Kuumad lutid

“Oota korra, ma võtan kampsuni maha,” katkestab Pangaasius toitu valmistavale proua emale “Narnia kroonikate” ettelugemise. 

“Hakkas palav suure lugemisega?”

“Ei, ma olen, tead, lihtsalt üks kuum kutt!” kiidab Pangaasius.

“Ja mina olen, tead, ka kuum lutt!” täpsustab Põseke, kes üldiselt milleski vendadest maha jääma ei soostu. 

Ja et kellelgi ses küsimuses mingit kahtlust ei jääks, siis demonstreeris Põseke teisipäevast reede pärastlõunani pidevalt 40-kraadist kehatemperatuuri. Suure kisaga sisse võetud palavikurohi tõi vahepeale kuuetunniseid pause, kuid kohe, kui toimeaeg möödas, hakkas väike kuum lutt hoogsalt värisema ja keris näidu jälle üles. Õue ja lasteaeda selliseid teadupärast ei lubata, niisiis tuli veeta mõned kodused päevad. Need nägid välja umbes sellised:

Proua ema seab end viivuks arvuti taha, et asendajale kärmelt tund ette valmistada, ning palub Põsekesel, kes hoolikalt kääridega paberist pisikesi lumehelbeid lõigub, seni veerand tunnikest vaikselt oma toas mängida. Siis saab pärast (jälle, seitsmendat korda) väikese karu ja väikese tiigri raamatut lugeda, arvab ta. 

“Jah,” on Põseke kohe nõus ja kaob armulikult vaateväljast. 

Hetk hiljem kihutab ta nukuvankril tuppa tagasi, nii et lõigutud lumi kahte lehte lendab. “Mina siin sõidan nagu tõukelattaga lumi sees! Hohhoo!”

“Jah, Põseke, aga mäletad, sa pidid praegu vaikselt olema, et ma saaks ruttu oma töö ära teha? Saaksid sa?”

“Jah, aga mis teed?” uurib Põseke.

“Tööd, kullake.”

“Jah, aga mis paegu teed, ma mõtlen.”

“Praegu teengi tööd. Teen töö ruttu ära ja siis loen sulle raamatut”

Jajah, aga mis siis teed, kui oled töö äla teinud?”

Siis loengi sulle raamatut. Kas sa saaksid nüüd natuke oma asjadega tegeleda, siis saame varsti lugeda?”

“Jaa, jaa, kohe saaksin,” venitab tõukerattur vastumeelselt ega kao kuhugi.

Noh?”

“Oota natuke, mina peasin enne ikka jalad puhtaks kloppima, sest minu jalad on nii lumised muidu!” pahandab Põseke, astub nukukärult maha ja klopib tükk aega ülima põhjalikkusega jalgu vastu põrandat. 

“Põseke, ma kardan, et alumise korruse onu Vitjale väga ei meeldi see jalgade kloppimine (sest, noh, miks peaks jalgade kloppimine meeldima inimesele, kes ei pea lugu ei hüppamisest, ahjupuude toomisest, breiktantsust ega klaverimängust – toim.). Kas sa läheksid nüüd palun vaataksid, mis su pusled teevad?”

Jaa, kohe lähen!” hõikab Põseke rõõmsalt ning keksleb oma tuppa. 

“Tere, mats!” tervitatakse proua ema paar minutit hiljem hoogsal kapakul taas kohale saabudes. “Sina oled nüüd kooliõpetaja ja mina olen pall!”

Natuke aega naabrite rõõmuks hüpanud (sest pallid kõik peavad alati hüppama! – toim.), naastakse kangekaelselt vaikiva proua ema juurde. 

“Kuule, mis teed?”

“Ikka tööd üritan teha, kullake.”

“Jah, aga mis tööd?”

“No oma koolitööd. Palun ära mind nüüd natuke aega sega, eks?”

Sedavõrd jultunud ettepanekust silmanähtavalt vapustatud Põseke tõmbab kulmu ähvardavalt kortsu ja teatab rangelt: “Ma panen sinu nüüd kuuli kinni telveks nädalaks!” (Vt Põsekese lemmiklugu “Üleannetu isa” raamatus “Jip ja Janneke”, lk 162 – toim.)

“Olgu, aga las ma teen enne oma töö ära.”

“No olgu siis!” arvab ka Põseke armulikult ja lõikab nohinal veel natuke lund. 

“Vaata, mina nüüd sahistan siin lume sees! Mina lähen lipa-lopa lumeläätsadega (nagu Oskar Põsekese teises lemmikraamatus “Meisi jõuluõhtu” – toim.)! Meie nüüd läheme titade ja elevandiga bussi peale! Oota, mina kolla vaatan, mis kell meil buss läheb … (uurib joonlauda) … viiskendkuus läheb meie buss. Ja siis kolgendseitse läheb punane buss.

Mõni minut nukkude ja elevandiga bussi peale minekut mänginud, märkab Põseke taas proua ema. 

“Kuule, mis teed?”

“Tööd, Põseke. Tööd üritan teha. Kas sa palun lubaksid mul lõpetada?”

Jah, aga mis sa  p a e g u  teed, ma mõtlen.”

“Põseke,” hakkab proua ema pisut nagu kannatust kaotama. “Ma pean selle nüüd ära lõpetama, see on kiire asi. Palun ära räägi minuga praegu.”

Põseke pistab kõva häälega nutma ning leebub alles mitme kallistuse ja külmkapist toodud kohukese peale. Proua ema istub uuesti arvuti taha, et töö viimaks ometi teele saata. 

Emme,” ütleb Põseke väga rahulikult eemalt söögilaua tagant. “Mulle nagu meeldib siit lähedalt vaadata sind. Siis ma nagu saan sind niimoodi kallistada lähedalt!”

