Kuidas ma eriti tööl pole käinud

Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.

Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.

Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.

Aastapäevailm 24.2.2020

Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.

Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.

Talvehommik 2020 ehk Millaaaaaal me lähme kelgutama?

Kassitoome kelguhunt 2020

(Hilinenud) vastlakukkel 2020

Lumememm 2020 ehk Kuhugi see kaheksasada tuhat on läinud …

Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.

Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.

Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).

Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.

Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.

Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.

Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.

Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.

Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.

Harilik koroonapäev Tähtvere pargis (taamal tusane vend).

Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!

Tark ei torma, II. Roots

No ja siis kohe pärast juulit käisime jalgpalli küsimuses Rootsis. Ploom koos oma meeskonnaga sõitis ära juba juuli viimasel päeval, magas laevas kombekohaselt kolm tundi ööund ja tegi kohale jõudes enne turniiri algust päevakese trenni. Meie, ülejäänud, tulime päev hiljem järele – “Kõigepealt sõitsime autoga ja siis laevaga ja siis oligi Loots!” nagu Põseke tabavalt resümeeris – ja jõudsime vastu ootusi kohale juba Ploomi esimese võistlusmängu ajaks.

Ootamatult saabunud perekonna vastuvõtt noorjalgpalluri poolt oli muidugi ülevoolavalt heldinud ja harras: “Oo, armsad vanemad! Kallid sõsar ja veli! Ma ei osanud hingepõhjaski loota, et te juba sellele mängule jõuda võiksite! Aitäh, et te minu tagasihoidliku isiku nimel niiviisi pingutasite ja oma mugavust kõrvale heites otse laevast siia kihutasite! Te ei kujuta ette ka, kui kõrgelt ma seda hindan! Ma olen nii liigutatud ja tänulik!” Lõputud embused, pisarad … Ning kõik see meisterlikult surutud ühteainsasse eakohasesse ja ülimalt stiilipuhtasse teismeliseviipesse teisest platsiservast (mõni abistav märksõna võhikutele: maksimaalselt emotsioonivaba näoilme; pilkkontakt rangelt ebasoovitav; viibates liigutatakse üksnes käelaba ja sedagi nii, et kõrvaltvaataja ei taipaks, et tegu võib tõepoolest olla viipega jne)! Aga mäng oli võidukas ja enne, kui meeskond nende staabiks olevasse koolimajja tagasi viidi, saime pojalt ennastohverdava raske töö tulemusel juba peaaegu teregi kätte.

Ülejäänud kolm päeva sisaldasid veel ohtralt jalgpalli erinevatel Stockholmi äärelinnastaadionitel, toredat öömaja, jalutuskäike staadione ja ööbimispaika ümbritsevatel mänguplatsidel, tänavatel ja randadel, rohkelt kaardilugemist ja mõnigaid möödasõite (kui Google Maps proua ema telefonis pärast järjekordsest tunnelist väljakihutamist ärgates nentis, et tegelikult oleks pidanud juba mõne kilomeetri eest keerame mõnele teisele tänavale, teele), plaanitud ja juhuslikke matku äärelinna metsatukkades ja muidugi jäätist. Härra sai üle pika aja praktiseerida ka gümnaasiumis õpitud rootsi keelt ja tegi seda nt meie kodulähedases väikeses rannakohvikus nii veenvalt, et oleksime peaaegu pidanud kahe peale ära jooma kaks kohvi, ühe latte ja ühe cappuccino!

Pühapäeval said jalkapoisid hõbemedali kaela (võideti kõiki meeskondi peale ühe: kuld kaotati nimelt viimaks samale meeskonnale, kellelt alagrupis oli saadud säärane saun, et neid numbreid pole viisakas blogis mainida) ja sõitsid matusemeeleolus ära koju (teiseks teatavasti ei tulda, vaid jäädakse) ning ülejäänud perekond suundus lõbustusparki, et natuke röökida ja ennast raputada lasta nagu kultuursed inimesed kunagi (Põsekese lemmikud: lendavad elevantsid, lepatriinurong ja Lõbus Maja, kus tuli käia kokku seitse korda, kusjuures viimasel korral oli piletikontrollil juba seljakott seljas ja putka kinni, aga Põsekese nägu nähes pidas ta – targasti! – paremaks meid siiski veel viimasele tiirule lasta; Pangaasiuse lemmikud: vabalangemine, katapult ja kõik teised proovitud atraktsioonid; härra lemmik: katapult; proua ema lemmik: Ameerika raudtee (eriti teisel korral, kui julges silmi ka juba natuke lahti hoida)).

