Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!

 

Kuidas me rongi peale kohvi ja kakao kaasa ostsime

Kõigepealt pidas Pangaasius mõned sünnipäevapeod (nii nipet-näpet: pühapäeval perega, esmaspäeva õhtul naabrilastega, teisipäeval koolis, kolmapäeval sugulastega ja pühapäeval sõpradega Elvas).

Sünnipäevarivistus

Siis värvis proua ema pea punaseks (“Emme: “Issa juma!” Emme: “Mits?”,” andis Põseke härrale täpse ülevaate proua ema esimestest muljetest oma uuest juuksevärvist; aga ei, nüüdseks oleme juba kõik justkui harjunud), Pangaasius käis korraks vanaisal külas ja oligi aeg suunduda traditsioonilisele sünnipäevareisile pealinna. Põsekese jätsime tänavu koju härrat lõbustama.

Rongis alustas Pangaasius ka reisipäeviku pidamist, pannes kirja, et ostsime rongile kaasa kohvi ja kakao. Etteruttavalt olgu öeldud, et midagi muud ülesmärkimisväärset järgnevate päevade jooksul ei juhtunud.

Tallinnasse jõudnud, arvas proua ema, et pärast pikka istumist ja enne võõrustajate juurde suundumist oleks vahva teha väike jalutuskäik Toompeale (eriti kuivõrd möödunud aastal, kui kaasas oli Põseke oma suhteliselt ronimisvaenuliku tõllaga, oli Pangaasius igal möödumisel igatsevalt Patkuli treppi piielnud). Ettepaneku mõte jäi Pangaasiusele küll täiesti hoomamatuks (“Sinna üles? Aga milleks?”), aga kuna tegu on siiski maailma kõige parema reisikaaslasega, tuli ta proua ema veidrale soovile mõistagi vastu ja turnis üles kõigist treppidest, poseeris vaateplatvormil ning manas koguni ette kergelt osavõtliku ilme, kui proua ema tähtsa näoga olulisemaid silmajäänud hooneid tutvustada üritas (õnneks Piibu ja Tuudu maja akendest sisse piiluda oli päriselt natuke huvitav). Siis aga tuli sõnum, et Pangaasiust juba oodatakse mängima, mistõttu ruttasime läbi pargi ja üle silla (tehes seejuures mõistagi tilla-tilla – kes ei tea, siis see käib nii, et kordamööda tuleb silda ületades iga sammu juures “tilla!” öelda), vaatasime üle Snelli tiigil ulpivad piilu-, sinikael- ja sänikaelpardid, sõime Kniksus&Kraapsus kõhud täis, käisime kiirelt poes külakosti varumas (“Kas te ei võiks lihtsalt viina või õlut juua?” uuris kärsitu Pangaasius proua emalt, kui too poes soovitud siidrit piisavalt kiiresti üles leida ei suutnud) ja vurasimegi trammiga Sikupilli. Ülejäänud õhtu möödus lahke pererahva seltsis, kellel legode, jalka ja mängupüsside, kellel kudumisvarraste saatel.

Seejärel juhtus selline imelik asi, et läksime õhtul magama ja ärkasime alles hommikul. Proua ema jaoks igatahes oli see midagi väga ebatavalist!

Teine reisipäev algas pannkookide, “Monopoli” (“Huvitav, siin on muidu Tallinna kohad, aga raeplats on ju Tartus!” imestas Pangaasius) ja ootamatult sooja päikesepaistega, mistõttu tõmbasime tegevuskavast maha punkti “mõni muuseum” ning suundusime otsustavalt Kadrioru mänguplatsile – väikese vahepeatusega Vesivärava kohvikus, mille valdavalt sisustas tavaelus gaseeritud jooke vältiva Pangaasiuse detailne aruanne oma suuõõnes ning ninas toimuvast.

Pärast sisukat tunnikest Kadriorus …

 

… arvas Pangaasius, et loomaaia võiks seekord vahele jätta ja minna otsima veel mõnda lahedat mänguplatsi. Järgmised poolteist tundi kulutasime seega Stroomi ranna mängualal.