*

Reede pärastlõunaks oli Põseke oma palavikust jagu saanud. See-eest aga oli hobuse kombel köhima hakanud kolmapäeval härra ja klassivendadega Kuutsemäel suusatamas käinud Ploom ning pärastlõunal helistas kooliarst ja palus järele tulla Pangaasiusele, kes olevat kuum (kutt). Pangaasiuse seiklusringi talvematk jäi niisiis ära ning “kuuri kinni terveks nädalaks” kõlab juba nagu üsna realistlik perspektiiv …

 

 

Nagu ikka ja mõned esimesed

 

20181224_212054

I

Päkapikk Endel, nagu ikka, saabus esimesel advendil, tõi poistele Haribo advendikalendrid ja käivitas igapäevase kirjavahetuse (mis Ploomiga käib viimased aastad kerge vastastikuse muige saatel). Põsekese jaoks on tegu esimese teadliku päkapikuaastaga ja vaibumatult vaimustunud kiljatus “Oi! Pikanääliga pikk (limn päkapikk) tõigi mulle kommi ja ajakilja (limn kirja)!” kõlas refräänina igas detsembrihommikus.

Esimest aastat kolme instituudiealise lapse vanematele pakkus detsembri esimene  esmaspäev kohe uue ja huvitava väljakutse olukorra näol, kus lapsevanemat tulnuks teha üheaegselt kolmes kohas. Et proua emal oli selleks kauniks päevaks ühtlasi õnnestunud saavutada kodust väljumist mitte võimaldav kehatemperatuur, tuli Põsekese lasteaia advendiring, mis on üks proua ema isiklikke lemmikjõulutraditsioone, seekord siiski vahele jätta; Pangaasiuse klassiõhtu-kohvikus esindas perekonda nimikangelane üksi koos enda küpsetatud rosinaplönnidega — läinud autori sõnutsi “nagu soojad saiad” — ning Ploomi klassi fotostuudio püstipanekul advendilaadaks osales härra, kuivõrd  Ploom ise oli sel ajal trennis. Ülejäänud laadaeelne nädal möödus nagu ikka peamiselt koolimajas, samal ajal kui kodu vaikselt tolmu ja mustade nõude alla mattus.

Laada endaga läks kõik nagu ikka: Pangaasius ja Põseke kui tuntud laadahaid olid kohal algusest lõpuni ja Ploom pidas samuti paar tundi vastu, sattudes muuhulgas enese suureks üllatuseks laadakontserdil ka lavale (pärast nagu siiski meenus, et õpetaja oli jah enne midagi rääkinud). Pangaasius esines samas kahe etteastega, mängis lisaks kaheksanda klassi restoranis klaverit, juhendas oma klassi töötoas võitegu, tegi klassi letis inventuuri, käis vaatamas proua ema marionetietendust ja sõi tööstuslikus koguses magusat nagu ikka. Põseke ja härra veetsid aega valdavalt kahekesi ja nagu ikka tõhusalt, proua ema pani lisaks marionetietendamisele ja kontserdile, nagu ikka, põhirõhu kohvikutele. Kõik jäid rahule!

20181208_173300

Põseke Väikese merineitsi fotostuudios

II

Teine jõuluootusnädal kulus suuresti esimesest toibumisele ja järgmiseks valmistumisele. Koduse repertuaari järgi otsustades käis kõva valmistumine nii koolis kui lasteaias:  “Meie kaluga läheme, läheme koos läbi pika ja pimeda öö … aga minu kalu ei mahugi läbi selle pika ja pimeda öö …” leelotas oma askelduste saateks Põseke ning Pangaasius ümises kõrval midagi seeravitest ja keerubitest.

III

Kolmanda advendi järgsel esmaspäeval toimus esimene Põsekese lasteaia jõulupidu. Põseke lasi endale kenasti lambamütsi pähe panna ja tuli siis jõulumängu ja kontsertprogrammi etendamise ajaks otsustavalt proua ema sülle istuma. Muidu oli meeleolukas.

Pärastpoole tõi Pangaasius muusikakoolist koju esimese tunnistuse (eks sügisvaheajaks oli ka antud, aga siis oli see nagu kuidagi muusikakooli maha ununenud), klaverdamise eest kenasti kaks kümmet ja solfi eest esimesel perioodil “8” ning teisel “9” peal. Ainult hoolsuse ja käitumise hinne olid II perioodiks palli võrra langenud. Hoolsuse osa selgitab tõenäoliselt see, et vahepeal käis Pangaasius solfedžotunni asemel hoopis raamatukogus, käitumishinne oli vanematele nagu üllatavam, aga asjaosaline ise arvas, et see võis tulla sellest, et tema näpud kohe klaverit nähes hirmsasti kihelema hakkavat ja kippuvat teinekord mängima ka siis, kui õpetaja hoopis midagi seletada tahaks.

Proua ema kirjutas nagu ikka valdava osa nädalast tunnistusi ning neljapäeval pani nagu ikka õppeperioodile punkti ja jõulumeeleolule aluse tavapärasest kõrgest keskmisest justkui veel kraadi võrra imelisem kooli jõulukontsert. Pangaasiuse klass etendas jõulumängu enneolematult reibaste karjastega (kelle hulgas Pangaasius mõjus väga vaoshoitult), Ploomi klass oma taastärganud muusikalembuses aga rahvaviisi “Veganite jõulupeol” (koos pillimänguga).

Reedel läksid lapsukesed vanaema poole ja proua ema õpetajate jõulupeole, mis tänu maailma parimatele kolleegidele oli, nagu ikka, pisarateni lõbus ja toitev üritus ning lõi ühtlasi väga head eeldused järgmisele päevale jäänud jõuluostlemiseks: selgus nimelt, et pühade-eelse Lõunakeskuse paanikameeleolu vastu ei aita miski nii tõhusalt kui üks eelmisel õhtul õige pisut liiga rohke veiniga peetud jõulupidu! Kogu katsumus õnnestus läbida tavapäraste kõrvalekalleteta, äärmiselt rahulikus tempos ja eesmärgile keskendunult. Kõlab igatahes nagu uue traditsiooni sünd!

Veel tuli laupäeval trükikojast raamat ja pühapäeva öösel sai valmis piparkoogitainas.

