Category Archives for väikese inimese töö

Septembri lõpu seisuga

Põseke on nüüdseks juba poolteist kuud jutti kolm poolikut päeva nädalas lasteaias käinud. See näeb välja nii: kõigepealt ärkab Põseke üles, sööb kõhu putru täis ja saadab vennad kooli. Siis pannakse riidesse ja esitatakse rahulikul ning rutiinsel toonil kohustuslikud repliigid: “Mina ei taha lasteaeda minna, mina tahan hoopis oma emmet” ja “Oleme palem lissalt kodus!” Kohe seejärel tuleb agaralt hakata otsima oma seljakotti või lillat mõmmit või mida iganes muud, mis sel päeval plaanis lasteaeda kaasa võtta.

Kui vihma ei saja, minnakse lasteaeda jalgrattaga. Selle juurde peab kindlasti laulma järgmist laulu: “Iida sõidab lääääbi linna, ta lasteaeda on teel! Suu on naelul, säla täis on Iiiiida silmaaaad! Lasteaias on hea, nüüd hõisakem veel!”  Kui sajab, ronib Põseke uhkelt proua ema kukile ja aitab vihmavarju hoida, kuni bussile jõutakse. Mõlemal juhul aga läbitakse lasteaeda jõudmiseks esmalt park, kus, nagu iga kord tingimata ära tuleb märkida, “üks onu istub ja üks tädi seisab ühe jalaga” (tuntud ka kui Jannsen ja Koidula), ning seejärel minnakse üle fooriga ristmiku, meenutades seejuures kindlasti tädi, kes Põsekese teisel lasteaiapäeval augusti keskel sealsamas punase tulega teed ületas.

Lasteaias pannakse riided nagisse, tehakse pats pähe ja kõva kalli kere ümber ning kui proua ema siis veel midagi kohmitsema jääb, kiirustatakse juba takka: “Lähme vaatame, mis seal teevad!” (Enamasti teevad juba midagi nii huvitavat, et proua emale nägemist öelda polegi enam mahti.)

Vahepealsest osast palju teada ei ole, aga õpetajad väidavad, et esimese kuu peamiselt vaatleja rollis veetnud Põseke olevat nüüdseks juba nõus aeg-ajalt ka sõbral käest kinni võtma ning avalikult tunnistama, et oskab laule kaasa laulda ja salme lugeda (varem esitati neid ainult valitud publikule pereringis, kuigi näiteks pikk hommikuringisalm oli juba teisel lasteaiapäeval väikeste limnoloogiakeelsete mugandustega peaaegu täies ulatuses peas ning toakoristamislaul ja pisut kompaktsemaks kohandatud söögipalve — “Kokku leiba!” — on ammuilma koduski käibele võetud). Igatahes jääb lasteaiaaja sisse hommikuring (vahel koos pillidega), mänguaeg, õuesolek ja lõunaöök ning selle kõige juures vajalike protseduuridega tulevat Põseke kenasti toime, ütlevat vajadusel sõna sekka, on osanud sisse seada head suhted nii õpetajate kui rühmakaaslastega (kellest kodustes vestlustes tõstetakse esile peamiselt väikest Maliiat ja lissalt Maliiat) ega pidada laskma endale pähe istuda (see viimane kõlab eriti usutavalt). Pärast lõunasööki tuleb Põsekesele järele harilikult papa (ja siis saab enne koju magama suundumist veel mänguplatsil käia või koguni jäätist süüa), aga reedeti proua ema. Koduteel nendib Põseke enamasti nukralt, et “tahaks tädi Kistelit” või “Minul ei olegi vist täna enam tädi Küllikest”. Aga eks siis saab mõelda, et juba päeva või hiljemalt paari pärast näeb neid jälle.

*

Kõik teised pereliikmed hakkavad samuti sügisrežiimiga kohanema. Ploomil ja Pangaasiusel on see läinud valutumalt (ühtviisi reipalt käiakse koolis, jalkas, muusikakoolis, breigitrennis, võistlustel ja turniiridel, rattaga sõitmas, õues uute naabritüdrukutega mängimas, sünnipäevadel, klassiõhtutel jne —  ja ikkagi jääb kõige selle kõrvalt aega ka tööstuslikes kogustes raamatuid neelata ja oma tuba igaks õhtuks otse uskumatult segamini keerata), vanemlikul instantsil seevastu kuidagi väsitavamalt. Siiski, kui proua ema näiteks käib neli päeva nädalas koolis ja ülejäänud aja valdavalt vedeleb sültjas olekus ja haliseb väsimusest, siis härra vähemalt jaksab igapäevase tõlkimise, meisterdamise, koolides esinemise ja asjaajamise ka tennist mängida. Raugematut ja lootusetut võitlust olmega (toit, tolm, riided ja remondi lõpetamine), mis selle kõige taustal käib, aitab õnneks pisut  tasakaalustada remondi käigus majapidamisse tekkinud vann, mida kõik pereliikmed täiega fännavad.

