Pilse

Põsekesel on kuidagi korda läinud hambapesuriituse ajaks vendade seltsi infiltreeruda (kus küll tõele au andes juba kaks on liiga suur seltskond). Vannitoast kostab küll ohtralt kilkeid, naeru ja maadlushelisid, ent samas üsna kuritegelikult vähe suuhügieeni eest hoolitsemisele viitavaid hääli. Veel enne, kui proua ema korda looma jõuab, saabub aga ootamatu vaikus. Hetk hiljem on kuulda, kuidas nii Ploom kui ka Pangaasius väikeõde harvaesineva tõsiduse ja üksmeelega veenda üritavad: “Põseke, ära nii küll räägi. Nii ei ole üldse ilus öelda. Mitte keegi ei räägi niiviisi!”

Selleks ajaks on uksele jõudnud ka proua ema, et uurida, mis tehtud, mis teoksil ja nii.

Põseke surub käed suu ette ja jutustab, ise naerust peaaegu oimetu: “Meie siin Ploomi ja Pangaasiusega lääkisime! Ja siis mina lääkisin: “Käi pilse!””

“Ahah?” imestab proua ema kangelaslikult tõsist ilmet säilitades ja kükitab suurema psühholoogilise veenvuse saavutamiseks Põsekese ette maha. “Kust sa siis kuulnud oled, et niimoodi öeldakse?”

“Ei tea!” arvab proua ema selja tagant (väga kiiresti!) Ploom.

Raske on ikka see inimese elu, kui väike õde on sellises käsnjas eas!

Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

20180807_144502

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

37798866_10217304196297225_6967580605118676992_n

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

37173758_10156611957939082_4261981998706327552_n (1)

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

20180812_183330

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

20180808_200426

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

20180617_17271320180714_125144

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

20180808_194324

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

20180703_185402

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

20180717_161503

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!

 

Või muidugi

Kiirustamata, rõhuga, silmad sisendusjõuliselt vestluspartnerile kinnitatud, iga sõna eel pausi tehes toob Põseke kuuldavale ühe oma senise elu pikimatest grammatiliselt korrektsetest lausetest: “Ükskold … eile … Iida oli vanaema pool … siis  … oli … vanaemale … tulnud … üks … teine … tädi … külla … kes … toos, kes … TÕI … Iidale … sokolaadi!”

Ja eks enam-vähem õigekeelsed (ning ülejäänud perekonna eeskujul rohkesõnalised) ole ka Põsekese ülejäänud lood ja laulud, kuigi üksikuid limnoloogia laene siiski veel esineb.

Nii näiteks ei taha Põseke mitte kiikuda, sõita, istuda ega tantsida, vaid kiigutada, sõidutada, istutada ja tantsitada jne: “Kustakene mine siit äla, mina ise tahan siia istutada!” teatab Põseke näiteks armuliku naeratusega söögilaua äärde Pangaasiuse tooli kõrvale imbudes — ning on siiralt üllatunud ja pahane, kui vend ahvatlevast ettepanekust põrmugi vaimustuses ei ole. (See mina-vorm, kui juba jutuks tuli, on üldiselt üsna viimaste nädalate teema. Enne seda rääkis Põseke endast alustuseks kolmandas — “Iida tahab midadi süia!” — ja seejärel pikka aega teises isikus — “Papa tule istu siia sinu kõlvale”; “Emme aitab sind!” jne.)

Teine iseloomulik joon on kaasaütleva käände järjekindel ignomine: Põseke ei sõida mitte rattaga, vaid atta koos, ei lähe õue mitte Ploomiga, vaid Paui koos, ei söö lusikaga, vaid utsi koos, ei kirjuta mitte vildikaga, vaid ildika koos ja ei määri oma kleiti kokku mitte supiga, vaid supi koos (“Oi, Iida keit supi koos kokku sai!”).

