Category Archives for näljane jõul

Sigaret ja suitsuponi

Uudistame Põsekesega kalendrit: noh, et mitu pühapäeva veel jõuludeni ja värki.

“… kakskümmend , kakskümmend üks, kakskümmend kaks, kakskümmend kolm … ja kas siis kakskümmendneljandal ongi jõulud? Juhhuu!”

Pärast väikest rõõmutantsu jätkub loendamine: “Kakskümmend viis, kakskümmend kuus, kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa, kakskümmend üheksa, kolmkümmend, kolmkümmend üks!”

“Jah, ja pärast kolmekümne esimest ongi aasta läbi,” proovib proua ema ka tark olla.

“Ja siis?”

“Siis algab uus aasta.”

“Mida välki? Nii lühike aasta ongi?”

“Nojah.”

“Ja siis tuleb näiteks kevad?”

“Ei, talv on ikka edasi, lihtsalt algab uue numbriga aasta … praegu on aasta kaks tuhat kakskümmend üks, aga siis tuleb kaks tuhat …”

“Jajaa, ma tegin ainult nalja! Siis tuleb uus aasta ja pole muud, kui hoiukalp ja väike sigalett!”

“Hm? Kuidas palun?”

“Hoiukalp ja väike sigalett, ma ütlesin,” lõõritab Põseke köögis ringi keksides, “hoiukalp ja väike sigalett!”

“Või nii. Ja mis see sigaret üldse on muidu, kas sa tead?”

Põseke mõtleb natuke ja röhib siis kavala näoga.

“Aa, et nagu siga või?”

“Nali! Tegelikult ma mõtlesin selle lihtsalt ise välja.”

“Nojah, selge siis. Aga sigaret on tegelikult päriselt ka olemas, see on see, mida suitsetatakse. Oled ju näinud, vahel inimesed suitsetavad?”

“Äla tee nalja,” ei lähe Põseke õnge. “See, mida suitsetatakse, on suitsuponi!”

Kuhu ma jäingi?

Ah jaa, jõulud.

Alguses oli advendilaat. Ploomi klass korraldas koos aakatega kohvikut, härra käis abis seda välja mõtlemas ning valmis ehitamas, Pangaasiuse klassil oli kaubalett ja meisterdamistuba, kuhu kumbki tema vanematest seekord appi ei jõudnudki, ja proua ema tegi nukunäidendit ning oli jõudumööda moraalseks toeks oma armsatele üheksandikele, kes pööningukorrusel imelist „Väikese printsi“ teemalist elamusretke korraldasid. Kõige olulisem panus oli mõistagi Põsekesel, kes seda kõike ja paljut muud laadapäeval kordamööda papa, vanaema ja vanaisa seltsis nautimas käis, sest kui poleks nautijaid, poleks ka kogu sel vaeval ju suuremat mõtet.

Järgmisel päeval oligi esimene advent ning päkapikk Endel, reibas pensionär, tõi kõigile alaealistele pereliikmetele advendikalendri. Põseke pidas vastu umbes poolteist nädalat, pani siis ühel ilusal päeval otsustavalt oma toa ukse kinni ja sõi kogu kalendri tühjaks. Sellist last pole meil varem olnud (nagu ka sellist, kes seintele joonistaks, teiste kommid salaja ära sööks või poes põrandal vedeledes röögiks). Aga muidu kestis kirja- ja kommivahetus Endliga iidsetest tavadest rangelt kinni pidades kuni kolmekuningapäevani välja, ainult jõulupühade aegu ja aastavahetusel anti vanahärrale kombekohaselt pisut puhkust, ning Põsekese unejutu- ja unelaulurepertuaari hõivas pooleteiseks kuuks jõultemaatika (suurimateks lemmikuteks kujunesid raamatutest ajatud, st juba proua ema enda ning ka vanemate vendade lapsepõlve aegsed klassikud „Vaata, Madicken, lund sajab“ ning Mauri Kunnase „12 kinki jõuluvanale“ ja „Jõuluvana“; lauludest aga ennekõike „Kaljased“ (tuntud ka kui „Neil karjastel väljal“), mida Põseke kõigil võimalikel ja võimatutel puhkudel nõudis ning ka ise varmalt ette kandis).