Viimasel reisipäeval jõudsime veel tutvuma Tom Titsi eksperimendiga ja laeval pommis Põseke erinevatele õhupallidest viguritele lisaks mängutoa perenaiselt välja privaatse näomaalingusessiooni mängutoa tualettruumis, sest mõni lihtsalt oskab just õige koha peal eriti armas olla, kui ta just parasjagu ei kisenda. Siis tulime laevast maha ja sõitsime koju Ploomi sünnipäeva tähistama. Ösõnaga, oli tore. Hea, et see jalgpall ikka välja on mõeldud.

Tark ei torma, I osa. Juuli ehk Elu kespäev

Tähendab, mõne aja eest oli juuli.

Tööpostkasti laekus terve kuu jooksul kolm kirja, needki reklaamid. Arvutit ei teinud peaaegu lahtigi. Töömõtteid ei mõelnud, ettevalmistusi uueks aastaks ei teinud. Ühesõnaga, lauspuhkus.

Aga puhkus tuleb kõigepealt muidugi käima joosta ja see võtab alati natuke aega. Esimene nädal Põsekesega kahekesi Elvas olid võõrutusnähud veel tugevad (noh, et “aeg muudkui kulub, varsti on suvi läbi, midagi ei toimu,  midagi ei saa tehtud, kõik on ette valmistamata, ma peaks nii palju lugema, aaaaaaaaaa”).

Aga kui sugulased Venemaalt olid saabunud, isakese 70. sünnipäev tähistatud ja pärast kohvikutepäevalt läbipõikamist Pühastesse saabutud, siis umbes kolmandal päeval õnnestus organismi puhkuserežiimi nupp viimaks pika litsumise peale sisse lülitada. Vedelesin raugelt Uuno õuel, päike paistis, vahepeal korjasime metsas mustikaid ja käisime kangelaslikult suplemas. Ja tuli täitsa õige suvetunne sisse küll.

Kuu keskpaigas hooldasid poisid pool nädalat Puhtus puisniitu ja meie sõitsime juba teist korda suve jooksul Pärnusse, kus härra tegi Rõõmsate laste festivalil lastekirjanikku ja kuulimängukaupa ja meie Põsekesega nautisime ootamatult naasnud rannailma.

Järgmisel õhtul jõudsid kohale ka poisid ja rannailm jätkus, kolmandal päeval oli nagu pisut pilvisem …

… aga neljas hommik enne ärasõitu jälle täitsa viisakas.

Juuli viimasel nädalal pidasime poiste ja Põsekesega Elvas maja, käisime ratastega rannas ja raamatukogus …

… sõime jäätist, lugesime, mängisime lauamänge, korjasime mustikaid ja kohtusime vanade tuttavatega, samal ajal kui vanaema reisul oli ja härra Tartus tööd rabas ja masinat ehitas, ja ühel õhtul võttis proua ema sületäie suvikõrvitsaid kaasa ja läks veetis kella poole neljani öösel täiskasvanulikult aega Tartus heade sõprade seltsis; aga et mõnd lille oleks liigutanud, sellist asja, ausõna, ei olnud! Tuleb välja, et oskan puhata küll.

Õpetatud vestlus

“Koo mulle ka flöödikott!” nuiab Põseke, kuuldes venna pahaaimamatut kelkimist.

“Mm … see võtaks mul vähemalt aasta!” tõmbab viimane oksi veidi koomale. “Aga Põseke, sa kasvad varsti suureks, lähed ise kooli ja saad endale ise flöödikoti kududa.”

“Hmh! Mina ei oska ju kududa!” on Põseke pahane.

“Aga koolis õpitakse,” selgitab Pangaasius kannatlikult.

“Mina ei taha kooli minna!” tõmbub Põsekese kulm ähvardavalt kortsu.

“Aga sa pead! Koolis on tore. Seal on teised lapsed ka ja saab õppida igasuguseid asju.”

“Ei! Ma tahan küll mängida teisede lastega, aga ma ei taha õppida kuduma!!”

“Ega seal ainult kuduma ei õpita. Seal õpitakse vene keelt ja inglise keelt ja loodusõpetust ja arvutamist ja …” jätkab vend lõputu leebusega.

“Aga mina juba oskan juba vene keelt ja alvutada!”

“Palju on ruutjuur neljakümne üheksast?”

“Ma oskan küll alvutada, aga  ma ei tea!”

“Kuidas on vene keeles tere?”

Põseke saab nüüd juba päris kurjaks. “Miks sa küsid kogu aeg mingiseid sõnasid! Palju on triibulise kleidiga mees?!?”

 

Vaheaja vaheraport ehk Keha räägib

“Kuuled!” tõstab Põseke kella üheteistkümne paiku hommikul silmad lahti tehes ja kõhust nukrat korinat kuuldes sõrme teadvalt püsti. “Keha läägib! Keha läägib, et kas me täna jäätist sööme!”

