Neli on isa lehmal ehk November

Kaheksa aastat laternapidusid

Novembrikuiste pidude ja väljanäituste seas on ühed tähtsamad, teadagi, laternapidu ja isadepäev. Põseke on täiesti terve mees ja osales neil mõlemal täie rinnaga (st lasteaias, kodus, koolis ja vanaisade pool).

“Ma joonistan alles oma vanaisa. Tal on väga punased käed igatahes … kaks sõlme loksub! Nii naljakad sõlmed! … Minu vanaisal on niiiii lühikesed jalanõud!” kommenteerib Põseke isadepäevajärgse teisipäeva õhtupoolikul jooksvalt Elva vanaisa isadepäevakaardi valmimist.

(Põsekese isiklik papa, kelle vormikõver on esimesed kolmteist aastat püsinud vankumatult tipus, on selleks ajaks juba kombekohaste auavalduste saatel aasta papaks diplomeeritud ja lasteaia kohviku- ja ringmänguhommikugi kenasti üle elanud ning Kavastu vanaisa samuti juba õnnitletud.)

“Kaks on jalga pukil … kolm on jalga vokil, neli on jalga meie hobuselaudaial, neli on isa lehmal, viis on jalga minu lapse käe peal lõpuks, kuus on … ongi kõik!” jätkab Põseke traditsioonilise küünelõikamissalmi muganduse saatel pildile vanaisa sõrmede nikerdamist.

Varsti suundutakse õhtusele rongile, Ploomi ja Pangaasiuse kaardid samuti kenasti kaasas.

Rongis nõuab eelmisel õhtul nähtud 10. klassi Martinuse-etendusest inspiratsiooni saanud Põseke järjekindlalt, et proua ema talle püha Martini laulu laulaks. Põseke ise noorema põlvkonna esindajana teab samast laulust ka päevapoliitilisemat versiooni:

“Elas kold üks poiss … ta ümbel tuul vaid keelutas … ja tal katmeteks olid vaid läbalad … ja ta oli Maltini onupoeg!”

(Lasteaia laternapeoga, olgu öeldud, väga ladusalt ei läinud. Varasema kogemuse puudumise tõttu oli Põseke selleks nimelt valmistunud peamiselt kujutluspiltide toel, mistõttu ta millalgi rongkäigu poolde mäkke jõudes otsustavalt tänavale pikali heitis ning õigustatud pahameelest nutma puhkes: “Aga millal me sinna longkäiku sisse läheme? Kus on long?!?”)

Elvas on novembriõhtul pime ja tuuline. Proua ema peaaegu ei märkagi, kui tee peal seisab (või õieti küll tuleb vastu) üks (võimalik, et vaene) mees. Küll aga Põseke, kes parasjagu valjuhäälsel üürgamisel oleva laternalaulu silmapilk katkestab ning otsustavalt keset teed seisma jääb: “Üks mees! Ma teen talle viga!”

Selle sõnumi peale, tuleb tunnistada, ehmuvad nii pahaaimamatu mööduja kui ka proua ema. Põseke seisab veel viivu rangel ilmel, kulm kortsus, pugistab siis lõbusalt naerda ja lippab edasi, huilates rahulolevalt otse tumedasse novembritaevasse: “Kui taevas sälavad täää-heed … siis latelna võtan ja lääää-heeen … ja siis mu heideke (limn ‘eideke’ – toim.) lööb mantli pooleks mõõ-ga-gaaa!”

Hommik

Kell on 11.11. Põseke on juba mõni tund ärkvel olnud, alul vendadega mänginud, siis papaga hommikust söönud, ja saabub nüüd magamistuppa.

“Tele hommikust, aeg on üles älgata!”

“Ahah,” on proua ema nõus.

“Ainult mina tahan enne veel koos sinuga natuke pikutada,” täpsustab Põseke ja ronib teki alla. “Mängime ema ja lapst! Mina olen ema ja sina oled laps. Õhtu käes, aeg on magama minna, laps … teeme nii, et nüüd sina hakkasid nutma ja mina küsisin, mis on, laps.”

Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps?” uurib Põseke, kulm kaastundlikult kipras.

“Ma tahan magada!”

“Maga siis,” kiidab Põseke. “Teeme nii, et nüüd ema läheb kollaks teise tuppa diivanit vaatama ja laps hakkab jälle nutma ja ema tuleb tagasi ja küsib, mis on, laps. Teeme niimoodi, et selle diivanivaatamise ajal ka sina nutad!”

