Kuidas ma eriti tööl pole käinud

Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.

Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.

Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.

Aastapäevailm 24.2.2020

Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.

Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.

Talvehommik 2020 ehk Millaaaaaal me lähme kelgutama?

Kassitoome kelguhunt 2020

(Hilinenud) vastlakukkel 2020

Lumememm 2020 ehk Kuhugi see kaheksasada tuhat on läinud …

Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.

Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.

Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).

Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.

Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.

Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.

Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.

Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.

Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.

Harilik koroonapäev Tähtvere pargis (taamal tusane vend).

Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!

Tark ei torma, II. Roots

No ja siis kohe pärast juulit käisime jalgpalli küsimuses Rootsis. Ploom koos oma meeskonnaga sõitis ära juba juuli viimasel päeval, magas laevas kombekohaselt kolm tundi ööund ja tegi kohale jõudes enne turniiri algust päevakese trenni. Meie, ülejäänud, tulime päev hiljem järele – “Kõigepealt sõitsime autoga ja siis laevaga ja siis oligi Loots!” nagu Põseke tabavalt resümeeris – ja jõudsime vastu ootusi kohale juba Ploomi esimese võistlusmängu ajaks.

Ootamatult saabunud perekonna vastuvõtt noorjalgpalluri poolt oli muidugi ülevoolavalt heldinud ja harras: “Oo, armsad vanemad! Kallid sõsar ja veli! Ma ei osanud hingepõhjaski loota, et te juba sellele mängule jõuda võiksite! Aitäh, et te minu tagasihoidliku isiku nimel niiviisi pingutasite ja oma mugavust kõrvale heites otse laevast siia kihutasite! Te ei kujuta ette ka, kui kõrgelt ma seda hindan! Ma olen nii liigutatud ja tänulik!” Lõputud embused, pisarad … Ning kõik see meisterlikult surutud ühteainsasse eakohasesse ja ülimalt stiilipuhtasse teismeliseviipesse teisest platsiservast (mõni abistav märksõna võhikutele: maksimaalselt emotsioonivaba näoilme; pilkkontakt rangelt ebasoovitav; viibates liigutatakse üksnes käelaba ja sedagi nii, et kõrvaltvaataja ei taipaks, et tegu võib tõepoolest olla viipega jne)! Aga mäng oli võidukas ja enne, kui meeskond nende staabiks olevasse koolimajja tagasi viidi, saime pojalt ennastohverdava raske töö tulemusel juba peaaegu teregi kätte.

Ülejäänud kolm päeva sisaldasid veel ohtralt jalgpalli erinevatel Stockholmi äärelinnastaadionitel, toredat öömaja, jalutuskäike staadione ja ööbimispaika ümbritsevatel mänguplatsidel, tänavatel ja randadel, rohkelt kaardilugemist ja mõnigaid möödasõite (kui Google Maps proua ema telefonis pärast järjekordsest tunnelist väljakihutamist ärgates nentis, et tegelikult oleks pidanud juba mõne kilomeetri eest keerame mõnele teisele tänavale, teele), plaanitud ja juhuslikke matku äärelinna metsatukkades ja muidugi jäätist. Härra sai üle pika aja praktiseerida ka gümnaasiumis õpitud rootsi keelt ja tegi seda nt meie kodulähedases väikeses rannakohvikus nii veenvalt, et oleksime peaaegu pidanud kahe peale ära jooma kaks kohvi, ühe latte ja ühe cappuccino!

Pühapäeval said jalkapoisid hõbemedali kaela (võideti kõiki meeskondi peale ühe: kuld kaotati nimelt viimaks samale meeskonnale, kellelt alagrupis oli saadud säärane saun, et neid numbreid pole viisakas blogis mainida) ja sõitsid matusemeeleolus ära koju (teiseks teatavasti ei tulda, vaid jäädakse) ning ülejäänud perekond suundus lõbustusparki, et natuke röökida ja ennast raputada lasta nagu kultuursed inimesed kunagi (Põsekese lemmikud: lendavad elevantsid, lepatriinurong ja Lõbus Maja, kus tuli käia kokku seitse korda, kusjuures viimasel korral oli piletikontrollil juba seljakott seljas ja putka kinni, aga Põsekese nägu nähes pidas ta – targasti! – paremaks meid siiski veel viimasele tiirule lasta; Pangaasiuse lemmikud: vabalangemine, katapult ja kõik teised proovitud atraktsioonid; härra lemmik: katapult; proua ema lemmik: Ameerika raudtee (eriti teisel korral, kui julges silmi ka juba natuke lahti hoida)).

