Meditsiinilist ja muudki

Tundub, et koolivaheaeg on nüüd viimaks reservatsioonideta käes. Tunnistused, kõik viimseni sellist rõõmustavat sorti, on kirjutatud ja kätte saadud. Koolilõpupiknik toimunud. Pangaasiusel breigitrenni ja klaveritunni lõpukontserdid peetud. Ploom on käinud klassiga rattamatkal ja proua ema kolleegidega meeleolukal ratta-, kanuu- ja saunaväljasõidul. Trennides on hingetõmbepaus. Pärnad õitsevad ja maasikad on magusad.

Põsekese uue, adenoidioperatsioonijärgse häälega esitatud jutuvada lülitub sisse hommikul kella 9 paiku.

“Iida magas hästi! Magas pika uune!” raporteeritakse särava naeratusega ja kinnitatakse igaks juhuks veel üle: “Magas hästi soolapakk!” (Sest kui heeringalaulus proua ema ju selge sõnaga laulab, et maitses hästi soolapakk, siis miks ei peaks sama väljend sobima magamise kohta.)

“Iida äjka ües. Täna Tattusse papa uude lähe. Emme koos, Kusta koos. Emme atta koos lähe ongi piale,” avaldatakse juba magamistoa ukse juurest soovi viivitamatult rattale istuda ning ema ja Pangaasiuse seltsis rongiga linna papa ja Ploomi juurde sõita.

Proua ema unisevõitu pomin rongiaegadest ja jätkuvast magamissoovist põhjustab arusaadavat pahameelt: “Tiidu-taadu (= Põsekese isiklik lemmikhüüdnimi – toim.) kohe Tattusse läheda! Täna kohe Tattusse lähedaaaaa! Ebaaus! Emme tulääää!” Et sõnad soovitud mõju ei avalda, kistakse proua ema igaks juhuks natuke juustest ka, aga ainult senikaua, kuni ohver väga kurvaks jääb. “Ohkem ei tee!” nenditakse siis kahetseval toonil, manatakse kaval nägu pähe ja trügitakse voodisse tagasi. “Iida emme kallis on! Emme kallis sõbe on! Poe kaissu! Iida pikuta siin emme kõlla peal (= limn kõrva peal kõrval). Iida nallamees on!”

Seejärel suundub naljamees ja kallis sõber maja pealt ärksamaid hingi otsima. “Iida õue minna! Liivakasti! Atta sõita, kiie (= limn kiiver) pähä! Iida oskab! Lille kasta! Maa (= limn vanaema) koos, Kusta koos. Iida maa õue kutsub! Emme tudub meel, Iida ukse tinni paneb. Iida jaksa küll, tasapisi! Maa koos amput ugeda (= limn raamatut lugeda)!”

Sammud tatsavad koridori mööda kaugemale ja reibas vadin kandub elutuppa: “Kuule, Kusta, no missa teed? No mis asi see on? Iida käsi peseda! Iidal käed mustass said!”

***

Aga muidu selle adenoidiga oli nii, et sünnipäeva puhul mõõtmas ja kaardistamas käies (10 kilo ja 89 cm!) sattusime perearsti juures mainima, et laps norskab nagu traktor ja eritab lakkamatult rohelist tatti, mispeale tehtud röntgenülesvõtet nähes kõrvaarst, kelle juurde õnnestus aeg saada kohe mõne päeva pärast, kulmu kergitades küsis, ega Põseke selle tegemise ajal juhuslikult ei liigutanud, sest nähtav adenoid olla muljet avaldavalt suur. Meie eitava vastuse peale haaras õde igasuguste edasiste küsimusteta telefoni ja küsis erakorralise lõikuse aega. Ja nii juhtuski, et napp nädal pärast seda, kui Põsekese kips oli kenasti punaseks küpsenud ja ära pudenenud (mis võttis kokku aega umbes täpselt terve maikuu) …

