Kuidas ma eriti tööl pole käinud

Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.

Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.

Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.

Aastapäevailm 24.2.2020

Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.

Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.

Talvehommik 2020 ehk Millaaaaaal me lähme kelgutama?

Kassitoome kelguhunt 2020

(Hilinenud) vastlakukkel 2020
Lumememm 2020 ehk Kuhugi see kaheksasada tuhat on läinud …

Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.

Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.

Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).

Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.

Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.

Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.

Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.

Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.

Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.

Harilik koroonapäev Tähtvere pargis (taamal tusane vend).

Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!

Patsient ja pastlaparandus

“Viiu-viiu-viiu ….” kappab Põseke kiikhobu Jaanil oma toast kohale (võhikutele: see on keeruline, ent tehniliselt täitesti teostatav liikumisviis) ning peatub proua ema kõrval. “Mis teil viga on?”

“Mitte midagi, tänan küsimast.”

“On küll. Te olete haige!”

“Ei ole …”

“Olete küll. Teil kõht valutab. Ma lähen kohe koju ja toon oma alstiliistad!”

Mõne aja pärast on Põseke arstikohvriga tagasi, asetab stetoskoopi proua ema kurgu alla ja käsib hingata “edasi ja tagasi”.

Proua ema hingeldab püüdlikult.

Järgmiseks mähib tohter talle vererõhuaparaadi käe ümber, pumpab veidi ja näitab siis, kulm kortsus, numbreid. Samal ajal kui proua ema neid uurib, tabab noort arsti, kes viimased päevad tõbisena kodus veetnud, köhahoog.

“Ahah, oi-oi … te köhite,” nendib tohter viimaks köhimist lõpetades.

“Nonoo! Minu meelest teie ise köhisite praegu!”

“Ei! Ei köhinud! Hoopis sina köhisid!” saab arst päris kurjaks.

“Vabandust, mis hetkel me “sinale” üle läksime?”

“Ära nüüd vaidle, patsient,” sekkub härra eemalt.

“Ma lihtsalt olen väga segaduses,” üritab proua ema Ploomi tsiteerides* selgitada. “Kas mina olen patsient või teie?”

“Mina olen patsient!” kärgib arst ja mähib proua ema käe. “Mina olen patsient ja teil on köha! Nii! See asi peab nüüd käe ümbel olema mitmeks nädalaks ja ma panen sulle pepukleemi! Ja älge naelge, see ei ole naljakaks!”

___

* A see lugu muidu oli nii, et härra läks üks õhtu poistele head ööd ütlema, leidis ülemiselt narilt eest tukkuma jäänud Ploomi ja hakkas teda vaikselt togima: “Ploom! Ploom, kuule! Ärka üles! Tahad, toon sulle paari pastlaid paigata?” – kuni Ploom end istukile ajas, uniseid silmi kissitades toas ringi vaatas ja nentis: “Ma olen praegu väga segaduses!” Selline küps lapsevanemlik huumor.

Sünnipäevalisi seiku

Sünnipäevaline seik nr 1 ehk Ploom 13

Esmasündinud poja sünnipäeva saime augusti alguses tähistada juba auväärset kolmeteistkümnendat korda. Diskursuse tavade kohaselt peaks siinkohal järgnema jutt aja lendamisest, aga tõtt-öelda tundub selline tulemus tegelikult üsna loogiline. On suur inimene küll. Ja selline mõnus kuidagi.

7.8.19

Aga tähtpäeva ennast tähistasime reisiväsimust trotsides väärilise pidulikkusega: peaaegu kordaläinud üleslaulmisele (pere varaseima ärkaja puhul on tegemist siiski märkimisväärse õnnestumisega!) järgnes traditsiooniline koogisöömine, kroonimine ja kinkide avamine pereringis, misjärel suundusime üheskoos väikesele autoreisile Võrumaale, et kingipakist välja tulnud rattalukule ka ratas külge hankida.