Põseke jookseb ruttu teise tuppa. Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps?” uurib Põseke tuppa tagasi tõtates. “Kas sa tahad emmet? Emme käis ainult kollaks diivanit vaatamas.”

“Ja kuidas oli selle diivaniga?”

“Ei olnud kollas kahjuks. Teeme nii, et nüüd hakkab ema nutma ja laps küsib, mis on.”

Põseke viriseb kaeblikult.

“Mis on, ema?” uurib proua ema. “Kas sa tahad magada?”

“Jaa … Teeme niimoodi, et nüüd jälle hakkas laps nutma ja ema küsis, mis on, laps … Mis on, laps? Kas sa tahad laulu?”

“Jaa!”

“Hea küll! Ainult ühe laulu täna kahjuks jõuame. Mõmm-mõmm, nutab kaalujõmm … Nuta sina ikka edasi!”

Proua ema nutab püüdlikult.

“Mis on, laps? Kas sa tahaksid veel nii-nii palju laule?”

“Jaa!”

“Hea küll! Kas sa tahaksid “Mõmm-mõmm”, “Uinu vaikselt, mu lind”, “Tiigi ääles” ja siis seda konnalaulu (Need konnad on, need konnad on – toim.), mis sina mulle ükspäev laulsid?”

“Jaa!”

“Kas kõigepealt seda konnalaulu?”

“Jaa.”

“Hea küll siis:

Need konnad … konnad nälisid kuuse otsas,

need konnad nälisid kuuse otsas,

sest muidu oleksid oksad äla muldunud! …

Näe, mina oskasingi seda laulu. Lähme nüüd kööki, mina seal hommikul kaapisin!”

____

* Põsekesel, olgu jutujätkuks öeldud, on erinevalt oma vanematest vendadest otse fenomenaalselt halb mälu laulusõnade peale. Näiteks eile tulime trepist üles ja Põseke püüdis meenutada kogu kevad lasteaias harjutatud laulu pääsukese pesast:

“Kevad tuli, tuli, lumi sulas, sulas äla … Kuidas see laul oli, emme?”

Kevad tuli, tuli, tuli, sulas lumi, lumi, lumi …”

“Aa. Kevad tuli, tuli … lumi sulas, sulas ääla …”

Kevad tuli, tuli, tuli, sulas lumi, lumi, lumi …”

“Aa. Tuli, tuli, tuli kevad jõudis, lumi, lumi, lumi sulas ää-ääla …”

Jne.

 

Kolm nädalalõppu veebruarist märtsi

I

Sõbrapäeva riietusjuhised nägid meil koolis tänavu ette riietumist vastassoo esindajaks või värviliselt. Saatsin kooli kaks kaunist tütarlast ja panin ise kõik oma kolm värvilist riietuseset selga.

Pärast tulin poole koosoleku pealt jooksuga koju, et Ploomiga tema sünnipäeva asjus (see oli küll 7. augustil, aga tark, teate isegi, ei torma) Tallinna rongile jõuda. Vaksalis selgus, et tormamine oli olnud suhteliselt asjatu, kuna rongi väljumine hilines kusagil  poolel teel riknenud kaubarongi tõttu umbes 45 minutit. (Kuigi tegemist võis olla ka üleilmse reptiilide vandenõuga sõbrapäeva asjus, kuivõrd kolmveerand tunni pärast olid kõik ootajad platvormil juba suhteliselt vennastunud.) Pileteid reisijatele kogu selle kammi tõttu ei müüdudki, mis oli muidugi äärmiselt rõõmustav uudis kõigile peale ühe anonüümseks jääda sooviva proua ema, kes mingis meeltesegaduses oli esimest korda elus pileti internetist ette ostnud (aga eks tegelikult sai temagi oma investeeringu pärast väikest kirjavahetust tagasi).

Tallinnas läksime sõprade poole ja sõime kõhud täis ning juttu jätkus kauemaks.

Reede hommikul saime NUKUs kokku Ploomi klassikaaslastega, et vaadata etendust “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, mis oli põnev ja sünge ja vaimukas ja haarav täpselt nagu raamatki (erinevalt kunagisest Ugala versioonist, mis oli peaasjalikult igav) ja meeldis meile mõlemale väga. Siis tegime vahepeal väikese jalutuse Kadriorgu, kus nägime Igor Mangi koos koeraga (aga tõmbasime tšakrad targu koomale ja pääsesime edukalt mööda), ja hiljem jätkasime kultuurset päeva “Legofilm kahega”, mis oli samuti päris äge, kuigi vahest mitte päris võrreldav esimesese osaga. Teise sünnipäevareisipäeva lõpetas õhtusöök Boheemis.