IV

 

Jõululaupäeva veetsime nagu ikka isekeskis: kerge jõulukoristus ja kodu- ning kuusekaunistus, kelgutamine Kassitoomemäel (limn Kassitoome) 4/5 perekonnaliikmete osavõtul, suhteliselt meeleolukas kirikuskäik lõunaune vahele jätnud Põsekesega, pidusöök, kodune kingijagamine (Põseke valis päkapiku rollis üles astunud Ploomile ettekandmiseks oma viimase aja lemmiklaulu “Carglass paigaldab, Carglass parandab!” ning härra ja Pangaasius astusid muuhulgas üles erinevate klaveripaladega) ning õhtu uue lauamängu seltsis. Lapsed magama suunatud, tegime härraga veel ühe raundi Scrabble’it (teonaine läks läbi, žlotikiha seekord mitte).

20181225_112513

 

Põsekese kompositsioon “Rahu maa peal” esimese jõulupüha hommikuks

Esimesel jõulupühal olime nagu ikka Kavastus, sõime kõhud punni, soovijad käisid saunas ja laiali jagati veel toatäis kingipakke.

20181225_150511

Vaade esimese jõulupüha loojangule Võnnu surnuaialt

Teiseks pühaks omakorda tuldi nagu ikka Elvasse, küpsetati piparkooke (tark ei torma!), ehitati lumelatern, käidi surnuaias, mängiti lumesõda, jagati veel mõned kingid ning mängiti tundide kaupa Dixitit (kuivõrd lauamänguhääletusel jagunesid osalenute hääled otsustavalt: Dixit 4, Brexit 1).

20181226_194452

Piparkoogimasin

VI

Pühadevahe, nagu ikka, kulub suurest seltskondlikkusest ja perekesksusest toibumiseks. Ploom ja Pangaasius sõitsid vanaemaga Pärnusse aastat lõpetama, härra tõlgib Tartus Prousti ja proua ema ning Põseke veedavad aega Elvas.

20181227_101755

Põsekese hommikukompositsioon “Tagasipöördumine argipäeva” , 27.12.2018

Head, nagu ikka, vana aasta lõppu!

Neljapäevast neljapäeva

Päevad on nõnda lühikesed, et hommikul kooli minnes imetlevad Ploom ja Pangaasius kooli ukselt koitu, mis viimastel päevadel on siinkandis olnud iseäranis efektsetes värvides, ja tundide lõppedes vaatavad, kuidas päike tõusukohast paari sammukese kaugusele niisama maaliliselt jälle loojub.

Tegemiste vähesuse üle samas kurta ei saa.

Eelmise neljapäeva hommikul kell 7.15 selgus, et proua vanaema on haigeks jäänud ja Põsekesega tavapärasel viisil päeva veetma tulla ei saa. Niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja saatis nad kooli, sõitis siis erakorraliselt koos Põsekesega bussiga lasteaeda, tuli sealt jalgsi tagasi koju, pesi ära pea ja sõitis järgmise bussiga tööle, andis kaks tundi, sõitis koos seitsmenda klassiga teatrisse, vaatas etenduse ära, sõitis koos seitsmenda klassi klassijuhatajaga tagasi kooli, osales koosolekul, sõitis bussiga koju, ütles härrale, vahepeal härraga koju tulnud ja lõunaune ära maganud Põsekesele ning koolist saabunud poistele tere ja jõi ühe kiire kohvi, jalutas üle Toomemäe tagasi lasteaeda ning õmbles seal kolm tundi konna.

Sel neljapäevahommikul oli proua vanaema endiselt tõbine, niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja suundus taas koos Põsekesega lasteaeda (seekord ilusa ilma tõttu jalgsi), jalutas piki Emajõe kallast kooli (otsustades elada julgelt ja jätta pea sel neljapäeval hoopis pesemata), andis kaks tundi ja ühe kiire improviseeritud asendustunni, pidas kaks vahetundi korda ja jõi parasjagu üht kiiret kohvi, kui ühekorraga saabusid esmalt sõnum Pangaasiuse klaveriõpetajalt tunni ärajäämise kohta ning teiseks Pangaasiuse klassijuhataja, kes teatas, et oli äsja sandaalides Pangaasiuse mingi tundmatu lapsevanema autoga koju saatnud, kuna üks Pangaasiuse talvesaabastest olevat koolipäeva jooksul salapärasel moel ära kadunud. Kiirest telefonikõnest koju selgus, et Pangaasius oli siiski hetk tagasi vanema venna saabastes muusikakooli poole teele asunud (Pangaasiusel endal neil päevil telefoni ei ole). Seejärel andis proua ema veel ühe tunni ja tõttas samuti koju, et vahetada valvepostil välja härra, kes oli vahepeal Põsekese koju toonud ja pidi nüüd enne Ploomiga jalkatrenni suundumist veel kiiresti Aparaati lippama. Kohe helistas ka Ploom ja palus endale aknast võtmed visata (tema enda omad olid hommikul teise jope taskusse ununenud). Päevaunest ärganud Põseke tervitatud ja Ploom koos härraga trenni saadetud, pani proua ema just kohvivee keema, kui akna taga hüüti: saabus Pangaasius, kes palus endale võtmed visata (tema enda omad olid hommikul tuppa klaverinurgale ununenud). Muidu oli saabuja ärajäänud klaveritunnile vaatamata igati rõõmus: aeg polnud kulunud asjatult, vaid muusikakooli asemel sai külastanud raamatukogu. Paraku oli laenutatud raamat osutunud liigagi kaasahaaravaks. Niisiis jättis proua ema Pangaasiuse Põsekesega mängima ja vast valminud kohvi lauale jahtuma, sõitis bussiga linna ja tõi ka Pangaasiuse koolikoti Kaubamaja eest bussipeatusest koju.

Õhtusöögiks sõime kalasuppi, mille proua ema oli koolist purgiga kaasa toonud (kalasuppi jääb alati üle ja see on kohutavalt maitsev). “Kas me oleme nüüd tõesti nii vaesed?” uuris Ploom murelikult, kui õhtueine päritolust kuulda sai.

Järgmisel nädalal ootavad lisaks neljapäevale, lasteaiale, tööle, koosolekutele, trennidele ja muusikakoolile ees veel Pangaasiuse klassiõhtu, Põsekese advendiring, Pangaasiuse ja Ploomi klassi töötubade ettevalmistused kooli advendilaadaks, marionetietenduse proovid advendilaadaks ja muidugi ka advendilaat ise. Aga kui hästi läheb, õnnestub ehk mõnel päeval siiski ka päikest silmata.

b1.jpg

PS Pangaasiuse talvesaapad leiti järgmiseks päevaks jälle üles.