Õhtul tulid vanaema ja vanaisad ning onu pere ka külla ja surusid sünnipäevalapsel kätt. Suurema seltskonna pidu pidi esialgse plaani kohaselt toimuma millalgi sügisel. Et aga sünnipäevalapsel on üsna ranged ettekujutused sellest, mis on lahe ja mis igav, kujunes sobiva peopaiga leidmine kaunis vaevarikkaks ülesandeks ning nii sai esialgu kavas olnud kogu klassi peost kompromissi korras augustikuine ronimisõhtupoolik Elvas nelja parima semu seltsis. Juubilar ise jäi üritusega sedavõrd rahule, et lubas koguni kaaluda proua ema poolt pakutud võimalust tuleval aastal ööbimisega üritus korraldada. Selgus nimelt, et päris kogu aeg ei olnudki kõigil osalistel nii masendavalt igav, nagu peoperemees ette veendunud olnud oli.

Valik pidulisi puu otsas

2. Sünnipäevaline seik nr 2 ehk Kutse

Eelmisel aastal me Põsekest ühegi rühmakaaslase sünnipäevale ei viinud: tundus, et kahesele piisab seltskondlikus plaanis lasteaiast endastki enam kui küll ja sünnipäeva kontseptsioon kui selline tundus kutsutava jaoks ka veel pisut hägune olevat. Selleks sügiseks oli potentsiaalne peokülaline aga igati õige küpsusastme saavutanud ning rühmaõelt saadud sünnipäevakutset kanti härdalt kaasas kättesaamise hetkest kuni peo alguseni (õigupoolest on Põsekese rühmas sügisesi sünnipäevalapsi rohkem kui rubla eest ning samal nädalal toimus kokku kolm pidu, kuid otsustasime fookuse hoidmise huvides keskenduda esialgu ühele).

“Vaata, kui tole pidu see on!” kiitis Põseke väsimatult. “Seal on isegi õhupallid! Ja mängumaja! Ja see on minu lemmikvälv! Millal see algab?” Ning lasknud ühel pereliikmel kutse endale täies mahus ette lugeda, suundus sama jutuga kohe järgmise juurde, nii et juba esimeseks õhtuks teadis kogu majarahvas une pealt, mis kell ja millisel aadressil K. pidu peetakse. Isegi unejutu asemel soovis Põseke, et talle K. kutset ette loetaks. Kolm korda.

Peopäeva lähenedes uuris proua ema: “Mis sa arvad, mis me K.-le kinkida võiksime?”

“Mmm … Me kingime talle ühe sünnipäevapabeli!” arvas Põseke väikest mõtlemispausi otsusekindlalt. “Me kingime talle ühe ilusa sünnipäevapabeli, kuhu on kiljutud, millal see algab!” (Ühe pusle soostus asjatundja hiljem siiski lisaks ostma, aga see pidi siis tingimata olema roosa printsessilossi pildiga. “Vaat selliseid kingitusi saate osta ilma lapseta poodi tulles,” tähendas müüja asjatundlikult, kui proua ema saamatult üritas valikut ühe maitsekalt kujundatud tsirkusepusle suunas kallutada.)

Ja kui proua emale ratta selga istudes ja sihtkohta Google Mapsi sisestades aadress kohe meelde ei tulnud, selgus, et ohtrast kutselugemisest tõusis ka täitsa praktilist tulu: “Kuidas see nüüd oligi, Põseke? Armas sõber Põseke, palun tule minu sünnipäevale, mis toimub …?”

“… mängutoas Pleisiti aadessil Tehase kakskümmend üks teine kollus!” teadis Põseke silmagi pilgutamata.

Pidu ise vastas õnneks kõigiti kutsutu kõrgeks kasvanud ootustele. Õhupalle küll ei olnud, aga see eest sai mitu tundi jutti mängida nii üksi, proua emaga kui ka rühmakaaslastega ning palju ja hästi süüa (selgus, et nende laste kilda, kes peol midagi ei söö, Põseke erinevalt oma vendadest ei kuulu).

“See oli nii almas pidu! Aga homme on siin minu sünnipäev!” teatas pärast pikka veenmist lahkuma soostunud Põseke peo lõppedes sünnipäevalapse emale. “Ja sinu ma kutsun ka!”

3. Sünnipäevaline seik nr 3 ehk Klassiõe sünnipäev

Millalgi oma sünnipäeva ja kooli alguse vahel sai ühe peokutse ka Ploom. Kutse klassiõde K sünnipäevale, mis pidi toimuma ühes Tartu põgenemistoas, saabus telefonitsi, nagu need asjad neil päevil käivad.

