Meditsiinilist ja muudki

Tundub, et koolivaheaeg on nüüd viimaks reservatsioonideta käes. Tunnistused, kõik viimseni sellist rõõmustavat sorti, on kirjutatud ja kätte saadud. Koolilõpupiknik toimunud. Pangaasiusel breigitrenni ja klaveritunni lõpukontserdid peetud. Ploom on käinud klassiga rattamatkal ja proua ema kolleegidega meeleolukal ratta-, kanuu- ja saunaväljasõidul. Trennides on hingetõmbepaus. Pärnad õitsevad ja maasikad on magusad.

Põsekese uue, adenoidioperatsioonijärgse häälega esitatud jutuvada lülitub sisse hommikul kella 9 paiku.

“Iida magas hästi! Magas pika uune!” raporteeritakse särava naeratusega ja kinnitatakse igaks juhuks veel üle: “Magas hästi soolapakk!” (Sest kui heeringalaulus proua ema ju selge sõnaga laulab, et maitses hästi soolapakk, siis miks ei peaks sama väljend sobima magamise kohta.)

“Iida äjka ües. Täna Tattusse papa uude lähe. Emme koos, Kusta koos. Emme atta koos lähe ongi piale,” avaldatakse juba magamistoa ukse juurest soovi viivitamatult rattale istuda ning ema ja Pangaasiuse seltsis rongiga linna papa ja Ploomi juurde sõita.

Proua ema unisevõitu pomin rongiaegadest ja jätkuvast magamissoovist põhjustab arusaadavat pahameelt: “Tiidu-taadu (= Põsekese isiklik lemmikhüüdnimi – toim.) kohe Tattusse läheda! Täna kohe Tattusse lähedaaaaa! Ebaaus! Emme tulääää!” Et sõnad soovitud mõju ei avalda, kistakse proua ema igaks juhuks natuke juustest ka, aga ainult senikaua, kuni ohver väga kurvaks jääb. “Ohkem ei tee!” nenditakse siis kahetseval toonil, manatakse kaval nägu pähe ja trügitakse voodisse tagasi. “Iida emme kallis on! Emme kallis sõbe on! Poe kaissu! Iida pikuta siin emme kõlla peal (= limn kõrva peal kõrval). Iida nallamees on!”

Seejärel suundub naljamees ja kallis sõber maja pealt ärksamaid hingi otsima. “Iida õue minna! Liivakasti! Atta sõita, kiie (= limn kiiver) pähä! Iida oskab! Lille kasta! Maa (= limn vanaema) koos, Kusta koos. Iida maa õue kutsub! Emme tudub meel, Iida ukse tinni paneb. Iida jaksa küll, tasapisi! Maa koos amput ugeda (= limn raamatut lugeda)!”

Sammud tatsavad koridori mööda kaugemale ja reibas vadin kandub elutuppa: “Kuule, Kusta, no missa teed? No mis asi see on? Iida käsi peseda! Iidal käed mustass said!”

***

Aga muidu selle adenoidiga oli nii, et sünnipäeva puhul mõõtmas ja kaardistamas käies (10 kilo ja 89 cm!) sattusime perearsti juures mainima, et laps norskab nagu traktor ja eritab lakkamatult rohelist tatti, mispeale tehtud röntgenülesvõtet nähes kõrvaarst, kelle juurde õnnestus aeg saada kohe mõne päeva pärast, kulmu kergitades küsis, ega Põseke selle tegemise ajal juhuslikult ei liigutanud, sest nähtav adenoid olla muljet avaldavalt suur. Meie eitava vastuse peale haaras õde igasuguste edasiste küsimusteta telefoni ja küsis erakorralise lõikuse aega. Ja nii juhtuski, et napp nädal pärast seda, kui Põsekese kips oli kenasti punaseks küpsenud ja ära pudenenud (mis võttis kokku aega umbes täpselt terve maikuu) …