No ja muidugi me sööme, sest juba nädal aega on juuli, aga randa minema ei pea, sest ilm püsib hall ja vihmane.

Tubaseid tegevusi juulis ehk “Emme! Ma olen oma toas ja ei tee midagi!”

Juunikuu seevastu oli kuum ja erakordselt tegus (kuigi tegelikult ma mäletan, et ükspäev oli küll nii, et neli tundi järjest oli täiesti planeerimata aega).

Esimesed kaks nädalat sellest kulusid suuresti kooliaasta kokkutõmbamisele (viimased tunnid ja järelevastamised, kaheksanda klassi suurepärane “Timm Thaler” ja tunnistuste kirjutamise nädal, mille ajaks proua ema koolimajja praktiliselt sisse kolis) ja tuleb tõdeda, et see pidu lõppes seekord karvapealt õigel hetkel: kui ikka inimene jätab õpilastele suveks lugeda Erich Maria Remarque’i “Nimed marmortahvlil”, ei tohiks puhkuse alustamisega enam hetkegi viivitada! (Linnaraamatukogu töötajad suhtusid õnneks mõistvalt, kui neid hoiatamas käisin, et neil võib seda nalja nüüd suve jooksul kuusteist korda saada, ja rääkisid, kuidas kord käidud küsimas Oscar Wilde’i “Doris Kareva portreed”.) No ja üks päev keset kõige kibedamat tööaega kulutasime kolleegiga tund aega selleks, et guugeldada välja, kui pikk on Urmas Klaas (selguse, muide, tõi viimaks ikka isiklik fotoarhiiv).

Põsekese esimene ja igati edukas lasteaia-aasta jõudis lõpule mõni päev enne jaani ja ilmselt samuti üsna viimasel hetkel, et aasta jooksul hoolega arendatud pailapsekuvandit plekituna hoida: järeletulekul viljeletav huumor igatahes muutus viimastel päevadel juba liigagi koduseks (“Kuskilt kostis ilmus mülin! See tuli kassi pepust!” kilkas Põseke proua ema nähes üle lastaiaõue ja lasi lõuatäie ehedat piraadinaeru peale). Muidu aga möödus suur osa tema juunist Elvas vanaema juures. Sai ujutud, söödud maasikaid, mustikaid ja herneid, nähtud oravaid ja siili ning saavutatud arvestatav osavus sünnipäevaks saadud vudirattal. Ka iseloom, mõistagi, tugevneb jõuliselt iga päevaga.

Elva suvi

Ploomi ja Pangaasiuse kooliaasta lõppes erinevate matkade ja väljasõitudega (Ploom käis kaevandusmuuseumis, Pangaasius klassiga Rocca al Mares ja seiklusringiga kahepäevasel matkal Värskas). Ploomi tunnistusele kirjutas seekord isegi puutööõpetaja, et ta tunnis liiga palju lobiseb, aga kiidusõnu oli sellele vaatamata siiski ka peaaegu igas aines. Pangaasius sai samuti kiita üldiselt kõiges peale hoolsuse, nii koolis kui ka muusikakoolis. Tubli osalemise eest Känguru võistlusel saadud kuubikuid tagasi kokku panna pole vaatamata kogu matemaatiliselt andeka perekonna püüdlustele veel õnnestunud. Juuni lõpus käis Ploom üle mitme aasta juuksuris (eks neist tubli tüdruku naljadest jalkaturniiridel saab mingi hetk villand kah) ja pani seejärel jalgpallihooajale punkti Pärnu Summer Cupil saadud neljanda kohaga; Pangaasiuse breigiaasta sai läbi juba mai lõpus ja koorilauluaasta lõppes etteastega Tartu laulupeol. Meie Põsekesega vaatasime seda pulli telekast. “Kuuled, nemad kõik ütlevad: “Kannata! Kannata!”,” nentis tõelise eestluse vaimu hästi tabav Põseke eriti edukate ettekannete järel kõlanud ovatsioone kuulates. Ja kannatati ka!

Hommik enne suurvõistlust

Ülejäänud juuni käis proua ema veel tükk aega harjumusest koolimajas, aktustel ja niisama, härra igavles nüri tõlketöö kallal, ehitas masinaid ja mängis tennist ning lapsed külastasid vanavanemaid. Ujutud on Emajões (Tartus ja Kavastus), Anne kanalis (Põseke ja härra), Verevi järves, Vaikses järves (härra ja poisid),  Meenikunno rabas ja Peipsis (proua ema õpetajate iga-aastase väljasõidu käigus), Prossa järves (proua ema ja härra pulmaskäigu järel) ja meres (kõik peale proua ema Pärnus). Samuti on võõrustatud sugulasi Ameerikast ja külalisi Poolast, veedetud meeleolukas jaanipäev algusega Kavastu vanaisa õues, jätkuga Luunja pargis ja lõpuga Elva laululaval ning kuu lõpus käidud esmalt pulmas, mis ka pulm oli, ja seejärel kogu kollektiiviga veel välkvisiidil Pärnus. Sinna plaanime juuliski jõuda.