 

Olmekaardistus: Kahese suvepäev

Põsekese äratab alati see, et miski tuleb meelde. Seekord näiteks meenub millalgi üheksa paiku selline tõik: “Paul, Kusta Pännus on! Maa koos Pännus on Paul ja Kusta, algpalli mängivad!” (Ja tõesti, Ploom ja Pangaasius ongi parasjagu viimast päeva vanaemaga Pärnus, seljataga suurturniiril saadud viies koht ja ees ootamas vapper suplus viieteistkraadises merevees.) Natuke aega proua ema seljas aeledes elavalt maast ja ilmast vadistanud, saab Põseke aru, et vestluskaaslasest ei ole vastast, ning suundub elutuppa papat lõbustama. Umbes tunni aja pärast koputatakse proua emale rõõmsalt itsitades õlale, et raporteerida vahepeal aset leidnud tulemuslikust potilkäigust ning anda (oma rafineeritud huumorimeelega isa õhutusel ja õpetusel) edasi ka kõik sealjuures kõlanud helid. Jutu lõpetuseks ennetab rõõmust särav Põseke targu ka proua ema oodatavat reaktsiooni ja teatab rangelt kulmu kortsutades: “Ei ole nallakas! Papa, Anti! Ei ole nallakas!!!” Ning siis juba leebemalt: “Iida nallamees on! Iida üks nallatilk!”

Kui proua ema viimaks kööki jõuab, on härralt välja nõutud “kalbepiima” (= klassikaline hommikueine kaerahelbed piimaga, raamatus “Sinustki võib saada indiaanlane” tuntud ka porridži nime all – toim.) läbitöötamine juba edukalt lõpule viidud, st kogu piim lusikaga kausist kõhtu õngitsetud ning kaerahelbed kunstipäraselt laua ümber laiali laotatud, ning sööja ise kihutab uljalt nukuvankril kõhutades ühes toast teise, toimetades kõik poiste toast leitud sendid hästikoolitatud taskuvargana hästikasvatatud lapsukesena oma isa kätte, kes kangelaslikult arvuti taga tööd teha üritab. Millalgi umbes siis, kui Põseke on viisakalt keeldunud proua ema lahkest ettepanekust talle muna praadida, hiljem siiski proua ema taldrikust suurema jao kinni pistnud ning nüüd parasjagu istub ja majapidamises valitseva häbiväärse praemunanappuse tõttu üürgab, saabub elektrik, et ehitustööl omad otsad kokku tõmmata. Põseke kablutab kärmelt proua ema juurde, et sel kõvasti jala ümbert kinni haarata ning julgustavalt teada anda, et tegu on sõbraliku onuga, keda pole tarvis karta. Kui proua ema on elektriku ohutuses täielikult veendud, saab jälle kiiremate toimetustega  jätkata (ainult vahepeal, kui onu läbi toa juhtub minema, tuleb kiiresti proua ema juurde joosta ja teda igaks juhuks veel natuke rahustada, sest need emad, need on üldiselt jube kartlik rahvas). Esmalt on tarvis magamistoa akna juures kontrollida, mis olukord valitseb õues: “Iida kolla vaatab, kas vihma sajab, kas ei saja! Iida kontollib kolla. Iida vaatab, mitu kaadi on. Kümme kaadi! Õue minna saab!” Järgmiseks tuleb haarata proua ema telefon. “Iida kolla vaatab, mis kell on. Seitse pool! Õue minna saab,” on siingi, selgub, kõik jonksus.

Õuemineku asemel viivad vanemad Põsekese esiotsa hoopis ehituspoodidesse. Esimeses, sanitaartehnilise kallakuga kaupluses kontrollib Põseke kärmelt üle kõik väljapandud segistid, millest aga kahetsusväärsel moel ükski ei võimalda “käsi peseda”, ning üritab seejärel proua ema veenda, et tingimata oleks tarvis testida ka väljapandud tualettpotte. Õnneks saame oma ostud tehtud enne, kui asi tegudeni jõuab, ja Põsekese vilturiputud näidisvalamu õnnestub vanematel ka poepersonali suurema tähelepanuta uuesti paika seada. Teises poes saab Põseke kohe ukse juures pihku kaks ukselinki ning karmi käsu neist kõvasti kinni hoida, mis aitab ka selle käigu enam-vähem viisakalt üle elada. Poe välisuksel pöördub Põseke veel ringi, et tagasi kassa juurde trügida ja kummalegi kassapidajale eraldi südamlikult “Head und, maga hästi!” soovida.