Viimasel reisipäeval jõudsime veel tutvuma Tom Titsi eksperimendiga ja laeval pommis Põseke erinevatele õhupallidest viguritele lisaks mängutoa perenaiselt välja privaatse näomaalingusessiooni mängutoa tualettruumis, sest mõni lihtsalt oskab just õige koha peal eriti armas olla, kui ta just parasjagu ei kisenda. Siis tulime laevast maha ja sõitsime koju Ploomi sünnipäeva tähistama. Ösõnaga, oli tore. Hea, et see jalgpall ikka välja on mõeldud.

Tark ei torma, I osa. Juuli ehk Elu kespäev

Tähendab, mõne aja eest oli juuli.

Tööpostkasti laekus terve kuu jooksul kolm kirja, needki reklaamid. Arvutit ei teinud peaaegu lahtigi. Töömõtteid ei mõelnud, ettevalmistusi uueks aastaks ei teinud. Ühesõnaga, lauspuhkus.

Aga puhkus tuleb kõigepealt muidugi käima joosta ja see võtab alati natuke aega. Esimene nädal Põsekesega kahekesi Elvas olid võõrutusnähud veel tugevad (noh, et “aeg muudkui kulub, varsti on suvi läbi, midagi ei toimu,  midagi ei saa tehtud, kõik on ette valmistamata, ma peaks nii palju lugema, aaaaaaaaaa”).

Aga kui sugulased Venemaalt olid saabunud, isakese 70. sünnipäev tähistatud ja pärast kohvikutepäevalt läbipõikamist Pühastesse saabutud, siis umbes kolmandal päeval õnnestus organismi puhkuserežiimi nupp viimaks pika litsumise peale sisse lülitada. Vedelesin raugelt Uuno õuel, päike paistis, vahepeal korjasime metsas mustikaid ja käisime kangelaslikult suplemas. Ja tuli täitsa õige suvetunne sisse küll.

Kuu keskpaigas hooldasid poisid pool nädalat Puhtus puisniitu ja meie sõitsime juba teist korda suve jooksul Pärnusse, kus härra tegi Rõõmsate laste festivalil lastekirjanikku ja kuulimängukaupa ja meie Põsekesega nautisime ootamatult naasnud rannailma.

Järgmisel õhtul jõudsid kohale ka poisid ja rannailm jätkus, kolmandal päeval oli nagu pisut pilvisem …

… aga neljas hommik enne ärasõitu jälle täitsa viisakas.

Juuli viimasel nädalal pidasime poiste ja Põsekesega Elvas maja, käisime ratastega rannas ja raamatukogus …

… sõime jäätist, lugesime, mängisime lauamänge, korjasime mustikaid ja kohtusime vanade tuttavatega, samal ajal kui vanaema reisul oli ja härra Tartus tööd rabas ja masinat ehitas, ja ühel õhtul võttis proua ema sületäie suvikõrvitsaid kaasa ja läks veetis kella poole neljani öösel täiskasvanulikult aega Tartus heade sõprade seltsis; aga et mõnd lille oleks liigutanud, sellist asja, ausõna, ei olnud! Tuleb välja, et oskan puhata küll.

Vaheaja vaheraport ehk Keha räägib

“Kuuled!” tõstab Põseke kella üheteistkümne paiku hommikul silmad lahti tehes ja kõhust nukrat korinat kuuldes sõrme teadvalt püsti. “Keha läägib! Keha läägib, et kas me täna jäätist sööme!”

No ja muidugi me sööme, sest juba nädal aega on juuli, aga randa minema ei pea, sest ilm püsib hall ja vihmane.

