Distantsõppe senised võidud, top 3

3. Sõjandusajaloohuvilise õpilase luuleanalüüsist sai proua ema teada, et Juhan Liivi luuletuses “Ta lendab mesipuu poole” võib kõuepilve all silmas pidada ka kasakaid, kes käisid 1905. aasta revolutsionääre laiali ajamas põhiliselt Mosin-Nagant mitmelasuliste vintpüssidega.

2. Õde koduõpetades ehk Põsekesele kraapsutegemise kaunist kunsti tutvustades sai Pangaasius ise muuhulgas teada, et õpetatava kunsti nimi on “kraaps”, mitte “kraaks”, nagu ta seni oli arvanud.

1. Kodulootunni sugupuu joonistamise ülesande täitmiseks vanaisale helistades sai seesama Pangaasius ja ühtlasi ka kogu ülejäänud suguvõsa pärast seda, kui vanaisa oli dokumente uurinud ja tagasi helistanud, teada, et Pangaasiuse isapoolne vanavanavanaisa kandis Pangaasiusega sama, mitte just ülearu levinud eesnime! Keegi ei teadnud!

Kuidas ma eriti tööl pole käinud

Algas kõik sellest, et koolivaheajaeelsel kolmapäeval lükkas Põseke endale näkku kobara huvitava väljanägemisega ville. Kuna tuttava tohtri antud impetiigo-diagnoosiga lasteaeda minna ei tundunud mõistlik, veetis Põseke ühe päeva vanaema ning teise härra seltsis kodus ning proua ema loobus neljapäevasest töökoosolekust ja reedesest vabariigi aastapäeva aktusest.

Siis tuli koolivaheaeg, kui seekord nagunii tööl käima ei pidanud, kuid see-eest jagus kõiksuguseid muid pidusid ja väljanäitusi.

Esmaspäeval näiteks oli vabariigi aastapäev. Hõiskasime lipu ning veetsime pidupäeva kevadilma nautides, pidusööki süües ja telksi vaadates Elvas.

Aastapäevailm 24.2.2020

Teisipäeval oli vastlapäev. Kuna kukleid koguneb õhtuks alati liiga palju, jätsime need seekord ise ostmata. Paraku olid samale järeldusele ilmselt jõudnud ka kõik sel päeval läbi astunud sõbrad ja sugulased. Liulaskmise tingimused olid samuti pehmelt öeldes kesised. Aga hernesuppi (rohelistest sügavkülmahernestest, läätsedest ja suitsukondist) siiski sai.

Kolmapäeva öösel sõitis härra Londonisse ja poisid läksid Kavastusse vanaisale külla. Ühtlasi saabus kolmapäeval pisut ootamatult tänavune talv. Tegutsesime Põsekesega äärmiselt operatiivselt ning saime linnukese kirja nii kelgutamise, lumesõja, lumememme kui viimaks ka vastlakukli lahtrisse.

Talvehommik 2020 ehk Millaaaaaal me lähme kelgutama?

Kassitoome kelguhunt 2020

(Hilinenud) vastlakukkel 2020

Lumememm 2020 ehk Kuhugi see kaheksasada tuhat on läinud …

Neljapäeval andsin Põsekese vahtkonna vahetuse korras üle vanaemale ja Ploomile ning meie Pangaasiusega põrutasime pealinna, et enne uue sünnipäeva peatset saabumist õiendada üks vana võlg eelmise aasta aina edasi lükkunud traditsioonilise sünnipäevareisi näol. Ühtlasi oli Eesti esimese koroonadiagnoosi päev, aga nagu vist kõigile, tundus siis meilegi, et kätepesust vast piisab. Igatahes saabusime Tallinna, sõime kõhud restoranis punni ja läksime sõprade poole.

Reedel käisime NUKUs “Röövel Hotzenplotzi” vaatamas. Publiku seas olime küll ühed vanimad, ent suurte Preussleri, Hotzenplotzi ja seniste nappide kogemuste põhjal ka NUKU teatri austajatena nautisime mõlemad iga minutit.