Pühalik perepilt Põsekeselt
24.12.2019

Pidude osas läks hooaeg rahulikult (mis, kuivõrd proua ema juhtumisi juhatas detsembris ajutiselt lisaks enda omale ka Ploomi klassi, oli igati tervitatav): Ploomi, Pangaasiuse ja proua ema klasside jõulupeod toimusid samal ajal kooli õhtuse jõulukontsertiga, jalkatrenni jõulupeole Ploom minna ei viitsinud, Pangaasiuse tantsutrenni pidu oli meeldivalt lahendatud jõulutrenni kujul ja muusikakoolis tähistati samuti kuidagi sujuvalt ja suurema kärata. Põsekese lasteaias oli üritusi rohkem: kõigepealt traditsiooniline ülinunts jõulumängu, laulude ja pakkide jagamise õhtu (kus Põseke astus vapralt üles karjase rollis) ning seejärel väike pärastlõunane kontsert Jaani kirikus. Härra enda asutuse jõulupeole tänavu ei jõudnud, proua ema oma toimus kohe kooli kontserdi järgsel reedel ning oli traditsiooniliselt meeleolukas.

Siis jäi veel kolm mõnusat päeva hinge tõmmata ja jõulu vastu valmistuda. Panime dekoratsioonid välja, saatsime noorema põlvkonna asumisele (Ploom jäi korraks ka natuke haigeks, sest nii on meil vaheajal ikka kombeks), tegelesime viimaste hanke- ja pakendamistoimingutega ning proua ema valmistas üle-, et mitte öelda ebainimliku pingutuse korras isegi piparkoogitaigna. Kuuske asendas sel aastal ehitud kummipuu.

Kahekümne neljandal tegime rahuga ja rõõmuga oma tavalisi koduseid jõulutosserdusi: käisime kirikus, kus kõik käitusid nii viisakalt, et sellest polegi midagi rääkida, leidsime kummipuu alt kingikoti, sõime oma iga-aastast jõulusööki ja viisime läbi kinkide lunastamise tseremoonia. Ploom žongleeris, Pangaasius mängis klaverit, proua ema ja härra kandsid ette klassikalisi jõulusalme Ilmar Trulli ja Hando Runneli sulest ning Põseke tantsis ja laulis inglilaulu ning traditsionaali „Valgus on mu kõhus ja paistab välja nabast“. Siis tehti pakid kordamööda lahti ja kõik jäid omadega hirmus rahule. Proua ema sai oodatud täiendust raamaturiiulisse, härra sai atlase, Ploom kauaoodatud võileivagrilli + täiendust pliiatsikogule ja kendama, Pangaasius lemmikhelilooja noodid, kendama ja raamatu ning Põseke soovitud Nukutirtsu, kiisukujulise öölambi, et harjutada oma toas magamist (skoor piirdub seni küll endiselt ühe ööga, aga eks pikk elu ole veel ees), ja guašid. Pärast sõid kõik jäätist, mängisid oma uute asjadega ja läksid magama.

Järgmistel püha-päevadel küpsetasime piparkooke, olime vastavalt Kavastus ja Elvas, käisime surnuaias, sõime end oimetuks ja jagasime veel pakke.  Härra käis ka ujumas (Emajões ja Vaikses).

Piparkoogitegu 2019

Uue aasta võtsime vahelduseks vastu täitsa isekeskis kodus, ainult härra ja Põseke käisid vahepeal tiiru pidus. Sõime salaatikut, vaatasime Toomamäel rakette ja mängisime poole ööni lauamänge.

2019/2020

Nagu ikka ja mõned esimesed

 

20181224_212054

I

Päkapikk Endel, nagu ikka, saabus esimesel advendil, tõi poistele Haribo advendikalendrid ja käivitas igapäevase kirjavahetuse (mis Ploomiga käib viimased aastad kerge vastastikuse muige saatel). Põsekese jaoks on tegu esimese teadliku päkapikuaastaga ja vaibumatult vaimustunud kiljatus “Oi! Pikanääliga pikk (limn päkapikk) tõigi mulle kommi ja ajakilja (limn kirja)!” kõlas refräänina igas detsembrihommikus.

Esimest aastat kolme instituudiealise lapse vanematele pakkus detsembri esimene  esmaspäev kohe uue ja huvitava väljakutse olukorra näol, kus lapsevanemat tulnuks teha üheaegselt kolmes kohas. Et proua emal oli selleks kauniks päevaks ühtlasi õnnestunud saavutada kodust väljumist mitte võimaldav kehatemperatuur, tuli Põsekese lasteaia advendiring, mis on üks proua ema isiklikke lemmikjõulutraditsioone, seekord siiski vahele jätta; Pangaasiuse klassiõhtu-kohvikus esindas perekonda nimikangelane üksi koos enda küpsetatud rosinaplönnidega — läinud autori sõnutsi “nagu soojad saiad” — ning Ploomi klassi fotostuudio püstipanekul advendilaadaks osales härra, kuivõrd  Ploom ise oli sel ajal trennis. Ülejäänud laadaeelne nädal möödus nagu ikka peamiselt koolimajas, samal ajal kui kodu vaikselt tolmu ja mustade nõude alla mattus.