Hetki ühest novembrihommikust

Proua ema ainsa vaba päeva hommikul ärkab Põseke, kes eelmisel nädalal esimest korda (!!!) oli sunnitud nohu ja köha tõttu lasteaiast puuduma, kell pool seitse ja nõuab nutuga pooleks, et talle kõrva sisse kreemi pandaks (sest kui näiteks suunurk on katki või sääsehammustus sügeleb, siis üldiselt pannakse). Ning kuna meil viimastel aastatel pole haigete lastega eriti pistmist olnud — ei midagi võrreldavat –, tundub esmapilgul, et see ongi ainus võimalik lahendus: Põsekese sündides igaks juhuks varutud palavikuküünaldest on patsient ammu välja kasvanud ja tableti neelamine ei õnnestu.

Tegelikult on uduvihmases novembrivarahommikus üle Toomemäe valveapteeki jalutada ka muidugi omamoodi kena. Veel kenam on ometi see, kui koju tagasi jõudes selgub, et tegu oli valehäirega: Põseke on härra Tallinna rongi peale saatnud, istub rõõmsalt pudrukausi taga ja kontrollib Ploomi vene keele kodust tööd. “Enam ei va’uta!” vastatakse proua ema tüütule arupärimisele kärsitult, ” ühesõnaga ma p’aegu toimetan!”

Poisid on seoses härra varase väljumisega samuti tavatult vara üles ja hommikueinega ühele poole saanud; Ploom kordab vene keele sõnu ja Pangaasius on pärast kahekordset kooliteatri “Hamleti” etenduse külastamist ette võetud Shakespeare’i kogutud teoste lugemises (läbi sai igatahes loetud “Henry VI” ja hoogsalt alustatud “Titus Andronicus” ning “Veneetsia kaupmees”; “Hamletit” ennast loetakse jätkuvalt õhtuste toimetuste taustaks ülejäänud perele ette) väikese pausi teinud ning neelab diivanile kerra tõmbununa “Percy Jacksonit”.

Selline muretus saab vääramatult tähendada vaid üht: lõpuks läheb väga kiireks. Aga mingil moel saavad Pangaasiuse dressipüksid, mille teekond koolikotti algas millalgi eelmise päeva pärastlõunal, viimaks siiski pakitud; Ploomi kadunud patsikumm tuleb äärmiselt üllatuslikult välja teksade taskust; Pangaasiuse võtmed (need, mis olid vahepeal nii kadunud, et Pangaasius jõudis proua emalt tolle võtmed laenata ja noodki ära kaotada, enne kui enda omad Elvast vanaisa voodi alt välja tulid) ja õpilaspilet (see, mis oli vahepeal nii kadunud, et lasime koolis uue teha, enne kui vana koos kuu aega kaotsis olnud talvejopega, mille asjus oli proua ema muuseas jõudnud teha mõnegi kõne linnaliinide dispetšerile ja trenni infolauda ja korduvalt läbi kammida kooli leitud asjade kasti, muusikakooli teise korruse koridori nagist üles leiti — esialgu küll ilma kapuutsita, aga pea siis seegi välja ei tule!) saavad õige jope õigesse taskusse ja eile tänavalt leitud avamata tuub tundmatut ehitusmaterjali (“Ma leidsin selle papale! Ma olen parem asjadeotsija kui Pipi ise!”) omakorda samast taskust välja tõstetud — enne kui sellega koolis mingit kahtlemata väga head nalja võiks saada — ning lõpuks jõuavad härrad usutavasti koguni õige bussi peale.

“Mulle tuli üks hea mõte!” kuulutab kogu eelnevat rähklemist rahulikult laulu ümisedes pealt vaadanud Põseke laua tagant, ise parema, eelmisel õhtul Ploomi pinali inspekteerimise käigus aset leidnud tindiballoonimaitsmise tagajärjel veel õige sinise (tiifus on hirmus haigus, teadagi!) käega hoogsalt viimaseid pudruriismeid  laua sisse hõõrudes, lai rõõmsat üllatust väljendav naeratus näol, “anna sina mulle kommi!”

Siis sööme kommi, paneme Põsekese laternas küünla põlema ja vaatame, kuidas õues vihma sajab. Paari tunni pärast oleks tegelikult juba täitsa normaalne ärgata.

 

44659459_324836054982783_5163147188895478383_n

PS Aga muidu, muidu, teate, oli vahepeal koolivaheaeg ja siis käisid lapsevanemad Budapestis (ja härra pärast veel iseseisvalt ka Krakowis) ja Põseke veetis viis päeva jutti ilma vanemliku hooleta Elvas (kui proua ema viienda päeva õhtuse vanni ajaks tagasi jõudis, naeris Põseke kõigepealt mitu minutit täiest kõrist, jäi siis järsku tõsiseks ja uuris: “Kas sina oled minu emme?”) ja loobus sellega seonduvalt lõplikult tankimisteenuse kasutamisest; no ja pärast, pärast siis algas jälle kool ja tuli välja, et vastu kõiki ootusi ei olnud proua emast sellegi vaheajaga saanud õpetajat, kes on tunniks alati korralikult valmistunud ja kellel on kõik tööd õigeks ajaks parandatud — ega ka mitte lapsevanemat, kes suudaks kõigi oma arvukate lastega seonduvaid kohustusi meeles pidada, nagu ilmnes siis, kui ühel väga vihmasel hommikul suhteliselt vähevihmakindlas riietuses Põsekest lasteaeda viies selgus, et samal päeval külastab Põsekese rühm Elistvere loomaparki; no ja siis veel tähistas Ploom 29. oktoobril oma 7. augustil aset leidnud vananemist (tark, ma ei väsi kordamast, ei torma!) äärmiselt meeleolukalt koos klassikaaslastega Batuudikeskuses; proua ema käis iga-aastasel hällõuviini-filmiõhtul ja vaatas kangelaslikult ära neli õudusfilmi ühtejutti ning möödunud reedel jooksis Pangaasius koos suuremate ja väiksemate sõpradega marti, olles eelnevalt osalenud kõigis koolitundides, käinud muusikakoolis solfedžos ja tantsutrenni esinemise proovis ning mõistagi kooli laternapeol. Aga muud suurt väga nagu polegi juhtunud. 

