Head, uue õppehooaja, mõnusat algust !!!

Kooli mindi meil tänavu II, V, I ja VII klassi.

Teises klassis näib elu kulgevat loomulikult ja sujuvalt. Kaks korda nädalas käiakse ujumas ja väärib märkimist, et ujumisasjad pole veel kordagi kuhugi ununenud – ega õigupoolest ka miski muu (no kui mitte arvestada neid helerohelisi määrdunud löntpõlv-dressipükse, millega Pangaasius kolmapäeva hommikul kogemata kooli läks, ja võimlemissusse). Vene keel ei olnud suvega ununenud. Õpetaja saadetud luuletus jäi kohe pähe. Koolist koju jõuab sel õppeaastal juba umbes tunniga. Külas on käinud kolm koolikaaslast ning trenn (sel hooajal on plaanis tegeleda tantsuga) ja klaveritunnid algavad uuest nädalast.

Viiendas klassis on üsna eakohaselt päevakorral küsimused sõprusest ja sõnapidamisest, aga üldjoontes kulgevad asjad siingi kenasti. Et õppeaasta algas matemaatika asemel taimeõpetusega, paneb muidugi – samuti üsna eakohaselt – nördima (“No ja siis õpetaja ütles, et ühel päeval me näiteks vaatleme neid noh, mis päikesega kaasa pööravad, noh, päevalilli … No mida nagu? Las ma arvan: all on lehed, üleval on õielehed, keskel on tolmukad! Mida siin vaadelda on?!”). Aga vahetunnis saab ikka palli mängida ja inglise keelt annab nüüd lemmikõpetaja ja varsti alustab näitering ja jalkatrenn kolib teisest linna otsast kodu lähedale tagasi ja teisipäeval on klassiõhtu!

Esimeses klassis on jube armsad lapsed ning seitsmes klass on sõbralik, arukas ja vaimukas. Ka õpetajate toa lõõp on jätkuvalt tipptasemel ning kaks tööpäeva nädalas näikse esmapilgul olevat just paras koormus, mis minusugusel loomult vähesuutlikulgi inimesel nii töö- kui ka kodurõõmudelt konti murdmata vaid koore riisuda võimaldab. Ses osas enne õhtut siiski väga häälekalt ei hõiskaks, sest et mitte päris imalaks minna, olgu lõpetuseks mainitud, et Põseke jäi esimese koolinädala lõpuks suurest kaasaelamispingutusest haigeks ja hõõgub teist päeva 38-39-kraadises palavikus ning elule vürtsi lisamiseks algasid koos kooliga ka kauaoodatud  kodused ehitus- ja remonditööd. Aga saagem näha !!!

Kus on pasun?

Hommikul õnnestus Ploomil venda veenda, et too on reede maha maganud ja käes on laupäev. Petuskeem oli detailideni läbi mõeldud: kauaoodatud külalised Pärnust, kes reede õhtul saabuma pidid, olla parasjagu linna peale läinud, seejuures olla väike Liisu enne veel magavat Pangaasiust vaadanud ja küsinud: “Kas ta on sulnud?” jne. Oma väidetavast saavutuse üle üdini uhke ja elevil, oli Pangaasius üpris pettunud, kui selgus, et tegelikult on kõik siiski normipärane.

“Ai sa Ploom!” ähvardas ta, rusikas võitlusvalmilt püsti, venna juurde karates, “nüüd annan sulle pasunasse! Ee … oot, kus see pasun muidu ongi?”

 

Inimlik eksitus

Ploom loeb “Tom Sawyerit”: “No ma olin on ju voodis natuke lugenud juba, siis tõin raamatu siia, panin laua peale. Siis vaatasin, et telekast tuleb see “Rakett 69” kordus, vaatasin selle ära, võtsin diivani käetoelt raamatu, hakkasin lugema – midagi aru ei saa. Lugesin terve lehekülje ära, lehekülg 32, siis vaatasin, et ah ei viitsi praegu, panen raamatu kinni, vaatan, hoopis “Tõde ja õigus”!”

Parlanks

Kui päevad läbi üheaastase inimesega vestlemine hakkab kogu oma salgamatule võlule vaatamata pisut ühekülgseks muutuma, siis tasub ainult meenutada, et kulub veel napp 7 aastat ja võib mööduda peaaegu nädal, ilma et teineteisega sõnagi vahetaks! Ploom ja Pangaasius nimelt on juba läinud kolmapäevast peale vanavanema põlvkonnaga Pärnus ja ilmselgelt ei igavle ega koduigatse; samal ajal kui meie Põsekesega tuiame lõputult seltskondlikus plaanis küllalt kasina suvise Tartu õitsvate pärnade all, käime turul ja mänguplatsil ning külastame sekka perekondlikult koduküla randa, kus härra ja Põseke end ennastsalgavalt külmadesse jõevoogudesse heidavad.

p7

Kevad ja taimepidajad

Kevad ligineb. Pangaasius palus sügisel vanaisa endale ühe seemnekurgi kasvatada, eraldas sellest seemned, kuivatas nõuetekohaselt ja pani ümbrikusse ootama. Vastu igasugust loogikat on need märtsikuuks endiselt meeles ja mõtted keerlevad hoogsalt kurgikasvatuse ja sellega seotud rikastumisvõimaluste ümber. Noh, ja taimekasvatuse kui sellise:

“On ju nii tore, et Kavastu vaasa ja Elva maa teevad ise taimi,” mõtiskleb Pangaasius härrat lumepallisupiteol abistades.