Tubaseid tegevusi juulis ehk “Emme! Ma olen oma toas ja ei tee midagi!”

Juunikuu seevastu oli kuum ja erakordselt tegus (kuigi tegelikult ma mäletan, et ükspäev oli küll nii, et neli tundi järjest oli täiesti planeerimata aega).

Esimesed kaks nädalat sellest kulusid suuresti kooliaasta kokkutõmbamisele (viimased tunnid ja järelevastamised, kaheksanda klassi suurepärane “Timm Thaler” ja tunnistuste kirjutamise nädal, mille ajaks proua ema koolimajja praktiliselt sisse kolis) ja tuleb tõdeda, et see pidu lõppes seekord karvapealt õigel hetkel: kui ikka inimene jätab õpilastele suveks lugeda Erich Maria Remarque’i “Nimed marmortahvlil”, ei tohiks puhkuse alustamisega enam hetkegi viivitada! (Linnaraamatukogu töötajad suhtusid õnneks mõistvalt, kui neid hoiatamas käisin, et neil võib seda nalja nüüd suve jooksul kuusteist korda saada, ja rääkisid, kuidas kord käidud küsimas Oscar Wilde’i “Doris Kareva portreed”.) No ja üks päev keset kõige kibedamat tööaega kulutasime kolleegiga tund aega selleks, et guugeldada välja, kui pikk on Urmas Klaas (selguse, muide, tõi viimaks ikka isiklik fotoarhiiv).

Põsekese esimene ja igati edukas lasteaia-aasta jõudis lõpule mõni päev enne jaani ja ilmselt samuti üsna viimasel hetkel, et aasta jooksul hoolega arendatud pailapsekuvandit plekituna hoida: järeletulekul viljeletav huumor igatahes muutus viimastel päevadel juba liigagi koduseks (“Kuskilt kostis ilmus mülin! See tuli kassi pepust!” kilkas Põseke proua ema nähes üle lastaiaõue ja lasi lõuatäie ehedat piraadinaeru peale). Muidu aga möödus suur osa tema juunist Elvas vanaema juures. Sai ujutud, söödud maasikaid, mustikaid ja herneid, nähtud oravaid ja siili ning saavutatud arvestatav osavus sünnipäevaks saadud vudirattal. Ka iseloom, mõistagi, tugevneb jõuliselt iga päevaga.

Elva suvi

Ploomi ja Pangaasiuse kooliaasta lõppes erinevate matkade ja väljasõitudega (Ploom käis kaevandusmuuseumis, Pangaasius klassiga Rocca al Mares ja seiklusringiga kahepäevasel matkal Värskas). Ploomi tunnistusele kirjutas seekord isegi puutööõpetaja, et ta tunnis liiga palju lobiseb, aga kiidusõnu oli sellele vaatamata siiski ka peaaegu igas aines. Pangaasius sai samuti kiita üldiselt kõiges peale hoolsuse, nii koolis kui ka muusikakoolis. Tubli osalemise eest Känguru võistlusel saadud kuubikuid tagasi kokku panna pole vaatamata kogu matemaatiliselt andeka perekonna püüdlustele veel õnnestunud. Juuni lõpus käis Ploom üle mitme aasta juuksuris (eks neist tubli tüdruku naljadest jalkaturniiridel saab mingi hetk villand kah) ja pani seejärel jalgpallihooajale punkti Pärnu Summer Cupil saadud neljanda kohaga; Pangaasiuse breigiaasta sai läbi juba mai lõpus ja koorilauluaasta lõppes etteastega Tartu laulupeol. Meie Põsekesega vaatasime seda pulli telekast. “Kuuled, nemad kõik ütlevad: “Kannata! Kannata!”,” nentis tõelise eestluse vaimu hästi tabav Põseke eriti edukate ettekannete järel kõlanud ovatsioone kuulates. Ja kannatati ka!