Septembri lõpu seisuga

Põseke on nüüdseks juba poolteist kuud jutti kolm poolikut päeva nädalas lasteaias käinud. See näeb välja nii: kõigepealt ärkab Põseke üles, sööb kõhu putru täis ja saadab vennad kooli. Siis pannakse riidesse ja esitatakse rahulikul ning rutiinsel toonil kohustuslikud repliigid: “Mina ei taha lasteaeda minna, mina tahan hoopis oma emmet” ja “Oleme palem lissalt kodus!” Kohe seejärel tuleb agaralt hakata otsima oma seljakotti või lillat mõmmit või mida iganes muud, mis sel päeval plaanis lasteaeda kaasa võtta.

Kui vihma ei saja, minnakse lasteaeda jalgrattaga. Selle juurde peab kindlasti laulma järgmist laulu: “Iida sõidab lääääbi linna, ta lasteaeda on teel! Suu on naelul, säla täis on Iiiiida silmaaaad! Lasteaias on hea, nüüd hõisakem veel!”  Kui sajab, ronib Põseke uhkelt proua ema kukile ja aitab vihmavarju hoida, kuni bussile jõutakse. Mõlemal juhul aga läbitakse lasteaeda jõudmiseks esmalt park, kus, nagu iga kord tingimata ära tuleb märkida, “üks onu istub ja üks tädi seisab ühe jalaga” (tuntud ka kui Jannsen ja Koidula), ning seejärel minnakse üle fooriga ristmiku, meenutades seejuures kindlasti tädi, kes Põsekese teisel lasteaiapäeval augusti keskel sealsamas punase tulega teed ületas.

Lasteaias pannakse riided nagisse, tehakse pats pähe ja kõva kalli kere ümber ning kui proua ema siis veel midagi kohmitsema jääb, kiirustatakse juba takka: “Lähme vaatame, mis seal teevad!” (Enamasti teevad juba midagi nii huvitavat, et proua emale nägemist öelda polegi enam mahti.)

Vahepealsest osast palju teada ei ole, aga õpetajad väidavad, et esimese kuu peamiselt vaatleja rollis veetnud Põseke olevat nüüdseks juba nõus aeg-ajalt ka sõbral käest kinni võtma ning avalikult tunnistama, et oskab laule kaasa laulda ja salme lugeda (varem esitati neid ainult valitud publikule pereringis, kuigi näiteks pikk hommikuringisalm oli juba teisel lasteaiapäeval väikeste limnoloogiakeelsete mugandustega peaaegu täies ulatuses peas ning toakoristamislaul ja pisut kompaktsemaks kohandatud söögipalve — “Kokku leiba!” — on ammuilma koduski käibele võetud). Igatahes jääb lasteaiaaja sisse hommikuring (vahel koos pillidega), mänguaeg, õuesolek ja lõunaöök ning selle kõige juures vajalike protseduuridega tulevat Põseke kenasti toime, ütlevat vajadusel sõna sekka, on osanud sisse seada head suhted nii õpetajate kui rühmakaaslastega (kellest kodustes vestlustes tõstetakse esile peamiselt väikest Maliiat ja lissalt Maliiat) ega pidada laskma endale pähe istuda (see viimane kõlab eriti usutavalt). Pärast lõunasööki tuleb Põsekesele järele harilikult papa (ja siis saab enne koju magama suundumist veel mänguplatsil käia või koguni jäätist süüa), aga reedeti proua ema. Koduteel nendib Põseke enamasti nukralt, et “tahaks tädi Kistelit” või “Minul ei olegi vist täna enam tädi Küllikest”. Aga eks siis saab mõelda, et juba päeva või hiljemalt paari pärast näeb neid jälle.

*

Kõik teised pereliikmed hakkavad samuti sügisrežiimiga kohanema. Ploomil ja Pangaasiusel on see läinud valutumalt (ühtviisi reipalt käiakse koolis, jalkas, muusikakoolis, breigitrennis, võistlustel ja turniiridel, rattaga sõitmas, õues uute naabritüdrukutega mängimas, sünnipäevadel, klassiõhtutel jne —  ja ikkagi jääb kõige selle kõrvalt aega ka tööstuslikes kogustes raamatuid neelata ja oma tuba igaks õhtuks otse uskumatult segamini keerata), vanemlikul instantsil seevastu kuidagi väsitavamalt. Siiski, kui proua ema näiteks käib neli päeva nädalas koolis ja ülejäänud aja valdavalt vedeleb sültjas olekus ja haliseb väsimusest, siis härra vähemalt jaksab igapäevase tõlkimise, meisterdamise, koolides esinemise ja asjaajamise ka tennist mängida. Raugematut ja lootusetut võitlust olmega (toit, tolm, riided ja remondi lõpetamine), mis selle kõige taustal käib, aitab õnneks pisut  tasakaalustada remondi käigus majapidamisse tekkinud vann, mida kõik pereliikmed täiega fännavad.

 

Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

20180807_144502

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

37798866_10217304196297225_6967580605118676992_n

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

37173758_10156611957939082_4261981998706327552_n (1)

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

20180812_183330

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

20180808_200426

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

20180617_17271320180714_125144

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

20180808_194324

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

20180703_185402

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

20180717_161503

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!