“Kuidas?” küsib härra, kes parasjagu mikserdab, üle.

“Teevad ise ta… või noh, peavad neid taimi!”

Ka Põseke rõõmustab – kurk on kohe kamapallide kõrval üks tema lemmikroogasid!

Targem

Pangaasius lõpetas eile pidulikult ujumiskursuse ning sai sel puhul diplomi, helkuri ja veekeskuses käia. Õhtul meenutas Ploom, kes näikse olevat jõudnud ikka, kus juba on, millele hetkeks tagasi vaadata, kuidas tema enda diplomiga omal ajal lood olid:

“Aa, me saime ka sellise … ja mäletad, emme, siis seal oli veel selline paber, kus olid kõik asjad, mida sa nagu pidid oskama, ja igaühe kohta oli nagu kaks või kolm varianti, umbes et kas oskad väga hästi või oskad hästi või ei oska üldse, ja siis see õige variant oli mingi kollase või oranži markeriga läbi tõmmatud ja siis mina nagu vaatasin, et mis asja, et need on maha tõmmatud. Et ma ju hüppasin küll mingi kakskümmend korda sealt kõige kõrgemast tornist, et kas treener siis tõesti kordagi ei näinud, et ta on selle maha tõmmanud; ja üldse kõigis asjades oli kõige parem vastus maha tõmmatud, et ma ju oma meelest oskasin küll … ja siis ma olin mingi täiega kurb ja ei julgenud seda teile näidata … või noh, lootsin, et vast te ei küsi ja siis te mingi mõni päev ei küsinud ka, alles lõpuks papa ükskord autos küsis ja siis ma ei tahtnud näidata ja lõpuks näitasin ja tema ütles, et väga tubli ju, mis sa ei tahtnud näidata, ja siis ma alles sain aru, et see kollasega ongi õige!”

No ja kui juba mälestuste radadele mindud, siis tuli kohe otsa teine lugu veel:

“Aa, jaa, kuulge, mäletate, kui ükskord me Pangaasiusega bussis tülitsesime ja sina, Epp, said hästi pahaseks ja ütlesid, et targem jätab järele, ja mina nagu oleksingi tahtnud tegelikult juba järele jätta, aga siis ma nagu sain niiviisi aru, et targem on see, kes nagu lõpetab, ja siis ma lõin Pangaasiust, sest ma tahtsin ise targem olla? Ja siis Pangaasius hakkas nutma ja sina said veel pahasemaks?”

“Mhmh,” võttis sealsamas kõrval raamatust mustrit värviv Pangaasius loo rahuolevalt kokku, “nii et mina olin lõppkokkuvõttes siiski targem!”

Soovidest ja nende täitumisest

Öeldakse, et soovidega tuleb ettevaatlik olla, ja õige kah, sest vaevalt jõudis proua ema siin (pärast järjekordset unetut ööd lakkamatult viriseva ja korgitserina voodis pöörleva noore hambakasvataja kõrval) retooriliselt ohata, et tea, kas talle ka enam kunagi elus näiteks kolm tundi ühtejutti magada on antud, kui loodus kohe vastu tuli ja proua ema terveks pühapäevaks kõhuviirusega siruli virutas. Ma päris nii tegelt ei mõelnud, aga olgu.

Põseke oli olukorraga muidugi igati rahul, sest tema sai nüüd härra kogu päevaks enda valdusse. Mängiti, söödi ja jalutati. Õhtuks, kui proua ema ka juba niipalju toibunud oli, et jaksas end elutuppa diivanile vedada, oli laps kohe tüki maad edasi arenenud, oskas mitu sekundit iseseisvalt püsti seista, käsi plaksutada, tantsis, vestles, mängis palli ja pani linnupusle kokku!

Kasulik doping

Mis on üldse doping? uurib Pangaasius pühapäevahommikuse lastefilmi kõrvalt.

Saanud lühikese selgituse, mõtleb pisut järele ja pärib imestunult: Aga miks seda siis üldse tehakse, kui see nii halb ja kahjulik on?

Noh, enamasti selleks, et näiteks võistlusi võita, kuna võistlustel liiguvad tihti ka suured rahad. Või et lihtsalt kiirem ja tugevam olla, pakub proua ema.

Nojah, siis võib doping mõnes olukorras ju ka kasulik olla, arvab Pangaasius.

Ega ta ikka pikemas plaanis ei ole, pole proua ema nõus.

Ei, kuule, aga ikkagi – kui keegi näiteks hakkab puu alla jääma, siis tal oleks ju kasulik olla kiirem ja tugevam!

***

Üldiselt kuluks natuke kasulikku dopingut ära siingi majapidamises, kus kõik härrad jändavad erinevate tõveastmetega ning noor Põseke on lisaks kogu ööpäeva hõlmavale hambakasvatustegevusele avastanud, et ta mitte ainult ulatub, vaid on ka võimeline avama kõiki sahtleid ja kappe ning hakkama kinni laudlina nurgast! On kergelt puu alla jäämise tunne küll …