Septembripäevad

Septembris ärgatakse 6.40. See on muidugi õudne ja raske kõigile peale Ploomi. Paraku on Ploom ja Pangaasius seda masti mehed, et tahavad enne kooli-lasteaeda minekut natuke rahus puhata ja mängida ja härra tehtud hommikupudru seest pähklit otsida ka. Esialgu sai seda kõike teha tubli tunni ja siis autoga kooli sõita, aga nüüd, kus rutiin enam-vähem paika loksunud ja ajakulud kaardistatud, oleme mitu korda jõudnud ka hommikusele bussile. Bussis on harilikult Ploomi pinginaaber ja lähedal elav klassiõde ka ja saab stoppnuppu vajutada ja vahel koguni püsti seista, mis on eriti äge.

Kaheksa paiku oleme kohal, ootame, kuni Ploom jalanõud vahetab, õpetajale tere ütleb ja koolikoti klassi viib, soovime talle siis meeldivat päeva ja jalutame läbi maja Pangaasiuse rühma. Kõik see võtab aega umbes kümme minutit. Rühmas algab rutiin tavaliselt läbirääkimistega teemal “Pangaasius, ole hea, võta kummikud jalast ära”. Ka see võtab aega umbes kümme minutit. Proua ema saab vahepeal tere ja head aega öelda nii mitmelegi lapsevanemale, kes oma võsukesed hämmastava efektiivsusega paari minuti jooksul riidest lahti ja rühma toimetatud saavad. Pangaasius saab vahepeal kappi peitu pugeda, kõigi seintele riputatud kunstiteoste autorite nimed ette lugeda, rääkida sellest, et ta ei taha lasteaias süüa, rääkida sellest, mis me õhtul teeme ja et ta tahaks tegelikult hoopis vanaema poole minna, mütsi peast võtta ja jalga panna, sundida proua ema ära arvama, milline on tema voolitud seen (“Aga milline on V oma? Aga milline on A oma? Aga milline oli minu oma? Kuidas sa teadsid?”), veel kord kappi peitu pugeda, rühmakaaslaste ja õpetajaga naljajuttu ajada ja rääkida proua emale sellest, kui väga ta teda armastab ning kes on meie peres kõige vanem (elu põhiküsimused). Pärast kummikuid tuleb ära võtta veel õueriided ja jalga panna sandaalid. Siis vaatame seina pealt, mis täna söögiks on, Pangaasius käib käsi pesemas ning ongi valmis õpetajale tere ja kalli tegema ning proua emale kena päeva soovima (kui just õpetaja ei paku välja võimalust pesuruumi aknale lehvitama minna, mis on äge, käib viimane nii, et vähemalt kolm korda tuleb läbida jada musi-kalli-pai ja vähemalt kaks korda tuleb proua emale kavala näoga itsitades rühmatoast välisuksele järele tormata ja ennast talle jala külge riputada). Lõpuks kaotab Pangaasius proua ema eksistentsi vastu igasuguse huvi ning suundub muretult rühma mängima.

Proua ema viib pooletunnine tervistav jalutuskäik nüüd raamatikokku tööle. Ploomi kool lõpeb kell pool kaks või kell üks või kell kaksteist. Siis Ploom helistab proua emale ja küsib heleda telefonihäälega, et kus sa oled. “Hakkan varsti tulema,” vastab proua ema, “sa pidid ju praegu ringi minema.” “Jajah, tšau siis!” vastab Ploom  ja lõpetab kõne.
Kui Ploomil tunnid-ringid läbi ja Pangaasiuski lasteaiast uinuvate sõbrakeste keskelt kätte saadud, kulub veel vähemalt pool tundi, enne kui kooli juurest tulema saab. Mõnikord on suurtel lastel kehalise tund, mõnikord on vaja kaugust hüpata või puu otsa ronida ja mõnikord jätkub veel pärast kooligi vahetundide aegne sõda salapärase rohelise käterätiku pärast, mida kaks kampa täitsa Rooside sõja vaimus teineteiselt kordamööda pihta panevad. (Ploom tõelise džentelmenina on seejuures tüdrukute kambas ja Pangaasius vapra võitlejahingena lööb samuti igal võimalusel raevukalt ja kirglikult kaasa ning on üritusse suutnud kaasata  juba pool oma rühmastki, õpetajast rääkimata.)

Sedamööda, kuidas Ploomi klassikaaslased järgepidi kodu poole asutavad, saame meiegi ometi viimaks liikuma. Ploom hävitab veel enne kooliväravast väljumist oma lõunakarbist viimased riismed ja suundub siis proua emast ja Pangaasiusest kaugele ette, et iseseisvat kojuminekut harjutada. Kuni koduni (st teel koolist bussipeatusesse, bussis ega teel bussipeatusest koduukseni) me nüüd üksteist ei tunne. Ploom vaatab ise, kas tuleb õige buss, valib endale istekoha, vajutab õiges kohas peatumisnuppu, läheb iseseisvalt üle tee ja keerab koduukse lukust lahti. Pangaasius on bussis harilikult väsinud ja jaurab või teeb kaasreisijatele klouni.