 

Sõidupäevikud

Proua ema ja härra sõitsid Kirde-Eestist tagasi ja proua ema sõitis kohe samal õhtul bussiga Elvasse ja järgmisel päeval juba koos Põsekesega kõigepealt Elva randa ja siis uuesti tagasi linna, sest kõigepealt oli tarvis õhtul koos härraga Emajõe randa sõita ning  ülejärgmisel päeval sõitis kõik see mees Kavastu lähistele mustikale (tähendab, Põseke, täpsemalt öeldes, sõitis Pangaasiuse ja onulastega mängima, aga proua ema ja härra koos kahe sõbraga läksid küll täitsa metsa ja tulid alles viie tunni pärast uuesti välja; vahetuskurss oli umbes kolm mustikat ühe parmuhammustuse vastu, aga sellele vaatamata oli väga mõnus). Õhtul sõideti linna tagasi ning järgmise päeva lõuna ajal naasis ka Pangaasius, et kõigepealt korraks proua ema ja Põsekesega ratastega linna mänguplatsile sõita ning seejärel kohe koos oma papa ja onuga, kes korraks Elvasse ehitusest ülejäänud saematerjali ära viima sõitsid, kaasa minna ning pisut aega ka Arhangelski sugulastega veeta, enne kui need ära sõidavad. (Arhangelski sugulased ise koos Elva vanaemaga sõitsid järgmine päev korraks Tartusse meile külla ka, et ühtlasi vastu võtta oma keskmine poeg, kes parasjagu Norrast kohale sõitis, ja siis Elvasse tagasi sõita. Ploom sõitis samal ajal laevaga Stockholmist Tallinna poole.)

Järgmisel hommikul sõitsime ratastega Veerikule vastu Ploomile, kes tuli Rootsist tagasi  17.-32. kohaga 168 meeskonna seast ja sõitis järgmine päev vanemate ja Põsekesega rattaga Kavastusse, sest vanaisa oli sõitnud Lääne-Eestisse puhkama ja maja tahtis pidamist (ja meie auto oli otsustanud vahelduseks enam üldse mitte kuhugi sõita). Oli päris mõnus ja jõukohane tee, isegi Põseke ei jõudnud rattatoolis istumisest ära tüdida. Kavastus sõideti kõigepealt ujuma, seejärel peeti maja, koristati õunu, käidi saunas ja aeti niisama juttu ning järgmisel päeval sõideti jälle tagurpidi Tartusse tagasi. Et pärast 2×23 km rattasõitu tagumik, teadagi, kibedasti igatseb sadula järele, siis sõitis proua ema koju jõudes kohe poodi, härra Aparaaditehasesse ja Ploom rongi peale ja Elvasse. (Aga samal ajal, kui meie läbi Luunja Kavastu poole väntasime, sõitsid Tallinnast kohale meie sõbrad, veetsid öö meie korteris ja sõitsid järgmisel päeval Pärnu poole edasi.)

Täna sõitsid Arhangelski sugulased kohe hommikul edasi Riia poole. Meie Põsekesega sõitsime rattaga perearsti juurde kahe aasta juublil kipsi tõttu saamata jäänud süsti järele ja sealt edasi bussiga Elvasse, kus Ploom ja Pangaasius juba pikkade silmadega õhtul siia sõitvaid Pärnu sugulasi ootavad, ja varsti sõidab proua ema tagasi Tartusse, et õhtul koos härraga kinno minna, st tõenäoliselt sõita. Ega rohkem vist olegi suurt midagi juhtunud. Suur suvi kestab, kõik on pruunid ja toas pole temperatuur juba kuu aega kordagi alla 28 kraadi langenud.

Sürpriis

Paar korda aastas ikka sattun mingitel asjaoludel poiste tuba koristama (külalised tulemas ja põhikoristajad ise ilmalaanen laiali vms) ja iga kord pärast seda kogemust mõtlen, et nüüd ei suuda mind küll selles elus enam miski üllatada ja vaevalt et hiljemgi. Aga ei, süsimustaks kuivanud banaanikoor madratsi all ja ajalehepaberisse keeratud muld, mis ühest koolikotist välja pudenes, ikka tegid täna veel triki ära.

Kohe selline mõnus reibas tunne tuleb, ma ütlen.

Reisudest Rootsi ja mujale

Eile kella nelja paiku oli, nagu härra tagantjärele märkis, küll vist senise pereelu üks laiahaardelisemaid hetki:

  • Põseke oli vanaemaga Tartumaal vanaema sõbranje sünnipäeval (ja ühtlasi kolmandat päeva vanemliku hooleta);
  • Pangaasius lustis Kavastu vanaisa ja onulastega Vudilas (olles enne seda veetnud ühe öö omapäi Pühastes sõbra juubelil, mõned päevad Elvas, sõitnud ihuüksi bussiga Tartust Virtsu ja aidanud oma onul 3 päeva Puhtus talgutada);
  • Ploomil möödus teine edukas võistluspäev Rootsimaal Gothia Cupil ja neljas päev perest eemal (viis veel ees);
  • härra lasi Narva-Jõesuu rannas ergava kõrbepäikse käes nurru …
  • … ja proua ema, kel oli õnnestunud end eelmisel reisupäeval pisut ära kõrvetada, tikkis umbes kilomeetri kaugusel pargis puie vilus ristpistes kana (as one does).

Iseseisvumine või midagi!

Aga kui kõik ausalt, ehkki lühidalt ära rääkida, siis sinna Narva-Jõesuhhu jõudis vanemlik instants niiviisi, et pani esmaspäeva hommikul aovalges Tartus autole hääled sisse, tegi väikese ajaloolise vahepeatuse Kärde rahumajakese juures (oli maru rahulik küll!), vaatas üle Kunda sinisavikõrbe ja heitis millalgi kümne paiku sealsele imemõnusale liivarannale (vt ka Gunta Randla) siruli ja mõne aja pärast ka laintesse. Pärast kerget kehakinnitust, Valaste joa ülevaatamist (või kõrgusekartlike seltskonnaliikmete puhul, keda meie arvukas seltskonnas oli täpselt üks, ülepiilumist) ning ohtrat higistamist autos liiguti edasi Toilasse, et pikutada ja supelda järgnevad tunnid koos sealsete toide ja teiste suvitajatega juba kohalikus rannas, mis kujutab endast iga lutsuviskaja unistust. Õhtul sõime spaarestoranis kõhud punni ja vaatasime rannas päikeseloojangut (mõnel juhul ka ujusime). Öö veetsime kvartiiras Toila piiril (Airbnb), mis oli igati nitševoo. No ja siis teisipäeva hommikul juba Sillamäe muljet avaldav promenaad ja linnamuuseum koos Jevgeni väga ägeda näitusega, ja oligi Narva-Jõesuu. Koju sõitma hakkasime kuue paiku, et jõuaks teha väikese ujumispausi Kauksi rannas (kuivõrd proua ema oli Narva-Jõesuu 19-kraadise vee liialt külmaks põlanud, küll aga suutnud ennast nappide tulikuumal – ikkagist 30 kraadi! – rannal veedetud minutite jooksul üle kere liivaseks teha). Viimaks tõi hilisõhtune buss proua ema veel Tartust Elvasse. Põseke küll juba magas, ent oli hommikul seda meeldivamalt üllatunud: “Emme tuuli! Iida äga õõmus on! Okei, selge!”