valge saabas

20180516_112251

20180528_120751

…  leidsime end juba Kuperjanovi tänavalt. Ploomi omaaegse lõikusega võrreldes oli palju jäänud samaks (nt pidžaamad), aga mõned asjad tulid siiski ka üllatusena. Näiteks ooteruumis, kus meil ilma igasuguse toidu ja nuusktubakata tuli eelnenud kuue koduse näljatunni otsa vaevelda ja kõhtu koristada kaks ja pool meeleolukat tundi, selgus huvitav tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik lasteraamatud räägivad toidust. Ning kui Ploom omal ajal ärkas narkoosist leebena nagu kevadkoidik, siis Põseke võttis ette 45 minutit väldanud kriiskamis-, rabelemis-, peksmis- ja verepritsimismaratoni, mida nähes vahepeal oma töö tulemusi uurima tulnud anestesioloogiõpilane näost kergelt kahvatuks tõmbus. Tema juhendaja sõnul oli kõik siiski täiesti normaalne ning varsti lasime end korrus madalame sõidutada, kus Põseke sügava ohkega poolteiseks tunniks magama jäi. Edasine kulges jälle tuntud rada pidi: pakuti jäätist …

20180605_134259

…ja postop. iseärasused puudusid. Ainult, jah, hääl on muutunud. Homme võib juba ujumagi minna (ühe linnukese ses osas, olgu öeldud, jõudis Põseke härraga koos Emajões millalgi kipsi ja opi vahepeal siiski juba ka kirja saada).

***

Meditsiiniliste suursündmuste kõrval on vahepealsesse aega mahtunud veel kohe mai alguses alanud suur ja kestev suvesoojus, tohutu õitsemine igal rindel, rohkelt jalkamänge, Ploomi klassi osalemine V klasside olümpiamängudel, ühe suurepärase raamatu ilmumine, edukas tutvumine Põsekese tulevase lasteaiaga ja suured edasiminekud kohalikul ehitustandril (tunneli lõpuski juba midagi nagu paistab!). Lisaks sai Põseke 23. mail kaheaastaseks …

20180523_075358

… ja käis seejärel kohe esimest päeva ka tööl, sest logelejaid meie peres teadupärast ei sallita. Tööl andis Põseke ühe kirjanduse tunni seitsmendale klassile (see seisnes valdavalt ohtras veevalamises ja pahastes vahelehüüetes proua emale, kes ka seal veel justkui midagi üritas) ning ühe käsitöötunni, kus esimese klassi poistekamp ta oma innuka egiidi alla võttis. Kokkuvõttes tundus noor pedagoog ametisse igatahes passivat, kuna koolipäeva lõpuks tuli tänulike seitsmendike delegatsioon, kellele abiõpetaja haldjakõrvad sügavat muljet olid avaldanud, üle andma vahepeal puutöötunnis valminud hädavajalikku töövahendit ning lõpupiknikuks oli Põsekese auks valminud koguni kuuesalmiline poeem.

20180524_171100

Haldjakõrvne abiõpetaja oma uue töövahendiga

Nüüd aga on nähtavasti aeg kirjutamine selleks korraks lõpetada, kuna õuest saabus pisut kohmetu Põseke, kroketihaamer käes, ning kuulutas: “Kusta kulb on. Aiget sai natuke.”

 

Supp ja põsed

Eile sai värske 1,5-aastane viimaks ka nõuetekohaselt mõõdetud ja kaardistatud: 9700 g raske, 80,5 cm pikk, peaümbermõõt 47,5 cm, hambaid 16, sõnu, nagu viimases postituses mainitud, omajagu – aga eks anta ka eeskuju:

Pangaasius õhtusöögilauas: “Uau, Epp! Sa praegu pisut riivasid lauda; see leeme (limn leem – toim.) kõik mu taldrikus liikus, aga peamiselt jäi silma  seekuidas kõik need asjad siin supi sees tantsisklesid ja edasi-tagasi liikusid!”

Aga mis veel Põsekesse puutub, siis tema on jätkuvalt sedavõrd oma nime vääriline, et tohter kirjutas välja seebimullid, vile ja joogikõrre. Põselihaste treenimiseks.

Aastad

Tähistame aastalõppe.