Viimane soovitus on igati asjakohane, sest just magama tuleb Põsekesel endalgi koju jõudes (pärast minimaalset viivitust koduõue liivakastis, liumäel, batuudil ja kiigel) suunduda. Põseke teeb papale kalli, loobub pärast mõningaid kõhklusi kavatsusest ka elektrikule samasugust au osutada, ning poeb siis voodisse, et kuulata kolm lugu “Jipi ja Jannekese” raamatust ning tellida proua emalt unelauluks “”Mutioonu”, siis Pika-Jaagu laulu (= laul päkapikust, kes oli pika päka jagu pikk – toim.), siis “Hee’ingas!”” Kui Neptun heeringalaulus vihastab, kostub Põsekese asemelt veel rahuolevat sosinat “Kuu’e hee’ingas!”, aga merevee soolasuse salmi juures on silm juba kindlalt kinni.

Pärast umbes pooltteist unetundi ning natukest ärkamisjärgset kisamist on Põseke valmis proua emaga poodi ja mänguplatsile suunduma. Et minnakse rattaga, avaneb sõidu peal hea vaade inimeste aedades olevatele liivakastidele, liumägedele ja kiikudele. “Üks plats!” kiljatab Põseke vaimustunult, ning teab samas juba isegi: “Kellegi teise apse oma! Iida suuleks kassab, siis sinna saab minna. Täna mitte. Iida sügiles… sügiles… sügisel lasteaega läheb, siis saab sinna platsile minna, iugu asta, kiiga-kaaga, iivakassi!” Nii et hoidku kõik Tartu lasteaiaplatsid ja eravaldused sügisel piip ja prillid!

Poes istub Põseke lubatud kohukese mõjul enam-vähem tsiviliseeritult ostukärus ja ainult natukene kisub porgandipakki lahti ja maitseaineid riiulist maha. Õues võetakse suund mänguplatsile, et seal ennastunustavalt ronida, kiikuda ja huviga teiste laste tegemisi uudistada (“Nii pallu lapsi!” rõõmustab Põseke kohe platsile saabudes).  Lõpetuseks tuleb proua emal platsilt leitud kühvli ja pingviinivormi abil valmis vorpida ei rohkem ega vähem kui 12 sünnipäevakooki, millest igaüks tuleb ka kivist “kilsside”  või “aasikate” ja oksaraokestest küünaldega ehtida, et Põseke saaks sinna juurde heleda häälega laulda “Nii paa-aalllu! Nii paaa-aaalllu!” (= telelavastusest “Väikevend ja Karlsson katuselt” pärineva ning Põsekese perekonna juubelirituaalides olulist kohta omava sünnipäevalaulu algus – toim.), seejärel teeb Põseke ise proua ema jaoks oma sandaali sisse imemaitsva liivakoogi, mille salajasteks koostisosadeks järelpärimise peale osutuvad olema sandaal ja liiv, ning viimaks tuleb väike punnkõhtne päästeingel Šaša ja kisub kühvli Põsekeselt otsustavalt käest ära. Lahkudes kisab Põseke natuke, et oleks millest koduteel rääkida: “Iida tisas platsil: “AAAAAAAAAA! EI TAHAA KOJU MINNA! ÄÄÄÄÄÄÄ! Emme üttes: “Äla tisa! Koju minna!” Siis Tiida ohkem ei tisa.”

Kuni proua ema õhtusööki valmistab, mängib Põseke ehituspoodi minekut. “Iida üksi eihtuspoodi läheb! Iida kollaks eihtuspoes käib!” kuulutatakse valjult ja umbes seitsekümmend või nii korda järjest, ja loomulikult peab proua ema igal viimasel kui korral vastama “Ahah, selge, no tule siis varsti tagasi,” muidu korratakse sõnumit veel paar kraadi valjemini (sest mine sa seda vanainimese kuulmist tea) või tullakse lausa pannisangast sakutama. Nõuetekohane vastus käes, suundub Põseke, väike pingviiniga ranits seljas, esikusse sobivaid jalanõusid valima. “Iida tossud alga paneb, kolla eihtuspoes käeb! Iida nüüd üksi eihtuspoodi läheb! Iida loosa daali (= roosad sandaalid – toim,) alga paneb, kolla eihtuspoes käib! Iida mõmmi kaasa võtab, eihtuspoodi läheb. Eihtuspood kinni ei ole, Iida kolla eihtuspoes äla käib! Iida kummitu alga paneb, siis eihtuspoodi läheb! Iida kollaks uttu-uttu eihtuspoodi läheb, valsti-valsti tuleb. Iida lilla saapa alga paneb, kii’esti-kii’esti eihtuspoes äla käib.” Loomulikult nõuab iga teadaanne ka viisakat vastust.

