Üldiseid tähelepanekuid elust ja kunstist

Nii palju asju koguneb, et väikse perega ei jõua üles kirjutadagi. Oleks tädil rattad all ja kodus internet, oleks iseasi. Aga pole ei üht, ei teist. Viskan lihtsalt kiiresti ja süstematiseerimata paar asja kirja. Et siis on kirjas ja nii.

1. Ploomil on kolmteist hammast (loe: relvastatud ja ohtlik!).

2. Ploomi uusimad lemmikud kirjanduse vallast on “Kapten Kass” ja Muki ja Pontu raamatud.

3. Väike alpinismihuviline pürib jätkuvalt kõrgustesse (võiks ka öelda läbi raskuste tähtede poole, kuivõrd enamasti ronib ta kõrgele selleks, et midagi kätte saada, ja noh, mis meie peres sealt kõrgelt muud ikka kätte saada on kui raamatuid). Eile hommikul näiteks, kui mina papa järel ust lukustasin, ronis oma automobiili roolile. Minu tuppa astudes seisis siis seal, kaval nägu peas, ühel jalal, hoides vasaku käega kinni uksest, mida ta samal ajal veel edasi-tagasi kiigutas. Ei noh, ega ma ei kurda, varsti müüme poisi tsirkusele maha ja saame püstirikkaks.

4. Ükspäev ma mõtlesin, et see on vist ikka väga selge märk sellest, et inimene on liiga kauaks ülikooli pidama jäänud, kui peaaegu kõik õppejõud on tema stuudiumi jooksul halliks läinud.

5. Ploom armastab putru, puuviljaleiba (minu poeg!), musti oliive, kohakala, makarontsi. Aga sööb ka muud.

6. On juhtunud, et Ploom magab öösel 9 tundi järjest (oma puuris!). Eile öösel magas 7, seegi hea. Samas tuleb muidugi ka ette, et ta magab maksimaalselt 20 minuti kaupa, meie voodis, pidevalt süües ning unelõikude vahele teeb veerandtunniseid vanemate peksmise ja kriiskamise sessioone. Siinkohal oleks muidugi paslik küsida, kas see jääbki nii? Ja et kumba pidi siis?

7. Ploomi lemmikmänguasjad on huilgav vedurijupike tema kokkupandavast rongist, nöörist käima tõmmatavad auto ja lennuk ning raamatud. Karupusle oleks ilmselt ka jätkuvalt, aga Ploom on karud nii hästi kuhugi ära peitnud, et minul pole õnnestunud neid veel üles leida. Pesumasinas, voodis padja all ega vaiba all igatahes ei ole, need on meil muidu sellised klišeeks kujunemise ohus olevad peidukohad majas. Kust näiteks mädanenud õunu, kadunud sokke ja mütse või kuivanud juustutükke leida. Või on keset mängukära karud läinud lihtsalt ära?

Limnoloogide keel algajatele ja 21. sajandi muna

Ploom on otsustanud ka meid papaga limnoloogide keele saladustesse pühendada. Keeleõpe käib ettelugemismeetodil: Ploom võtab mõne oma raamatu, sätib ennast minu või Antsu sülle, keerab lehti, osutab sõrmega* erinevatele objektidele ning nimetab neid limnoloogiakeelsete sõnadega. Väga ilmekalt.

Järgnevalt aga Ploomi kui uue sajandi lapse versioon ühest eesti kultuuri tüvitekstist, nagu ütleks Rein (saavutatud nii, et lapsevanem, antud juhul Ploomi papa, loeb teksti Ploomi poolt aktiivse lehekeeramise meetodil etteantud järjekorras, kuni tal juhe kokku läheb. Lugeda väga ilmekalt):
“Meie külas elas Aino oma emaga. Neil oli koer, kass ja vana kirju kana. Siis Aino tahtis minna vaatama, mis ema teeb. Aga kui hakkas lähenema kevad, siis õue lendas harakas! Ja Aino ei nutnud enam. Jooksis aita, tõi peotäie teri. Aga siis hakkas lähenema kevad! Ja õue lendas Aino ema! Ema oli väike, koer emast veel väiksem ja kirju kana oli kõige väiksem. Ja siis hakkas lähenema kevad. Nüüd hakkas vana kirju kana nutma. “Ää-ää-ää, mul ei ole enam muna!” Tuli ema, silitas seljaga kana sääri, aga kana nuttis edasi. Kass nägi Aino ema, katsus käpaga ja ütles: “Ei kõlba süüa!” Aga õue lendas harakas!”
Ja nii edasi.