Õigel päeval pidi Ploom sõitma bussiga Elvast Tartusse, võtma kodust kingituse ümber sobiva ümbriku, kirjutama sellele õnnesoovi ning suunduma peole.

“Kuidas siis K pidu läks?” uuris proua ema õhtul.

“Ah see, jah,” muigas Ploom. “Tahtsingi sult küsida, et millal on K sünnipäev.”

“???”

“Sügisel. K sünnipäev on sügisel.”

“???”

“No õnneks jäi mul buss hiljaks ja ma ei jõudnud kodus ümbriku peale kirjutada. Jõudsin mingi pooleks kohale sinna, ümbrik käes, vaatan, M ema tuleb vastu, küsib, kas see on M-le. Ma olin nagu “Eee … jah?” Siis tuli J, küsisin temalt, et mis see M siin korraldab, J oli nagu “??? Tal on sünnipäev ju!” Mul oli nagu täiega hea meel, et see buss hiljaks jäi!”

Mis kõik võib juhtuda, kui klassiõdede numbrite salvestamisel hooletu olla!’

Tark ei torma, II. Roots

No ja siis kohe pärast juulit käisime jalgpalli küsimuses Rootsis. Ploom koos oma meeskonnaga sõitis ära juba juuli viimasel päeval, magas laevas kombekohaselt kolm tundi ööund ja tegi kohale jõudes enne turniiri algust päevakese trenni. Meie, ülejäänud, tulime päev hiljem järele – “Kõigepealt sõitsime autoga ja siis laevaga ja siis oligi Loots!” nagu Põseke tabavalt resümeeris – ja jõudsime vastu ootusi kohale juba Ploomi esimese võistlusmängu ajaks.

Ootamatult saabunud perekonna vastuvõtt noorjalgpalluri poolt oli muidugi ülevoolavalt heldinud ja harras: “Oo, armsad vanemad! Kallid sõsar ja veli! Ma ei osanud hingepõhjaski loota, et te juba sellele mängule jõuda võiksite! Aitäh, et te minu tagasihoidliku isiku nimel niiviisi pingutasite ja oma mugavust kõrvale heites otse laevast siia kihutasite! Te ei kujuta ette ka, kui kõrgelt ma seda hindan! Ma olen nii liigutatud ja tänulik!” Lõputud embused, pisarad … Ning kõik see meisterlikult surutud ühteainsasse eakohasesse ja ülimalt stiilipuhtasse teismeliseviipesse teisest platsiservast (mõni abistav märksõna võhikutele: maksimaalselt emotsioonivaba näoilme; pilkkontakt rangelt ebasoovitav; viibates liigutatakse üksnes käelaba ja sedagi nii, et kõrvaltvaataja ei taipaks, et tegu võib tõepoolest olla viipega jne)! Aga mäng oli võidukas ja enne, kui meeskond nende staabiks olevasse koolimajja tagasi viidi, saime pojalt ennastohverdava raske töö tulemusel juba peaaegu teregi kätte.

Ülejäänud kolm päeva sisaldasid veel ohtralt jalgpalli erinevatel Stockholmi äärelinnastaadionitel, toredat öömaja, jalutuskäike staadione ja ööbimispaika ümbritsevatel mänguplatsidel, tänavatel ja randadel, rohkelt kaardilugemist ja mõnigaid möödasõite (kui Google Maps proua ema telefonis pärast järjekordsest tunnelist väljakihutamist ärgates nentis, et tegelikult oleks pidanud juba mõne kilomeetri eest keerame mõnele teisele tänavale, teele), plaanitud ja juhuslikke matku äärelinna metsatukkades ja muidugi jäätist. Härra sai üle pika aja praktiseerida ka gümnaasiumis õpitud rootsi keelt ja tegi seda nt meie kodulähedases väikeses rannakohvikus nii veenvalt, et oleksime peaaegu pidanud kahe peale ära jooma kaks kohvi, ühe latte ja ühe cappuccino!