Tillukesi erisusi tavapärasest eesti keelest leidub ka leksikas. Proua ema isiklikud lemmikud neil päevil on lasteaeg, igasi sussu (“Iida sügisel lasteaega läheb, seal saab igasi sussu (= igasuguseid asju) teha!”), ambust (“Ambust, ohkem ei tee!” vabandab Põseke altkulmu ja puhtsüdamlikult kahetseval toonil, kui näiteks mõni vanematest vendadest mänguhoos jagatud obaduse peale kurvaks jääb või proua ema täiesti hariliku kriiskamise ja asjade loopisime peale ootamatult päriselt kurjaks paistab saavat), ampu (= raamat, vt ka ampukogu), tilmutalmu (= tolmuimeja; üks väheseid asju maailmas, mida Põseke pisut pelgab) ja sõna muidugi kasutamine tähenduses ‘muidu’: “Emme, tule mulle appi, mina muidugi ei saa tooli peale istutada!” või õhtuse mürgeldamiskeelu peale mõistvalt lausutud: “Ambust, Tiidu ohkem ei kalju, muidugi peab tuttu minema!”

Muidu(gi) aga on jutt väga asjalik. Igapäevases käibes on väljendid okei, selge!, selline plaan on, mis teema on? ja (ilmselt tänu remondi viljastavatele tingimustele) paraku ka puttavaht, assa kulat! ja kuladi jubin. Igati lasteaia-, tähendab, ptui, lasteajaküps!

 

 

 

Olmekaardistus: Kahese suvepäev

Põsekese äratab alati see, et miski tuleb meelde. Seekord näiteks meenub millalgi üheksa paiku selline tõik: “Paul, Kusta Pännus on! Maa koos Pännus on Paul ja Kusta, algpalli mängivad!” (Ja tõesti, Ploom ja Pangaasius ongi parasjagu viimast päeva vanaemaga Pärnus, seljataga suurturniiril saadud viies koht ja ees ootamas vapper suplus viieteistkraadises merevees.) Natuke aega proua ema seljas aeledes elavalt maast ja ilmast vadistanud, saab Põseke aru, et vestluskaaslasest ei ole vastast, ning suundub elutuppa papat lõbustama. Umbes tunni aja pärast koputatakse proua emale rõõmsalt itsitades õlale, et raporteerida vahepeal aset leidnud tulemuslikust potilkäigust ning anda (oma rafineeritud huumorimeelega isa õhutusel ja õpetusel) edasi ka kõik sealjuures kõlanud helid. Jutu lõpetuseks ennetab rõõmust särav Põseke targu ka proua ema oodatavat reaktsiooni ja teatab rangelt kulmu kortsutades: “Ei ole nallakas! Papa, Anti! Ei ole nallakas!!!” Ning siis juba leebemalt: “Iida nallamees on! Iida üks nallatilk!”

Kui proua ema viimaks kööki jõuab, on härralt välja nõutud “kalbepiima” (= klassikaline hommikueine kaerahelbed piimaga, raamatus “Sinustki võib saada indiaanlane” tuntud ka porridži nime all – toim.) läbitöötamine juba edukalt lõpule viidud, st kogu piim lusikaga kausist kõhtu õngitsetud ning kaerahelbed kunstipäraselt laua ümber laiali laotatud, ning sööja ise kihutab uljalt nukuvankril kõhutades ühes toast teise, toimetades kõik poiste toast leitud sendid hästikoolitatud taskuvargana hästikasvatatud lapsukesena oma isa kätte, kes kangelaslikult arvuti taga tööd teha üritab. Millalgi umbes siis, kui Põseke on viisakalt keeldunud proua ema lahkest ettepanekust talle muna praadida, hiljem siiski proua ema taldrikust suurema jao kinni pistnud ning nüüd parasjagu istub ja majapidamises valitseva häbiväärse praemunanappuse tõttu üürgab, saabub elektrik, et ehitustööl omad otsad kokku tõmmata. Põseke kablutab kärmelt proua ema juurde, et sel kõvasti jala ümbert kinni haarata ning julgustavalt teada anda, et tegu on sõbraliku onuga, keda pole tarvis karta. Kui proua ema on elektriku ohutuses täielikult veendud, saab jälle kiiremate toimetustega  jätkata (ainult vahepeal, kui onu läbi toa juhtub minema, tuleb kiiresti proua ema juurde joosta ja teda igaks juhuks veel natuke rahustada, sest need emad, need on üldiselt jube kartlik rahvas). Esmalt on tarvis magamistoa akna juures kontrollida, mis olukord valitseb õues: “Iida kolla vaatab, kas vihma sajab, kas ei saja! Iida kontollib kolla. Iida vaatab, mitu kaadi on. Kümme kaadi! Õue minna saab!” Järgmiseks tuleb haarata proua ema telefon. “Iida kolla vaatab, mis kell on. Seitse pool! Õue minna saab,” on siingi, selgub, kõik jonksus.