Üldiselt tegeleme me oma poja arendamisega väga aktiivselt. Me küll laulutunnis ei käi nagu kass Artur, aga me peame neid kodus. Alles see oli, kui Ants istus Ploomi seltsis põrandal ja õpetas talle laulukest “Jüri-Jürnas, perse kärnas…” ja need teised sõnad.

___
* Ja nüüd tõesti sõrmega. Kui Ploom alles õppis oma armsa ema eeskujul asjadele näpuga näitama, tegi ta seda nimetissõrme ja pöialt koos hoides, nagu oleks mingi pisimudru sõrmede vahel. Nüüd näitab ilusasti ainult ühe näpuga, nagu algkoolis teised õpilased tema ema peale näitasid ja kooris “häbi-häbi” ütlesid, kui ema sööklas teiste halbade lastega leivasõda mängis.

Uudiseid ploomikasvandusest

Ploomil on nüüd saapad. Alguses ta hakkas nutma ja kukkus maha nagu Petja, kelle mõlemad jalad olid ühte püksisäärde sattunud, kui need talle jalga pandi. Me õnneks olime piisavalt taibukad, et mitte arsti kutsuma hakata (erinevalt Petja vanematest). Ja nüüd kablutabki juba päris kabedalt. Saapad iseenesest on koledad, aga need olid hetkel tõesti ainsad Tartu kaubandusvõrgus pakutavad, mis meie pojale jalga läksid. Ei noh, kena ju, et lapsel on juhtumisi sajakroonine jalakuju, mitte 900-kroonine.
*
Raamatuedetabelit juhib jätkuvalt Johannese raamat. Ploomil on ses suhtes muidugi õnnelik lapsepõlv, et tal lubatakse piiramatult lugeda. Tema lapsevanemaid ka omal ajal keegi ei keelanud. Aga Ploomi vanavanaema pidi raamatukogust võetud armastusjutte küünlaga vaka all lugema! Sest järgmine päev oli vaja tööle minna ja ennast selleks hästi välja puhata. Vot siis.
*
Mänguasjade edetabeli tipus troonib Ellomi ja Helo kingitud karupusle.
*
Häda ajab härja kaevu ja vanemate ilmselt talumatu muusikaline maitse Ploomi ühe jala peal tugitooli käetoele seisma, et ise kõrgelt riiuli otsast plaate valida. (Muidugi ajan jama. Tegelikult on Ploom meie maitsega rahul. Alati, kui musoon mängima pannakse, hakkab naerma ja põlvi nõtkutama.)
*
Ploomil on tekkinud teatav söögiisu (st muu toidu suhtes ka, lisaks sellele, mis minust tuleb), mis on igati tervitatav nähtus.
*
Ploom armastab väga käia mänguväljakutel (Kaupsi juures ja Toomemäel), kus ta kiigub ja on liumäe kunn ja rebib naisi (Puuk pidada naisi rebima ajakirjadest, kuulukse).
*
Kuna Ploomi proua ema võttis ranitsa selga ja läks kooli*, veedab Ploom nüüd kord nädalas ühe päeva vanaema seltsis ja teise päeva papa seltsis. Kõigile kosutav vaheldus.
*
Lõpetuseks üks väike nipp Ploomi elutargalt emalt: kui teie lapsel on juba 12 teravat hammast suus, ei maksa enam selle kummijullaga talle suhu ronida, mis endale näpu otsa torgatakse, et siis võsukese hambaid harida. Traamapunkti minekust jäi napilt puudu!

___
* Seekord koolilapse, mitte õpetaja rollis, ütlen selgituseks Sehkendajale.

Raamatuploomi top 4

4. Vana hea „Vahva vanniraamat”. „Kapten lehvitab” on juba terves suguvõsas tuntud väljend, mida tuleb kasutada siis, kui tahetakse Ploomilt temast lahkudes lehvitus välja pressida. Sellise märguande peale nimelt hakkab Ploom alati lehvitama. Levinumate hüvastijätuvormelite peale ainult mõnikord. Veel on seal huvitavad järgmised asjad: „suu-uur kaubalaev”, „purjekad”, „majakas”, „poiss vaatab pikksilmaga” ja „helikopter” (Ploom põristab suuga).

3. Väike prantsuskeelne spiraalköites nõiaraamat („A-st Z-ni” sarjast) – vääramatus eelisseisus ka näiteks sama sarja vampiiriraamatuga võrreldes. Selle raamatu juures on kõige põnevamaks detailiks lahtivolditavad kaaned.