Hommik enne suurvõistlust

Ülejäänud juuni käis proua ema veel tükk aega harjumusest koolimajas, aktustel ja niisama, härra igavles nüri tõlketöö kallal, ehitas masinaid ja mängis tennist ning lapsed külastasid vanavanemaid. Ujutud on Emajões (Tartus ja Kavastus), Anne kanalis (Põseke ja härra), Verevi järves, Vaikses järves (härra ja poisid),  Meenikunno rabas ja Peipsis (proua ema õpetajate iga-aastase väljasõidu käigus), Prossa järves (proua ema ja härra pulmaskäigu järel) ja meres (kõik peale proua ema Pärnus). Samuti on võõrustatud sugulasi Ameerikast ja külalisi Poolast, veedetud meeleolukas jaanipäev algusega Kavastu vanaisa õues, jätkuga Luunja pargis ja lõpuga Elva laululaval ning kuu lõpus käidud esmalt pulmas, mis ka pulm oli, ja seejärel kogu kollektiiviga veel välkvisiidil Pärnus. Sinna plaanime juuliski jõuda.

Fotonaeratus kleidi järgi valitud karussellil

Nüüd aga räägib keha, et oleks aeg ära süüa viimased eile turult toodud herned ja jätkata lugemist. Puhkamise loog on igatahes täiega lahti. Ei tea kohe, kuidas kõige sellega toime saada!

 

 

 

 

Kuidas jõuda Rakverre?

Kui ka teil peaks juhtumisi olema tarvis jõuda Tartust Rakverre puhkama (nagu meil äsja maikuiste sünnipäevade rohkusega seoses oli), siis alljärgnevalt selleks mõned võimalikud variandid.

1. Võite endale samaks hommikuks kokku leppida esinemise Rakveres (plussid: üks tee, kaks asja; miinused: viimasel hetkel võib selguda, et kaasa tuleb võtta mõned iseseisvaks bussisõiduks võimetud lapsed, kellest ühel võib reisi kestel halb hakata – “Mul tuli sai välja,” kommenteeris anonüümseks jääda sooviv asjaosaline ise, “kaks kolda!” –, mistõttu jõuate kohale pooletunnise hilinemisega ja huvitavalt lõhnastatuna).
2.  Võite Rakverre sõita bussiga Tartust (pärast seda, kui olete hommikul hetk pärast välisukse sulgumise heli peale ärkamist püsti karanud ja läbi paduvihma järele kihutanud klassiekskursioonile suundunud pojale, kes on kodust väljunud dressipluusi väel, andnud koolis mõned tunnid, vändanud jalgrattaga kesklinna ning leidnud kaubanduskeskusest viie minutiga üles ainsad selga sobivad ujjerid ja need ära ostnud; plussid: kaks tundi rahulikku lugemisaega; miinused: suhteliselt hiline kohalejõudmine).
3. Võite Rakverre sõita bussiga Jõhvist (pärast seda, kui olete hommikul sisse maganud, läbi paduvihma dressika väel bussile lipanud, siiski õigeks ajaks kohtumispaika jõudnud, Valaste joa üle vaadanud ning kaevandusmuuseumi külastanud; plussid: huvitav teekond; miinused: suhteliselt hiline kohalejõudmine).
4. Võite leida autojuhi (nt kellelgi, kellel on samaks päevaks kokku lepitud mõni esinemine Rakveres) ning munsterdada ennast auto peale (plussid: kohalejõudmine erilise pingutuse ning isikliku vastutuseta; miinused: sõltumine juhi ajakavast, mis võib takistada nt osavõttu solfedžotunnist, sünnipäeva tähistamist lasteaias, kaasalöömist klassi kiigeehitamistalgutel või ülelinnalisel kliimamarsil; samuti võimalus, et teil või mõnel kaasreisijal tuleb sõidu kestel sai välja).