Laada endaga läks kõik nagu ikka: Pangaasius ja Põseke kui tuntud laadahaid olid kohal algusest lõpuni ja Ploom pidas samuti paar tundi vastu, sattudes muuhulgas enese suureks üllatuseks laadakontserdil ka lavale (pärast nagu siiski meenus, et õpetaja oli jah enne midagi rääkinud). Pangaasius esines samas kahe etteastega, mängis lisaks kaheksanda klassi restoranis klaverit, juhendas oma klassi töötoas võitegu, tegi klassi letis inventuuri, käis vaatamas proua ema marionetietendust ja sõi tööstuslikus koguses magusat nagu ikka. Põseke ja härra veetsid aega valdavalt kahekesi ja nagu ikka tõhusalt, proua ema pani lisaks marionetietendamisele ja kontserdile, nagu ikka, põhirõhu kohvikutele. Kõik jäid rahule!

20181208_173300

Põseke Väikese merineitsi fotostuudios

II

Teine jõuluootusnädal kulus suuresti esimesest toibumisele ja järgmiseks valmistumisele. Koduse repertuaari järgi otsustades käis kõva valmistumine nii koolis kui lasteaias:  “Meie kaluga läheme, läheme koos läbi pika ja pimeda öö … aga minu kalu ei mahugi läbi selle pika ja pimeda öö …” leelotas oma askelduste saateks Põseke ning Pangaasius ümises kõrval midagi seeravitest ja keerubitest.

III

Kolmanda advendi järgsel esmaspäeval toimus esimene Põsekese lasteaia jõulupidu. Põseke lasi endale kenasti lambamütsi pähe panna ja tuli siis jõulumängu ja kontsertprogrammi etendamise ajaks otsustavalt proua ema sülle istuma. Muidu oli meeleolukas.

Pärastpoole tõi Pangaasius muusikakoolist koju esimese tunnistuse (eks sügisvaheajaks oli ka antud, aga siis oli see nagu kuidagi muusikakooli maha ununenud), klaverdamise eest kenasti kaks kümmet ja solfi eest esimesel perioodil “8” ning teisel “9” peal. Ainult hoolsuse ja käitumise hinne olid II perioodiks palli võrra langenud. Hoolsuse osa selgitab tõenäoliselt see, et vahepeal käis Pangaasius solfedžotunni asemel hoopis raamatukogus, käitumishinne oli vanematele nagu üllatavam, aga asjaosaline ise arvas, et see võis tulla sellest, et tema näpud kohe klaverit nähes hirmsasti kihelema hakkavat ja kippuvat teinekord mängima ka siis, kui õpetaja hoopis midagi seletada tahaks.

Proua ema kirjutas nagu ikka valdava osa nädalast tunnistusi ning neljapäeval pani nagu ikka õppeperioodile punkti ja jõulumeeleolule aluse tavapärasest kõrgest keskmisest justkui veel kraadi võrra imelisem kooli jõulukontsert. Pangaasiuse klass etendas jõulumängu enneolematult reibaste karjastega (kelle hulgas Pangaasius mõjus väga vaoshoitult), Ploomi klass oma taastärganud muusikalembuses aga rahvaviisi “Veganite jõulupeol” (koos pillimänguga).

Reedel läksid lapsukesed vanaema poole ja proua ema õpetajate jõulupeole, mis tänu maailma parimatele kolleegidele oli, nagu ikka, pisarateni lõbus ja toitev üritus ning lõi ühtlasi väga head eeldused järgmisele päevale jäänud jõuluostlemiseks: selgus nimelt, et pühade-eelse Lõunakeskuse paanikameeleolu vastu ei aita miski nii tõhusalt kui üks eelmisel õhtul õige pisut liiga rohke veiniga peetud jõulupidu! Kogu katsumus õnnestus läbida tavapäraste kõrvalekalleteta, äärmiselt rahulikus tempos ja eesmärgile keskendunult. Kõlab igatahes nagu uue traditsiooni sünd!

Veel tuli laupäeval trükikojast raamat ja pühapäeva öösel sai valmis piparkoogitainas.