Pühapäeval said jalkapoisid hõbemedali kaela (võideti kõiki meeskondi peale ühe: kuld kaotati nimelt viimaks samale meeskonnale, kellelt alagrupis oli saadud säärane saun, et neid numbreid pole viisakas blogis mainida) ja sõitsid matusemeeleolus ära koju (teiseks teatavasti ei tulda, vaid jäädakse) ning ülejäänud perekond suundus lõbustusparki, et natuke röökida ja ennast raputada lasta nagu kultuursed inimesed kunagi (Põsekese lemmikud: lendavad elevantsid, lepatriinurong ja Lõbus Maja, kus tuli käia kokku seitse korda, kusjuures viimasel korral oli piletikontrollil juba seljakott seljas ja putka kinni, aga Põsekese nägu nähes pidas ta – targasti! – paremaks meid siiski veel viimasele tiirule lasta; Pangaasiuse lemmikud: vabalangemine, katapult ja kõik teised proovitud atraktsioonid; härra lemmik: katapult; proua ema lemmik: Ameerika raudtee (eriti teisel korral, kui julges silmi ka juba natuke lahti hoida)).

Viimasel reisipäeval jõudsime veel tutvuma Tom Titsi eksperimendiga ja laeval pommis Põseke erinevatele õhupallidest viguritele lisaks mängutoa perenaiselt välja privaatse näomaalingusessiooni mängutoa tualettruumis, sest mõni lihtsalt oskab just õige koha peal eriti armas olla, kui ta just parasjagu ei kisenda. Siis tulime laevast maha ja sõitsime koju Ploomi sünnipäeva tähistama. Ösõnaga, oli tore. Hea, et see jalgpall ikka välja on mõeldud.

Tark ei torma, I osa. Juuli ehk Elu kespäev

Tähendab, mõne aja eest oli juuli.

Tööpostkasti laekus terve kuu jooksul kolm kirja, needki reklaamid. Arvutit ei teinud peaaegu lahtigi. Töömõtteid ei mõelnud, ettevalmistusi uueks aastaks ei teinud. Ühesõnaga, lauspuhkus.

Aga puhkus tuleb kõigepealt muidugi käima joosta ja see võtab alati natuke aega. Esimene nädal Põsekesega kahekesi Elvas olid võõrutusnähud veel tugevad (noh, et “aeg muudkui kulub, varsti on suvi läbi, midagi ei toimu,  midagi ei saa tehtud, kõik on ette valmistamata, ma peaks nii palju lugema, aaaaaaaaaa”).

Aga kui sugulased Venemaalt olid saabunud, isakese 70. sünnipäev tähistatud ja pärast kohvikutepäevalt läbipõikamist Pühastesse saabutud, siis umbes kolmandal päeval õnnestus organismi puhkuserežiimi nupp viimaks pika litsumise peale sisse lülitada. Vedelesin raugelt Uuno õuel, päike paistis, vahepeal korjasime metsas mustikaid ja käisime kangelaslikult suplemas. Ja tuli täitsa õige suvetunne sisse küll.

Kuu keskpaigas hooldasid poisid pool nädalat Puhtus puisniitu ja meie sõitsime juba teist korda suve jooksul Pärnusse, kus härra tegi Rõõmsate laste festivalil lastekirjanikku ja kuulimängukaupa ja meie Põsekesega nautisime ootamatult naasnud rannailma.

b3

Järgmisel õhtul jõudsid kohale ka poisid ja rannailm jätkus, kolmandal päeval oli nagu pisut pilvisem …

b4

… aga neljas hommik enne ärasõitu jälle täitsa viisakas.

Juuli viimasel nädalal pidasime poiste ja Põsekesega Elvas maja, käisime ratastega rannas ja raamatukogus …

b6b2

… sõime jäätist, lugesime, mängisime lauamänge, korjasime mustikaid ja kohtusime vanade tuttavatega, samal ajal kui vanaema reisul oli ja härra Tartus tööd rabas ja masinat ehitas, ja ühel õhtul võttis proua ema sületäie suvikõrvitsaid kaasa ja läks veetis kella poole neljani öösel täiskasvanulikult aega Tartus heade sõprade seltsis; aga et mõnd lille oleks liigutanud, sellist asja, ausõna, ei olnud! Tuleb välja, et oskan puhata küll.

b7

Vaheaja vaheraport ehk Keha räägib

“Kuuled!” tõstab Põseke kella üheteistkümne paiku hommikul silmad lahti tehes ja kõhust nukrat korinat kuuldes sõrme teadvalt püsti. “Keha läägib! Keha läägib, et kas me täna jäätist sööme!”