Aga ei, lõpuks oli muidugi lõpp hea, kõik hea. Kamba peale saime ujutud, supeldud ja ulbitud, torust liugu lastud, saunas käidud, Pärdi pakikal istutud, toreda kelneri toel (Kelner Põsekesele: “Ja mida sulle?” – “Eee… mina tahaksin … ee … pastat!” – “Ja missugust pastat?” – “Ee… makaloonipastat!” – “Suurepärane valik!”) õhtueinestatud, paar eakohast jonnihoogu etendatud/maandatud, jäätised söödud,  õhtul pärast alaealiste sängitamist hotelli restoranis väikese veini võetud (seekord julge huumorimeelega kelneri toel: “Selgub, et kaardil pole piisavalt raha!” – “???” – “Ei, see oli nali, kõik on korras!”), hommikul vara tõustud, et ruttu puhkamist alustada, hommikueinestatud, veel ujutud, hüvastijätuks hotelli fuajees väikese klaverikontserdi antud ning reisi absoluutse tipphetkena muidugi ka tarva juures käidud (“Liginege tagantpoolt! Ärge vaadake talle silma!” hoiatas härra kui kogenud tarvakummardaja). Ainsaks tõrvatilgaks meepotti jäi tõik, et koduteel läks kiireks ja Kärde rahumajakesse seekord ei jõudnud (leidsime härraga üksmeelselt, et kui juba lastega minna, siis tuleks selleks ikkagi plaanida eraldi päev). Nii et igatahes tuleb veel minna!

 

Kaitstud: Vahtrad jne

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kolm nädalalõppu veebruarist märtsi

I

Sõbrapäeva riietusjuhised nägid meil koolis tänavu ette riietumist vastassoo esindajaks või värviliselt. Saatsin kooli kaks kaunist tütarlast ja panin ise kõik oma kolm värvilist riietuseset selga.

Pärast tulin poole koosoleku pealt jooksuga koju, et Ploomiga tema sünnipäeva asjus (see oli küll 7. augustil, aga tark, teate isegi, ei torma) Tallinna rongile jõuda. Vaksalis selgus, et tormamine oli olnud suhteliselt asjatu, kuna rongi väljumine hilines kusagil  poolel teel riknenud kaubarongi tõttu umbes 45 minutit. (Kuigi tegemist võis olla ka üleilmse reptiilide vandenõuga sõbrapäeva asjus, kuivõrd kolmveerand tunni pärast olid kõik ootajad platvormil juba suhteliselt vennastunud.) Pileteid reisijatele kogu selle kammi tõttu ei müüdudki, mis oli muidugi äärmiselt rõõmustav uudis kõigile peale ühe anonüümseks jääda sooviva proua ema, kes mingis meeltesegaduses oli esimest korda elus pileti internetist ette ostnud (aga eks tegelikult sai temagi oma investeeringu pärast väikest kirjavahetust tagasi).

Tallinnas läksime sõprade poole ja sõime kõhud täis ning juttu jätkus kauemaks.

Reede hommikul saime NUKUs kokku Ploomi klassikaaslastega, et vaadata etendust “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, mis oli põnev ja sünge ja vaimukas ja haarav täpselt nagu raamatki (erinevalt kunagisest Ugala versioonist, mis oli peaasjalikult igav) ja meeldis meile mõlemale väga. Siis tegime vahepeal väikese jalutuse Kadriorgu, kus nägime Igor Mangi koos koeraga (aga tõmbasime tšakrad targu koomale ja pääsesime edukalt mööda), ja hiljem jätkasime kultuurset päeva “Legofilm kahega”, mis oli samuti päris äge, kuigi vahest mitte päris võrreldav esimesese osaga. Teise sünnipäevareisipäeva lõpetas õhtusöök Boheemis.

Laupäeval nautisime taas päikesepaistet ning tuiasime äärmisel kultuurselt tükk aega Toompeal ja vanalinnas, seejärel käisime F-hoones söömas ja veetsime mõned head tunnid Energia Avastuskeskuses ning ülejäänud õhtu koos sõpradega Eesti Laulu vaadates (Ploomi lemmik võitis). No ja pühapäeva ennelõunal põikasime kiiresti läbi veel teistegi sõprade poolt ning sõitsime rongiga koju tagasi. Lõpp hea, kõik hea.

II

Järgmisel nädalavahetusel oli vabariigi aastapäev, mille meie Ploomi, Pangaasiuse ja Põsekesega veetsime suhteliselt vähe pidulikult Elvas ning härra veelgi vähem pidulikult Tartus. Aga õhtul saime kõik jälle kodus kokku. (Aga veel enne seda oli esmaspäeval aset leidnud Pangaasiuse esimene avalik esinemine muusikakoolis, 10 punkti 10st!)