Põseke vedas ringi peale esimesele eluaastale. Tähelepanekuid:

  • Kõnnib kiirelt, sihikindlalt ja tagasi vaatamata; plaksutab, lehvitab ning arendab vestlust: tervituseks ja tammetõrulaulu laulmiseks – viimasel juhul koos plaksutamisega – “te’e-te’e!”; piiritu tänumeele avaldamiseks vanematele ja teistele headele inimestele, aga samas ka soovitud eseme kättesaamist paludes “aitäh!”; hüvastijätuks “tadah!” koos lehvitusega, õrnutsemiseks eriti hellatooniline “taaai-taaaai” koos ligilitsumise ja laia naeratusega, kasutatav ka nähes tänaval koera. Muud jutud saab valdavalt aetud silpidega “tututut”, “tatatat” ja “tititit” (diibimate teemade puhul ka “tit-tat”, “tut-tut-tat” jne).
  • On heas tujus alati, kui pole pahane. Viimast aga väljendab kriiskamisega.
  • Hambaid üheksa, kaal 8650g, pikkust 74,5 cm.
  • Tegus, sihikindel ja seltskondlik inimene. Armastab koeri, kiikuda, oma vendi, ujuda ja sukelduda, palli mängida, mürada ja ronida, omal jalal kõndida, panna asju üksteise sisse (nt sokke tühja veinipakki – rubriik “Pere kolmanda lapse arendavad mänguasjad” – või erikujulisi kuubikuid vastavate avauste kaudu vastavasse kasti), võtta riideid kapist välja ja panna endale selga (tehniliselt rääkides küll esialgu enamasti kaela), tühjendada süstemaatiliselt proua ema rahakotti ja paberiprügi kotti, leida majapidamisest klaaskuule ja sente ning neid kavalal ilmel põses hoida ning nõuda ennast iga natukese aja järel tungiva inina ja kikivarvule tõusmise abil elutoas arvuti taga tööd teha üritavale härrale sülle (“Sa oled ju nuntsius, Põseke,” leiab härra ja võtab ka, “sa olen ju nuntsius, kuule. Paavst saatis sind meile!” Põseke kuriseb õrnalt, hõõrub oma nina härra oma vastu ja pöördub siis tagasi toimetustele).
  • Magab öösiti (umbes 21-10) ja korra päeva jooksul (30-150 minutit sõitvas vankris, kandelinas või kaisus). Ei oma absoluutselt mingeid lauakombeid.
  • On kohutavalt, otse uskumatult armas.

Pangaasiusel lõppes esimene kooliaasta. Tähelepanekuid:

  • Kevadeks ununesid asjad kooli/kodutöö tegemata/telefon bussipeatusesse keskmiselt ainult kord kuni paar nädalas. Päevi, kus külas ei käinud ühtki Pangaasiuse klassikaaslast, tuli ette samuti umbes kord või paar nädalas.
  • Kooli poolt paistab Pangaasius tunnistuse põhjal otsustades terane, fantaasiarikas, julge, rõõmus, abivalmis, sõbralik, sõnaosav, hea keeletajuga, matemaatiliselt andekas, heamäluline, riuklik, natuke kohmakas ja hajameelne. Aeg-ajalt kooli sattudes kuuleb proua ema enamasti ikka ka mõne loo Pangaasiuse värskematest vägitegudest. On siis üritatud kooli sekretärile tiigripildiga plaastrit maha ärida, mängitud pärast tunde ihuüksinda koolimaja ees tühjas lillekastis väga üksildast hunti, demagoogitsetud koridoris jooksmise keelu üle (“See pole jooks, see on hüpaksamm!”) või esitatud võõrkeeleõpetajale pretensioone nõutava õpimahu teemadel (“42 uut sõna aastas? Kas sa ei leia, et seda on minu väikese kasvu kohta liiga palju?!”).
  • Kool omakorda paistab Pangaasiuse poolt väga vahva. Seal on palju sõpru ja toredad õpetajad ning sügisel saab minna juba teise klassi.