Kuna Pangaasiuse suur lemmik, F-hoone oli pilgeni täis, suundusime õhtusöögiks hoopis Boheemi, kus esialgne pettumus peagi asendus siira vaimustusega, kui lauda toodi Pangaasiuse “senise elu kõige oivalisem pitsa” (senise elu kõige oivalisema pitsa retsept, keda huvitab, käib  umbes nii: 1. jaluta, turni, jookse ja hulla pärast pikka talve viis tundi värskes õhus; 2. valmista pitsa).

 

Ja kui proua ema oli võtnud kiire kohvi ning Pangaasius oma reisimärkmikusse kõigepealt alustanud uut romaani laps-salaagendist (“See on natuke nagu “Harry Potter” ja veel mõned raamatud, tema vanemad on surnud ja nii, aga nagu ta ei ole võlur, vaid agent”) ning seejärel üles joonistanud Boheemi seinakella (“Sest tead, ma mõtlen, et ma võiksin siia märkmikusse üles joonistada kõik kellad, mida ma näen”), oli aeg seada sammud kino poole hilisõhtusele “Koerte saare” seansile, mis nii proua emale kui ka Pangaasiusele hirmsasti meeldis.

“Mul on tunne, et sellest kujuneb minu elu kõige parem kevadvaheaeg,” õhkas Pangaasius trammis läbi õhtupimeduse öömaja poole sõites. “Nüüd on see küll juba päris kindel,” arvas ta kell üks öösel, kui “Harry Potteri” VII osa – viimases otsas proua ema ettelugemisel – läbi sai.

Seejärel juhtus midagi lausa röögatult ennekuulmatut: teist ööd järjest mindi õhtul magama ja ärgati alles hommikul!

Pühapäeva hommikul sadas vihma, planeeritud külastatavad olid reisilt kaasa toonud kõhuviiruse ning Tartust teatati, et Põseke on hankinud endale valge saapa (“Hüppas, kukkus. Nuttis. Papa sülle! Tädi valge saabas tegi,” nagu asjaosaline ise õhtul raporteeris).

Kõigele vaatamata otsustasime mitte lasta meeleolul langeda, vaid haukasime Balti jaama turul mõned vahvlid ning suundusime viimaseid reisitunde veetma Energia avastuskeskusesse, kus meile iseäranis meeldis helide osa. Pidulik punkt seekordsele sünnipäevaretkele sai pandud F-hoones, kus meid teisel katsel Pangaasiuse rõõmuks ootas viimane vaba aknaalune laud ja maitsev pasta.

Tartus läks proua ema rongilt maha ja asendus Ploomiga, kes koos Pangaasiusega Elvasse kevadvaheajast viimast võtma sõitis.

PS Põsekese sääreluu, lubasid tohtrid, pidi ära paranema hiljemalt pulmadeks, aga arvatavasti siiski pisut varem.

Kaitstud: Võtkem ennast kokku ehk 2017 sõnas ja pildis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Poolaeg!

Pool suve on tehtud, sõnajärg kokkuvõtteks ja kommentaariks stuudiosse:

Kui mõelda, et suvi, see on rand ja ergav kõrbepäike, siis pole teist ju õieti olnud tõesti. Aga kui jälle, et rohkem nagu puhkus, baar, naised, muusika, siis ei saa väga kurtagi – puhatud ja mängitud täitsa on. Kuid heitkem nüüd pilk tähtsamatele momentidele:

• Kohe suvevaheaja alguses avasid Pangaasius ja Põseke ujumisskoori Verevi järves (härral olid selleks ajaks juba esimesed käigud tehtud, proua ema ja Ploom aga põlgasid vee vetikaseks ja kärsad kärnaseks). Pärast on Ploom ja Pangaasius ujunud veel Verevi ja Arbi järves, Pühaste tiigis ning oletatavasti nüüdseks ka meres; Põseke aga Kubija järves ning samuti Pühastes. Mõnes mainituist ning lisaks Emajões on ujunud ka härra, mitte üheski aga proua ema.
• Pangaasius, kelle tunnistusele käsitööõpetaja oli kirjutanud, et “Pangaasius oskab elus kõigest, mis ta näeb, endale käsitöö teha” ning et “tuim kudumine” tundunud selle kõrval tunnis täiesti teisejärguline, kudus valmis koolis pooleli jäänud flöödikoti, oma osavust seejuures iga rea järel (teenitult!) kiites ning arendades üha suurejoonelisemaks paisuvaid plaane edasisteks kudutöödeks, milleni, tõdegem, pole siiski seni jõutud. Ploomil, kel oma käsitööõpetaja sõnutsi puudub oskus korraga juttu ajada ja käsitööd teha, on enda pinal veel kokku õmblemata.
• Lugemisedetabelit juhib Ploom, kellel on poolteise suvekuuga läbi loetud “Poiss, kes seilas tugitooliga üle ookeani”, “Harry Potteri” VI ja VII ning “Luuker Leebesurma” kolm esimest osa. Ka Pangaasius loeb hoogsalt ning enamasti vähemalt nelja-viit raamatut üheaegselt; praegu näiteks on käsil “Liivahundi lood”, “Lennujaama lutikad”, “Peeter, sõpradele Peetrike” ning “Hirmus õudne hambaarst”. Proua ema ja härra väärikate vanainimestena kasutavad suvekuid ajatu klassika lugemiseks, nii on esimene “Harbini ööliblikate” ja “Klaaslapse” kõrval läbi töötanud “Uhkuse ja eelarvamuse” ning teine jõudnud rahvusliku sookuivendamissarja teise köiteni. Võiduka lõpuni on viidud ka umbes aasta kestnud “Kääbiku” ettelugemine Ploomile. Mis aga puutub Põsekesse, siis talle, kui väikese Pangaasiuse sõnadega öelda, see raamatuvärk suurt ei huvita, kuigi vahel paar lehekülge “Muna” ikka ette lugeda õnnestub või nii.

Seltskond sasipäiseid lugejaid

Kiri raamatukoguhoidjale

Rohke lugemine inspireerib ennastki sulge haarama. Juhuluulet Pangaasiuselt vanaisa sünnipäevaks.

• Seltskondlikus plaanis on värskendatud mitmeid kiire(te) kooliaasta(te) kestel soiku jäänud tutvusi ning sõlmitud uusigi. Nähtud on Kassi ja Hiirt Tallinnast (noorema generatsiooni soengueelistused võttis emb-kumb prouadest emadest neile kolmanda korruse aknast järele vaadates tabavalt kokku kirjeldusega “nagu neli blondi moppi”), sugulasi Pärnust ja Arhangelskist, sõpru Tartust, Pühastest, Mäksalt ja Muhust.
• Suvekultuurilooliselt väärib äramärkimist ühel tuulisel õhtupoolikul vaadatud “Jõmmu” (proua ema vabariigi parimast kooliteatrist rikutud maitsele suurt ei pakkunud, aga Ploomile ja Pangaasiusele vist üsnagi meeldis), avatud Aparaadi taskupark …Proua ema ja kuulsused

Põseke kasutamas sihtotstarbeliselt Taskupargi lompi

… meeleolukas jaaniõhtu Kavastus …

“Isa, isa, mets põleb!”

… ning Tartu Hansa- ja Elva kohvikutepäevad. Lisaks käis Ploom kooriga elu esimesel laulupeol ja jäi väga rahule, kuigi teda ärasõidu eel tabas tõeline hämming: “Pühapäeva õhtul on siis maailmajagude karika finaal …” – “Pühapäeva õhtul oled sa laulupeol, Ploom.” – “Mida? Sa tahad öelda, et ma olen tervet turniiri vaadanud, kõiki mänge, ja nüüd finaalmäng jääb mul LIHTSALT NIISAMA vaatamata?!? Ei no johhaidii!”

• Seni pikimad reisid väljapoole kodukubermangu piire on viinud Põsekese koos vanematega Võru linna ja lähiümbrust uudistama ning Pangaasiuse ja Ploomi onu hoole all Puhtu puisniidule ning Muhu saarele. Eks näis, mis tulevik ses osas toob.

Muidu aga maasikad, vihm, mänguplatsid, vihm, remondiootus, vihm, pinks ja pallimängud, vihm, jäätis, päike, vihm, Elva, Tartu ja Kavastu. Oleme teiseks poolajaks valmis!