III

Käesoleva nädalalõpuga saab läbi koolivaheaeg. Ploom ja Pangaasius olid esimese poole sellest Elvas, seejärel käisid vanaisaga sulailma trotsides kahepäevasel suusareisil Kütiorus ning suundusid siis ülejäänud vaheajaks Kavastusse. Põseke on koos proua emaga olnud vaheldumisi Elvas ja Tartus ning vahepeal ka ilma proua emata Elvas. (Pärast Põsekese jõulist ja otsustavat sisenemist jonniikka tuleb öelda, et perspektiiv homsest taas paar nädalat 26-tunnise koormusega töölkäimisse sukelduda tundub hetkel päris kena vaheldus.) Vanemlik instants on püüdlikult täitnud kõik kolm tubliks kodanikuks olemise tingimust (esitanud tuludeklaratsiooni, vaadanud ära filmi “Tõde ja õigus” — meeldis, ega seda palju paremini vist teha saakski — ning andnud oma hääle e-valimistel). Tänasel valimistepäeval langetas oma otsustava valiku ka tuntud kammimispõlgur Põseke:

 

 

 

Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!

 

Sõidupäevikud

Proua ema ja härra sõitsid Kirde-Eestist tagasi ja proua ema sõitis kohe samal õhtul bussiga Elvasse ja järgmisel päeval juba koos Põsekesega kõigepealt Elva randa ja siis uuesti tagasi linna, sest kõigepealt oli tarvis õhtul koos härraga Emajõe randa sõita ning  ülejärgmisel päeval sõitis kõik see mees Kavastu lähistele mustikale (tähendab, Põseke, täpsemalt öeldes, sõitis Pangaasiuse ja onulastega mängima, aga proua ema ja härra koos kahe sõbraga läksid küll täitsa metsa ja tulid alles viie tunni pärast uuesti välja; vahetuskurss oli umbes kolm mustikat ühe parmuhammustuse vastu, aga sellele vaatamata oli väga mõnus). Õhtul sõideti linna tagasi ning järgmise päeva lõuna ajal naasis ka Pangaasius, et kõigepealt korraks proua ema ja Põsekesega ratastega linna mänguplatsile sõita ning seejärel kohe koos oma papa ja onuga, kes korraks Elvasse ehitusest ülejäänud saematerjali ära viima sõitsid, kaasa minna ning pisut aega ka Arhangelski sugulastega veeta, enne kui need ära sõidavad. (Arhangelski sugulased ise koos Elva vanaemaga sõitsid järgmine päev korraks Tartusse meile külla ka, et ühtlasi vastu võtta oma keskmine poeg, kes parasjagu Norrast kohale sõitis, ja siis Elvasse tagasi sõita. Ploom sõitis samal ajal laevaga Stockholmist Tallinna poole.)

Järgmisel hommikul sõitsime ratastega Veerikule vastu Ploomile, kes tuli Rootsist tagasi  17.-32. kohaga 168 meeskonna seast ja sõitis järgmine päev vanemate ja Põsekesega rattaga Kavastusse, sest vanaisa oli sõitnud Lääne-Eestisse puhkama ja maja tahtis pidamist (ja meie auto oli otsustanud vahelduseks enam üldse mitte kuhugi sõita). Oli päris mõnus ja jõukohane tee, isegi Põseke ei jõudnud rattatoolis istumisest ära tüdida. Kavastus sõideti kõigepealt ujuma, seejärel peeti maja, koristati õunu, käidi saunas ja aeti niisama juttu ning järgmisel päeval sõideti jälle tagurpidi Tartusse tagasi. Et pärast 2×23 km rattasõitu tagumik, teadagi, kibedasti igatseb sadula järele, siis sõitis proua ema koju jõudes kohe poodi, härra Aparaaditehasesse ja Ploom rongi peale ja Elvasse. (Aga samal ajal, kui meie läbi Luunja Kavastu poole väntasime, sõitsid Tallinnast kohale meie sõbrad, veetsid öö meie korteris ja sõitsid järgmisel päeval Pärnu poole edasi.)