Ploomile oli lõppenud kooliaasta juba neljas. Tähelepanekuid:

  • Parim osa neljandast klassist oli vene keel, liikumistunnid, näitering ja head sõbrad. Aga muulgi polnud viga.
  • Lugemis- ja kirjutamisoskus on IV klassis teinud märgatava hüppe paremuse poole (kirjutamises on siiski veel omajagu arenguruumi ka). “See tuleb sellest, et ma olen hakanud palju lugema,” arvab Ploom ise – ja küllap tal õigus on.
  • Ploomi tunnistus ütleb, et kooli poolt vaadates on tegu terase, tähelepaneliku, sportliku, reegleid austava ja püüdliku, kuigi vahel jutustama kippuva õpilase ning sõbraliku, empaatilise ja hinnatud kaaslasega. “Nii palju kiitust ma küll ei osanud oodata!” rõõmustas kõnealune õpilane ja kaaslane ise. (Vanemad tegelikult muidugi oskasid, aga rõõmustasid kaasa ikka.)
  • “Ma juba nii ootan viiendat klassi,” arvas Ploom mõni päev pärast vaheaja algust. “Siis tulevad olümpiamängud ja see on NII äge!” Tundub seega, et ka koolil pole Ploomi poolt vaadates jätkuvalt viga midagi. Nii palju kiitust ei osanud oodatagi.

Kohanemine vaheajarežiimiga kulgeb 4/5 ulatuses edukalt (ainult härra on üksi Tartus tõbine). Omajagu soodustab seda tõik, et nädal tagasi kipsist vabastatud Ploomil on poolteiseks kuuks jalkakeeld ning sellest johtuvalt ka trenni- ja võistluspuhkus. Alustasime puhkamist Elvas. Sirelid õitsevad veel. Ja äratus 6.40 on kuni sügiseni pidulikult proua ema telefonist kustutatud.

Suvi!

vaheaeg

Eesti Tiit 9!

Homme on koduvabariigis suurem osa asutusi ja poode suletud – inimesed puhkavad Põsekese üheksandast juubelist!

Juubilar ise on vaatamata kõrgele eale toimekas, tarmukas ja jutukas (iseäranis öiti). Töid ja tegemisi jagub (kahe unepausiga, lõuna paiku vankris ja õhtupoole vastavalt võimalustele kas kaisus või vankris) keskmiselt üheksast üheksani. Valdavalt tuiab Põseke mööbli najal mööda majapidamist, avab uksi ja sahtleid, tõstab asju nende asupaikadest välja ja mis mahub – no ja mis ei mahuks! -, selle pistab põske. Lisaks puukoorele ja leivapurule (ja proua ema osutatavale tankimisteenusele) pakutakse vahel ka kurki, putru ja toitu.

Toimetustest vabal ajal meeldib Põsekesele käia kohvikus, külas ja seltskondlikel üritustel; üle kõige maailmas aga vendadega mürada (ka vanematesse suhtutakse ses osas üsna armulikult).

Viimastel päevadel on hoo sisse saanud ka iseseisvusharjutused, mis küll tihti lõpevad häbiväärsel ja alandaval moel selili või istmikuli langemisega. Seepeale tõmbab Põseke suu viltu, puhiseb veidi hoovõtuks ja annab siis valjul ning selgel häälel maailmale teada, mida ta sellest gravitatsioonivärgist arvab. Pahameel lahtub enamasti siiski ruttu.

Pangaasiuse kindlatel andmetel valdab Põseke juba mõningal määral ka eesti keelt (nt oskab öelda “okei”, “jah”, “head aega” ja “olgu”), kuid valdavalt suhtleb meiega siiski protolimnoloogiakeelsete häälikujadade ja Tuva kõrilaulu vahendusel. Sekka ka kiljumist ja ruigamist.

Pikkust on Põsekesel eilsetel andmetel 71 cm, kaalu 7850 g ja hambaid, niisiis, peaaegu 5, üks teravam kui teine.

tiit

Klouni saamine

Kuulda saanud, et nädala lõpus minnakse Elvasse vanaema sünnipäevale, oli Pangaasiusel plaan kohe selge: sünnipäevakingiks tuleb meisterdada karbi sees välja hüppav kloun! Vanemad kiitsid kava heaks ja püüdsid kaasagi mõelda.