Laupäeval nautisime taas päikesepaistet ning tuiasime äärmisel kultuurselt tükk aega Toompeal ja vanalinnas, seejärel käisime F-hoones söömas ja veetsime mõned head tunnid Energia Avastuskeskuses ning ülejäänud õhtu koos sõpradega Eesti Laulu vaadates (Ploomi lemmik võitis). No ja pühapäeva ennelõunal põikasime kiiresti läbi veel teistegi sõprade poolt ning sõitsime rongiga koju tagasi. Lõpp hea, kõik hea.

II

Järgmisel nädalavahetusel oli vabariigi aastapäev, mille meie Ploomi, Pangaasiuse ja Põsekesega veetsime suhteliselt vähe pidulikult Elvas ning härra veelgi vähem pidulikult Tartus. Aga õhtul saime kõik jälle kodus kokku. (Aga veel enne seda oli esmaspäeval aset leidnud Pangaasiuse esimene avalik esinemine muusikakoolis, 10 punkti 10st!)

III

Käesoleva nädalalõpuga saab läbi koolivaheaeg. Ploom ja Pangaasius olid esimese poole sellest Elvas, seejärel käisid vanaisaga sulailma trotsides kahepäevasel suusareisil Kütiorus ning suundusid siis ülejäänud vaheajaks Kavastusse. Põseke on koos proua emaga olnud vaheldumisi Elvas ja Tartus ning vahepeal ka ilma proua emata Elvas. (Pärast Põsekese jõulist ja otsustavat sisenemist jonniikka tuleb öelda, et perspektiiv homsest taas paar nädalat 26-tunnise koormusega töölkäimisse sukelduda tundub hetkel päris kena vaheldus.) Vanemlik instants on püüdlikult täitnud kõik kolm tubliks kodanikuks olemise tingimust (esitanud tuludeklaratsiooni, vaadanud ära filmi “Tõde ja õigus” — meeldis, ega seda palju paremini vist teha saakski — ning andnud oma hääle e-valimistel). Tänasel valimistepäeval langetas oma otsustava valiku ka tuntud kammimispõlgur Põseke:

20190303_112925-collage

 

 

 

Nagu ikka ja mõned esimesed

 

20181224_212054

I

Päkapikk Endel, nagu ikka, saabus esimesel advendil, tõi poistele Haribo advendikalendrid ja käivitas igapäevase kirjavahetuse (mis Ploomiga käib viimased aastad kerge vastastikuse muige saatel). Põsekese jaoks on tegu esimese teadliku päkapikuaastaga ja vaibumatult vaimustunud kiljatus “Oi! Pikanääliga pikk (limn päkapikk) tõigi mulle kommi ja ajakilja (limn kirja)!” kõlas refräänina igas detsembrihommikus.

Esimest aastat kolme instituudiealise lapse vanematele pakkus detsembri esimene  esmaspäev kohe uue ja huvitava väljakutse olukorra näol, kus lapsevanemat tulnuks teha üheaegselt kolmes kohas. Et proua emal oli selleks kauniks päevaks ühtlasi õnnestunud saavutada kodust väljumist mitte võimaldav kehatemperatuur, tuli Põsekese lasteaia advendiring, mis on üks proua ema isiklikke lemmikjõulutraditsioone, seekord siiski vahele jätta; Pangaasiuse klassiõhtu-kohvikus esindas perekonda nimikangelane üksi koos enda küpsetatud rosinaplönnidega — läinud autori sõnutsi “nagu soojad saiad” — ning Ploomi klassi fotostuudio püstipanekul advendilaadaks osales härra, kuivõrd  Ploom ise oli sel ajal trennis. Ülejäänud laadaeelne nädal möödus nagu ikka peamiselt koolimajas, samal ajal kui kodu vaikselt tolmu ja mustade nõude alla mattus.