Õuemineku asemel viivad vanemad Põsekese esiotsa hoopis ehituspoodidesse. Esimeses, sanitaartehnilise kallakuga kaupluses kontrollib Põseke kärmelt üle kõik väljapandud segistid, millest aga kahetsusväärsel moel ükski ei võimalda “käsi peseda”, ning üritab seejärel proua ema veenda, et tingimata oleks tarvis testida ka väljapandud tualettpotte. Õnneks saame oma ostud tehtud enne, kui asi tegudeni jõuab, ja Põsekese vilturiputud näidisvalamu õnnestub vanematel ka poepersonali suurema tähelepanuta uuesti paika seada. Teises poes saab Põseke kohe ukse juures pihku kaks ukselinki ning karmi käsu neist kõvasti kinni hoida, mis aitab ka selle käigu enam-vähem viisakalt üle elada. Poe välisuksel pöördub Põseke veel ringi, et tagasi kassa juurde trügida ja kummalegi kassapidajale eraldi südamlikult “Head und, maga hästi!” soovida.

Viimane soovitus on igati asjakohane, sest just magama tuleb Põsekesel endalgi koju jõudes (pärast minimaalset viivitust koduõue liivakastis, liumäel, batuudil ja kiigel) suunduda. Põseke teeb papale kalli, loobub pärast mõningaid kõhklusi kavatsusest ka elektrikule samasugust au osutada, ning poeb siis voodisse, et kuulata kolm lugu “Jipi ja Jannekese” raamatust ning tellida proua emalt unelauluks “”Mutioonu”, siis Pika-Jaagu laulu (= laul päkapikust, kes oli pika päka jagu pikk – toim.), siis “Hee’ingas!”” Kui Neptun heeringalaulus vihastab, kostub Põsekese asemelt veel rahuolevat sosinat “Kuu’e hee’ingas!”, aga merevee soolasuse salmi juures on silm juba kindlalt kinni.

Pärast umbes pooltteist unetundi ning natukest ärkamisjärgset kisamist on Põseke valmis proua emaga poodi ja mänguplatsile suunduma. Et minnakse rattaga, avaneb sõidu peal hea vaade inimeste aedades olevatele liivakastidele, liumägedele ja kiikudele. “Üks plats!” kiljatab Põseke vaimustunult, ning teab samas juba isegi: “Kellegi teise apse oma! Iida suuleks kassab, siis sinna saab minna. Täna mitte. Iida sügiles… sügiles… sügisel lasteaega läheb, siis saab sinna platsile minna, iugu asta, kiiga-kaaga, iivakassi!” Nii et hoidku kõik Tartu lasteaiaplatsid ja eravaldused sügisel piip ja prillid!