Kodus võetakse kiire amps, Ploom teeb kodutöö ära ja asub siis vennaga vastavalt tujule ja ilmastikutingimustele kas toas või õues mängima. Proua ema teeb sedaaegu köögis lõunat (kuna esimest korda inimkonna ajaloos on uue päevarütmiga seoses olnud võimalik süüa lõunasööki normaalsel ajal, mitte näiteks pool üheksa õhtul). Siis jõuab härra töölt koju ja Ploom saab kõigile värskeid koolilugusid rääkida ja uued muinasjutud-laulud ette kanda. Varsti pärast sööki ja pisukest mänguaega asutavad Ploom härraga jalkatrenni ja meie Pangaasiusega jääme koju kooki küpsetama ja multasid vaatama / veel natuke tööd tegema või sõidame kaasa ja läheme Veeriku memmele külla kabet ja kaarte mängima (Veeriku memm on hasartmängudes väga kibe käsi!).

Õhtul jõuab veel natuke mängida ja hea õnne korral ka kooki süüa. Edasi sõltub veidi enne poolt üheksat alustatava hambapesu ja pidžaamastumise kiirusest, kas loetakse üks või kaks peatükki “Pahupidikoolist“, mis nii Ploomile, Pangaasiusele kui ka proua emale hirmsasti meeldib, nii et tavaliselt saadakse üsna kiiresti teki alla. Kuigi võib ka juhtuda, et päev on väikesed inimesed hirmsasti ära väsitanud ja just hambapesu ajal tuleb veel meelde, et tegelikult on kõht niiii tühi ja elu ülepea üks hädaorg. Ja siis omakorda võib juhtuda, et päev on ka lapsevanemad üpris ära väsitanud ja nad arvavad, et nüüd on küll natuke hilja mingit sööki nõudma hakata ja kus sa varem olid. Mispeale jällegi võib ette tulla, et järgmisel päeval küsib Ploom pärast tunde õueriideid selga pannes proua emalt üle õpetaja, kaasõpilaste ja lapsevanemate sagimise kõva ja selge häälega: “Aga emme, miks meie peame alati tühja kõhuga magama minema?”

*

Uuel nädalal algab oktoober ja siis hakkab jälle kõik teistviisi olema. Saame näha.

 

On sõrmed ja naba, kuid kus on su saba?

Ajaloolise tõe huvides olgu üles tähendatud, et täna, 15. veebruaril, luges täpselt 3 aastat ja 10 kuud vana Pangaasius iseseisvalt kaanest kaaneni läbi oma elu esimese raamatu, Triin Soometsa “Miks sul pole saba?” (proua ema kiidab autorivalikut!). Rea ära lugenud, uuris hoolega juuresolevat pilti, nentis muheledes “Naljakas ju küll!” ja keeras aga uue lehe, kuni tagumine kaas vastu tuli.

Ploomi on väikevenna edu lugemisrindel samuti mõnevõrra innustanud, tema on siiski esialgu piirdunud pealkirjade, siltide ja Tähekese tagaküljekoomiksitega. See-eest kirjutab juba aasta otsa vabalt (kui mitte arvestada pisiasju, nagu tugevate ja nõrkade või pikkade ja lühikeste häälikute kirjapildi erinevused, millesse Ploom suhtub üsna loominguliselt).

Pangaasius aga hakkas tähti kokku veerima millalgi jõulude paiku ning, mis peamine, tunneb asja vastu algusest peale sügavat ja innukat huvi. Ja kui Ploomile valmistavad pikad ja lühikesed häälikud teinekord raskusi ka veerimise käigus sõnade tähendusest arusaamisel (näiteks võib ta kolmelauselises muinasjututekstis visa järjekindlusega lugeda kolm korda järjest “eit ja tatt” ning lõpuks päris pahaseks saada, et mingit mõistlikku juttu kokku ei tule), siis Pangaasius tabab üsna kiiresti ära teksti mõtte ja sõnad tulevad siis juba iseenesest.  Lugeda kannatab ja lugemise järele karjub kõik, mis silma jääb (märkamatult on omandatud ka kirjatähed, ainult n, h ja u lähevad teinekord sassi). Lasteaiast tulek venib, sest kõigepealt tuleb rühmaruumis lugeda kokku nimed kõigi kaaslaste kappidelt (“Se-bas-ti-an – Sebastian! Aga kuule, emme, seda Bastiani ju täna ei olnudki lasteaias!“), siis kõik teele jäävad tänavasildid, kaupluste nimed ja bussi oodates kõigi vanatädikeste rõõmuks ka bussipeatuse pingigrafiti. (Ropkamõisa peatusest me vist niipea enam bussile ei lähe.)

*

Ja kui juba lugemisjutuks läks, siis olgu mainitud ka aastaalguse suurimad lemmikud etteloetud kirjandusest: “Marta varbad” ja “Anna hambad” Pangaasiusel (lugesime nii, et Pangaasius veeris pealkirja ja proua ema luges jutu ette ja Ploom tuli ka sageli kuulama; kõigile meeldis)

 

 

ning “Muinasjutt pisiasjadega” ja “Simm Nööp ja vedurijuht Luukas” Ploomil. Soovitame!