Laada endaga läks kõik nagu ikka: Pangaasius ja Põseke kui tuntud laadahaid olid kohal algusest lõpuni ja Ploom pidas samuti paar tundi vastu, sattudes muuhulgas enese suureks üllatuseks laadakontserdil ka lavale (pärast nagu siiski meenus, et õpetaja oli jah enne midagi rääkinud). Pangaasius esines samas kahe etteastega, mängis lisaks kaheksanda klassi restoranis klaverit, juhendas oma klassi töötoas võitegu, tegi klassi letis inventuuri, käis vaatamas proua ema marionetietendust ja sõi tööstuslikus koguses magusat nagu ikka. Põseke ja härra veetsid aega valdavalt kahekesi ja nagu ikka tõhusalt, proua ema pani lisaks marionetietendamisele ja kontserdile, nagu ikka, põhirõhu kohvikutele. Kõik jäid rahule!

20181208_173300

Põseke Väikese merineitsi fotostuudios

II

Teine jõuluootusnädal kulus suuresti esimesest toibumisele ja järgmiseks valmistumisele. Koduse repertuaari järgi otsustades käis kõva valmistumine nii koolis kui lasteaias:  “Meie kaluga läheme, läheme koos läbi pika ja pimeda öö … aga minu kalu ei mahugi läbi selle pika ja pimeda öö …” leelotas oma askelduste saateks Põseke ning Pangaasius ümises kõrval midagi seeravitest ja keerubitest.

III

Kolmanda advendi järgsel esmaspäeval toimus esimene Põsekese lasteaia jõulupidu. Põseke lasi endale kenasti lambamütsi pähe panna ja tuli siis jõulumängu ja kontsertprogrammi etendamise ajaks otsustavalt proua ema sülle istuma. Muidu oli meeleolukas.

Pärastpoole tõi Pangaasius muusikakoolist koju esimese tunnistuse (eks sügisvaheajaks oli ka antud, aga siis oli see nagu kuidagi muusikakooli maha ununenud), klaverdamise eest kenasti kaks kümmet ja solfi eest esimesel perioodil “8” ning teisel “9” peal. Ainult hoolsuse ja käitumise hinne olid II perioodiks palli võrra langenud. Hoolsuse osa selgitab tõenäoliselt see, et vahepeal käis Pangaasius solfedžotunni asemel hoopis raamatukogus, käitumishinne oli vanematele nagu üllatavam, aga asjaosaline ise arvas, et see võis tulla sellest, et tema näpud kohe klaverit nähes hirmsasti kihelema hakkavat ja kippuvat teinekord mängima ka siis, kui õpetaja hoopis midagi seletada tahaks.

Proua ema kirjutas nagu ikka valdava osa nädalast tunnistusi ning neljapäeval pani nagu ikka õppeperioodile punkti ja jõulumeeleolule aluse tavapärasest kõrgest keskmisest justkui veel kraadi võrra imelisem kooli jõulukontsert. Pangaasiuse klass etendas jõulumängu enneolematult reibaste karjastega (kelle hulgas Pangaasius mõjus väga vaoshoitult), Ploomi klass oma taastärganud muusikalembuses aga rahvaviisi “Veganite jõulupeol” (koos pillimänguga).

Reedel läksid lapsukesed vanaema poole ja proua ema õpetajate jõulupeole, mis tänu maailma parimatele kolleegidele oli, nagu ikka, pisarateni lõbus ja toitev üritus ning lõi ühtlasi väga head eeldused järgmisele päevale jäänud jõuluostlemiseks: selgus nimelt, et pühade-eelse Lõunakeskuse paanikameeleolu vastu ei aita miski nii tõhusalt kui üks eelmisel õhtul õige pisut liiga rohke veiniga peetud jõulupidu! Kogu katsumus õnnestus läbida tavapäraste kõrvalekalleteta, äärmiselt rahulikus tempos ja eesmärgile keskendunult. Kõlab igatahes nagu uue traditsiooni sünd!

Veel tuli laupäeval trükikojast raamat ja pühapäeva öösel sai valmis piparkoogitainas.

IV

 

Jõululaupäeva veetsime nagu ikka isekeskis: kerge jõulukoristus ja kodu- ning kuusekaunistus, kelgutamine Kassitoomemäel (limn Kassitoome) 4/5 perekonnaliikmete osavõtul, suhteliselt meeleolukas kirikuskäik lõunaune vahele jätnud Põsekesega, pidusöök, kodune kingijagamine (Põseke valis päkapiku rollis üles astunud Ploomile ettekandmiseks oma viimase aja lemmiklaulu “Carglass paigaldab, Carglass parandab!” ning härra ja Pangaasius astusid muuhulgas üles erinevate klaveripaladega) ning õhtu uue lauamängu seltsis. Lapsed magama suunatud, tegime härraga veel ühe raundi Scrabble’it (teonaine läks läbi, žlotikiha seekord mitte).