Poes istub Põseke lubatud kohukese mõjul enam-vähem tsiviliseeritult ostukärus ja ainult natukene kisub porgandipakki lahti ja maitseaineid riiulist maha. Õues võetakse suund mänguplatsile, et seal ennastunustavalt ronida, kiikuda ja huviga teiste laste tegemisi uudistada (“Nii pallu lapsi!” rõõmustab Põseke kohe platsile saabudes).  Lõpetuseks tuleb proua emal platsilt leitud kühvli ja pingviinivormi abil valmis vorpida ei rohkem ega vähem kui 12 sünnipäevakooki, millest igaüks tuleb ka kivist “kilsside”  või “aasikate” ja oksaraokestest küünaldega ehtida, et Põseke saaks sinna juurde heleda häälega laulda “Nii paa-aalllu! Nii paaa-aaalllu!” (= telelavastusest “Väikevend ja Karlsson katuselt” pärineva ning Põsekese perekonna juubelirituaalides olulist kohta omava sünnipäevalaulu algus – toim.), seejärel teeb Põseke ise proua ema jaoks oma sandaali sisse imemaitsva liivakoogi, mille salajasteks koostisosadeks järelpärimise peale osutuvad olema sandaal ja liiv, ning viimaks tuleb väike punnkõhtne päästeingel Šaša ja kisub kühvli Põsekeselt otsustavalt käest ära. Lahkudes kisab Põseke natuke, et oleks millest koduteel rääkida: “Iida tisas platsil: “AAAAAAAAAA! EI TAHAA KOJU MINNA! ÄÄÄÄÄÄÄ! Emme üttes: “Äla tisa! Koju minna!” Siis Tiida ohkem ei tisa.”

Kuni proua ema õhtusööki valmistab, mängib Põseke ehituspoodi minekut. “Iida üksi eihtuspoodi läheb! Iida kollaks eihtuspoes käib!” kuulutatakse valjult ja umbes seitsekümmend või nii korda järjest, ja loomulikult peab proua ema igal viimasel kui korral vastama “Ahah, selge, no tule siis varsti tagasi,” muidu korratakse sõnumit veel paar kraadi valjemini (sest mine sa seda vanainimese kuulmist tea) või tullakse lausa pannisangast sakutama. Nõuetekohane vastus käes, suundub Põseke, väike pingviiniga ranits seljas, esikusse sobivaid jalanõusid valima. “Iida tossud alga paneb, kolla eihtuspoes käeb! Iida nüüd üksi eihtuspoodi läheb! Iida loosa daali (= roosad sandaalid – toim,) alga paneb, kolla eihtuspoes käib! Iida mõmmi kaasa võtab, eihtuspoodi läheb. Eihtuspood kinni ei ole, Iida kolla eihtuspoes äla käib! Iida kummitu alga paneb, siis eihtuspoodi läheb! Iida kollaks uttu-uttu eihtuspoodi läheb, valsti-valsti tuleb. Iida lilla saapa alga paneb, kii’esti-kii’esti eihtuspoes äla käib.” Loomulikult nõuab iga teadaanne ka viisakat vastust.

Pärast saabub aparaaditehasest papa ja saab samuti osaleda viljakas ehituspoodi minekut käsitlevas dialoogis, ning millalgi õhtusöögi keskel jõuavad koju ka kauaoodatud vanemad vennad. Pangaasius, tõsi, lahkub peatselt koos vanaemaga; Ploom seevastu jääb koju ja saab sedaaegu, kui härra ehitustööpäevajärgse lõõgastuse korras uude vannituppa põrandaplaate paigaldab, kohe kaela ka oma tuntud mürakarumõmmist väikeõe kogu vahepealse nädala jooksul ooterežiimil olnud müravarud. Õhtu põhiatraktsiooniks kujuneb üllatavalt hästipainduva Põsekese peitmine üllatavalt väikesesse pappkarpi, mis igati reeglipäraselt kasvab üle sellesama pappkarbi tuba mööda ringipildumiseks. Lõpuks saab Ploom karbinurgaga piki piilumist ja ühtlasi mõnevõrra pahaseks. “Ok-kei!” käratab järgnenud väikekodanlikust tänitamisest (“Vaata, vend sai haiget! Ära palun enam niiviisi tee!” jne) üles ärritatud Põseke teise tuppa kapates kurjalt. “Okkei, selge! Selge on!”