No ja muidugi me sööme, sest juba nädal aega on juuli, aga randa minema ei pea, sest ilm püsib hall ja vihmane.

20190704_181559

Tubaseid tegevusi juulis ehk “Emme! Ma olen oma toas ja ei tee midagi!”

Juunikuu seevastu oli kuum ja erakordselt tegus (kuigi tegelikult ma mäletan, et ükspäev oli küll nii, et neli tundi järjest oli täiesti planeerimata aega).

Esimesed kaks nädalat sellest kulusid suuresti kooliaasta kokkutõmbamisele (viimased tunnid ja järelevastamised, kaheksanda klassi suurepärane “Timm Thaler” ja tunnistuste kirjutamise nädal, mille ajaks proua ema koolimajja praktiliselt sisse kolis) ja tuleb tõdeda, et see pidu lõppes seekord karvapealt õigel hetkel: kui ikka inimene jätab õpilastele suveks lugeda Erich Maria Remarque’i “Nimed marmortahvlil”, ei tohiks puhkuse alustamisega enam hetkegi viivitada! (Linnaraamatukogu töötajad suhtusid õnneks mõistvalt, kui neid hoiatamas käisin, et neil võib seda nalja nüüd suve jooksul kuusteist korda saada, ja rääkisid, kuidas kord käidud küsimas Oscar Wilde’i “Doris Kareva portreed”.) No ja üks päev keset kõige kibedamat tööaega kulutasime kolleegiga tund aega selleks, et guugeldada välja, kui pikk on Urmas Klaas (selguse, muide, tõi viimaks ikka isiklik fotoarhiiv).

Põsekese esimene ja igati edukas lasteaia-aasta jõudis lõpule mõni päev enne jaani ja ilmselt samuti üsna viimasel hetkel, et aasta jooksul hoolega arendatud pailapsekuvandit plekituna hoida: järeletulekul viljeletav huumor igatahes muutus viimastel päevadel juba liigagi koduseks (“Kuskilt kostis ilmus mülin! See tuli kassi pepust!” kilkas Põseke proua ema nähes üle lastaiaõue ja lasi lõuatäie ehedat piraadinaeru peale). Muidu aga möödus suur osa tema juunist Elvas vanaema juures. Sai ujutud, söödud maasikaid, mustikaid ja herneid, nähtud oravaid ja siili ning saavutatud arvestatav osavus sünnipäevaks saadud vudirattal. Ka iseloom, mõistagi, tugevneb jõuliselt iga päevaga.

Elva suvi

Ploomi ja Pangaasiuse kooliaasta lõppes erinevate matkade ja väljasõitudega (Ploom käis kaevandusmuuseumis, Pangaasius klassiga Rocca al Mares ja seiklusringiga kahepäevasel matkal Värskas). Ploomi tunnistusele kirjutas seekord isegi puutööõpetaja, et ta tunnis liiga palju lobiseb, aga kiidusõnu oli sellele vaatamata siiski ka peaaegu igas aines. Pangaasius sai samuti kiita üldiselt kõiges peale hoolsuse, nii koolis kui ka muusikakoolis. Tubli osalemise eest Känguru võistlusel saadud kuubikuid tagasi kokku panna pole vaatamata kogu matemaatiliselt andeka perekonna püüdlustele veel õnnestunud. Juuni lõpus käis Ploom üle mitme aasta juuksuris (eks neist tubli tüdruku naljadest jalkaturniiridel saab mingi hetk villand kah) ja pani seejärel jalgpallihooajale punkti Pärnu Summer Cupil saadud neljanda kohaga; Pangaasiuse breigiaasta sai läbi juba mai lõpus ja koorilauluaasta lõppes etteastega Tartu laulupeol. Meie Põsekesega vaatasime seda pulli telekast. “Kuuled, nemad kõik ütlevad: “Kannata! Kannata!”,” nentis tõelise eestluse vaimu hästi tabav Põseke eriti edukate ettekannete järel kõlanud ovatsioone kuulates. Ja kannatati ka!

