Juba teist korda lühikese aja jooksul tabab proua ema end hämmeldunult küsimas: “Miks ma olen siin?”
Esimene kord oli neljapäeval, kui pahaaimamatult vanema pojakesega jalutama läinud proua ema end ühtäkki raeplatsilt kõige tihedamas võitlevate heterote summas tunglemas avastas. Nimelt oli sellesse samasse summa hetk tagasi sukeldunud ning jäljetult kadunud ülalmainitud poeg. (Küllap identiteeti tugevdama, tugev ja valge, nagu ta meil enda sõnutsi on.) Õnneks leidsin pojukese pärast viit paanikaminutit jälle pereväärtuste keskelt üles. Selleks ajaks olin kuulda saanud ka linnapeahärra võitlevalt heteroseksuaalset sõnavõttu ning üht naisterahvast, kelle vanavanemad olid olnud abielus, kuni neid lahutas sõda ja surm, ning kelle vanemad olid olnud abielus, kuni neid lahutas sõda ja surm, ja kes ka ise olla abielus… siinkohal lahkusime hirmuga.
No ja teine kord on praegu. Kell on pool kaks öösel. Ploom magab. Papa on Mihkli juubelil. Pangaasius… loomulikult mängib põrandal helkuriga ja huilgab lustlikult. Mida üks seitsmekuune laps ikka kell pool kaks öösel tegema peaks? Eriti kui terve nädal on hoitud kolmekümne kaheksa kraadi tuuris ringlevat kehatemperatuuri ja sellega seoses põhiliselt magatud (pikaleveninud tõve põhjuseks, ma kahtlustan, polnud mitte mingi tavaline viirus, taud või seakripp, vaid tõsiasi, et Pangaasius näeb vanaema kootud uues köhavestis lihtsalt nii paganama nunnu välja). Loomulikult saab iga uni niiviisi ükskord otsa. Pangaasiuse oma näiteks sai otsa täna (õieti siis eile) hommikul kell kümme. Pärast seda on ta maganud täpselt 2 tundi. Muidugi mitte järjest. Proua emal pole taipu olnud neid kaht tundi magada ja sellepärast ta nüüd vingubki.
RÕIVAD 