 

Mingil arusaamatul ja mälust kustunud moel õnnestub see melu siiski millalgi maandada ja Põseke ööunele suunata. Ööunele eelneb siinkandis muidu üpris rariteetseks muutunud tankimisseanss. Et seejuures on võim vahelduseks täielikult proua ema käes, ei jää Põsekesel paraku üle muud kui alluda viimase (kohati täiesti absurdsetele) reeglitele ja nõudmistele. Noh, et ei tohi tankimise ajal proua ema näo ees jalaga vehkida, proua ema näpistada, hammustada ega miskipärast ka viisijuppi üles võtta ega juttu ajada. Sestap seabki Põseke end harvanähtava vagurusega sülle, suleb silmad ja pühendub eesmärgile, katkestades tegevuse üksnes siis, kui meenub midagi tõesti harukordselt olulist. Näiteks täna selline lugu (15 minutit pärast tankimise algust, hiirvaiksel sosinal): “Eihtuspood kinni ei ole!”

4.6.18

 

Meditsiinilist ja muudki

Tundub, et koolivaheaeg on nüüd viimaks reservatsioonideta käes. Tunnistused, kõik viimseni sellist rõõmustavat sorti, on kirjutatud ja kätte saadud. Koolilõpupiknik toimunud. Pangaasiusel breigitrenni ja klaveritunni lõpukontserdid peetud. Ploom on käinud klassiga rattamatkal ja proua ema kolleegidega meeleolukal ratta-, kanuu- ja saunaväljasõidul. Trennides on hingetõmbepaus. Pärnad õitsevad ja maasikad on magusad.

Põsekese uue, adenoidioperatsioonijärgse häälega esitatud jutuvada lülitub sisse hommikul kella 9 paiku.

“Iida magas hästi! Magas pika uune!” raporteeritakse särava naeratusega ja kinnitatakse igaks juhuks veel üle: “Magas hästi soolapakk!” (Sest kui heeringalaulus proua ema ju selge sõnaga laulab, et maitses hästi soolapakk, siis miks ei peaks sama väljend sobima magamise kohta.)

“Iida äjka ües. Täna Tattusse papa uude lähe. Emme koos, Kusta koos. Emme atta koos lähe ongi piale,” avaldatakse juba magamistoa ukse juurest soovi viivitamatult rattale istuda ning ema ja Pangaasiuse seltsis rongiga linna papa ja Ploomi juurde sõita.

Proua ema unisevõitu pomin rongiaegadest ja jätkuvast magamissoovist põhjustab arusaadavat pahameelt: “Tiidu-taadu (= Põsekese isiklik lemmikhüüdnimi – toim.) kohe Tattusse läheda! Täna kohe Tattusse lähedaaaaa! Ebaaus! Emme tulääää!” Et sõnad soovitud mõju ei avalda, kistakse proua ema igaks juhuks natuke juustest ka, aga ainult senikaua, kuni ohver väga kurvaks jääb. “Ohkem ei tee!” nenditakse siis kahetseval toonil, manatakse kaval nägu pähe ja trügitakse voodisse tagasi. “Iida emme kallis on! Emme kallis sõbe on! Poe kaissu! Iida pikuta siin emme kõlla peal (= limn kõrva peal kõrval). Iida nallamees on!”

Seejärel suundub naljamees ja kallis sõber maja pealt ärksamaid hingi otsima. “Iida õue minna! Liivakasti! Atta sõita, kiie (= limn kiiver) pähä! Iida oskab! Lille kasta! Maa (= limn vanaema) koos, Kusta koos. Iida maa õue kutsub! Emme tudub meel, Iida ukse tinni paneb. Iida jaksa küll, tasapisi! Maa koos amput ugeda (= limn raamatut lugeda)!”