20190627_075607

Hommik enne suurvõistlust

Ülejäänud juuni käis proua ema veel tükk aega harjumusest koolimajas, aktustel ja niisama, härra igavles nüri tõlketöö kallal, ehitas masinaid ja mängis tennist ning lapsed külastasid vanavanemaid. Ujutud on Emajões (Tartus ja Kavastus), Anne kanalis (Põseke ja härra), Verevi järves, Vaikses järves (härra ja poisid),  Meenikunno rabas ja Peipsis (proua ema õpetajate iga-aastase väljasõidu käigus), Prossa järves (proua ema ja härra pulmaskäigu järel) ja meres (kõik peale proua ema Pärnus). Samuti on võõrustatud sugulasi Ameerikast ja külalisi Poolast, veedetud meeleolukas jaanipäev algusega Kavastu vanaisa õues, jätkuga Luunja pargis ja lõpuga Elva laululaval ning kuu lõpus käidud esmalt pulmas, mis ka pulm oli, ja seejärel kogu kollektiiviga veel välkvisiidil Pärnus. Sinna plaanime juuliski jõuda.

20190701_143028

Fotonaeratus kleidi järgi valitud karussellil

Nüüd aga räägib keha, et oleks aeg ära süüa viimased eile turult toodud herned ja jätkata lugemist. Puhkamise loog on igatahes täiega lahti. Ei tea kohe, kuidas kõige sellega toime saada!

 

 

 

 

Kolm nädalalõppu veebruarist märtsi

I

Sõbrapäeva riietusjuhised nägid meil koolis tänavu ette riietumist vastassoo esindajaks või värviliselt. Saatsin kooli kaks kaunist tütarlast ja panin ise kõik oma kolm värvilist riietuseset selga.

Pärast tulin poole koosoleku pealt jooksuga koju, et Ploomiga tema sünnipäeva asjus (see oli küll 7. augustil, aga tark, teate isegi, ei torma) Tallinna rongile jõuda. Vaksalis selgus, et tormamine oli olnud suhteliselt asjatu, kuna rongi väljumine hilines kusagil  poolel teel riknenud kaubarongi tõttu umbes 45 minutit. (Kuigi tegemist võis olla ka üleilmse reptiilide vandenõuga sõbrapäeva asjus, kuivõrd kolmveerand tunni pärast olid kõik ootajad platvormil juba suhteliselt vennastunud.) Pileteid reisijatele kogu selle kammi tõttu ei müüdudki, mis oli muidugi äärmiselt rõõmustav uudis kõigile peale ühe anonüümseks jääda sooviva proua ema, kes mingis meeltesegaduses oli esimest korda elus pileti internetist ette ostnud (aga eks tegelikult sai temagi oma investeeringu pärast väikest kirjavahetust tagasi).

Tallinnas läksime sõprade poole ja sõime kõhud täis ning juttu jätkus kauemaks.

Reede hommikul saime NUKUs kokku Ploomi klassikaaslastega, et vaadata etendust “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, mis oli põnev ja sünge ja vaimukas ja haarav täpselt nagu raamatki (erinevalt kunagisest Ugala versioonist, mis oli peaasjalikult igav) ja meeldis meile mõlemale väga. Siis tegime vahepeal väikese jalutuse Kadriorgu, kus nägime Igor Mangi koos koeraga (aga tõmbasime tšakrad targu koomale ja pääsesime edukalt mööda), ja hiljem jätkasime kultuurset päeva “Legofilm kahega”, mis oli samuti päris äge, kuigi vahest mitte päris võrreldav esimesese osaga. Teise sünnipäevareisipäeva lõpetas õhtusöök Boheemis.

Laupäeval nautisime taas päikesepaistet ning tuiasime äärmisel kultuurselt tükk aega Toompeal ja vanalinnas, seejärel käisime F-hoones söömas ja veetsime mõned head tunnid Energia Avastuskeskuses ning ülejäänud õhtu koos sõpradega Eesti Laulu vaadates (Ploomi lemmik võitis). No ja pühapäeva ennelõunal põikasime kiiresti läbi veel teistegi sõprade poolt ning sõitsime rongiga koju tagasi. Lõpp hea, kõik hea.