20180716_1711321

 

Toila rand 17.07.2018

Sinna läheks tagasi küll.

 

Olmekaardistus: Kahese suvepäev

Põsekese äratab alati see, et miski tuleb meelde. Seekord näiteks meenub millalgi üheksa paiku selline tõik: “Paul, Kusta Pännus on! Maa koos Pännus on Paul ja Kusta, algpalli mängivad!” (Ja tõesti, Ploom ja Pangaasius ongi parasjagu viimast päeva vanaemaga Pärnus, seljataga suurturniiril saadud viies koht ja ees ootamas vapper suplus viieteistkraadises merevees.) Natuke aega proua ema seljas aeledes elavalt maast ja ilmast vadistanud, saab Põseke aru, et vestluskaaslasest ei ole vastast, ning suundub elutuppa papat lõbustama. Umbes tunni aja pärast koputatakse proua emale rõõmsalt itsitades õlale, et raporteerida vahepeal aset leidnud tulemuslikust potilkäigust ning anda (oma rafineeritud huumorimeelega isa õhutusel ja õpetusel) edasi ka kõik sealjuures kõlanud helid. Jutu lõpetuseks ennetab rõõmust särav Põseke targu ka proua ema oodatavat reaktsiooni ja teatab rangelt kulmu kortsutades: “Ei ole nallakas! Papa, Anti! Ei ole nallakas!!!” Ning siis juba leebemalt: “Iida nallamees on! Iida üks nallatilk!”

Kui proua ema viimaks kööki jõuab, on härralt välja nõutud “kalbepiima” (= klassikaline hommikueine kaerahelbed piimaga, raamatus “Sinustki võib saada indiaanlane” tuntud ka porridži nime all – toim.) läbitöötamine juba edukalt lõpule viidud, st kogu piim lusikaga kausist kõhtu õngitsetud ning kaerahelbed kunstipäraselt laua ümber laiali laotatud, ning sööja ise kihutab uljalt nukuvankril kõhutades ühes toast teise, toimetades kõik poiste toast leitud sendid hästikoolitatud taskuvargana hästikasvatatud lapsukesena oma isa kätte, kes kangelaslikult arvuti taga tööd teha üritab. Millalgi umbes siis, kui Põseke on viisakalt keeldunud proua ema lahkest ettepanekust talle muna praadida, hiljem siiski proua ema taldrikust suurema jao kinni pistnud ning nüüd parasjagu istub ja majapidamises valitseva häbiväärse praemunanappuse tõttu üürgab, saabub elektrik, et ehitustööl omad otsad kokku tõmmata. Põseke kablutab kärmelt proua ema juurde, et sel kõvasti jala ümbert kinni haarata ning julgustavalt teada anda, et tegu on sõbraliku onuga, keda pole tarvis karta. Kui proua ema on elektriku ohutuses täielikult veendud, saab jälle kiiremate toimetustega  jätkata (ainult vahepeal, kui onu läbi toa juhtub minema, tuleb kiiresti proua ema juurde joosta ja teda igaks juhuks veel natuke rahustada, sest need emad, need on üldiselt jube kartlik rahvas). Esmalt on tarvis magamistoa akna juures kontrollida, mis olukord valitseb õues: “Iida kolla vaatab, kas vihma sajab, kas ei saja! Iida kontollib kolla. Iida vaatab, mitu kaadi on. Kümme kaadi! Õue minna saab!” Järgmiseks tuleb haarata proua ema telefon. “Iida kolla vaatab, mis kell on. Seitse pool! Õue minna saab,” on siingi, selgub, kõik jonksus.

Õuemineku asemel viivad vanemad Põsekese esiotsa hoopis ehituspoodidesse. Esimeses, sanitaartehnilise kallakuga kaupluses kontrollib Põseke kärmelt üle kõik väljapandud segistid, millest aga kahetsusväärsel moel ükski ei võimalda “käsi peseda”, ning üritab seejärel proua ema veenda, et tingimata oleks tarvis testida ka väljapandud tualettpotte. Õnneks saame oma ostud tehtud enne, kui asi tegudeni jõuab, ja Põsekese vilturiputud näidisvalamu õnnestub vanematel ka poepersonali suurema tähelepanuta uuesti paika seada. Teises poes saab Põseke kohe ukse juures pihku kaks ukselinki ning karmi käsu neist kõvasti kinni hoida, mis aitab ka selle käigu enam-vähem viisakalt üle elada. Poe välisuksel pöördub Põseke veel ringi, et tagasi kassa juurde trügida ja kummalegi kassapidajale eraldi südamlikult “Head und, maga hästi!” soovida.

Viimane soovitus on igati asjakohane, sest just magama tuleb Põsekesel endalgi koju jõudes (pärast minimaalset viivitust koduõue liivakastis, liumäel, batuudil ja kiigel) suunduda. Põseke teeb papale kalli, loobub pärast mõningaid kõhklusi kavatsusest ka elektrikule samasugust au osutada, ning poeb siis voodisse, et kuulata kolm lugu “Jipi ja Jannekese” raamatust ning tellida proua emalt unelauluks “”Mutioonu”, siis Pika-Jaagu laulu (= laul päkapikust, kes oli pika päka jagu pikk – toim.), siis “Hee’ingas!”” Kui Neptun heeringalaulus vihastab, kostub Põsekese asemelt veel rahuolevat sosinat “Kuu’e hee’ingas!”, aga merevee soolasuse salmi juures on silm juba kindlalt kinni.