Sammud tatsavad koridori mööda kaugemale ja reibas vadin kandub elutuppa: “Kuule, Kusta, no missa teed? No mis asi see on? Iida käsi peseda! Iidal käed mustass said!”

***

Aga muidu selle adenoidiga oli nii, et sünnipäeva puhul mõõtmas ja kaardistamas käies (10 kilo ja 89 cm!) sattusime perearsti juures mainima, et laps norskab nagu traktor ja eritab lakkamatult rohelist tatti, mispeale tehtud röntgenülesvõtet nähes kõrvaarst, kelle juurde õnnestus aeg saada kohe mõne päeva pärast, kulmu kergitades küsis, ega Põseke selle tegemise ajal juhuslikult ei liigutanud, sest nähtav adenoid olla muljet avaldavalt suur. Meie eitava vastuse peale haaras õde igasuguste edasiste küsimusteta telefoni ja küsis erakorralise lõikuse aega. Ja nii juhtuski, et napp nädal pärast seda, kui Põsekese kips oli kenasti punaseks küpsenud ja ära pudenenud (mis võttis kokku aega umbes täpselt terve maikuu) …

valge saabas

20180516_112251

20180528_120751

…  leidsime end juba Kuperjanovi tänavalt. Ploomi omaaegse lõikusega võrreldes oli palju jäänud samaks (nt pidžaamad), aga mõned asjad tulid siiski ka üllatusena. Näiteks ooteruumis, kus meil ilma igasuguse toidu ja nuusktubakata tuli eelnenud kuue koduse näljatunni otsa vaevelda ja kõhtu koristada kaks ja pool meeleolukat tundi, selgus huvitav tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik lasteraamatud räägivad toidust. Ning kui Ploom omal ajal ärkas narkoosist leebena nagu kevadkoidik, siis Põseke võttis ette 45 minutit väldanud kriiskamis-, rabelemis-, peksmis- ja verepritsimismaratoni, mida nähes vahepeal oma töö tulemusi uurima tulnud anestesioloogiõpilane näost kergelt kahvatuks tõmbus. Tema juhendaja sõnul oli kõik siiski täiesti normaalne ning varsti lasime end korrus madalame sõidutada, kus Põseke sügava ohkega poolteiseks tunniks magama jäi. Edasine kulges jälle tuntud rada pidi: pakuti jäätist …

20180605_134259

…ja postop. iseärasused puudusid. Ainult, jah, hääl on muutunud. Homme võib juba ujumagi minna (ühe linnukese ses osas, olgu öeldud, jõudis Põseke härraga koos Emajões millalgi kipsi ja opi vahepeal siiski juba ka kirja saada).

***

Meditsiiniliste suursündmuste kõrval on vahepealsesse aega mahtunud veel kohe mai alguses alanud suur ja kestev suvesoojus, tohutu õitsemine igal rindel, rohkelt jalkamänge, Ploomi klassi osalemine V klasside olümpiamängudel, ühe suurepärase raamatu ilmumine, edukas tutvumine Põsekese tulevase lasteaiaga ja suured edasiminekud kohalikul ehitustandril (tunneli lõpuski juba midagi nagu paistab!). Lisaks sai Põseke 23. mail kaheaastaseks …

20180523_075358

… ja käis seejärel kohe esimest päeva ka tööl, sest logelejaid meie peres teadupärast ei sallita. Tööl andis Põseke ühe kirjanduse tunni seitsmendale klassile (see seisnes valdavalt ohtras veevalamises ja pahastes vahelehüüetes proua emale, kes ka seal veel justkui midagi üritas) ning ühe käsitöötunni, kus esimese klassi poistekamp ta oma innuka egiidi alla võttis. Kokkuvõttes tundus noor pedagoog ametisse igatahes passivat, kuna koolipäeva lõpuks tuli tänulike seitsmendike delegatsioon, kellele abiõpetaja haldjakõrvad sügavat muljet olid avaldanud, üle andma vahepeal puutöötunnis valminud hädavajalikku töövahendit ning lõpupiknikuks oli Põsekese auks valminud koguni kuuesalmiline poeem.

