… eriti veel siin Tartu kandis, kus noor Pangaasius teeb esimesi samme iseseisva liiklemise rajal. Näitlikustagem.
Esmaspäeval seisime meie Põsekesega küll tundide lõppedes kooli juures bussipeatuses, aga Pangaasius ei ilmutanud mingeid äratundmise märke (just nagu alguses kokku lepitud sai). Selle asemel astus ta kenasti täpselt õige bussi peale, piiksutas bussikaarti ja … sõitis külma näoga kodupeatusest mööda. Ahah, mõtles proua ema paar istet tagapool, nojah, õnneks on tal kindlasti meeles, et meie juurde saab ka üleülejärgmisest peatusest. Pangaasius istus liikumatult ja vaatas väga rahulikult aknast õue, raudteejaama juures aga krapsas nii kähku püsti ja bussist välja, et proua ema Põsekesega oleksid napilt lolli näoga maha jäänud (nagu selles anekdoodis, noh, kus talumees tuleb kõrtsist välja, hüppab vankrisse ja pühib tuhatnelja minema ning hobune jääb lolli näoga järele vaatama). Veidi pärast ülekäigurada köhatas proua ema viisakalt ja uuris: “Vabandage, noormees, kas meelega tulite vales peatuses maha?” “Ei,” itsitas Pangaasius, “ma nägin alles siis, et on meie peatus, kui buss juba seisis, aga ma olin ju unustanud stoppnuppu vajutada!”
Kodus selgus, et kooli olid jäänud pinal, toidukarp ja päevik.
Teisipäeval pidasime eelmise päeva sündmusi arvestades siiski vajalikuks veel kord Põsekesega inkognito Pangaasiuse kojutulekut turvama minna. Pangaasius jõudis bussipeatusesse olümpiavõiduväärilise sprindiga täpselt samal hetkel, kui buss uksi sulgema hakkas. Mõni peatus hiljem sai kanaemasüda proua emast võitu ja sundis teda Pangaasiusele teisest bussi otsast etendama ilmekat pantomiimi teemal “Piiksutame ikka bussikaarti ka!”. Pangaasius – ja teisedki bussireisijad – jälgisid toimuvat huviga. Kui proua ema mõne minuti pärast alla andis ja oma sõnumit siiski sõnade abil edastama suundus, ei saanud talle märkamata jääda, et pojal puuduvad nii vahetusjalanõud kui ka jope. Seega väljuti järgmises peatuses ning istuti vastassuunas liikuvale bussile, et puuduolevad rõivaesemed koolimajast ära tuua (päevikut ei saanud kätte, kuna teisel rühmal käis klassis tund). “Noh, sellest pole midagi hullu,” arvas Pangaasius reipalt, “ega ma pole ka veel eriti kaua koolis käinud ja pole lihtsalt kõigega veel päris harjunud.”
Teisel katsel õnnestus bussisõit veatult ja proua ema kutsus Pangaasiuse õiges peatuses väljumise puhul kohvikusse.
Pärastlõunal saatis härra Pangaasiuse trenni, kust koju too pidi tulema ise (nagu nädal varemgi). Trenni on kodust kümne minuti tee ja sealt koju, võib naiivne inimene nüüd arvata, järelikult niisamuti. Kui Pangaasiusest kolmveerand tundi pärast trenni lõppu endiselt kippu ega kõppu polnud, muutus proua ema pisut nagu murelikuks ja proovis helistada. Pangaasiuse telefon andis tulutult kutsuvat tooni. Proua ema muutus veel natuke murelikumaks ja saatis Ploomi, kes oli plaaninud oma napi vaba tunni kooli ja trenni vahel kodus mõnusalt koomikseid lugedes veeta, rattaga Pangaasiusele vastu. Kümne minuti pärast helistas suhteliselt vihane Ploom: “Leidsin üles! Ta on siinsamas riideruumis, loeb koomikseid. Isegi riideid ei ole ära vahetanud!”
“Aga hakake siis koju tulema,” arvas proua ema, kui oli oma suurt ja tublit poega tänanud, “jõuad veel midagi teha ehk enne trenniminekut.”
Veel kümme minutit hiljem helises telefon taas ning nüüd juba tulivihane Ploom teatas: “Ma ei saa millestki enam aru! Ütlesin Pangaasiusele, et oota, ma võtan oma ratta, tulin ratta juurde ja no nüüd ta on kadunud! Mitte kuskil ei ole!”
“Äkki hakkas ees koju minema?” pakkus proua ema. “Hakka kodu poole sõitma, ma proovin talle helistada.”