Täna sõitsid Arhangelski sugulased kohe hommikul edasi Riia poole. Meie Põsekesega sõitsime rattaga perearsti juurde kahe aasta juublil kipsi tõttu saamata jäänud süsti järele ja sealt edasi bussiga Elvasse, kus Ploom ja Pangaasius juba pikkade silmadega õhtul siia sõitvaid Pärnu sugulasi ootavad, ja varsti sõidab proua ema tagasi Tartusse, et õhtul koos härraga kinno minna, st tõenäoliselt sõita. Ega rohkem vist olegi suurt midagi juhtunud. Suur suvi kestab, kõik on pruunid ja toas pole temperatuur juba kuu aega kordagi alla 28 kraadi langenud.

Reisudest Rootsi ja mujale

Eile kella nelja paiku oli, nagu härra tagantjärele märkis, küll vist senise pereelu üks laiahaardelisemaid hetki:

• Põseke oli vanaemaga Tartumaal vanaema sõbranje sünnipäeval (ja ühtlasi kolmandat päeva vanemliku hooleta);
• Pangaasius lustis Kavastu vanaisa ja onulastega Vudilas (olles enne seda veetnud ühe öö omapäi Pühastes sõbra juubelil, mõned päevad Elvas, sõitnud ihuüksi bussiga Tartust Virtsu ja aidanud oma onul 3 päeva Puhtus talgutada);
• Ploomil möödus teine edukas võistluspäev Rootsimaal Gothia Cupil ja neljas päev perest eemal (viis veel ees);
• härra lasi Narva-Jõesuu rannas ergava kõrbepäikse käes nurru …
• … ja proua ema, kel oli õnnestunud end eelmisel reisupäeval pisut ära kõrvetada, tikkis umbes kilomeetri kaugusel pargis puie vilus ristpistes kana (as one does).

Iseseisvumine või midagi!

Aga kui kõik ausalt, ehkki lühidalt ära rääkida, siis sinna Narva-Jõesuhhu jõudis vanemlik instants niiviisi, et pani esmaspäeva hommikul aovalges Tartus autole hääled sisse, tegi väikese ajaloolise vahepeatuse Kärde rahumajakese juures (oli maru rahulik küll!), vaatas üle Kunda sinisavikõrbe ja heitis millalgi kümne paiku sealsele imemõnusale liivarannale (vt ka Gunta Randla) siruli ja mõne aja pärast ka laintesse. Pärast kerget kehakinnitust, Valaste joa ülevaatamist (või kõrgusekartlike seltskonnaliikmete puhul, keda meie arvukas seltskonnas oli täpselt üks, ülepiilumist) ning ohtrat higistamist autos liiguti edasi Toilasse, et pikutada ja supelda järgnevad tunnid koos sealsete toide ja teiste suvitajatega juba kohalikus rannas, mis kujutab endast iga lutsuviskaja unistust. Õhtul sõime spaarestoranis kõhud punni ja vaatasime rannas päikeseloojangut (mõnel juhul ka ujusime). Öö veetsime kvartiiras Toila piiril (Airbnb), mis oli igati nitševoo. No ja siis teisipäeva hommikul juba Sillamäe muljet avaldav promenaad ja linnamuuseum koos Jevgeni väga ägeda näitusega, ja oligi Narva-Jõesuu. Koju sõitma hakkasime kuue paiku, et jõuaks teha väikese ujumispausi Kauksi rannas (kuivõrd proua ema oli Narva-Jõesuu 19-kraadise vee liialt külmaks põlanud, küll aga suutnud ennast nappide tulikuumal – ikkagist 30 kraadi! – rannal veedetud minutite jooksul üle kere liivaseks teha). Viimaks tõi hilisõhtune buss proua ema veel Tartust Elvasse. Põseke küll juba magas, ent oli hommikul seda meeldivamalt üllatunud: “Emme tuuli! Iida äga õõmus on! Okei, selge!”

 

Toila rand 17.07.2018

Sinna läheks tagasi küll.