IV

 

Jõululaupäeva veetsime nagu ikka isekeskis: kerge jõulukoristus ja kodu- ning kuusekaunistus, kelgutamine Kassitoomemäel (limn Kassitoome) 4/5 perekonnaliikmete osavõtul, suhteliselt meeleolukas kirikuskäik lõunaune vahele jätnud Põsekesega, pidusöök, kodune kingijagamine (Põseke valis päkapiku rollis üles astunud Ploomile ettekandmiseks oma viimase aja lemmiklaulu “Carglass paigaldab, Carglass parandab!” ning härra ja Pangaasius astusid muuhulgas üles erinevate klaveripaladega) ning õhtu uue lauamängu seltsis. Lapsed magama suunatud, tegime härraga veel ühe raundi Scrabble’it (teonaine läks läbi, žlotikiha seekord mitte).

20181225_112513

 

Põsekese kompositsioon “Rahu maa peal” esimese jõulupüha hommikuks

Esimesel jõulupühal olime nagu ikka Kavastus, sõime kõhud punni, soovijad käisid saunas ja laiali jagati veel toatäis kingipakke.

20181225_150511

Vaade esimese jõulupüha loojangule Võnnu surnuaialt

Teiseks pühaks omakorda tuldi nagu ikka Elvasse, küpsetati piparkooke (tark ei torma!), ehitati lumelatern, käidi surnuaias, mängiti lumesõda, jagati veel mõned kingid ning mängiti tundide kaupa Dixitit (kuivõrd lauamänguhääletusel jagunesid osalenute hääled otsustavalt: Dixit 4, Brexit 1).

20181226_194452

Piparkoogimasin

VI

Pühadevahe, nagu ikka, kulub suurest seltskondlikkusest ja perekesksusest toibumiseks. Ploom ja Pangaasius sõitsid vanaemaga Pärnusse aastat lõpetama, härra tõlgib Tartus Prousti ja proua ema ning Põseke veedavad aega Elvas.

20181227_101755

Põsekese hommikukompositsioon “Tagasipöördumine argipäeva” , 27.12.2018

Head, nagu ikka, vana aasta lõppu!

Läbi

Vaatamata tänavusele vormikõvera madalseisule said jõul ja uusaasta seegi kord täitsa mõnusalt seljatatud. Mulle muidugi see pühadevärk täiega meeldib ka. Aga kellele ei meeldiks, kui …

… kooli jõulukontserdil saab mitu korda silma märjaks.

… viimase koolipäeva ja jõululaupäeva vahele jääb kaks mõnusat molutamispäeva (isegi pooled piparkoogid said vahelduseks enne pühi ära küpsetatud!).

… kõik kolm lapsukest on päriselt rõõmsad sokkide üle, mis proua ema neile jõuluks on kudunud.

… Pangaasius on omaalgatuslikult meisterdanud kõigile pereliikmetele väikesed sudokud ja joonistanud naljakäed.

… kõik kolm lapsukest on väga rõõmsad lõuatõmbamiskangi üle, mille härra jõululaupäeva pärastlõunal pidulikult poiste toa uksele heiskab (ei välistaks koguni, et isegi rohkem kui villasokkide üle!) ja mille küljes järeltulev põlvkond eesotsas tšempionrippuja Põsekesega sealtpeale pidevalt korraga ja kordamööda ripub ja mille vastu vanemlikul instantsil on õnnestunud sealtpeale toast väljudes või sinna sisenedes vähemalt kümme korda eriti efektselt pea ära lüüa (ka see viimane on perele, kus läbi aastate korduvaks refrääniks on Ploomi lause “Emme, mäletad, kui Pangaasius tänaval peaga vastu prügikasti kõndis ja sina nii naersid!”, mõistagi rohkelt rõõmu põhjustanud).

… pärast härrasrahva kirikuskäiku (proua ema jäi haige Põsekesega koju külitama) on ukse taha siginenud kingikott ja selle sisu lunastamisel saab kuulda flöödipala “Eesel, härg ja teised loomad”, improvisatsioonilist puhkpillimängu, luuletust penist, ponist ja konist ning ilmekat retsitatsiooni klassikalisest teosest “Muna” ning näha rohkelt erinevaid breigi-, ühe-jala-küki- ja rippumisnumbreid.

… Põseke tõmbab kõik kolm paari kingiks saadud trussikuid silmapilk ülestikku pähe ja on enda üle väga uhke.

… selgub, et kingiks äratuskell-raadio saanud vanem poeg on tõepoolest suureks kasvanud, kuna proua ema oigele sellestamast äratuskell-raadiost pidevalt kostvate edetabelihittide aadressil tuleb vastuseks: “Oleksite ehk pidanud sellele mõtlema enne, kui mulle selle raadio kinkisite!”

… pühal jõuluõhtul saab kogu kollektiiviga “Viimset reliikviat” vaadata (eelmise aasta “Kevade” oli ehk rohkem nagu rusikas sesoonsesse silmaauku, aga eks “Reliikvia” ole ka  tore).