Pärast saabub aparaaditehasest papa ja saab samuti osaleda viljakas ehituspoodi minekut käsitlevas dialoogis, ning millalgi õhtusöögi keskel jõuavad koju ka kauaoodatud vanemad vennad. Pangaasius, tõsi, lahkub peatselt koos vanaemaga; Ploom seevastu jääb koju ja saab sedaaegu, kui härra ehitustööpäevajärgse lõõgastuse korras uude vannituppa põrandaplaate paigaldab, kohe kaela ka oma tuntud mürakarumõmmist väikeõe kogu vahepealse nädala jooksul ooterežiimil olnud müravarud. Õhtu põhiatraktsiooniks kujuneb üllatavalt hästipainduva Põsekese peitmine üllatavalt väikesesse pappkarpi, mis igati reeglipäraselt kasvab üle sellesama pappkarbi tuba mööda ringipildumiseks. Lõpuks saab Ploom karbinurgaga piki piilumist ja ühtlasi mõnevõrra pahaseks. “Ok-kei!” käratab järgnenud väikekodanlikust tänitamisest (“Vaata, vend sai haiget! Ära palun enam niiviisi tee!” jne) üles ärritatud Põseke teise tuppa kapates kurjalt. “Okkei, selge! Selge on!”

 

Mingil arusaamatul ja mälust kustunud moel õnnestub see melu siiski millalgi maandada ja Põseke ööunele suunata. Ööunele eelneb siinkandis muidu üpris rariteetseks muutunud tankimisseanss. Et seejuures on võim vahelduseks täielikult proua ema käes, ei jää Põsekesel paraku üle muud kui alluda viimase (kohati täiesti absurdsetele) reeglitele ja nõudmistele. Noh, et ei tohi tankimise ajal proua ema näo ees jalaga vehkida, proua ema näpistada, hammustada ega miskipärast ka viisijuppi üles võtta ega juttu ajada. Sestap seabki Põseke end harvanähtava vagurusega sülle, suleb silmad ja pühendub eesmärgile, katkestades tegevuse üksnes siis, kui meenub midagi tõesti harukordselt olulist. Näiteks täna selline lugu (15 minutit pärast tankimise algust, hiirvaiksel sosinal): “Eihtuspood kinni ei ole!”

4.6.18

 

Eesti Tiit 9!

Homme on koduvabariigis suurem osa asutusi ja poode suletud – inimesed puhkavad Põsekese üheksandast juubelist!

Juubilar ise on vaatamata kõrgele eale toimekas, tarmukas ja jutukas (iseäranis öiti). Töid ja tegemisi jagub (kahe unepausiga, lõuna paiku vankris ja õhtupoole vastavalt võimalustele kas kaisus või vankris) keskmiselt üheksast üheksani. Valdavalt tuiab Põseke mööbli najal mööda majapidamist, avab uksi ja sahtleid, tõstab asju nende asupaikadest välja ja mis mahub – no ja mis ei mahuks! -, selle pistab põske. Lisaks puukoorele ja leivapurule (ja proua ema osutatavale tankimisteenusele) pakutakse vahel ka kurki, putru ja toitu.

Toimetustest vabal ajal meeldib Põsekesele käia kohvikus, külas ja seltskondlikel üritustel; üle kõige maailmas aga vendadega mürada (ka vanematesse suhtutakse ses osas üsna armulikult).

Viimastel päevadel on hoo sisse saanud ka iseseisvusharjutused, mis küll tihti lõpevad häbiväärsel ja alandaval moel selili või istmikuli langemisega. Seepeale tõmbab Põseke suu viltu, puhiseb veidi hoovõtuks ja annab siis valjul ning selgel häälel maailmale teada, mida ta sellest gravitatsioonivärgist arvab. Pahameel lahtub enamasti siiski ruttu.

Pangaasiuse kindlatel andmetel valdab Põseke juba mõningal määral ka eesti keelt (nt oskab öelda “okei”, “jah”, “head aega” ja “olgu”), kuid valdavalt suhtleb meiega siiski protolimnoloogiakeelsete häälikujadade ja Tuva kõrilaulu vahendusel. Sekka ka kiljumist ja ruigamist.

Pikkust on Põsekesel eilsetel andmetel 71 cm, kaalu 7850 g ja hambaid, niisiis, peaaegu 5, üks teravam kui teine.

tiit