valge saabas

20180516_112251

20180528_120751

…  leidsime end juba Kuperjanovi tänavalt. Ploomi omaaegse lõikusega võrreldes oli palju jäänud samaks (nt pidžaamad), aga mõned asjad tulid siiski ka üllatusena. Näiteks ooteruumis, kus meil ilma igasuguse toidu ja nuusktubakata tuli eelnenud kuue koduse näljatunni otsa vaevelda ja kõhtu koristada kaks ja pool meeleolukat tundi, selgus huvitav tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik lasteraamatud räägivad toidust. Ning kui Ploom omal ajal ärkas narkoosist leebena nagu kevadkoidik, siis Põseke võttis ette 45 minutit väldanud kriiskamis-, rabelemis-, peksmis- ja verepritsimismaratoni, mida nähes vahepeal oma töö tulemusi uurima tulnud anestesioloogiõpilane näost kergelt kahvatuks tõmbus. Tema juhendaja sõnul oli kõik siiski täiesti normaalne ning varsti lasime end korrus madalame sõidutada, kus Põseke sügava ohkega poolteiseks tunniks magama jäi. Edasine kulges jälle tuntud rada pidi: pakuti jäätist …

20180605_134259

…ja postop. iseärasused puudusid. Ainult, jah, hääl on muutunud. Homme võib juba ujumagi minna (ühe linnukese ses osas, olgu öeldud, jõudis Põseke härraga koos Emajões millalgi kipsi ja opi vahepeal siiski juba ka kirja saada).

***

Meditsiiniliste suursündmuste kõrval on vahepealsesse aega mahtunud veel kohe mai alguses alanud suur ja kestev suvesoojus, tohutu õitsemine igal rindel, rohkelt jalkamänge, Ploomi klassi osalemine V klasside olümpiamängudel, ühe suurepärase raamatu ilmumine, edukas tutvumine Põsekese tulevase lasteaiaga ja suured edasiminekud kohalikul ehitustandril (tunneli lõpuski juba midagi nagu paistab!). Lisaks sai Põseke 23. mail kaheaastaseks …

20180523_075358

… ja käis seejärel kohe esimest päeva ka tööl, sest logelejaid meie peres teadupärast ei sallita. Tööl andis Põseke ühe kirjanduse tunni seitsmendale klassile (see seisnes valdavalt ohtras veevalamises ja pahastes vahelehüüetes proua emale, kes ka seal veel justkui midagi üritas) ning ühe käsitöötunni, kus esimese klassi poistekamp ta oma innuka egiidi alla võttis. Kokkuvõttes tundus noor pedagoog ametisse igatahes passivat, kuna koolipäeva lõpuks tuli tänulike seitsmendike delegatsioon, kellele abiõpetaja haldjakõrvad sügavat muljet olid avaldanud, üle andma vahepeal puutöötunnis valminud hädavajalikku töövahendit ning lõpupiknikuks oli Põsekese auks valminud koguni kuuesalmiline poeem.

20180524_171100

Haldjakõrvne abiõpetaja oma uue töövahendiga

Nüüd aga on nähtavasti aeg kirjutamine selleks korraks lõpetada, kuna õuest saabus pisut kohmetu Põseke, kroketihaamer käes, ning kuulutas: “Kusta kulb on. Aiget sai natuke.”

 

Kuidas me rongi peale kohvi ja kakao kaasa ostsime

Kõigepealt pidas Pangaasius mõned sünnipäevapeod (nii nipet-näpet: pühapäeval perega, esmaspäeva õhtul naabrilastega, teisipäeval koolis, kolmapäeval sugulastega ja pühapäeval sõpradega Elvas).

20180422_152709.jpg

Sünnipäevarivistus

Siis värvis proua ema pea punaseks (“Emme: “Issa juma!” Emme: “Mits?”,” andis Põseke härrale täpse ülevaate proua ema esimestest muljetest oma uuest juuksevärvist; aga ei, nüüdseks oleme juba kõik justkui harjunud), Pangaasius käis korraks vanaisal külas ja oligi aeg suunduda traditsioonilisele sünnipäevareisile pealinna. Põsekese jätsime tänavu koju härrat lõbustama.

Rongis alustas Pangaasius ka reisipäeviku pidamist, pannes kirja, et ostsime rongile kaasa kohvi ja kakao. Etteruttavalt olgu öeldud, et midagi muud ülesmärkimisväärset järgnevate päevade jooksul ei juhtunud.

