Töllmokad

“Head ööd, armas emme!” soovib Pangaasius ühel ilusal õhtul teki alla pugedes. Ja ehmub kohe ka ise sama palju kui kõnetatugi.

“Ohoo!” imestab too. “Sa pole mulle vist kaks aastat kordagi emme öelnud!”

“Ei ole jah,” nendib Pangaasius. “Aga see kõlab tegelikult päris armsalt: “Head ööd, armas emme!””

“Kõlab küll,” on proua ema väga nõus.

“Kuigi ka “armas Epp” kõlab armsasti,” jätkab Pangaasius.

“Jah, seda küll. Mulle meeldib mõlemat moodi. Õieti on vist nii, et kui nii armas inimene nagu sina head ööd soovib, siis polegi vahet, kuidas ta täpselt ütleb, emme või Epp. Või noh, ma ei tea, kui sa ütleks “töllmokk”, võib-olla siis ei oleks nii armas.”

“Aga kui ma ütleks: “Head ööd, armas töllmokk!”?”

“No siis küll!”

Ja nii ongi, et viimasel ajal soovib proua ema pärast “Kollase Rähni Ordu“lugemist poiste toast lahkudes südamlikult: “Head ööd, armsad töllmokad! Ilusaid unenägusid!” ja pojad vastavad narist: “Head ööd, armas töllmokk! Ilusaid unenägusid sulle ka!”, ja jube armas on!