2. Julius Oro, „Muna”. Peas kogu perekonnal. Papal oli kord vaja volitust kirjutada, istus laua taha, kirjutas kuupäeva, adressaadi ja pealkirja ära, edasi tuli juba automaatselt: „Meie külas elas Aino oma emaga…” Ploomile meeldibki kõige enam esimene lehekülg, siis muidugi see, kus Aino nutab, ja kolmandaks happy end. Konkurentsitult kõige jamam lehekülg on see, kus kass muna käpaga katsub. Koerale annab Ploom igal leheküljel suure tatise musi. Koerad on Ploomi suured lemmikud. Meie Antsuga üritame ennast ohjes hoida ja mitte kanda Ploomile ette oma variatsioone „Muna” teemal, mis pajatavad munajoodik Ainost ja kohutavast lapseröövist ja muust sellisest. Ning loomulikult on „Muna” imbunud ka meie argielulisse kõnepruuki. Kui miski on kadunud, antakse sellest enamasti teada, halades „Ää-ää-ää, mul ei ole enam võtit/raha/telefoni”, maitsva toidu kommenteerimiseks öeldakse „maitses samuti hästi” ja nii edasi.

1. Viivi Luik, „Aabitsajutud” ehk „Johannese (ilmutus)raamat”, nagu meil Martas öeldakse. Selle otsib Ploom ise riiulist välja, tassib ähkides kohale (no ei ole väga raske, aga suur – väikesel inimesel on sellisega raske tasakaalu hoida) ja nõuab ettelugemist. Jutte ta ei viitsi kuulata, aga (minu arust koledaid) pilte vaatab äärmiselt keskendunult. Eriti huvitav on kõige esimene pilt, kus kõige rohkem vidinaid peal (ja auto, mis põriseb). Kui laisad lapsevanemad ei viitsi Johannese raamatut vaadata, siis Ploom ronib üksi sellega voodi peale ja lehitseb ja uurib süvenenult teinekord kuni pool tundi järjest. Traditsiooniline tatitilk, ülima põnevuse indikaator, tilpneb alahuule küljes.

Aga sellal…

…kui mina siin blogin ja arvan, et Ploom magab õndsat päevaund, on tema hoopis ammu üleval, suure voodi peale roninud ja loeb “Veemeetodimeest”. Oli juba sajanda leheküljeni jõudnud, kui ma vaatama läksin.

Kirjandushuvilised

Ehkki ma siin mõni aeg tagasi kiitlesin, et Ploom on eht Lehto juunior, tuleb tõele au andes siiski tunnistada, et väikse härra raamatihuvi pole seniajani olnud võib-olla päris sihtotstarbeline. Tähendab, loomulikult on tema vanemad talle alates esimestest elupäevadest muudkui igasuguseid asju ette lugenud (lasteraamatuid, ajalehti, luuletusi; ühel teise kuu unetul imetusööl Faulkneri “Külast” seda laiba ja õõnsa puutüve kohta… ). Ploom mõnikord isegi kuulab. Aga sellist asja, et nää, siin on Aino ja siin on muna, nagu me noorhärra Antoniga omal ajal ikka tegime, sellist pole nagu olnud. Või noh, kui Ploom oli veel väike ja kaitsetu, lamas tekil ja lalises, siis ma ikka keerasin ta kõhuli ja tutvustasin raamatu “Loomad jutuhoos” abil loomariigi erinevaid esindajaid ning nende sõnumit maailmale. Aga sellest ajast peale, kui käed-jalad kannavad ja liiguvad, on Ploom mitte just ülearu diskreetselt mõista andnud, et selline ajaviide talle erilist pinget ei paku ning et raamatutega annab tunduvalt põnevamaid asju ette võtta – neid näiteks lehvitada või ülehelikiirusel lehitseda või siis mängida, et on 1942. aasta talv ja raamat endale sallina kõvasti kaela ümber mähkida.
Nüüd aga võin ma oma emasüdame paisudes emarinnas ülima uhkusega teatada, et viimased 2 päeva on Ploom väga tõsise ning keskendunud näoga ning minu arust täiesti teesklematu huviga kuulanud-vaadanud minu selgitusi “Vahva vanniraamatu” teemadel. Et kus on suur laev ja kus on pilv ja kuidas kapten lehvitab ja kuidas poiss vaatab pikksilmaga… Nüüd jääb üle vaid loota, et ta ise lugema ei õpi ja ei tule mult uurima, mis on saanud “vahvast täispuhutavast lelust”, mida tagakaanel lahkesti lubatakse (ja mille ma kohe esimesel päeval kogemata laiaks astusin).
Vahel, kui mulle mu enda rüblikuea mängud meelde tulevad, siis ma mõtlen küll, et oleks tore, kui Ploomist kasvaks selline väike nohik poiss, kes istuks turvaliselt toas ja loeks Musili “Omadusteta meest” või midagi.
*
Raamatiteema lõpetuseks pean veel kurtma ja halama, et ma hakkasin nüüd Irvingi “Veemeetodimeest” lugema, aga härra läks mul täna Tartusse ära ja mul on tunne, et seda raamatit peaks hoopis ette lugema, sest üksi lugedes lähvad kõik naljad raisku, ja siis ma üldse ei saa lugeda, et ma liiga kaugele ette ei loeks ära üksinda ja muudkui piinlen ja käin ühe peatüki kaupa noolimas, kui ei suuda enam kiusatusele vastu panna. Elu on üks hädaorg.