 

 

Klouni saamine

Kuulda saanud, et nädala lõpus minnakse Elvasse vanaema sünnipäevale, oli Pangaasiusel plaan kohe selge: sünnipäevakingiks tuleb meisterdada karbi sees välja hüppav kloun! Vanemad kiitsid kava heaks ja püüdsid kaasagi mõelda.

“Mina võin sulle vedru hankida, kui Epp ühe karbi leiab,” arvas härra.

“Ja pea võiksid ju näiteks pinksipallist teha,” pakkus proua ema.

“Ei-ei,” tõrjus Pangaasius otsustavalt, “pole vaja! Ma saan värkstoas ise kõik puust teha. Saen karbi küljed puidust välja ja löön naeladega kokku, siis saen kaane ja  klouni pea …”

Ainult vedruga oldi lahkesti nõus.

Kolmapäeva õhtul enne uinumist tuli sünnipäev uuesti meelde.

“Kas sul natuke kiireks ei lähe selle asjaga?” uuris proua ema ettevaatlikult. “Äkki ikka võtaksid pinksipalli?”

“Ei, homme tulen koolist ja lähen kohe värkstuppa!” kuulutas Pangaasius muretult.

Neljapäeval sõitsid proua ema ja Põseke ees ära Elvasse ja härra oli õhtuni väljaspool kodu hõivatud. Pangaasiusel lõppesid tunnid küll juba kell 12, aga õhtu tuli ikka kuidagi  kiiresti kätte. Õnneks arvas Pangaasius, et jõuab kõik vajaliku järgmisel päeval pärast tunde ära teha. Puust. Saega. Ise.

Samal kaljukindlal seisukohal oli noor ning igimuretu leiutaja ja meistrimees ka reede varahommikul.

Reedel pärast tunde teatas Ploom proua emale telefonis, et Elvasse tulek viibib veel mõne tunni, kuna kingitus tahab natuke viimistlemist.”Papa leidis meile ühe väga hea topsi selle jaoks ja toob meile ateljeest ühe vedru ka,” teatas ta rahulolevalt. “Meie teeme praegu pinksipallist pead!”

Mõne tunni pärast koju jõudnud härra leidis eest Ploomi tahvelarvutis rahulolevalt oma reedest mänguaega mängivad noorsandid, kes selleks ajaks olid valge pinskipalli külge teiplindiga (limn ‘kleeplint’ – toim.) kleepinud paberist kõrvad. (Kui olla kahtlemata tähtsusetute detailideni täpne, oli selle vägitöö toime pannud Ploom.)

Õhtu hakul Elvasse saabunud, kadusid härrad juba paari meeldetuletuse peale proua ema tuppa, panid ukse kinni ja jätkasid meisterdamist. Kuulda oli peamiselt Pangaasiuse hüplemise all ägavate voodivedrude haledaid kaebeid, millesse aeg-ajalt sekkusid Ploomi ahastushüüded: “Tõsiselt, Pangaasius, päriselt! Tee siis ise ka midagi!”  Aeg-ajalt ilmus Ploom toimekal sammul elutuppa, et teatraalsel sosinal küsida vedru lõikamise kääre või mingit nõela, millega saaks pinksipalli sisse augu teha.Viimaks oli pabertaskuräti sisse mähitud pinksipallist tehtud klounipea edukalt kommikarpi peidetud vedru otsa kinnitatud ning Pangaasius tõttas seda vanaemale üle andma.

“Oota nüüd! Te õige joonistage siia karbi peale ka midagi,” arvas proua ema (lootuses Pangaasiuse panust valmisprodukti pisut suurendada), “ja tehke klounile ikka nägu ka pähe ja …”

“Oo-kei,” venitas raskest tööst väsinud Pangaasius tülpinult ja loivas, vildikad käes, proua ema tuppa tagasi.

Kuulda oli peamiselt Pangaasiuse hüplemise all ägavate voodivedrude haledaid kaebeid, millesse aeg-ajalt sekkusid Ploomi ahastushüüded: “Tõsiselt, Pangaasius, päriselt! Tee siis ise ka midagi!”