Pärast umbes pooltteist unetundi ning natukest ärkamisjärgset kisamist on Põseke valmis proua emaga poodi ja mänguplatsile suunduma. Et minnakse rattaga, avaneb sõidu peal hea vaade inimeste aedades olevatele liivakastidele, liumägedele ja kiikudele. “Üks plats!” kiljatab Põseke vaimustunult, ning teab samas juba isegi: “Kellegi teise apse oma! Iida suuleks kassab, siis sinna saab minna. Täna mitte. Iida sügiles… sügiles… sügisel lasteaega läheb, siis saab sinna platsile minna, iugu asta, kiiga-kaaga, iivakassi!” Nii et hoidku kõik Tartu lasteaiaplatsid ja eravaldused sügisel piip ja prillid!

Poes istub Põseke lubatud kohukese mõjul enam-vähem tsiviliseeritult ostukärus ja ainult natukene kisub porgandipakki lahti ja maitseaineid riiulist maha. Õues võetakse suund mänguplatsile, et seal ennastunustavalt ronida, kiikuda ja huviga teiste laste tegemisi uudistada (“Nii pallu lapsi!” rõõmustab Põseke kohe platsile saabudes).  Lõpetuseks tuleb proua emal platsilt leitud kühvli ja pingviinivormi abil valmis vorpida ei rohkem ega vähem kui 12 sünnipäevakooki, millest igaüks tuleb ka kivist “kilsside”  või “aasikate” ja oksaraokestest küünaldega ehtida, et Põseke saaks sinna juurde heleda häälega laulda “Nii paa-aalllu! Nii paaa-aaalllu!” (= telelavastusest “Väikevend ja Karlsson katuselt” pärineva ning Põsekese perekonna juubelirituaalides olulist kohta omava sünnipäevalaulu algus – toim.), seejärel teeb Põseke ise proua ema jaoks oma sandaali sisse imemaitsva liivakoogi, mille salajasteks koostisosadeks järelpärimise peale osutuvad olema sandaal ja liiv, ning viimaks tuleb väike punnkõhtne päästeingel Šaša ja kisub kühvli Põsekeselt otsustavalt käest ära. Lahkudes kisab Põseke natuke, et oleks millest koduteel rääkida: “Iida tisas platsil: “AAAAAAAAAA! EI TAHAA KOJU MINNA! ÄÄÄÄÄÄÄ! Emme üttes: “Äla tisa! Koju minna!” Siis Tiida ohkem ei tisa.”

Kuni proua ema õhtusööki valmistab, mängib Põseke ehituspoodi minekut. “Iida üksi eihtuspoodi läheb! Iida kollaks eihtuspoes käib!” kuulutatakse valjult ja umbes seitsekümmend või nii korda järjest, ja loomulikult peab proua ema igal viimasel kui korral vastama “Ahah, selge, no tule siis varsti tagasi,” muidu korratakse sõnumit veel paar kraadi valjemini (sest mine sa seda vanainimese kuulmist tea) või tullakse lausa pannisangast sakutama. Nõuetekohane vastus käes, suundub Põseke, väike pingviiniga ranits seljas, esikusse sobivaid jalanõusid valima. “Iida tossud alga paneb, kolla eihtuspoes käeb! Iida nüüd üksi eihtuspoodi läheb! Iida loosa daali (= roosad sandaalid – toim,) alga paneb, kolla eihtuspoes käib! Iida mõmmi kaasa võtab, eihtuspoodi läheb. Eihtuspood kinni ei ole, Iida kolla eihtuspoes äla käib! Iida kummitu alga paneb, siis eihtuspoodi läheb! Iida kollaks uttu-uttu eihtuspoodi läheb, valsti-valsti tuleb. Iida lilla saapa alga paneb, kii’esti-kii’esti eihtuspoes äla käib.” Loomulikult nõuab iga teadaanne ka viisakat vastust.

Pärast saabub aparaaditehasest papa ja saab samuti osaleda viljakas ehituspoodi minekut käsitlevas dialoogis, ning millalgi õhtusöögi keskel jõuavad koju ka kauaoodatud vanemad vennad. Pangaasius, tõsi, lahkub peatselt koos vanaemaga; Ploom seevastu jääb koju ja saab sedaaegu, kui härra ehitustööpäevajärgse lõõgastuse korras uude vannituppa põrandaplaate paigaldab, kohe kaela ka oma tuntud mürakarumõmmist väikeõe kogu vahepealse nädala jooksul ooterežiimil olnud müravarud. Õhtu põhiatraktsiooniks kujuneb üllatavalt hästipainduva Põsekese peitmine üllatavalt väikesesse pappkarpi, mis igati reeglipäraselt kasvab üle sellesama pappkarbi tuba mööda ringipildumiseks. Lõpuks saab Ploom karbinurgaga piki piilumist ja ühtlasi mõnevõrra pahaseks. “Ok-kei!” käratab järgnenud väikekodanlikust tänitamisest (“Vaata, vend sai haiget! Ära palun enam niiviisi tee!” jne) üles ärritatud Põseke teise tuppa kapates kurjalt. “Okkei, selge! Selge on!”

 

Mingil arusaamatul ja mälust kustunud moel õnnestub see melu siiski millalgi maandada ja Põseke ööunele suunata. Ööunele eelneb siinkandis muidu üpris rariteetseks muutunud tankimisseanss. Et seejuures on võim vahelduseks täielikult proua ema käes, ei jää Põsekesel paraku üle muud kui alluda viimase (kohati täiesti absurdsetele) reeglitele ja nõudmistele. Noh, et ei tohi tankimise ajal proua ema näo ees jalaga vehkida, proua ema näpistada, hammustada ega miskipärast ka viisijuppi üles võtta ega juttu ajada. Sestap seabki Põseke end harvanähtava vagurusega sülle, suleb silmad ja pühendub eesmärgile, katkestades tegevuse üksnes siis, kui meenub midagi tõesti harukordselt olulist. Näiteks täna selline lugu (15 minutit pärast tankimise algust, hiirvaiksel sosinal): “Eihtuspood kinni ei ole!”

4.6.18