada endaga läks kõik nagu ikka: Pangaasius ja Põseke kui tuntud laadahaid olid kohal algusest lõpuni ja Ploom pidas samuti paar tundi vastu, sattudes muuhulgas enese suureks üllatuseks laadakontserdil ka lavale (pärast nagu siiski meenus, et õpetaja oli jah enne midagi rääkinud). Pangaasius esines samas kahe etteastega, mängis lisaks kaheksanda klassi restoranis klaverit, juhendas oma klassi töötoas võitegu, tegi klassi letis inventuuri, käis vaatamas proua ema marionetietendust ja sõi tööstuslikus koguses magusat nagu ikka. Põseke ja härra veetsid aega valdavalt kahekesi ja nagu ikka tõhusalt, proua ema pani lisaks marionetietendamisele ja kontserdile, nagu ikka, põhirõhu kohvikutele. Kõik jäid rahule!

20181208_173300

Põseke Väikese merineitsi fotostuudios

II

Teine jõuluootusnädal kulus suuresti esimesest toibumisele ja järgmiseks valmistumisele. Koduse repertuaari järgi otsustades käis kõva valmistumine nii koolis kui lasteaias:  “Meie kaluga läheme, läheme koos läbi pika ja pimeda öö … aga minu kalu ei mahugi läbi selle pika ja pimeda öö …” leelotas oma askelduste saateks Põseke ning Pangaasius ümises kõrval midagi seeravitest ja keerubitest.

III

Kolmanda advendi järgsel esmaspäeval toimus esimene Põsekese lasteaia jõulupidu. Põseke lasi endale kenasti lambamütsi pähe panna ja tuli siis jõulumängu ja kontsertprogrammi etendamise ajaks otsustavalt proua ema sülle istuma. Muidu oli meeleolukas.

Pärastpoole tõi Pangaasius muusikakoolist koju esimese tunnistuse (eks sügisvaheajaks oli ka antud, aga siis oli see nagu kuidagi muusikakooli maha ununenud), klaverdamise eest kenasti kaks kümmet ja solfi eest esimesel perioodil “8” ning teisel “9” peal. Ainult hoolsuse ja käitumise hinne olid II perioodiks palli võrra langenud. Hoolsuse osa selgitab tõenäoliselt see, et vahepeal käis Pangaasius solfedžotunni asemel hoopis raamatukogus, käitumishinne oli vanematele nagu üllatavam, aga asjaosaline ise arvas, et see võis tulla sellest, et tema näpud kohe klaverit nähes hirmsasti kihelema hakkavat ja kippuvat teinekord mängima ka siis, kui õpetaja hoopis midagi seletada tahaks.

Proua ema kirjutas nagu ikka valdava osa nädalast tunnistusi ning neljapäeval pani nagu ikka õppeperioodile punkti ja jõulumeeleolule aluse tavapärasest kõrgest keskmisest justkui veel kraadi võrra imelisem kooli jõulukontsert. Pangaasiuse klass etendas jõulumängu enneolematult reibaste karjastega (kelle hulgas Pangaasius mõjus väga vaoshoitult), Ploomi klass oma taastärganud muusikalembuses aga rahvaviisi “Veganite jõulupeol” (koos pillimänguga).

Reedel läksid lapsukesed vanaema poole ja proua ema õpetajate jõulupeole, mis tänu maailma parimatele kolleegidele oli, nagu ikka, pisarateni lõbus ja toitev üritus ning lõi ühtlasi väga head eeldused järgmisele päevale jäänud jõuluostlemiseks: selgus nimelt, et pühade-eelse Lõunakeskuse paanikameeleolu vastu ei aita miski nii tõhusalt kui üks eelmisel õhtul õige pisut liiga rohke veiniga peetud jõulupidu! Kogu katsumus õnnestus läbida tavapäraste kõrvalekalleteta, äärmiselt rahulikus tempos ja eesmärgile keskendunult. Kõlab igatahes nagu uue traditsiooni sünd!

Veel tuli laupäeval trükikojast raamat ja pühapäeva öösel sai valmis piparkoogitainas.

IV

 

Jõululaupäeva veetsime nagu ikka isekeskis: kerge jõulukoristus ja kodu- ning kuusekaunistus, kelgutamine Kassitoomemäel (limn Kassitoome) 4/5 perekonnaliikmete osavõtul, suhteliselt meeleolukas kirikuskäik lõunaune vahele jätnud Põsekesega, pidusöök, kodune kingijagamine (Põseke valis päkapiku rollis üles astunud Ploomile ettekandmiseks oma viimase aja lemmiklaulu “Carglass paigaldab, Carglass parandab!” ning härra ja Pangaasius astusid muuhulgas üles erinevate klaveripaladega) ning õhtu uue lauamängu seltsis. Lapsed magama suunatud, tegime härraga veel ühe raundi Scrabble’it (teonaine läks läbi, žlotikiha seekord mitte).