20181225_112513

 

Põsekese kompositsioon “Rahu maa peal” esimese jõulupüha hommikuks

Esimesel jõulupühal olime nagu ikka Kavastus, sõime kõhud punni, soovijad käisid saunas ja laiali jagati veel toatäis kingipakke.

20181225_150511

Vaade esimese jõulupüha loojangule Võnnu surnuaialt

Teiseks pühaks omakorda tuldi nagu ikka Elvasse, küpsetati piparkooke (tark ei torma!), ehitati lumelatern, käidi surnuaias, mängiti lumesõda, jagati veel mõned kingid ning mängiti tundide kaupa Dixitit (kuivõrd lauamänguhääletusel jagunesid osalenute hääled otsustavalt: Dixit 4, Brexit 1).

20181226_194452

Piparkoogimasin

VI

Pühadevahe, nagu ikka, kulub suurest seltskondlikkusest ja perekesksusest toibumiseks. Ploom ja Pangaasius sõitsid vanaemaga Pärnusse aastat lõpetama, härra tõlgib Tartus Prousti ja proua ema ning Põseke veedavad aega Elvas.

20181227_101755

Põsekese hommikukompositsioon “Tagasipöördumine argipäeva” , 27.12.2018

Head, nagu ikka, vana aasta lõppu!

Septembri lõpu seisuga

Põseke on nüüdseks juba poolteist kuud jutti kolm poolikut päeva nädalas lasteaias käinud. See näeb välja nii: kõigepealt ärkab Põseke üles, sööb kõhu putru täis ja saadab vennad kooli. Siis pannakse riidesse ja esitatakse rahulikul ning rutiinsel toonil kohustuslikud repliigid: “Mina ei taha lasteaeda minna, mina tahan hoopis oma emmet” ja “Oleme palem lissalt kodus!” Kohe seejärel tuleb agaralt hakata otsima oma seljakotti või lillat mõmmit või mida iganes muud, mis sel päeval plaanis lasteaeda kaasa võtta.

Kui vihma ei saja, minnakse lasteaeda jalgrattaga. Selle juurde peab kindlasti laulma järgmist laulu: “Iida sõidab lääääbi linna, ta lasteaeda on teel! Suu on naelul, säla täis on Iiiiida silmaaaad! Lasteaias on hea, nüüd hõisakem veel!”  Kui sajab, ronib Põseke uhkelt proua ema kukile ja aitab vihmavarju hoida, kuni bussile jõutakse. Mõlemal juhul aga läbitakse lasteaeda jõudmiseks esmalt park, kus, nagu iga kord tingimata ära tuleb märkida, “üks onu istub ja üks tädi seisab ühe jalaga” (tuntud ka kui Jannsen ja Koidula), ning seejärel minnakse üle fooriga ristmiku, meenutades seejuures kindlasti tädi, kes Põsekese teisel lasteaiapäeval augusti keskel sealsamas punase tulega teed ületas.

Lasteaias pannakse riided nagisse, tehakse pats pähe ja kõva kalli kere ümber ning kui proua ema siis veel midagi kohmitsema jääb, kiirustatakse juba takka: “Lähme vaatame, mis seal teevad!” (Enamasti teevad juba midagi nii huvitavat, et proua emale nägemist öelda polegi enam mahti.)

Vahepealsest osast palju teada ei ole, aga õpetajad väidavad, et esimese kuu peamiselt vaatleja rollis veetnud Põseke olevat nüüdseks juba nõus aeg-ajalt ka sõbral käest kinni võtma ning avalikult tunnistama, et oskab laule kaasa laulda ja salme lugeda (varem esitati neid ainult valitud publikule pereringis, kuigi näiteks pikk hommikuringisalm oli juba teisel lasteaiapäeval väikeste limnoloogiakeelsete mugandustega peaaegu täies ulatuses peas ning toakoristamislaul ja pisut kompaktsemaks kohandatud söögipalve — “Kokku leiba!” — on ammuilma koduski käibele võetud). Igatahes jääb lasteaiaaja sisse hommikuring (vahel koos pillidega), mänguaeg, õuesolek ja lõunaöök ning selle kõige juures vajalike protseduuridega tulevat Põseke kenasti toime, ütlevat vajadusel sõna sekka, on osanud sisse seada head suhted nii õpetajate kui rühmakaaslastega (kellest kodustes vestlustes tõstetakse esile peamiselt väikest Maliiat ja lissalt Maliiat) ega pidada laskma endale pähe istuda (see viimane kõlab eriti usutavalt). Pärast lõunasööki tuleb Põsekesele järele harilikult papa (ja siis saab enne koju magama suundumist veel mänguplatsil käia või koguni jäätist süüa), aga reedeti proua ema. Koduteel nendib Põseke enamasti nukralt, et “tahaks tädi Kistelit” või “Minul ei olegi vist täna enam tädi Küllikest”. Aga eks siis saab mõelda, et juba päeva või hiljemalt paari pärast näeb neid jälle.