Fotonaeratus kleidi järgi valitud karussellil

Nüüd aga räägib keha, et oleks aeg ära süüa viimased eile turult toodud herned ja jätkata lugemist. Puhkamise loog on igatahes täiega lahti. Ei tea kohe, kuidas kõige sellega toime saada!

 

 

 

 

Kaitstud: Vahtrad jne

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kolm nädalalõppu veebruarist märtsi

I

Sõbrapäeva riietusjuhised nägid meil koolis tänavu ette riietumist vastassoo esindajaks või värviliselt. Saatsin kooli kaks kaunist tütarlast ja panin ise kõik oma kolm värvilist riietuseset selga.

Pärast tulin poole koosoleku pealt jooksuga koju, et Ploomiga tema sünnipäeva asjus (see oli küll 7. augustil, aga tark, teate isegi, ei torma) Tallinna rongile jõuda. Vaksalis selgus, et tormamine oli olnud suhteliselt asjatu, kuna rongi väljumine hilines kusagil  poolel teel riknenud kaubarongi tõttu umbes 45 minutit. (Kuigi tegemist võis olla ka üleilmse reptiilide vandenõuga sõbrapäeva asjus, kuivõrd kolmveerand tunni pärast olid kõik ootajad platvormil juba suhteliselt vennastunud.) Pileteid reisijatele kogu selle kammi tõttu ei müüdudki, mis oli muidugi äärmiselt rõõmustav uudis kõigile peale ühe anonüümseks jääda sooviva proua ema, kes mingis meeltesegaduses oli esimest korda elus pileti internetist ette ostnud (aga eks tegelikult sai temagi oma investeeringu pärast väikest kirjavahetust tagasi).

Tallinnas läksime sõprade poole ja sõime kõhud täis ning juttu jätkus kauemaks.

Reede hommikul saime NUKUs kokku Ploomi klassikaaslastega, et vaadata etendust “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, mis oli põnev ja sünge ja vaimukas ja haarav täpselt nagu raamatki (erinevalt kunagisest Ugala versioonist, mis oli peaasjalikult igav) ja meeldis meile mõlemale väga. Siis tegime vahepeal väikese jalutuse Kadriorgu, kus nägime Igor Mangi koos koeraga (aga tõmbasime tšakrad targu koomale ja pääsesime edukalt mööda), ja hiljem jätkasime kultuurset päeva “Legofilm kahega”, mis oli samuti päris äge, kuigi vahest mitte päris võrreldav esimesese osaga. Teise sünnipäevareisipäeva lõpetas õhtusöök Boheemis.

Laupäeval nautisime taas päikesepaistet ning tuiasime äärmisel kultuurselt tükk aega Toompeal ja vanalinnas, seejärel käisime F-hoones söömas ja veetsime mõned head tunnid Energia Avastuskeskuses ning ülejäänud õhtu koos sõpradega Eesti Laulu vaadates (Ploomi lemmik võitis). No ja pühapäeva ennelõunal põikasime kiiresti läbi veel teistegi sõprade poolt ning sõitsime rongiga koju tagasi. Lõpp hea, kõik hea.

II

Järgmisel nädalavahetusel oli vabariigi aastapäev, mille meie Ploomi, Pangaasiuse ja Põsekesega veetsime suhteliselt vähe pidulikult Elvas ning härra veelgi vähem pidulikult Tartus. Aga õhtul saime kõik jälle kodus kokku. (Aga veel enne seda oli esmaspäeval aset leidnud Pangaasiuse esimene avalik esinemine muusikakoolis, 10 punkti 10st!)

III

Käesoleva nädalalõpuga saab läbi koolivaheaeg. Ploom ja Pangaasius olid esimese poole sellest Elvas, seejärel käisid vanaisaga sulailma trotsides kahepäevasel suusareisil Kütiorus ning suundusid siis ülejäänud vaheajaks Kavastusse. Põseke on koos proua emaga olnud vaheldumisi Elvas ja Tartus ning vahepeal ka ilma proua emata Elvas. (Pärast Põsekese jõulist ja otsustavat sisenemist jonniikka tuleb öelda, et perspektiiv homsest taas paar nädalat 26-tunnise koormusega töölkäimisse sukelduda tundub hetkel päris kena vaheldus.) Vanemlik instants on püüdlikult täitnud kõik kolm tubliks kodanikuks olemise tingimust (esitanud tuludeklaratsiooni, vaadanud ära filmi “Tõde ja õigus” — meeldis, ega seda palju paremini vist teha saakski — ning andnud oma hääle e-valimistel). Tänasel valimistepäeval langetas oma otsustava valiku ka tuntud kammimispõlgur Põseke:

 

 

 

Kuumad lutid

“Oota korra, ma võtan kampsuni maha,” katkestab Pangaasius toitu valmistavale proua emale “Narnia kroonikate” ettelugemise. 