20180524_171100

Haldjakõrvne abiõpetaja oma uue töövahendiga

Nüüd aga on nähtavasti aeg kirjutamine selleks korraks lõpetada, kuna õuest saabus pisut kohmetu Põseke, kroketihaamer käes, ning kuulutas: “Kusta kulb on. Aiget sai natuke.”

 

Zombi-apokalüpsiseks valmis

Millalgi enne jõuluvaheaega, kui Põseke veel pooltki nii palju rääkida ei osanud kui praegu, õpetasid haigena kodus igavlevad vennad väikeõele ajaviiteks perfektselt selgeks sõna “zombi”. Perfektselt ses mõttes, et kui “aitäh”, “tere” jt napid ühikud Põsekese toonases leksikonis olid üldiselt veel suhteliselt limnoloogiakeelsed, siis “zombi” artikuleeriti alati rõhutatud selgusega.

Vahepeal on juttu kõvasti juurde tulnud, kolmesõnalised laused ja värki (esimesena “Anna siia titi!” (= anna võti siia!)  u kolmveerandkahesena); räägitakse ka abstraktsematest asjadest, nt teab Põsele, mida tähendab “teine” (teine käsi, teine jalg, teine komm, teine palg, kultuuriline teine jne), aga hääldusselgus on ikka kohati, nagu on. Sellepärast olidki kõik täna väga imestunud, kui Põseke Ploomi soovituse peale Pangaasiusele täiesti puhtalt ja rõhutatud ilmekusega teatas: “Tõmba uttu!”

Kellel ikka vennad on, ei see elus hätta jää!

Tartust Viljandi

“Anna siia!” käsutas Põseke äsja Viljandist kahepäevaselt koolituselt tagasi jõudnud ning nüüd hilist õhtusööki nautiva proua ema kahvlist otsusekindlalt kinni kahmates, vaatas siis lapsevanemale otsa ning võttis nähtu lühidalt, ent ammendavalt kokku: “Emme lillid! Tiida ee-lillid. Titsa ee-lillid, Au ee-pillid, emme lillid! Aasa lillid, aa lillid  (tõlge limnoloogia leelest: Erinevalt oma lastest Põsekest, Pangaasiusest ja Ploomist on proua ema sunnitud kandma prille, korrigeerimaks lühinägelikkust, mille on ilmselt pärinud oma vanematelt, eelpoolnimetatud laste vanaemalt ning vanaisalt, kes ise samuti kuuluvad prillikandjate kilda – toim.).”

Ilmselt mõjub hästi, kui on tarvis end vahepeal lähisugulastele ka verbaalselt mõistetavaks teha! (Kodus ju muidu loetakse soove silmist.)

Ja eks tuleb tõdeda, et väike värskendav reis mõjus hästi ka proua emale, professionaalses ja igas muus plaanis (eriti igas muus plaanis). Esimesel õhtul raputasin pärast sisukat ja inspireerivat päeva kõik oma ülitoredad kolleegid maha ja hiilisin läbi krõbekülma Viljandi minema, et mitu tundi jutti ihuüksi õhtust süüa, lugeda, klaasike veini juua, kirjutada ja isegi mõni mõte mõelda! See, et surra, magada ega isegi undki näha hiljem kohaliku koolimaja palavuse tõttu suurt ei õnnestunud, on sellise õndsuse eest pea olematu hind (no kui inimesel on parasjagu käsil selline elufaas, kus ta loeb “Robinson Crusoe seiklusi” ja tunneb siirast kadedust).