II

Järgmisel nädalavahetusel oli vabariigi aastapäev, mille meie Ploomi, Pangaasiuse ja Põsekesega veetsime suhteliselt vähe pidulikult Elvas ning härra veelgi vähem pidulikult Tartus. Aga õhtul saime kõik jälle kodus kokku. (Aga veel enne seda oli esmaspäeval aset leidnud Pangaasiuse esimene avalik esinemine muusikakoolis, 10 punkti 10st!)

III

Käesoleva nädalalõpuga saab läbi koolivaheaeg. Ploom ja Pangaasius olid esimese poole sellest Elvas, seejärel käisid vanaisaga sulailma trotsides kahepäevasel suusareisil Kütiorus ning suundusid siis ülejäänud vaheajaks Kavastusse. Põseke on koos proua emaga olnud vaheldumisi Elvas ja Tartus ning vahepeal ka ilma proua emata Elvas. (Pärast Põsekese jõulist ja otsustavat sisenemist jonniikka tuleb öelda, et perspektiiv homsest taas paar nädalat 26-tunnise koormusega töölkäimisse sukelduda tundub hetkel päris kena vaheldus.) Vanemlik instants on püüdlikult täitnud kõik kolm tubliks kodanikuks olemise tingimust (esitanud tuludeklaratsiooni, vaadanud ära filmi “Tõde ja õigus” — meeldis, ega seda palju paremini vist teha saakski — ning andnud oma hääle e-valimistel). Tänasel valimistepäeval langetas oma otsustava valiku ka tuntud kammimispõlgur Põseke:

20190303_112925-collage

 

 

 

Pilse

Põsekesel on kuidagi korda läinud hambapesuriituse ajaks vendade seltsi infiltreeruda (kus küll tõele au andes juba kaks on liiga suur seltskond). Vannitoast kostab küll ohtralt kilkeid, naeru ja maadlushelisid, ent samas üsna kuritegelikult vähe suuhügieeni eest hoolitsemisele viitavaid hääli. Veel enne, kui proua ema korda looma jõuab, saabub aga ootamatu vaikus. Hetk hiljem on kuulda, kuidas nii Ploom kui ka Pangaasius väikeõde harvaesineva tõsiduse ja üksmeelega veenda üritavad: “Põseke, ära nii küll räägi. Nii ei ole üldse ilus öelda. Mitte keegi ei räägi niiviisi!”

Selleks ajaks on uksele jõudnud ka proua ema, et uurida, mis tehtud, mis teoksil ja nii.

Põseke surub käed suu ette ja jutustab, ise naerust peaaegu oimetu: “Meie siin Ploomi ja Pangaasiusega lääkisime! Ja siis mina lääkisin: “Käi pilse!””

“Ahah?” imestab proua ema kangelaslikult tõsist ilmet säilitades ja kükitab suurema psühholoogilise veenvuse saavutamiseks Põsekese ette maha. “Kust sa siis kuulnud oled, et niimoodi öeldakse?”

“Ei tea!” arvab proua ema selja tagant (väga kiiresti!) Ploom.

Raske on ikka see inimese elu, kui väike õde on sellises käsnjas eas!

Tähelepanekuid

“Elvas selles suules laamatus oli nii palju titaseid!” räägib Põseke proua emale.

“Kas sa mõtled seda suurt Pariisi-raamatut? Kus kõik titad magavad?”

“Jaa, ja neil olid emmed.”

“Nojah, titadel ikka enamasti on emmed.”

“Jah, aga sellel tital, keda ma nägin õues, kes sõitis kälus, sellel oli hoopis imine (limn inimene)!”

*

Aga et mitte kogu aeg ainult Põsekesest rääkida, olgu öeldud, et ümbritseva tundlik ja terane vaatleja on siiski ka Pangaasius, kes täna hommikul esines ootamatu tõdemusega: “Ma olen tähele pannud, et Põseke oskab juba väga hästi rääkida!”