Õhtupoolikul veetsime Pangaasiuse valikul hea kolm-neli tundi (kuni asutus kinni pandi) Proto avastustehases, kuhu tuleb kindlasti kunagi veel tagasi minna (soovitavalt siis, kui parasjagu ei ole koolivaheaeg).

Laupäevase lörtsipäeva veetsime kuni rongi väljumiseni sisukalt ööbimiskoha vahetus läheduses asuvas T1s. Käisime äärmiselt eksklusiivselt kahekesi kinos (suuremate ootusteta valitud film meeldis väga, sai nutta ja naerda), tegime vaaterattasõitu, ostsime Põsekesele pusle ja unistuste kingi: sädeleva koti, luhvtitasime veel raamatupoes natuke sajalisi, sõime kõhud täis ja sõitsime rongiga koju.

Pärast vaheaega ma ausalt käisin nädal aega tööl nagu korralik inimene. No peaaegu nädal. Reedel oli koolitus.

Aga pühapäeva õhtul tuli Põseke Elvast suure köhaga ja magamaminekuajaks kruvis temperatuuri 39 ligi. Kuna härra oli parasjagu Brüsselis, siis ma esmaspäeval ja teisipäeval kooli ei läinud (ainult teisipäeva õhtul tegin natuke sohki ja käisin lapsevanemate koosolekul). No ja kuna kolmapäeval oli Põseke endiselt haige, siis ei läinud igaks juhuks kolmapäeval ka.

Neljapäeval mul tunde olema ei pidanud. Õhtul otsustati, et esmaspäevast ei lähe mitte keegi kooli. Mõtlesin trummile ja pulkadele ning kuna Põseke polnud endiselt päris terve, otsustasin loobuda ka reedest.

Sellest nädalast oleme kõik kodus. Härra võttis ükspäev tooli kaenlasse, viis mööda Kastani tänavat Aparaati ning seadis oma tõlkekontori sisse ateljeesse. Meie Ploomi ja Pangaasiusega teeme oma tunde kodus. Erinevalt interneti põhjal otsustades vist kõigist teistest pean ütlema, et erilisi probleeme pole poistel kodutööde mahu, korralduse ega motivatsiooniga olnud, kõik lihtsalt kuidagi sujub. Alustame koolipäevaga hommikul 10 paiku (pärast äratust ja hommikuputru), umbes kaheks-kolmeks on poistel tunniplaani järgi enamasti selle päeva asjad tehtud ja saadetud. Tundide vahele loetakse raamatut (Pangaasius) või tehakse trenni (Ploom). Ma ise olen kindlasti veetnud arvuti taga rohkem aega kui iial varem (või vähemalt rohkem aega kui iial pärast ülikooli), mis on mõnevõrra väsitav, aga loodetavasti loksub tasapisi siingi mingi tasakaal paika. Suurem osa ajast kulub suhtlusele õpilaste ja lapsevanematega, aga see tundub praegu ka kõige olulisem. No sest ma mõtlen, et kui inimesed näiteks selle asemel, et postitada FB-sse lugusid sellest, kuidas õpetajad on hulluks läinud ja nõuavad eiteamida, kirjutaksid kõigepealt õpetajatele endile, oleks kõigil võibolla natuke rahulikum. Sest ausalt, kui mulle õpetajana laekub õigeks ajaks korrektselt täidetud ülesanne, siis ma tegelikult ei näe, kas see on tehtud suurema vaevata, paraja pingutusega või nii, et veri ninast väljas ning teiste ainetega tegelemise ja õueaja arvelt.

Pangaasiusel on lisaks koolitööle kaks korda nädalas klaveritunnid Skype’i vahendusel, solfedžoharjutused ja videotrennid. Ploomile saatis treener samuti iseseisva treeninggraafiku. Muidu püsime kodus, käime vahepeal õues ja helistame vanavanematele. Reedel käis härra lastega Taevaskojas matkamas ja härrade nädalavahetuse on sisustanud eelmistest elanikest jäänud ahjupuude kuurist väljaloopimine, peenemaks lõhkumine ja tagasi kuuri ladumine.