*

Kõik teised pereliikmed hakkavad samuti sügisrežiimiga kohanema. Ploomil ja Pangaasiusel on see läinud valutumalt (ühtviisi reipalt käiakse koolis, jalkas, muusikakoolis, breigitrennis, võistlustel ja turniiridel, rattaga sõitmas, õues uute naabritüdrukutega mängimas, sünnipäevadel, klassiõhtutel jne —  ja ikkagi jääb kõige selle kõrvalt aega ka tööstuslikes kogustes raamatuid neelata ja oma tuba igaks õhtuks otse uskumatult segamini keerata), vanemlikul instantsil seevastu kuidagi väsitavamalt. Siiski, kui proua ema näiteks käib neli päeva nädalas koolis ja ülejäänud aja valdavalt vedeleb sültjas olekus ja haliseb väsimusest, siis härra vähemalt jaksab igapäevase tõlkimise, meisterdamise, koolides esinemise ja asjaajamise ka tennist mängida. Raugematut ja lootusetut võitlust olmega (toit, tolm, riided ja remondi lõpetamine), mis selle kõige taustal käib, aitab õnneks pisut  tasakaalustada remondi käigus majapidamisse tekkinud vann, mida kõik pereliikmed täiega fännavad.

 

Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

20180807_144502

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

37798866_10217304196297225_6967580605118676992_n

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

37173758_10156611957939082_4261981998706327552_n (1)

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

20180812_183330

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

20180808_200426

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

20180617_17271320180714_125144

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

20180808_194324

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

20180703_185402

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

20180717_161503

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!

 

Identiteediotsingud II

“Võib-olla saab minust suures tulevikus hoopis kohtunik …” mõtiskleb Ploom Inglismaa-Ukraina mängu hakul.

Potentsiaali muidugi on. Sest keegi peale Ploomi ei tea nii täpselt, millal mängus viga tehakse, millal kohtunik seebiks tuleks keeta või mis üldse toimub.

“Häh, täiesti titekat lööki ei tõrjunud ära … no täiesti titekat!” pragab Ploom turniiri kauneimaid väravaid vaadates. Või teab: “No see oli tal täiesti koba löök, lihtsalt juhtus!”

Lisaks sai Ploom paari päeva eest teada suluseisu täpse definitsiooni ning on nüüd varmas seda igas situatsioonis märkama. Oma arvamusest Ploom seejuures naljalt ei tagane.

Kusjuures kõik see käib aja kohta, mil Ploomile kui range koduse kasvatuse all kannatajale kehtestati reegel, et õhtust jalkat tohib vaatama jääda üksnes tingimusel, et suu kinni püsib. Mõningaid varasemaidki mänge koos vaadanuna  julgeksin muidu soovitada ka spordikommentaatori karjääri.

Kuigi seda ma täpselt ei tea, mis ametiga passib kõige paremini näiteks Ploomi komme valida oma soosik võistkonna särgi värvi järgi.

Ja üldse, mine tea, mis sest asjast saab. Sest mängu lõpus ohkab Ploom juba südamest: “Oh, kuidas minagi tahaksin, et ükskord oleksin mina mängu ainsa värava autor!”

Pangaasius ennast EM-ist eriti häirida ei lase, tuiab niisama mööda maja ringi ja laulab sedavõrd kõrge ja peenikese häälega, kuidas see sünnib kodus, kirikus ja mitte mõisa õues, et tekib kahtlus, kas Matsil munad äkki tõepoolest mütsi sees polnud.

Suvevaheaja peastaap on ajutiselt kolitud Elvasse. Tänasesse päevakavva mahtusid muuhulgas raamatukogus käimine ja rattasõit järveäärsele mänguplatsile. Homme tuleb siiski korraks Tartusse trenni põigata. Eks siis näe, kuidas selle mängu ainsa väravaga jääb.