Tallinnasse jõudnud, arvas proua ema, et pärast pikka istumist ja enne võõrustajate juurde suundumist oleks vahva teha väike jalutuskäik Toompeale (eriti kuivõrd möödunud aastal, kui kaasas oli Põseke oma suhteliselt ronimisvaenuliku tõllaga, oli Pangaasius igal möödumisel igatsevalt Patkuli treppi piielnud). Ettepaneku mõte jäi Pangaasiusele küll täiesti hoomamatuks (“Sinna üles? Aga milleks?”), aga kuna tegu on siiski maailma kõige parema reisikaaslasega, tuli ta proua ema veidrale soovile mõistagi vastu ja turnis üles kõigist treppidest, poseeris vaateplatvormil ning manas koguni ette kergelt osavõtliku ilme, kui proua ema tähtsa näoga olulisemaid silmajäänud hooneid tutvustada üritas (õnneks Piibu ja Tuudu maja akendest sisse piiluda oli päriselt natuke huvitav). Siis aga tuli sõnum, et Pangaasiust juba oodatakse mängima, mistõttu ruttasime läbi pargi ja üle silla (tehes seejuures mõistagi tilla-tilla – kes ei tea, siis see käib nii, et kordamööda tuleb silda ületades iga sammu juures “tilla!” öelda), vaatasime üle Snelli tiigil ulpivad piilu-, sinikael- ja sänikaelpardid, sõime Kniksus&Kraapsus kõhud täis, käisime kiirelt poes külakosti varumas (“Kas te ei võiks lihtsalt viina või õlut juua?” uuris kärsitu Pangaasius proua emalt, kui too poes soovitud siidrit piisavalt kiiresti üles leida ei suutnud) ja vurasimegi trammiga Sikupilli. Ülejäänud õhtu möödus lahke pererahva seltsis, kellel legode, jalka ja mängupüsside, kellel kudumisvarraste saatel.

Seejärel juhtus selline imelik asi, et läksime õhtul magama ja ärkasime alles hommikul. Proua ema jaoks igatahes oli see midagi väga ebatavalist!

Teine reisipäev algas pannkookide, “Monopoli” (“Huvitav, siin on muidu Tallinna kohad, aga raeplats on ju Tartus!” imestas Pangaasius) ja ootamatult sooja päikesepaistega, mistõttu tõmbasime tegevuskavast maha punkti “mõni muuseum” ning suundusime otsustavalt Kadrioru mänguplatsile – väikese vahepeatusega Vesivärava kohvikus, mille valdavalt sisustas tavaelus gaseeritud jooke vältiva Pangaasiuse detailne aruanne oma suuõõnes ning ninas toimuvast.

limps

Pärast sisukat tunnikest Kadriorus …

 

… arvas Pangaasius, et loomaaia võiks seekord vahele jätta ja minna otsima veel mõnda lahedat mänguplatsi. Järgmised poolteist tundi kulutasime seega Stroomi ranna mängualal.

20180428_172650.jpg

Kuna Pangaasiuse suur lemmik, F-hoone oli pilgeni täis, suundusime õhtusöögiks hoopis Boheemi, kus esialgne pettumus peagi asendus siira vaimustusega, kui lauda toodi Pangaasiuse “senise elu kõige oivalisem pitsa” (senise elu kõige oivalisema pitsa retsept, keda huvitab, käib  umbes nii: 1. jaluta, turni, jookse ja hulla pärast pikka talve viis tundi värskes õhus; 2. valmista pitsa).

pitsa

 

Ja kui proua ema oli võtnud kiire kohvi ning Pangaasius oma reisimärkmikusse kõigepealt alustanud uut romaani laps-salaagendist (“See on natuke nagu “Harry Potter” ja veel mõned raamatud, tema vanemad on surnud ja nii, aga nagu ta ei ole võlur, vaid agent”) ning seejärel üles joonistanud Boheemi seinakella (“Sest tead, ma mõtlen, et ma võiksin siia märkmikusse üles joonistada kõik kellad, mida ma näen”), oli aeg seada sammud kino poole hilisõhtusele “Koerte saare” seansile, mis nii proua emale kui ka Pangaasiusele hirmsasti meeldis.

“Mul on tunne, et sellest kujuneb minu elu kõige parem kevadvaheaeg,” õhkas Pangaasius trammis läbi õhtupimeduse öömaja poole sõites. “Nüüd on see küll juba päris kindel,” arvas ta kell üks öösel, kui “Harry Potteri” VII osa – viimases otsas proua ema ettelugemisel – läbi sai.