Pangaasius vastas seekord telefonile kohe, reipalt nagu alati, ja teatas, et on “siin pargis” ja juba näeb Ploomi. Kümme minutit hiljem olid vennakesed kodus. Pahameelest puhisev Ploom raporteeris: “No siis ta tuli jah! Täiesti valelt poolt! Ma käisin mingi kolm korda enne vaatamas, kas ta on koju hakanud minema, ja kuskil ei paistnud! Ja kui ma küsisin, et miks sa sealt poolt tuled, Pangaasius, siis vastas, et ilus ilm on, tema tahtis jalutada!”
“No mina ei tea … ma kas ei kuulnud või siis sa ei öelnud mulle, et kohe peab koju tulema,” ühmas Pangaasius pisut justkui kohmetult.
Kolmapäeval ei juhtunudki nagu suuremat muud, kui et Pangaasius jäi esimesest bussist maha ja tuli järgmisega. Mahajäämiseks oli ka täiesti mõistetav põhjus: nimelt oli Pangaasius käsitöötunnis tunnivälise töö korras valmistanud villatuustist armsa loomakese kukuhuudi, ja kelle kojutransportimine oli nõudnud omajagu vaeva (vahepeal oli Pangaasius pidanud kukuhuudi koguni murule panema, kus “rohukõrred teda toetasid”). “Kuidas sa selle kukuhuudi täpsemalt tegid, Pangaasius?” uuris proua ema, kes on ka väikestviisi käsitööhuviline. “Nooh … ma võtsin vardad ja villa ja siis niimoodi susserdasin!” selgitas Pangaasius rahulolevalt.
Harilik kukuhuudi
Neljapäeval pidi Pangaasius tulema koju koos klassivend V-ga, et siis mõne aja pärast üheskoos trenni minna. Kui poisse pool tundi pärast tundide lõppu veel laekunud ei olnud, jäi proua ema maru rahulikuks – noh, et küllap jäid lihtsalt esimesest bussist maha -, aga pärast veel kolmveerand tunni möödumist otsustas siiski helistada ja taktitundeliselt uurida, kaugel ollakse. “Siinsamas lähedal!” vastas Pangaasius rõõmsalt ja vajutas kõne kinni. Ning juba veerand tundi hiljem oldigi kodus.
“Jäite esimesest bussist maha?”uuris proua ema osavõtlikult.
“Ei!” vastas Pangaasius optimistlikult ja ammendavalt.
“Hm, aga kuidas teil siis nii kaua aega läks?”
“Ah, noh, me natuke mängisime seal pargis!”
“Aa. Kohe meelega sõitsite sinna peatusesse või?”
“Ei, kogemata!” vastas Pangaasius muretult.
Umbes tunnikese meie pool mänginud, asusid klassivennad rõõmsalt ja aegsasti trenni poole teele (enne oli Pangaasius pühalikult tõotanud, et tuleb kohe pärast trenni lõppu koju või kui ei tule, siis vähemalt helistab mõnele pereliikmele). Nelikümmend minutit pärast trenni algusaega helistas ärritunud väikepoeg: “Aga Epp, kuhu sa mu trennipüksid oled pannud?”
“Hm, sa oled need koju voodi peale unustanud. Aga Pangaasius, kuidas sa alles nüüd …” kogeles proua ema, hingas siis paar korda sügavalt ja arvas: “Ah, olgu, tead, tule parem kõigepealt koju.”
“No me läksime tülli tee peal,” selgitas koju jõudnud ja rahunenud Pangaasius häbelikult.
“Tohoh? Kaklesite ka või?”
“Ei, vaidlesime. Mina näiteks ütlesin, mis asjad mul kodus on, ja siis V. kohe ütles, et tal on neid rohkem või on see asi suurem … et tal on kümme korda rohkem legosid ja kümnemeetrine batuut!”
“Ja kohe nii kaua vaidlesite, et jäite pool tundi trenni hiljaks!?”
“Nojah …”
“Läksitegi siis tüliga trenni? Vihaselt vaikides?”
“Ei läinud vihaselt vaikides, rõõmsalt juttu ajades läksime. Me märkasime, et kell on nii palju, ja leppisime ruttu ära!”
Reedel tuli Pangaasius koju koos Ploomiga ja midagi märkimisväärset peale päeviku ja pinali traditsioonilise kooli ununemise ei kaasnenud.
Isegi Pangaasiuse salli leidis proua ema laupäeval koolimajas koolitusel käies riidehoiu põrandalt üles.
Homsest uue hooga!
RÕIVAD 