Ploomloom

Ploom on ka kõva pallur. Tema võtab palli kätte, tõuseb jalule ja viskab. Mõnikord koos iseendaga. Üldse tundub Ploomile, et niisama kõndimisel ei ole mõtet. Kui juba, siis tuleb samal ajal vähemalt lehvitada ja kükke teha, kui pihud parasjagu tühjad juhtuvad olema; veel parem aga on mõne võimalikult koguka mänguasjaga vehkida. Rekord on praegu neli sammu. Võib-olla oleks ilma trikkideta lihtsam, aga Ploom ei ole seda masti mees, kes läheks kergema vastupanu teed.
*
Ploom on hakanud seltskondlikuks. Ta võib mitu tundi järjest emast eemal olla ja üldse mitte protesteerida. Tingimusel, et teda väärikalt võõrustatakse ja ema oma olemasolust märku ei anna. Ploomile meeldib aidata vanaisal segu teha, vaadata kukke (tsiteeriksin siinkohal ka Ploomi onu: “Kukk on loomult kuri lind!”) ja kanu, süüa muru, mõõta mõõdulindiga asju ja teha veel palju muud põnevat.
*
Ploomil on seitse hammast. Enamasti kasutab ta neid perevägivalla edendamise eesmärgil.
*
Ploom oskab ehitada klotsidest torni (neljakorruselist), panna rõngad õiges järjekorras posti otsa, panna klotse selleks ettenähtud kuubikusse (keerulisemad klotsid, mis suvalisest august sisse ei mahu, paneb õigest kohast kah – st krutib ja katsetab, kuni õige ava leiab).
*
Ploomile meeldib minna raamaturiiuli juurde ja võtta kõik raamatud riiulist alla. Siis saab neid lehitseda. Ploomi kõige-kõige armsam raamat on Maimiku ja kompanii “Vana viha”. See roosa karvane raamat, noh. See on kapis klaasi taga. Kui keegi kapist mõnd raamatut võtma läheb, on Ploom kohe jaol ja ajab lemmikule näpud külge, silmad põlemas ja ülimat vaimustust väljendav tatitilk alahuule küljes värelemas. Kui ligi ei pääse, käib niisama aegajalt läbi klaasi imetlemas.
*
Igal hommikul sööb Ploom ära mehise kausitäie papa tehtud putru. Papa on meil pudru peale mihkel nimelt. Just täna hommikul andsime talle pidulikult Suure Pormeistri aunimetuse. (Siinkohal ei saa ma jätta kiitlemata, milline suurepärane papa Ploomil on. Ta tõuseb hommikul üles ja mängib Ploomiga ja teeb meile putru ja kohmi. Mina magan, hambad laiali. Ärkan üles, laisklen. Ootan, kuni härra lõunasöögi teeb. Ja nii iga päev. No üks kord ma tegin kanasuppi, muidu aga oleme puhtalt Antsuhti toita ja katta!)
*
Papaga mängib Ploom põhiliselt mängu, et Kuldnokk tuleb ja teatab, et maja taga on loom. See on üks huvitav mäng selline. Siis nad veel mängivad piilumist ja õhkupildumist, seda viimast minu õrn emasüda pealt vaadata ei luba. Keeran pea ära. Emaga mängib Ploom ehitamismänge. Üksinda mängib ta kõndimismänge, lehvitamismänge ja maailmaavastamismänge.
*
Ploom oskab hinge kinni hoida ja viriseda. Esimest ta harjutab vankrisõidul, siis vanatädid vaatavad mind mureliku näoga ja mina naeratan kohmetult vastu, Ploom ägiseb ja on näost punane. Teist ta katsetab siis, kui ma teda mõttetute piirangutega ahistan (näiteks ei luba gaasipliidi nuppe näppida või prügikasti ronida). Viriseb ja ise piilub altkulmu, kas taktika töötab.
*
Viimasel ajal nendivad kõik, et Ploom ei ole enam immari, vaid juba päris inimese nägu ja tegu. Niisiis loodame, et varsti läheb ta tööle ja tasub viimaks ometi eide vaeva.