…

Õhtuks oli vedrukloun igatahes valmis ning kõigi pereliikmete peal edukalt katsetatud. Järgmisel päeval sai sellega veel mitu sünnipäevakülalistki kaameks ehmatatud. Nii et lõpp hea, kõik hea. Ka noor autor ise jäi rahule: “Mina mõtlesin selle täitsa ise välja!” pajatati uhkelt kõigile kuuldasoovijatele. “Ploom lihtsalt tegi!”

*

Aga muidu elame väikestviisi. Põseke sai nädal tagasi kaheksakuuseks. Kodustes majapidamistöödes jätkuvalt veel kuigivõrd kaasa ei löö, kui välja arvata pidev hoolitsus põrandapindade puhtuse eest leitud rämpsu kohese konsumeerimise teel, aga lootust memme vaeva peatseks tasumiseks juba nagu annab: seisab, sammub, lehvitab, istub, käputab, uriseb ja huilgab igatahes meisterlikult! Pikkust on 70,5 cm, kaalu 7700 g, hambaid 2 ja suuremal osal päevast nägu ehtiv naeratus vähemalt poole meetri laiune.

 

 

 

Kaitstud: Sai nutta ja naerda!

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Peod, väljanäitused ja tõved ehk Mõtteid headusest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Jõulust ja jõudmisest

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Äädikas

Kunagi sügise alguses rääkis proua ema Pangaasiusele äädika ohtlikkusest (tõenäoliselt millalgi umbes siis, kui  esimest korda pekki ka näitas). Noh, et äädikas on tihti samasuguses pudelis nagu vesi ja näeb välja ka nagu vesi, aga kui seda juua, siis on lõpp kiire tulema. Sealtpeale tabas hoiatatut aeg-ajalt ikka kahtlus, et teda üritatakse kodus või lasteaias äädikaga mürgitada. “Aga oled sa kindel, et see äädikas ei ole?” uuriti kahtlustavalt iga pakutud veeklaasi või otsiti igaks juhuks kinnitust: “Aga on ju, kasvatajad ei annaks meile kunagi äädikat juua?”

Nojah, see vestlus oli meil tookord kodulähedases bussipeatuses ja eile tuli samas kohas üle pika aja jälle meelde.

“Emme, mis selle asja nimi oli, mis oli samasuguses pudelis nagu vesi, aga kui seda liiga palju juua, siis suled äla?”

“Selle asja nimi oli äädikas, Pangaasius, ja seda ei tohi isegi natuke juua.”

“Aa. Aga on ju, sina ei annaks meile kunagi äädikat juua?”

“Ei, muidugi mitte.”

“Nojah, sest sul oleks ju üsna kulb, kui me äla suleksime.”

“Mul oleks lausa kohutavalt kurb, kui te ära sureksite.”

“Ja minul oleks kohutavalt kulb, kui teie papaga äla suleksite … Aga on ju, kunagi kui tuleb see päev, kui me kõik nagunii peame äla sulema, siis me ikkagi peame kõik seda äädikat jooma?”

(Härrale tuli asjast kuuldes kohe meelde, et Jeesusele pakuti ka äädikat, kui ta ristil rippus. Ja kui selline sujuv üleminek juba tehtud sai, olgu siis postituse lõpus ära toodud ka värske reibas jõulusalm Pangaasiuse lasteaiast: Üks täheke on süttinud / ja jõululaps on süttinud!)

5 : 3

Magamaminekueelne vestlus Ploomiga:

– Emme, aga mida sina kõige rohkem maailmas kardad?

– No mis ma ikka oskan karta … vist et kellegagi teist midagi juhtub või haiget saate.

– Jah, mina ka, et mina või teie saate haiget. Aga mis on kõige parem asi maailmas?

– See, kui meil kõigil kõik hästi on, ma arvan. Aga sinu arust?

– Minu arust on see, kui ma jooksen kusagil suurel staadionil, meie juhime 5 : 3 … ja teil ka on kõik hästi …

*

Pangaasius õhtusöögilauas:

Aga mina loen jõuluvanale sellise luuletuse:

Mina olen väike,

sina oled suul (suur – toim.).

Mina olen päike,

sina oled puul (puur – toim.)!