Harilik koroonapäev Tähtvere pargis (taamal tusane vend).

Põseke omalt poolt lisab kodustesse päevadesse elevust ja aitab vältida rutiini tekkimist, hoides üleval intelligentset vestlust, korraldades kaklusi ja hoolitsedes muude meelelahutuslike vahepalade eest. Umbes kolm korda päevas käime kordamööda abis tema tuba koristamas, kui seal järjekordse suure maalri-, lõikumis- või kostüümivahetustöö tõttu enam astumisruumi pole. Aga tuba peab kindlasti korras olema, sest Põsekesele meeldib magada “nii ilusas ja puhtas toas”, ja oma toas ta viimased kolm õhtut revolutsiooniliselt tõesti ka uinunud on. Ja ühel mälestusväärsel hommikul seal isegi ärganud!

Vaheaja vaheraport ehk Keha räägib

“Kuuled!” tõstab Põseke kella üheteistkümne paiku hommikul silmad lahti tehes ja kõhust nukrat korinat kuuldes sõrme teadvalt püsti. “Keha läägib! Keha läägib, et kas me täna jäätist sööme!”

No ja muidugi me sööme, sest juba nädal aega on juuli, aga randa minema ei pea, sest ilm püsib hall ja vihmane.

Tubaseid tegevusi juulis ehk “Emme! Ma olen oma toas ja ei tee midagi!”

Juunikuu seevastu oli kuum ja erakordselt tegus (kuigi tegelikult ma mäletan, et ükspäev oli küll nii, et neli tundi järjest oli täiesti planeerimata aega).

Esimesed kaks nädalat sellest kulusid suuresti kooliaasta kokkutõmbamisele (viimased tunnid ja järelevastamised, kaheksanda klassi suurepärane “Timm Thaler” ja tunnistuste kirjutamise nädal, mille ajaks proua ema koolimajja praktiliselt sisse kolis) ja tuleb tõdeda, et see pidu lõppes seekord karvapealt õigel hetkel: kui ikka inimene jätab õpilastele suveks lugeda Erich Maria Remarque’i “Nimed marmortahvlil”, ei tohiks puhkuse alustamisega enam hetkegi viivitada! (Linnaraamatukogu töötajad suhtusid õnneks mõistvalt, kui neid hoiatamas käisin, et neil võib seda nalja nüüd suve jooksul kuusteist korda saada, ja rääkisid, kuidas kord käidud küsimas Oscar Wilde’i “Doris Kareva portreed”.) No ja üks päev keset kõige kibedamat tööaega kulutasime kolleegiga tund aega selleks, et guugeldada välja, kui pikk on Urmas Klaas (selguse, muide, tõi viimaks ikka isiklik fotoarhiiv).

Põsekese esimene ja igati edukas lasteaia-aasta jõudis lõpule mõni päev enne jaani ja ilmselt samuti üsna viimasel hetkel, et aasta jooksul hoolega arendatud pailapsekuvandit plekituna hoida: järeletulekul viljeletav huumor igatahes muutus viimastel päevadel juba liigagi koduseks (“Kuskilt kostis ilmus mülin! See tuli kassi pepust!” kilkas Põseke proua ema nähes üle lastaiaõue ja lasi lõuatäie ehedat piraadinaeru peale). Muidu aga möödus suur osa tema juunist Elvas vanaema juures. Sai ujutud, söödud maasikaid, mustikaid ja herneid, nähtud oravaid ja siili ning saavutatud arvestatav osavus sünnipäevaks saadud vudirattal. Ka iseloom, mõistagi, tugevneb jõuliselt iga päevaga.