20181225_112513

 

Põsekese kompositsioon “Rahu maa peal” esimese jõulupüha hommikuks

Esimesel jõulupühal olime nagu ikka Kavastus, sõime kõhud punni, soovijad käisid saunas ja laiali jagati veel toatäis kingipakke.

20181225_150511

Vaade esimese jõulupüha loojangule Võnnu surnuaialt

Teiseks pühaks omakorda tuldi nagu ikka Elvasse, küpsetati piparkooke (tark ei torma!), ehitati lumelatern, käidi surnuaias, mängiti lumesõda, jagati veel mõned kingid ning mängiti tundide kaupa Dixitit (kuivõrd lauamänguhääletusel jagunesid osalenute hääled otsustavalt: Dixit 4, Brexit 1).

20181226_194452

Piparkoogimasin

VI

Pühadevahe, nagu ikka, kulub suurest seltskondlikkusest ja perekesksusest toibumiseks. Ploom ja Pangaasius sõitsid vanaemaga Pärnusse aastat lõpetama, härra tõlgib Tartus Prousti ja proua ema ning Põseke veedavad aega Elvas.

20181227_101755

Põsekese hommikukompositsioon “Tagasipöördumine argipäeva” , 27.12.2018

Head, nagu ikka, vana aasta lõppu!

Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

20180807_144502

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

37798866_10217304196297225_6967580605118676992_n

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

37173758_10156611957939082_4261981998706327552_n (1)

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

20180812_183330

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

20180808_200426

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

20180617_17271320180714_125144

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

20180808_194324

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

20180703_185402

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

20180717_161503

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!

 

Reisudest Rootsi ja mujale

Eile kella nelja paiku oli, nagu härra tagantjärele märkis, küll vist senise pereelu üks laiahaardelisemaid hetki:

  • Põseke oli vanaemaga Tartumaal vanaema sõbranje sünnipäeval (ja ühtlasi kolmandat päeva vanemliku hooleta);
  • Pangaasius lustis Kavastu vanaisa ja onulastega Vudilas (olles enne seda veetnud ühe öö omapäi Pühastes sõbra juubelil, mõned päevad Elvas, sõitnud ihuüksi bussiga Tartust Virtsu ja aidanud oma onul 3 päeva Puhtus talgutada);
  • Ploomil möödus teine edukas võistluspäev Rootsimaal Gothia Cupil ja neljas päev perest eemal (viis veel ees);
  • härra lasi Narva-Jõesuu rannas ergava kõrbepäikse käes nurru …
  • … ja proua ema, kel oli õnnestunud end eelmisel reisupäeval pisut ära kõrvetada, tikkis umbes kilomeetri kaugusel pargis puie vilus ristpistes kana (as one does).

Iseseisvumine või midagi!

Aga kui kõik ausalt, ehkki lühidalt ära rääkida, siis sinna Narva-Jõesuhhu jõudis vanemlik instants niiviisi, et pani esmaspäeva hommikul aovalges Tartus autole hääled sisse, tegi väikese ajaloolise vahepeatuse Kärde rahumajakese juures (oli maru rahulik küll!), vaatas üle Kunda sinisavikõrbe ja heitis millalgi kümne paiku sealsele imemõnusale liivarannale (vt ka Gunta Randla) siruli ja mõne aja pärast ka laintesse. Pärast kerget kehakinnitust, Valaste joa ülevaatamist (või kõrgusekartlike seltskonnaliikmete puhul, keda meie arvukas seltskonnas oli täpselt üks, ülepiilumist) ning ohtrat higistamist autos liiguti edasi Toilasse, et pikutada ja supelda järgnevad tunnid koos sealsete toide ja teiste suvitajatega juba kohalikus rannas, mis kujutab endast iga lutsuviskaja unistust. Õhtul sõime spaarestoranis kõhud punni ja vaatasime rannas päikeseloojangut (mõnel juhul ka ujusime). Öö veetsime kvartiiras Toila piiril (Airbnb), mis oli igati nitševoo. No ja siis teisipäeva hommikul juba Sillamäe muljet avaldav promenaad ja linnamuuseum koos Jevgeni väga ägeda näitusega, ja oligi Narva-Jõesuu. Koju sõitma hakkasime kuue paiku, et jõuaks teha väikese ujumispausi Kauksi rannas (kuivõrd proua ema oli Narva-Jõesuu 19-kraadise vee liialt külmaks põlanud, küll aga suutnud ennast nappide tulikuumal – ikkagist 30 kraadi! – rannal veedetud minutite jooksul üle kere liivaseks teha). Viimaks tõi hilisõhtune buss proua ema veel Tartust Elvasse. Põseke küll juba magas, ent oli hommikul seda meeldivamalt üllatunud: “Emme tuuli! Iida äga õõmus on! Okei, selge!”

20180716_1711321

 

Toila rand 17.07.2018

Sinna läheks tagasi küll.