Seejärel juhtus midagi lausa röögatult ennekuulmatut: teist ööd järjest mindi õhtul magama ja ärgati alles hommikul!

Pühapäeva hommikul sadas vihma, planeeritud külastatavad olid reisilt kaasa toonud kõhuviiruse ning Tartust teatati, et Põseke on hankinud endale valge saapa (“Hüppas, kukkus. Nuttis. Papa sülle! Tädi valge saabas tegi,” nagu asjaosaline ise õhtul raporteeris).

valge saabas

Kõigele vaatamata otsustasime mitte lasta meeleolul langeda, vaid haukasime Balti jaama turul mõned vahvlid ning suundusime viimaseid reisitunde veetma Energia avastuskeskusesse, kus meile iseäranis meeldis helide osa. Pidulik punkt seekordsele sünnipäevaretkele sai pandud F-hoones, kus meid teisel katsel Pangaasiuse rõõmuks ootas viimane vaba aknaalune laud ja maitsev pasta.

Tartus läks proua ema rongilt maha ja asendus Ploomiga, kes koos Pangaasiusega Elvasse kevadvaheajast viimast võtma sõitis.

20180429_172909.jpg

PS Põsekese sääreluu, lubasid tohtrid, pidi ära paranema hiljemalt pulmadeks, aga arvatavasti siiski pisut varem.

Summeerides Prousti

proust

Unejutt 23.11.2017

Lisaks tantsule, laulule, tobeda kõnni harjutustele ja kange iseloomu demonstreerimisele tegeleb pooleteiseaastane Põseke hoogsalt sõnavara-arendusega.

Lähikondlastest osatakse ära nimetada pap-pa ehk At-ti (papa), ämme (proua ema), Aul (Ploom) ja Titsi (Pangaasius). Seejuures tähistab sõna titsi lisaks ka mütsi ning otsimist, nii et vennad unistavad päevast, mil neil õnnestub panna Põseke ütlema lauset “Otsi Pangaasiuse mütsi!”.

Lisaks perele on Põsekese elus tähtsal kohal rõivastusküsimused. Kummutist erinevaid riideesemeid otsides ja neid enesele loominguliselt selga kombineerides möödub tihti suur osa päevast. Nimetamist väärivad rõivatükid ja aksessuaarid on lisaks juba mainitud titsile veel khii (kiiver), all (sall), knn (kindad), õll-lle (põll), ütsi (püksid), aapa (saapad) ning ampsu (kampsun).

Kolmas praeguseks enim kaetud rubriik on kahtlemata loomariik. Suuremat jagu selle asukatest tunneb noor Põseke nende enda jutu järgi – nii on karu mõmm-mõmm, koer ouhh-ouhh, öökull uh-huu, kukk tit-(te)-tii, kana kaa-kaa, part phrää, konn khroo ja lammas phää. Erandiks on hiir, keda Põseke raamatupildil nähes nimetab kenasti sõnaga hii, ja kass, keda tähistab kirjas väljendamatu terav inin.

Veel pakuvad Põsekesele suurt huvi kehaosad, mida ta on varmas näitama nii enese, kaaskodanike, mänguasjade kui ka raamatuillustratsioonide peal. Neist tähtsamad on nnn (nina), huu (suu), imm (silm), khhr (kõrv), khht (kõht), all (jalg) ning ziss (nibu).

Peale nende teemarühmade kuuluvad Põsekese leksikoni veel seesugused eluliselt olulised sõnad nagu te’e (tere), taa-taa (nägemist), atäh (aitäh), alli (kalli), taai (pai), bhuss (buss), aat-ta! (vaata!), õnts (põnts – oluline osa igapäevase rattasõitja sõnavarast), otsas (otsas), (koos ilmeka kätelaiutusega lausutud) eioe (ei ole, kadunud), kak-ka (kaka), fiss (piss), khra-khra (kartul), khru (kurk), uu-aa (juua), uutu (juust), prutruu (puder), thut-tuu (kõik magamisega seonduv), (hoiatavalt lausutud) khuu! (kuum; kohv; ahi), (hoogsast pearaputusest saadetud) phuu-tuu (ei puutu), ampa (lamp) jne. Üldiselt lisandub sõnu praeguses eluetapis Vändra saelaudadena igal eluhetkel, kuivõrd kõike kuuldut üritatakse entusiastlikult kohe järele korrata.