Elva suvi

Ploomi ja Pangaasiuse kooliaasta lõppes erinevate matkade ja väljasõitudega (Ploom käis kaevandusmuuseumis, Pangaasius klassiga Rocca al Mares ja seiklusringiga kahepäevasel matkal Värskas). Ploomi tunnistusele kirjutas seekord isegi puutööõpetaja, et ta tunnis liiga palju lobiseb, aga kiidusõnu oli sellele vaatamata siiski ka peaaegu igas aines. Pangaasius sai samuti kiita üldiselt kõiges peale hoolsuse, nii koolis kui ka muusikakoolis. Tubli osalemise eest Känguru võistlusel saadud kuubikuid tagasi kokku panna pole vaatamata kogu matemaatiliselt andeka perekonna püüdlustele veel õnnestunud. Juuni lõpus käis Ploom üle mitme aasta juuksuris (eks neist tubli tüdruku naljadest jalkaturniiridel saab mingi hetk villand kah) ja pani seejärel jalgpallihooajale punkti Pärnu Summer Cupil saadud neljanda kohaga; Pangaasiuse breigiaasta sai läbi juba mai lõpus ja koorilauluaasta lõppes etteastega Tartu laulupeol. Meie Põsekesega vaatasime seda pulli telekast. “Kuuled, nemad kõik ütlevad: “Kannata! Kannata!”,” nentis tõelise eestluse vaimu hästi tabav Põseke eriti edukate ettekannete järel kõlanud ovatsioone kuulates. Ja kannatati ka!

Hommik enne suurvõistlust

Ülejäänud juuni käis proua ema veel tükk aega harjumusest koolimajas, aktustel ja niisama, härra igavles nüri tõlketöö kallal, ehitas masinaid ja mängis tennist ning lapsed külastasid vanavanemaid. Ujutud on Emajões (Tartus ja Kavastus), Anne kanalis (Põseke ja härra), Verevi järves, Vaikses järves (härra ja poisid),  Meenikunno rabas ja Peipsis (proua ema õpetajate iga-aastase väljasõidu käigus), Prossa järves (proua ema ja härra pulmaskäigu järel) ja meres (kõik peale proua ema Pärnus). Samuti on võõrustatud sugulasi Ameerikast ja külalisi Poolast, veedetud meeleolukas jaanipäev algusega Kavastu vanaisa õues, jätkuga Luunja pargis ja lõpuga Elva laululaval ning kuu lõpus käidud esmalt pulmas, mis ka pulm oli, ja seejärel kogu kollektiiviga veel välkvisiidil Pärnus. Sinna plaanime juuliski jõuda.

Fotonaeratus kleidi järgi valitud karussellil

Nüüd aga räägib keha, et oleks aeg ära süüa viimased eile turult toodud herned ja jätkata lugemist. Puhkamise loog on igatahes täiega lahti. Ei tea kohe, kuidas kõige sellega toime saada!

 

 

 

 

Kaitstud: Vahtrad jne

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kolm nädalalõppu veebruarist märtsi

I

Sõbrapäeva riietusjuhised nägid meil koolis tänavu ette riietumist vastassoo esindajaks või värviliselt. Saatsin kooli kaks kaunist tütarlast ja panin ise kõik oma kolm värvilist riietuseset selga.

Pärast tulin poole koosoleku pealt jooksuga koju, et Ploomiga tema sünnipäeva asjus (see oli küll 7. augustil, aga tark, teate isegi, ei torma) Tallinna rongile jõuda. Vaksalis selgus, et tormamine oli olnud suhteliselt asjatu, kuna rongi väljumine hilines kusagil  poolel teel riknenud kaubarongi tõttu umbes 45 minutit. (Kuigi tegemist võis olla ka üleilmse reptiilide vandenõuga sõbrapäeva asjus, kuivõrd kolmveerand tunni pärast olid kõik ootajad platvormil juba suhteliselt vennastunud.) Pileteid reisijatele kogu selle kammi tõttu ei müüdudki, mis oli muidugi äärmiselt rõõmustav uudis kõigile peale ühe anonüümseks jääda sooviva proua ema, kes mingis meeltesegaduses oli esimest korda elus pileti internetist ette ostnud (aga eks tegelikult sai temagi oma investeeringu pärast väikest kirjavahetust tagasi).

Tallinnas läksime sõprade poole ja sõime kõhud täis ning juttu jätkus kauemaks.