“Hakkas palav suure lugemisega?”

“Ei, ma olen, tead, lihtsalt üks kuum kutt!” kiidab Pangaasius.

“Ja mina olen, tead, ka kuum lutt!” täpsustab Põseke, kes üldiselt milleski vendadest maha jääma ei soostu. 

Ja et kellelgi ses küsimuses mingit kahtlust ei jääks, siis demonstreeris Põseke teisipäevast reede pärastlõunani pidevalt 40-kraadist kehatemperatuuri. Suure kisaga sisse võetud palavikurohi tõi vahepeale kuuetunniseid pause, kuid kohe, kui toimeaeg möödas, hakkas väike kuum lutt hoogsalt värisema ja keris näidu jälle üles. Õue ja lasteaeda selliseid teadupärast ei lubata, niisiis tuli veeta mõned kodused päevad. Need nägid välja umbes sellised:

Proua ema seab end viivuks arvuti taha, et asendajale kärmelt tund ette valmistada, ning palub Põsekesel, kes hoolikalt kääridega paberist pisikesi lumehelbeid lõigub, seni veerand tunnikest vaikselt oma toas mängida. Siis saab pärast (jälle, seitsmendat korda) väikese karu ja väikese tiigri raamatut lugeda, arvab ta. 

“Jah,” on Põseke kohe nõus ja kaob armulikult vaateväljast. 

Hetk hiljem kihutab ta nukuvankril tuppa tagasi, nii et lõigutud lumi kahte lehte lendab. “Mina siin sõidan nagu tõukelattaga lumi sees! Hohhoo!”

“Jah, Põseke, aga mäletad, sa pidid praegu vaikselt olema, et ma saaks ruttu oma töö ära teha? Saaksid sa?”

“Jah, aga mis teed?” uurib Põseke.

“Tööd, kullake.”

“Jah, aga mis paegu teed, ma mõtlen.”

“Praegu teengi tööd. Teen töö ruttu ära ja siis loen sulle raamatut”

“Jajah, aga mis siis teed, kui oled töö äla teinud?”

“Siis loengi sulle raamatut. Kas sa saaksid nüüd natuke oma asjadega tegeleda, siis saame varsti lugeda?”

“Jaa, jaa, kohe saaksin,” venitab tõukerattur vastumeelselt ega kao kuhugi.

“Noh?”

“Oota natuke, mina peasin enne ikka jalad puhtaks kloppima, sest minu jalad on nii lumised muidu!” pahandab Põseke, astub nukukärult maha ja klopib tükk aega ülima põhjalikkusega jalgu vastu põrandat. 

“Põseke, ma kardan, et alumise korruse onu Vitjale väga ei meeldi see jalgade kloppimine (sest, noh, miks peaks jalgade kloppimine meeldima inimesele, kes ei pea lugu ei hüppamisest, ahjupuude toomisest, breiktantsust ega klaverimängust – toim.). Kas sa läheksid nüüd palun vaataksid, mis su pusled teevad?”

“Jaa, kohe lähen!” hõikab Põseke rõõmsalt ning keksleb oma tuppa. 

“Tere, mats!” tervitatakse proua ema paar minutit hiljem hoogsal kapakul taas kohale saabudes. “Sina oled nüüd kooliõpetaja ja mina olen pall!”

Natuke aega naabrite rõõmuks hüpanud (sest pallid kõik peavad alati hüppama! – toim.), naastakse kangekaelselt vaikiva proua ema juurde. 

“Kuule, mis teed?”

“Ikka tööd üritan teha, kullake.”

“Jah, aga mis tööd?”

“No oma koolitööd. Palun ära mind nüüd natuke aega sega, eks?”

Sedavõrd jultunud ettepanekust silmanähtavalt vapustatud Põseke tõmbab kulmu ähvardavalt kortsu ja teatab rangelt: “Ma panen sinu nüüd kuuli kinni telveks nädalaks!” (Vt Põsekese lemmiklugu “Üleannetu isa” raamatus “Jip ja Janneke”, lk 162 – toim.)

“Olgu, aga las ma teen enne oma töö ära.”

“No olgu siis!” arvab ka Põseke armulikult ja lõikab nohinal veel natuke lund. 