Põsekese elu esimene emata veedetud öö vanaema pool oli möödunud sügavas unes ja päevad rõõmsalt, hea isuga ja tegusalt (eks meil olid ju plaanid enne ka täpselt läbi arutatud ja Põseke oli need innuka noogutusega heaks kiitnud) ja ülejäänud põrssapojad olid ka kuidagi erakordselt armsad üle tüki aja näha.

Lõpp hea, kõik hea, nagu armastab kirjandi lõpus tõdeda seitsmes klass.

Summeerides Prousti

proust

Unejutt 23.11.2017

Lisaks tantsule, laulule, tobeda kõnni harjutustele ja kange iseloomu demonstreerimisele tegeleb pooleteiseaastane Põseke hoogsalt sõnavara-arendusega.

Lähikondlastest osatakse ära nimetada pap-pa ehk At-ti (papa), ämme (proua ema), Aul (Ploom) ja Titsi (Pangaasius). Seejuures tähistab sõna titsi lisaks ka mütsi ning otsimist, nii et vennad unistavad päevast, mil neil õnnestub panna Põseke ütlema lauset “Otsi Pangaasiuse mütsi!”.

Lisaks perele on Põsekese elus tähtsal kohal rõivastusküsimused. Kummutist erinevaid riideesemeid otsides ja neid enesele loominguliselt selga kombineerides möödub tihti suur osa päevast. Nimetamist väärivad rõivatükid ja aksessuaarid on lisaks juba mainitud titsile veel khii (kiiver), all (sall), knn (kindad), õll-lle (põll), ütsi (püksid), aapa (saapad) ning ampsu (kampsun).

Kolmas praeguseks enim kaetud rubriik on kahtlemata loomariik. Suuremat jagu selle asukatest tunneb noor Põseke nende enda jutu järgi – nii on karu mõmm-mõmm, koer ouhh-ouhh, öökull uh-huu, kukk tit-(te)-tii, kana kaa-kaa, part phrää, konn khroo ja lammas phää. Erandiks on hiir, keda Põseke raamatupildil nähes nimetab kenasti sõnaga hii, ja kass, keda tähistab kirjas väljendamatu terav inin.

Veel pakuvad Põsekesele suurt huvi kehaosad, mida ta on varmas näitama nii enese, kaaskodanike, mänguasjade kui ka raamatuillustratsioonide peal. Neist tähtsamad on nnn (nina), huu (suu), imm (silm), khhr (kõrv), khht (kõht), all (jalg) ning ziss (nibu).

Peale nende teemarühmade kuuluvad Põsekese leksikoni veel seesugused eluliselt olulised sõnad nagu te’e (tere), taa-taa (nägemist), atäh (aitäh), alli (kalli), taai (pai), bhuss (buss), aat-ta! (vaata!), õnts (põnts – oluline osa igapäevase rattasõitja sõnavarast), otsas (otsas), (koos ilmeka kätelaiutusega lausutud) eioe (ei ole, kadunud), kak-ka (kaka), fiss (piss), khra-khra (kartul), khru (kurk), uu-aa (juua), uutu (juust), prutruu (puder), thut-tuu (kõik magamisega seonduv), (hoiatavalt lausutud) khuu! (kuum; kohv; ahi), (hoogsast pearaputusest saadetud) phuu-tuu (ei puutu), ampa (lamp) jne. Üldiselt lisandub sõnu praeguses eluetapis Vändra saelaudadena igal eluhetkel, kuivõrd kõike kuuldut üritatakse entusiastlikult kohe järele korrata.

Olulisimaiks on siiski jäänud innukas peanoogutus nõustumiseks, samavõrd innukas pearaputus saadetuna hoogsast äist eituse väljendumiseks ning nõudlik sjee! (see) kõigi veel omaette sõnaga katmata objektide tähistamiseks.

Varsti saadame võistlusele!