“Mina võin sulle vedru hankida, kui Epp ühe karbi leiab,” arvas härra.

“Ja pea võiksid ju näiteks pinksipallist teha,” pakkus proua ema.

“Ei-ei,” tõrjus Pangaasius otsustavalt, “pole vaja! Ma saan värkstoas ise kõik puust teha. Saen karbi küljed puidust välja ja löön naeladega kokku, siis saen kaane ja  klouni pea …”

Ainult vedruga oldi lahkesti nõus.

Kolmapäeva õhtul enne uinumist tuli sünnipäev uuesti meelde.

“Kas sul natuke kiireks ei lähe selle asjaga?” uuris proua ema ettevaatlikult. “Äkki ikka võtaksid pinksipalli?”

“Ei, homme tulen koolist ja lähen kohe värkstuppa!” kuulutas Pangaasius muretult.

Neljapäeval sõitsid proua ema ja Põseke ees ära Elvasse ja härra oli õhtuni väljaspool kodu hõivatud. Pangaasiusel lõppesid tunnid küll juba kell 12, aga õhtu tuli ikka kuidagi  kiiresti kätte. Õnneks arvas Pangaasius, et jõuab kõik vajaliku järgmisel päeval pärast tunde ära teha. Puust. Saega. Ise.

Samal kaljukindlal seisukohal oli noor ning igimuretu leiutaja ja meistrimees ka reede varahommikul.

Reedel pärast tunde teatas Ploom proua emale telefonis, et Elvasse tulek viibib veel mõne tunni, kuna kingitus tahab natuke viimistlemist.”Papa leidis meile ühe väga hea topsi selle jaoks ja toob meile ateljeest ühe vedru ka,” teatas ta rahulolevalt. “Meie teeme praegu pinksipallist pead!”

Mõne tunni pärast koju jõudnud härra leidis eest Ploomi tahvelarvutis rahulolevalt oma reedest mänguaega mängivad noorsandid, kes selleks ajaks olid valge pinskipalli külge teiplindiga (limn ‘kleeplint’ – toim.) kleepinud paberist kõrvad. (Kui olla kahtlemata tähtsusetute detailideni täpne, oli selle vägitöö toime pannud Ploom.)

Õhtu hakul Elvasse saabunud, kadusid härrad juba paari meeldetuletuse peale proua ema tuppa, panid ukse kinni ja jätkasid meisterdamist. Kuulda oli peamiselt Pangaasiuse hüplemise all ägavate voodivedrude haledaid kaebeid, millesse aeg-ajalt sekkusid Ploomi ahastushüüded: “Tõsiselt, Pangaasius, päriselt! Tee siis ise ka midagi!”  Aeg-ajalt ilmus Ploom toimekal sammul elutuppa, et teatraalsel sosinal küsida vedru lõikamise kääre või mingit nõela, millega saaks pinksipalli sisse augu teha.Viimaks oli pabertaskuräti sisse mähitud pinksipallist tehtud klounipea edukalt kommikarpi peidetud vedru otsa kinnitatud ning Pangaasius tõttas seda vanaemale üle andma.

“Oota nüüd! Te õige joonistage siia karbi peale ka midagi,” arvas proua ema (lootuses Pangaasiuse panust valmisprodukti pisut suurendada), “ja tehke klounile ikka nägu ka pähe ja …”

“Oo-kei,” venitas raskest tööst väsinud Pangaasius tülpinult ja loivas, vildikad käes, proua ema tuppa tagasi.

Kuulda oli peamiselt Pangaasiuse hüplemise all ägavate voodivedrude haledaid kaebeid, millesse aeg-ajalt sekkusid Ploomi ahastushüüded: “Tõsiselt, Pangaasius, päriselt! Tee siis ise ka midagi!”

Õhtuks oli vedrukloun igatahes valmis ning kõigi pereliikmete peal edukalt katsetatud. Järgmisel päeval sai sellega veel mitu sünnipäevakülalistki kaameks ehmatatud. Nii et lõpp hea, kõik hea. Ka noor autor ise jäi rahule: “Mina mõtlesin selle täitsa ise välja!” pajatati uhkelt kõigile kuuldasoovijatele. “Ploom lihtsalt tegi!”