“Vaata, mina nüüd sahistan siin lume sees! Mina lähen lipa-lopa lumeläätsadega (nagu Oskar Põsekese teises lemmikraamatus “Meisi jõuluõhtu” – toim.)! Meie nüüd läheme titade ja elevandiga bussi peale! Oota, mina kolla vaatan, mis kell meil buss läheb … (uurib joonlauda) … viiskendkuus läheb meie buss. Ja siis kolgendseitse läheb punane buss.”

Mõni minut nukkude ja elevandiga bussi peale minekut mänginud, märkab Põseke taas proua ema. 

“Kuule, mis teed?”

“Tööd, Põseke. Tööd üritan teha. Kas sa palun lubaksid mul lõpetada?”

“Jah, aga mis sa  p a e g u  teed, ma mõtlen.”

“Põseke,” hakkab proua ema pisut nagu kannatust kaotama. “Ma pean selle nüüd ära lõpetama, see on kiire asi. Palun ära räägi minuga praegu.”

Põseke pistab kõva häälega nutma ning leebub alles mitme kallistuse ja külmkapist toodud kohukese peale. Proua ema istub uuesti arvuti taha, et töö viimaks ometi teele saata. 

“Emme,” ütleb Põseke väga rahulikult eemalt söögilaua tagant. “Mulle nagu meeldib siit lähedalt vaadata sind. Siis ma nagu saan sind niimoodi kallistada lähedalt!”

*

Reede pärastlõunaks oli Põseke oma palavikust jagu saanud. See-eest aga oli hobuse kombel köhima hakanud kolmapäeval härra ja klassivendadega Kuutsemäel suusatamas käinud Ploom ning pärastlõunal helistas kooliarst ja palus järele tulla Pangaasiusele, kes olevat kuum (kutt). Pangaasiuse seiklusringi talvematk jäi niisiis ära ning “kuuri kinni terveks nädalaks” kõlab juba nagu üsna realistlik perspektiiv …

 

 

Nagu ikka ja mõned esimesed

 

I

Päkapikk Endel, nagu ikka, saabus esimesel advendil, tõi poistele Haribo advendikalendrid ja käivitas igapäevase kirjavahetuse (mis Ploomiga käib viimased aastad kerge vastastikuse muige saatel). Põsekese jaoks on tegu esimese teadliku päkapikuaastaga ja vaibumatult vaimustunud kiljatus “Oi! Pikanääliga pikk (limn päkapikk) tõigi mulle kommi ja ajakilja (limn kirja)!” kõlas refräänina igas detsembrihommikus.

Esimest aastat kolme instituudiealise lapse vanematele pakkus detsembri esimene  esmaspäev kohe uue ja huvitava väljakutse olukorra näol, kus lapsevanemat tulnuks teha üheaegselt kolmes kohas. Et proua emal oli selleks kauniks päevaks ühtlasi õnnestunud saavutada kodust väljumist mitte võimaldav kehatemperatuur, tuli Põsekese lasteaia advendiring, mis on üks proua ema isiklikke lemmikjõulutraditsioone, seekord siiski vahele jätta; Pangaasiuse klassiõhtu-kohvikus esindas perekonda nimikangelane üksi koos enda küpsetatud rosinaplönnidega — läinud autori sõnutsi “nagu soojad saiad” — ning Ploomi klassi fotostuudio püstipanekul advendilaadaks osales härra, kuivõrd  Ploom ise oli sel ajal trennis. Ülejäänud laadaeelne nädal möödus nagu ikka peamiselt koolimajas, samal ajal kui kodu vaikselt tolmu ja mustade nõude alla mattus.

Laada endaga läks kõik nagu ikka: Pangaasius ja Põseke kui tuntud laadahaid olid kohal algusest lõpuni ja Ploom pidas samuti paar tundi vastu, sattudes muuhulgas enese suureks üllatuseks laadakontserdil ka lavale (pärast nagu siiski meenus, et õpetaja oli jah enne midagi rääkinud). Pangaasius esines samas kahe etteastega, mängis lisaks kaheksanda klassi restoranis klaverit, juhendas oma klassi töötoas võitegu, tegi klassi letis inventuuri, käis vaatamas proua ema marionetietendust ja sõi tööstuslikus koguses magusat nagu ikka. Põseke ja härra veetsid aega valdavalt kahekesi ja nagu ikka tõhusalt, proua ema pani lisaks marionetietendamisele ja kontserdile, nagu ikka, põhirõhu kohvikutele. Kõik jäid rahule!

Põseke Väikese merineitsi fotostuudios

II

Teine jõuluootusnädal kulus suuresti esimesest toibumisele ja järgmiseks valmistumisele. Koduse repertuaari järgi otsustades käis kõva valmistumine nii koolis kui lasteaias:  “Meie kaluga läheme, läheme koos läbi pika ja pimeda öö … aga minu kalu ei mahugi läbi selle pika ja pimeda öö …” leelotas oma askelduste saateks Põseke ning Pangaasius ümises kõrval midagi seeravitest ja keerubitest.

