Nalja-Märt ja Kalja-Pärt

 

20180401_180940.jpg

Möödunud pühapäeval algas aprill.  Lasime karja, võtsime mune ja tegime nalja. Pangaasius käis hommikul sõbra sünnipäeval ja pärast tõmbas kõiki pereliikmeid korduvalt haneks. Natuke värvisime mune ka, peamiselt siniseks, ja mõned oli jänes hoolega maja peale ära peitnud (osalt lausa nii hoolega, et siiamaani pole leitud ja jänes ise ka ei mäleta midagi!), õhtul aga läksime Tigutorni külla.

See käis nii, et muidugi läks kiireks ja põhimõtteliselt ühekorraga oli tarvis osta Kaubamajast jäätist ja võtta bussijaamast peale Ploom, kellel põnevuse mõttes ei olnud telefoni kaasas. Et meid õnneks on mitu, otsustasime olukorra lahendada nõnda, et Pangaasius silkab kaupsi juurest jala bussikasse ja jalutab sealt koos Ploomiga külla. Pangaasius võttis oma ülesannet väga tõsiselt ja pani algatuseks kohe autoukse avanedes täiesti vales suunas ajama. No ja kui siis kümmekond minutit hiljem jäätis rahulikult ostetud (sest kiiret ju enam polnud), silmasime autoaknast korraga hoogsalt sammul MacDonaldsist mööda kihutavat Pangaasiust. Härra lasi autoakna alla ja uuris, kuhu noor sportlane muidu ka teel on. “Bussijaama muidugi!”

Lõpuks jõudsime bussijaama enam-vähem korraga. Ploom, kes selleks ajaks oli meid oodates juba mõnevõrra murelikuks muutunud, silmas meie autot juba kaugelt, ja tuli kärmelt vastu. Pangaasius, kelle tema kiired jalad ka parasjagu bussijaama olid toonud, nii teravsilmne ei olnud, ja kihutas täie vaardiga Ploomiga kokkulepitud peatuspunkti poole edasi. No ja pärast sai aprillinalja veel, sest esiteks tuli lumetorm ja teiseks selgus, et Tigutornis oli kell keeramata ja koju jõuti koolipäeva eelse õhtu kohta mitte lihtsalt lubamatult hilja, vaid lubamatult ja veel ühe tunni jagu hilja.

*

Ülejäänud nädalasse on mahtunud suurepärased teatrielamused vabariigi parimalt kooliteatrilt, Pärdiku hauindamine, viimane Baskini-etendus, Põsekese lõppematud öökontserdid, ehitustegevuse jätkumine, Pangaasisuse üle kooli kuulus mutta kinnijäämine koolihoovis, Ploomi jalkaturniir ja kevade pidulik saabumine. See viimane nimelt juhtus eile, kui päike paistis, lind laulis, meie Põsekesega päev otsa rattaga ringi sõitsime (Põseke koguni magas rattatoolis!), Pangaasius käis sõbra pool aiapeol ja korporandid grillisid. Täna aga on plaanis pannkoogid ja “Seltsimees laps”.

Head, uue õppehooaja, mõnusat algust !!!

Kooli mindi meil tänavu II, V, I ja VII klassi.

Teises klassis näib elu kulgevat loomulikult ja sujuvalt. Kaks korda nädalas käiakse ujumas ja väärib märkimist, et ujumisasjad pole veel kordagi kuhugi ununenud – ega õigupoolest ka miski muu (no kui mitte arvestada neid helerohelisi määrdunud löntpõlv-dressipükse, millega Pangaasius kolmapäeva hommikul kogemata kooli läks, ja võimlemissusse). Vene keel ei olnud suvega ununenud. Õpetaja saadetud luuletus jäi kohe pähe. Koolist koju jõuab sel õppeaastal juba umbes tunniga. Külas on käinud kolm koolikaaslast ning trenn (sel hooajal on plaanis tegeleda tantsuga) ja klaveritunnid algavad uuest nädalast.

Viiendas klassis on üsna eakohaselt päevakorral küsimused sõprusest ja sõnapidamisest, aga üldjoontes kulgevad asjad siingi kenasti. Et õppeaasta algas matemaatika asemel taimeõpetusega, paneb muidugi – samuti üsna eakohaselt – nördima (“No ja siis õpetaja ütles, et ühel päeval me näiteks vaatleme neid noh, mis päikesega kaasa pööravad, noh, päevalilli … No mida nagu? Las ma arvan: all on lehed, üleval on õielehed, keskel on tolmukad! Mida siin vaadelda on?!”). Aga vahetunnis saab ikka palli mängida ja inglise keelt annab nüüd lemmikõpetaja ja varsti alustab näitering ja jalkatrenn kolib teisest linna otsast kodu lähedale tagasi ja teisipäeval on klassiõhtu!

Esimeses klassis on jube armsad lapsed ning seitsmes klass on sõbralik, arukas ja vaimukas. Ka õpetajate toa lõõp on jätkuvalt tipptasemel ning kaks tööpäeva nädalas näikse esmapilgul olevat just paras koormus, mis minusugusel loomult vähesuutlikulgi inimesel nii töö- kui ka kodurõõmudelt konti murdmata vaid koore riisuda võimaldab. Ses osas enne õhtut siiski väga häälekalt ei hõiskaks, sest et mitte päris imalaks minna, olgu lõpetuseks mainitud, et Põseke jäi esimese koolinädala lõpuks suurest kaasaelamispingutusest haigeks ja hõõgub teist päeva 38-39-kraadises palavikus ning elule vürtsi lisamiseks algasid koos kooliga ka kauaoodatud  kodused ehitus- ja remonditööd. Aga saagem näha !!!