*

Aga muidu elame väikestviisi. Põseke sai nädal tagasi kaheksakuuseks. Kodustes majapidamistöödes jätkuvalt veel kuigivõrd kaasa ei löö, kui välja arvata pidev hoolitsus põrandapindade puhtuse eest leitud rämpsu kohese konsumeerimise teel, aga lootust memme vaeva peatseks tasumiseks juba nagu annab: seisab, sammub, lehvitab, istub, käputab, uriseb ja huilgab igatahes meisterlikult! Pikkust on 70,5 cm, kaalu 7700 g, hambaid 2 ja suuremal osal päevast nägu ehtiv naeratus vähemalt poole meetri laiune.

 

 

 

Asjade seis

Vahepealse aja jooksul on palju muu hulgas:

  • Põseke kasvatanud suhu kaks hammast – suure laulu ja öölaulupidude saatel, 4,5-kuuselt;
  • Põseke hakanud vankris magama nagu imik muiste, parematel päevadel lausa 2-3 tundi ühtejutti;
  • Põseke hakanud roomama: 5 kuu ja 9 päeva vanusena, ajendiks ees veerev õun;
  • Põseke tunnistatud 7 kg raskuseks ja 67 cm pikkuseks (aga sellest on juba ligi kuu);
  • Põseke käinud regulaarselt ujumas ja õppinud sukelduma ning ujudes kätega vehkima;
  • Põseke avastanud enda jaoks luti – miski, milleni tema vennad omal ajal ei jõudnudki;
  • Pangaasius sõitnud kahel korral koolist tulles kodupeatusest (=4. peatus pärast kooli) mööda Lõunakeskusesse (= 20. peatus pärast kooli) – vahel lihtsalt ei märka!
  • Pangaasius käinud oma pinginaabriga teatris, mänguasjamuuseumis ja pinginaabril külas (esinedes seal pidulikult dressipluusile otsa tõmmatud maalimissärgis, nagu koju jõudes selgus – vahel lihtsalt ei märka!);
  • Pangaasius käinud proua vanaemaga õpetajate ametiühingu väljasõidul Võrtsjärve äärest Soomaa ja Tori kaudu Pärnusse ja tagasi;
  • Ploom osalenud erinevatel jalgpalli- ja pinksivõistlustel nii meil kui mujal;
  • toimunud mõlema poeglapse klassiõhtud;
  • kantud süle ja seljaga raha kodulähedasse koogipoodi;
  • käidud külas ja võetud vastu külalisi, sh alaealisi ja ööbima jäävaid;
  • oldud haige ja saadud terveks (Pangaasius ja proua ema);
  • jäädud elu esimesse nohusse (Põseke täna, 5 kuu ja 2 nädala vanusena);
  • käidud Põsekesega hilisõhtusel kolleegide sünnipäevapeol restoranis, kus ilmselt võrdselt rõõmustati nii meie saabumise kui ka lahkumise üle;
  • Ploom ja Pangaasius vanaemaga kõigepealt ning proua ema härraga järgmisel õhtul külastanud vabariigi parima kooliteatri järjekordset etendust (Põseke seda kultuurivärki veel ei hinda ja tema jäeti seniks koju vanaema peale karjuma);
  • Ploom ja Pangaasius väisanud vanaisa ja onulaste seltsis Jääaja keskust;
  • Pangaasius käinud täiesti iseseisvalt kodulähedases juuksuris (kõrvad välja ja ilma randita);
  • Pangaasius võtnud oma õlule perekonna piimaga varustamise kolm korda nädalas;
  • kaotatud ja leitud ja mitteleitud lugematul hulgas olulisi ja vähemolulisi asju;
  • sadanud maha suur lumi.

No vot. Ja siis polegi imestada, et Põsekese viie kuu sünnipäev 23. oktoobril jäi kuidagi kahe silma vahele ja ainuke fotojäädvustus sellest päevast kujutab hoopis kohutavat koerapäist võlurit, kes on sebra alla neelanud:

v6lur