III

Kolmanda advendi järgsel esmaspäeval toimus esimene Põsekese lasteaia jõulupidu. Põseke lasi endale kenasti lambamütsi pähe panna ja tuli siis jõulumängu ja kontsertprogrammi etendamise ajaks otsustavalt proua ema sülle istuma. Muidu oli meeleolukas.

Pärastpoole tõi Pangaasius muusikakoolist koju esimese tunnistuse (eks sügisvaheajaks oli ka antud, aga siis oli see nagu kuidagi muusikakooli maha ununenud), klaverdamise eest kenasti kaks kümmet ja solfi eest esimesel perioodil “8” ning teisel “9” peal. Ainult hoolsuse ja käitumise hinne olid II perioodiks palli võrra langenud. Hoolsuse osa selgitab tõenäoliselt see, et vahepeal käis Pangaasius solfedžotunni asemel hoopis raamatukogus, käitumishinne oli vanematele nagu üllatavam, aga asjaosaline ise arvas, et see võis tulla sellest, et tema näpud kohe klaverit nähes hirmsasti kihelema hakkavat ja kippuvat teinekord mängima ka siis, kui õpetaja hoopis midagi seletada tahaks.

Proua ema kirjutas nagu ikka valdava osa nädalast tunnistusi ning neljapäeval pani nagu ikka õppeperioodile punkti ja jõulumeeleolule aluse tavapärasest kõrgest keskmisest justkui veel kraadi võrra imelisem kooli jõulukontsert. Pangaasiuse klass etendas jõulumängu enneolematult reibaste karjastega (kelle hulgas Pangaasius mõjus väga vaoshoitult), Ploomi klass oma taastärganud muusikalembuses aga rahvaviisi “Veganite jõulupeol” (koos pillimänguga).

Reedel läksid lapsukesed vanaema poole ja proua ema õpetajate jõulupeole, mis tänu maailma parimatele kolleegidele oli, nagu ikka, pisarateni lõbus ja toitev üritus ning lõi ühtlasi väga head eeldused järgmisele päevale jäänud jõuluostlemiseks: selgus nimelt, et pühade-eelse Lõunakeskuse paanikameeleolu vastu ei aita miski nii tõhusalt kui üks eelmisel õhtul õige pisut liiga rohke veiniga peetud jõulupidu! Kogu katsumus õnnestus läbida tavapäraste kõrvalekalleteta, äärmiselt rahulikus tempos ja eesmärgile keskendunult. Kõlab igatahes nagu uue traditsiooni sünd!

Veel tuli laupäeval trükikojast raamat ja pühapäeva öösel sai valmis piparkoogitainas.

IV

 

Jõululaupäeva veetsime nagu ikka isekeskis: kerge jõulukoristus ja kodu- ning kuusekaunistus, kelgutamine Kassitoomemäel (limn Kassitoome) 4/5 perekonnaliikmete osavõtul, suhteliselt meeleolukas kirikuskäik lõunaune vahele jätnud Põsekesega, pidusöök, kodune kingijagamine (Põseke valis päkapiku rollis üles astunud Ploomile ettekandmiseks oma viimase aja lemmiklaulu “Carglass paigaldab, Carglass parandab!” ning härra ja Pangaasius astusid muuhulgas üles erinevate klaveripaladega) ning õhtu uue lauamängu seltsis. Lapsed magama suunatud, tegime härraga veel ühe raundi Scrabble’it (teonaine läks läbi, žlotikiha seekord mitte).

 

Põsekese kompositsioon “Rahu maa peal” esimese jõulupüha hommikuks

Esimesel jõulupühal olime nagu ikka Kavastus, sõime kõhud punni, soovijad käisid saunas ja laiali jagati veel toatäis kingipakke.

Vaade esimese jõulupüha loojangule Võnnu surnuaialt

Teiseks pühaks omakorda tuldi nagu ikka Elvasse, küpsetati piparkooke (tark ei torma!), ehitati lumelatern, käidi surnuaias, mängiti lumesõda, jagati veel mõned kingid ning mängiti tundide kaupa Dixitit (kuivõrd lauamänguhääletusel jagunesid osalenute hääled otsustavalt: Dixit 4, Brexit 1).

Piparkoogimasin

VI

Pühadevahe, nagu ikka, kulub suurest seltskondlikkusest ja perekesksusest toibumiseks. Ploom ja Pangaasius sõitsid vanaemaga Pärnusse aastat lõpetama, härra tõlgib Tartus Prousti ja proua ema ning Põseke veedavad aega Elvas.