… esimese jõulupüha hommikul saab ihuüksi läbi inimtühja linna kirikusse liuelda.

… ülejäänud esimene jõulupüha õnnestub vaatamata sellele, et 2/3 järeltulevast põlvest on tõbised ega saa Kavastusse suguvõsa jõulupidusse minna, veeta väga mõnusalt lauamänge mängides, “Harry Potterit” ette lugedes, kakaod juues ja ETV lehelt jõulumultikaid vaadates.

… teise jõulupüha saab veeta Elvas surnuaias käies (seekord küll ainult härra ja Pangaasius), kinke jagades ja Aliast mängides.

… kogu pühadevahe saab veeta kas küll puruhaigena, aga see-eest ohtra kudumise, kudemise, lugemise ja filmivaatamise saatel Elvas või siis hoopis sportlikult ja töiselt Tartus, kuidas keegi parasjagu eelistab (meil näiteks eelistas seekord 4/5 perest esimest ja 1/5 teist varianti).

… vana aa-aaaasta viimasel ööl päeval jõuab sõbraga veel ühe kohvi võtta.

… vana aasta saab ära saata küll tavapärasest hõredamas (ikka see viirus!), aga sellegipoolest meeleolukas koosseisus lookas laua ja järjekordse Aliase-mängu saatel.

… uue aasta esimesed tunnid (pärast raketiretke) saab veeta edumeelsele noorsoole  teki all “Vendi Lõvisüdameid” ette lugedes.

… uue aasta esimesel päeval saab käia sellesama edumeelse noorsoo seltsis Auras ujumas, pärast süüa Karritehase tehtud sööki ja võtta vastu külalisi.

… kogu uue aasta esimene nädal möödub regulaarselt lõunani magades, õues rattaga sõitmas käies (südatalv, teate), raamatuid lugedes ja õhtupoolikuti erinevaid kaugeid ja lähemaid külalisi võõrustades, aga kui perekonda oskuslikult jaotada, jõuab selle kõrvalt veel ka ise külla ja peole ja Pärnu sugulastega Elvasse.

***

Homme muidugi algab kool ja kella seitsmese äratusega hommikud, mis tõenäoliselt nõelavad meid ninna ja kõhtu ja selga, aga et hea algus on tehtud, siis see meid loodetavasti ei murra!

Toredat aastat!

Pekk

Nädala lause ütles Pangaasius ühel päeval teel lasteaiast koju ja pärast seda, kui oli mõnda aega süvenenult vaikinud: “Emme, kui me koju jõuame, siis näita mulle palun jälle pekki.”

*

Muidu käisime vahepeal Tallinnas rosinaid toomas, ainult et rosinad jäid külasse maha. Ploom ja Pangaasius said kolmel pealinnapäeval muuhulgas tormituuli trotsides Toompeale tõusta, Kassi ja Hiirega mängida, muusjonis lustida (Pangaasius seejuures esimest korda elus!) ja kirjandusürituse ajal saali mahtunud lastele kuulimänge tutvustada. Ploom luges kokku nähtud trammid (47), rongid (4), trollid (2) ja politsei- ning päästeautod (4), samuti ka kõik maa all käimise korrad (4), Pangaasius mõtles pikkade trammisõitude ajaks välja sellise sõnamängu, kus kõik ütlevad kordamööda ühe sõna (ükskõik mis sõna, selles suhtes väga hea mäng), ja Ploom ja proua ema sellise, kus kõik peavad järgemööda nimetama asju, mis parasjagu aknast paistavad, aga ühtegi sõna korrata ei tohi (eriti hea on seda mängida pimedas). Veel külastas alaealine ekspertgrupp rikkalikult erinevaid trendikaid toitlustusasutusi ning hindas pakutud einete taset valdavalt hinnanguga  “keskmine”  või “sellel ei ole mingit maitset”* (vt ka “laps on kodu peegel”).

Pärast kojujõudmist sai Ploom tänu erinevatele viirushaigustele veel natuke kooli- ja trennipuhkust pidada ja siis käidi kooli jõululaadal pöörast kaupa tegemas.

Ühtlasi ootame jõulu. Päkapikumees Endliga käib tihe kirja-, kommi- ja küpsisevahetus juba esimesest advendist saati ja igal õhtul peab proua ema küünla põlema panema ja heleda häälega kooli jõululaadalt saadud laululehe pealt jõululaule laulma. “Jõululaps tuleb, neiu!” nagu väidetavalt öeldakse Pangaasiuse lasteaias õpitud jõululaulus.

* Võhikutele: see on positiivne tulemus, kuna maitse kui selline tähendab harva midagi head.