Olulisimaiks on siiski jäänud innukas peanoogutus nõustumiseks, samavõrd innukas pearaputus saadetuna hoogsast äist eituse väljendumiseks ning nõudlik sjee! (see) kõigi veel omaette sõnaga katmata objektide tähistamiseks.

Varsti saadame võistlusele!

 

 

Hakkab jälle pihta

Siinkohal siis koheselt tänasel hetkel väike Põsekese glossaarium. Põsekese vanus siinkohal tänasel hetkel koheselt (no nii umbes nädalapärastiselt) üks aasta ja viis elukuud.

20171015_142320

pappa – papa

eioe! (koos kätelaiutusega)ei ole!

te’e! – tere!

tadah! – nägemist!

täh, täh! – tänan (teid, armsad vanemad, et olete mulle elu kinkinud)!

ajjooo! – halloo! (seda öeldakse pea viltu, surudes kõrva vastu mõnelt pereliikmelt kas viimase nõusolekul või seda küsimata laenatud telefoni või siis mis tahes lamedat eset – pangakaarti, lauamängukarbikest vm)

õuu-ueh! – lausutuna nõudlikul toonil ning sõrmega välisuksele osutades väljendab vankumatut soovi väljuda tubastest tingimustest (ning oli sellisena üks esimesi selgelt artikuleeritud sõnu Põsekese leksikonis); lausutuna neutraalsel toonil ning sõrmega välisuksele osutades väljendab mõne pereliikme hiljutist väljumist tubastest tingimustest (esinedes sellisena ka nt kombinatsioonis pappa! õu-ueh!)

kii! – kiiver (lausutakse andunud velosportlase siira heldimusega, sõrmega pealaele osutades)

eäh!, saadetuna ilmekast sportlikust pearaputusest – eitus

aa!, saadetuna ilmekast sportlikust peanoogutusest – jaatus

nnndäh! – universaalne väljend mis tahes puhuks

thee! – see (koos sõrmeosutusega kõnealusele ja kõneväärsele objektile, nt töötav pesumasin, töötav isa)

huu!  – kuuma jooki sisaldav anum

uhh! uhh! – peale puhumist nõudev olukord

taai! – pai (aga ka “armas”, “kallis”; lausuda pehmelt, pea viltu, kavalalt)

all-lli! – kalli (aga ka “armas”, “kallis”; lausuda pehmelt, käsi embuseks välja sirutades)

ziss – nibu, naba

Vastused intelligentsetele küsimustele:

Põseke, kuidas koer teeb? – Auhh! Auhh!

Põseke, kuidas karu teeb? – Mmõmmõmm!

Põseke, kuidas kukk teeb? – Titt etii!

Põseke, kuidas öökull teeb? – Huhhuu!

Põseke, kuidas Põseke teeb? – Tiit-tiit!

Põseke, kuidas kass teeb? – kiire jooks koos suunava sõrmeosutusega proua ema juurde, kes koheselt väljastab kasside pulmahüüdu imiteeriva heli.

20171015_120628

Poolaeg!

Pool suve on tehtud, sõnajärg kokkuvõtteks ja kommentaariks stuudiosse:

Kui mõelda, et suvi, see on rand ja ergav kõrbepäike, siis pole teist ju õieti olnud tõesti. Aga kui jälle, et rohkem nagu puhkus, baar, naised, muusika, siis ei saa väga kurtagi – puhatud ja mängitud täitsa on. Kuid heitkem nüüd pilk tähtsamatele momentidele:

  • Kohe suvevaheaja alguses avasid Pangaasius ja Põseke ujumisskoori Verevi järves (härral olid selleks ajaks juba esimesed käigud tehtud, proua ema ja Ploom aga põlgasid vee vetikaseks ja kärsad kärnaseks). Pärast on Ploom ja Pangaasius ujunud veel Verevi ja Arbi järves, Pühaste tiigis ning oletatavasti nüüdseks ka meres; Põseke aga Kubija järves ning samuti Pühastes. Mõnes mainituist ning lisaks Emajões on ujunud ka härra, mitte üheski aga proua ema.
  • Pangaasius, kelle tunnistusele käsitööõpetaja oli kirjutanud, et “Pangaasius oskab elus kõigest, mis ta näeb, endale käsitöö teha” ning et “tuim kudumine” tundunud selle kõrval tunnis täiesti teisejärguline, kudus valmis koolis pooleli jäänud flöödikoti, oma osavust seejuures iga rea järel (teenitult!) kiites ning arendades üha suurejoonelisemaks paisuvaid plaane edasisteks kudutöödeks, milleni, tõdegem, pole siiski seni jõutud. Ploomil, kel oma käsitööõpetaja sõnutsi puudub oskus korraga juttu ajada ja käsitööd teha, on enda pinal veel kokku õmblemata.
  • Lugemisedetabelit juhib Ploom, kellel on poolteise suvekuuga läbi loetud “Poiss, kes seilas tugitooliga üle ookeani”, “Harry Potteri” VI ja VII ning “Luuker Leebesurma” kolm esimest osa. Ka Pangaasius loeb hoogsalt ning enamasti vähemalt nelja-viit raamatut üheaegselt; praegu näiteks on käsil “Liivahundi lood”, “Lennujaama lutikad”, “Peeter, sõpradele Peetrike” ning “Hirmus õudne hambaarst”. Proua ema ja härra väärikate vanainimestena kasutavad suvekuid ajatu klassika lugemiseks, nii on esimene “Harbini ööliblikate” ja “Klaaslapse” kõrval läbi töötanud “Uhkuse ja eelarvamuse” ning teine jõudnud rahvusliku sookuivendamissarja teise köiteni. Võiduka lõpuni on viidud ka umbes aasta kestnud “Kääbiku” ettelugemine Ploomile. Mis aga puutub Põsekesse, siis talle, kui väikese Pangaasiuse sõnadega öelda, see raamatuvärk suurt ei huvita, kuigi vahel paar lehekülge “Muna” ikka ette lugeda õnnestub või nii.

P5

Seltskond sasipäiseid lugejaid

P4

Kiri raamatukoguhoidjale

P3

Rohke lugemine inspireerib ennastki sulge haarama. Juhuluulet Pangaasiuselt vanaisa sünnipäevaks.

  • Seltskondlikus plaanis on värskendatud mitmeid kiire(te) kooliaasta(te) kestel soiku jäänud tutvusi ning sõlmitud uusigi. Nähtud on Kassi ja Hiirt Tallinnast (noorema generatsiooni soengueelistused võttis emb-kumb prouadest emadest neile kolmanda korruse aknast järele vaadates tabavalt kokku kirjeldusega “nagu neli blondi moppi”), sugulasi Pärnust ja Arhangelskist, sõpru Tartust, Pühastest, Mäksalt ja Muhust.
  • Suvekultuurilooliselt väärib äramärkimist ühel tuulisel õhtupoolikul vaadatud “Jõmmu” (proua ema vabariigi parimast kooliteatrist rikutud maitsele suurt ei pakkunud, aga Ploomile ja Pangaasiusele vist üsnagi meeldis), avatud Aparaadi taskupark …minajamunaProua ema ja kuulsused

P6Põseke kasutamas sihtotstarbeliselt Taskupargi lompi

… meeleolukas jaaniõhtu Kavastus …

P1

“Isa, isa, mets põleb!”

… ning Tartu Hansa- ja Elva kohvikutepäevad. Lisaks käis Ploom kooriga elu esimesel laulupeol ja jäi väga rahule, kuigi teda ärasõidu eel tabas tõeline hämming: “Pühapäeva õhtul on siis maailmajagude karika finaal …” – “Pühapäeva õhtul oled sa laulupeol, Ploom.” – “Mida? Sa tahad öelda, et ma olen tervet turniiri vaadanud, kõiki mänge, ja nüüd finaalmäng jääb mul LIHTSALT NIISAMA vaatamata?!? Ei no johhaidii!”

  • Seni pikimad reisid väljapoole kodukubermangu piire on viinud Põsekese koos vanematega Võru linna ja lähiümbrust uudistama ning Pangaasiuse ja Ploomi onu hoole all Puhtu puisniidule ning Muhu saarele. Eks näis, mis tulevik ses osas toob.

Muidu aga maasikad, vihm, mänguplatsid, vihm, remondiootus, vihm, pinks ja pallimängud, vihm, jäätis, päike, vihm, Elva, Tartu ja Kavastu. Oleme teiseks poolajaks valmis!

P2