Põsekese hommikukompositsioon “Tagasipöördumine argipäeva” , 27.12.2018

Head, nagu ikka, vana aasta lõppu!

Neljapäevast neljapäeva

Päevad on nõnda lühikesed, et hommikul kooli minnes imetlevad Ploom ja Pangaasius kooli ukselt koitu, mis viimastel päevadel on siinkandis olnud iseäranis efektsetes värvides, ja tundide lõppedes vaatavad, kuidas päike tõusukohast paari sammukese kaugusele niisama maaliliselt jälle loojub.

Tegemiste vähesuse üle samas kurta ei saa.

Eelmise neljapäeva hommikul kell 7.15 selgus, et proua vanaema on haigeks jäänud ja Põsekesega tavapärasel viisil päeva veetma tulla ei saa. Niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja saatis nad kooli, sõitis siis erakorraliselt koos Põsekesega bussiga lasteaeda, tuli sealt jalgsi tagasi koju, pesi ära pea ja sõitis järgmise bussiga tööle, andis kaks tundi, sõitis koos seitsmenda klassiga teatrisse, vaatas etenduse ära, sõitis koos seitsmenda klassi klassijuhatajaga tagasi kooli, osales koosolekul, sõitis bussiga koju, ütles härrale, vahepeal härraga koju tulnud ja lõunaune ära maganud Põsekesele ning koolist saabunud poistele tere ja jõi ühe kiire kohvi, jalutas üle Toomemäe tagasi lasteaeda ning õmbles seal kolm tundi konna.

Sel neljapäevahommikul oli proua vanaema endiselt tõbine, niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja suundus taas koos Põsekesega lasteaeda (seekord ilusa ilma tõttu jalgsi), jalutas piki Emajõe kallast kooli (otsustades elada julgelt ja jätta pea sel neljapäeval hoopis pesemata), andis kaks tundi ja ühe kiire improviseeritud asendustunni, pidas kaks vahetundi korda ja jõi parasjagu üht kiiret kohvi, kui ühekorraga saabusid esmalt sõnum Pangaasiuse klaveriõpetajalt tunni ärajäämise kohta ning teiseks Pangaasiuse klassijuhataja, kes teatas, et oli äsja sandaalides Pangaasiuse mingi tundmatu lapsevanema autoga koju saatnud, kuna üks Pangaasiuse talvesaabastest olevat koolipäeva jooksul salapärasel moel ära kadunud. Kiirest telefonikõnest koju selgus, et Pangaasius oli siiski hetk tagasi vanema venna saabastes muusikakooli poole teele asunud (Pangaasiusel endal neil päevil telefoni ei ole). Seejärel andis proua ema veel ühe tunni ja tõttas samuti koju, et vahetada valvepostil välja härra, kes oli vahepeal Põsekese koju toonud ja pidi nüüd enne Ploomiga jalkatrenni suundumist veel kiiresti Aparaati lippama. Kohe helistas ka Ploom ja palus endale aknast võtmed visata (tema enda omad olid hommikul teise jope taskusse ununenud). Päevaunest ärganud Põseke tervitatud ja Ploom koos härraga trenni saadetud, pani proua ema just kohvivee keema, kui akna taga hüüti: saabus Pangaasius, kes palus endale võtmed visata (tema enda omad olid hommikul tuppa klaverinurgale ununenud). Muidu oli saabuja ärajäänud klaveritunnile vaatamata igati rõõmus: aeg polnud kulunud asjatult, vaid muusikakooli asemel sai külastanud raamatukogu. Paraku oli laenutatud raamat osutunud liigagi kaasahaaravaks. Niisiis jättis proua ema Pangaasiuse Põsekesega mängima ja vast valminud kohvi lauale jahtuma, sõitis bussiga linna ja tõi ka Pangaasiuse koolikoti Kaubamaja eest bussipeatusest koju.

Õhtusöögiks sõime kalasuppi, mille proua ema oli koolist purgiga kaasa toonud (kalasuppi jääb alati üle ja see on kohutavalt maitsev). “Kas me oleme nüüd tõesti nii vaesed?” uuris Ploom murelikult, kui õhtueine päritolust kuulda sai.

Järgmisel nädalal ootavad lisaks neljapäevale, lasteaiale, tööle, koosolekutele, trennidele ja muusikakoolile ees veel Pangaasiuse klassiõhtu, Põsekese advendiring, Pangaasiuse ja Ploomi klassi töötubade ettevalmistused kooli advendilaadaks, marionetietenduse proovid advendilaadaks ja muidugi ka advendilaat ise. Aga kui hästi läheb, õnnestub ehk mõnel päeval siiski ka päikest silmata.

PS Pangaasiuse talvesaapad leiti järgmiseks päevaks jälle üles.