Reede hommikul saime NUKUs kokku Ploomi klassikaaslastega, et vaadata etendust “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, mis oli põnev ja sünge ja vaimukas ja haarav täpselt nagu raamatki (erinevalt kunagisest Ugala versioonist, mis oli peaasjalikult igav) ja meeldis meile mõlemale väga. Siis tegime vahepeal väikese jalutuse Kadriorgu, kus nägime Igor Mangi koos koeraga (aga tõmbasime tšakrad targu koomale ja pääsesime edukalt mööda), ja hiljem jätkasime kultuurset päeva “Legofilm kahega”, mis oli samuti päris äge, kuigi vahest mitte päris võrreldav esimesese osaga. Teise sünnipäevareisipäeva lõpetas õhtusöök Boheemis.

Laupäeval nautisime taas päikesepaistet ning tuiasime äärmisel kultuurselt tükk aega Toompeal ja vanalinnas, seejärel käisime F-hoones söömas ja veetsime mõned head tunnid Energia Avastuskeskuses ning ülejäänud õhtu koos sõpradega Eesti Laulu vaadates (Ploomi lemmik võitis). No ja pühapäeva ennelõunal põikasime kiiresti läbi veel teistegi sõprade poolt ning sõitsime rongiga koju tagasi. Lõpp hea, kõik hea.

II

Järgmisel nädalavahetusel oli vabariigi aastapäev, mille meie Ploomi, Pangaasiuse ja Põsekesega veetsime suhteliselt vähe pidulikult Elvas ning härra veelgi vähem pidulikult Tartus. Aga õhtul saime kõik jälle kodus kokku. (Aga veel enne seda oli esmaspäeval aset leidnud Pangaasiuse esimene avalik esinemine muusikakoolis, 10 punkti 10st!)

III

Käesoleva nädalalõpuga saab läbi koolivaheaeg. Ploom ja Pangaasius olid esimese poole sellest Elvas, seejärel käisid vanaisaga sulailma trotsides kahepäevasel suusareisil Kütiorus ning suundusid siis ülejäänud vaheajaks Kavastusse. Põseke on koos proua emaga olnud vaheldumisi Elvas ja Tartus ning vahepeal ka ilma proua emata Elvas. (Pärast Põsekese jõulist ja otsustavat sisenemist jonniikka tuleb öelda, et perspektiiv homsest taas paar nädalat 26-tunnise koormusega töölkäimisse sukelduda tundub hetkel päris kena vaheldus.) Vanemlik instants on püüdlikult täitnud kõik kolm tubliks kodanikuks olemise tingimust (esitanud tuludeklaratsiooni, vaadanud ära filmi “Tõde ja õigus” — meeldis, ega seda palju paremini vist teha saakski — ning andnud oma hääle e-valimistel). Tänasel valimistepäeval langetas oma otsustava valiku ka tuntud kammimispõlgur Põseke:

 

 

 

Nagu ikka ja mõned esimesed

 

I

Päkapikk Endel, nagu ikka, saabus esimesel advendil, tõi poistele Haribo advendikalendrid ja käivitas igapäevase kirjavahetuse (mis Ploomiga käib viimased aastad kerge vastastikuse muige saatel). Põsekese jaoks on tegu esimese teadliku päkapikuaastaga ja vaibumatult vaimustunud kiljatus “Oi! Pikanääliga pikk (limn päkapikk) tõigi mulle kommi ja ajakilja (limn kirja)!” kõlas refräänina igas detsembrihommikus.

Esimest aastat kolme instituudiealise lapse vanematele pakkus detsembri esimene  esmaspäev kohe uue ja huvitava väljakutse olukorra näol, kus lapsevanemat tulnuks teha üheaegselt kolmes kohas. Et proua emal oli selleks kauniks päevaks ühtlasi õnnestunud saavutada kodust väljumist mitte võimaldav kehatemperatuur, tuli Põsekese lasteaia advendiring, mis on üks proua ema isiklikke lemmikjõulutraditsioone, seekord siiski vahele jätta; Pangaasiuse klassiõhtu-kohvikus esindas perekonda nimikangelane üksi koos enda küpsetatud rosinaplönnidega — läinud autori sõnutsi “nagu soojad saiad” — ning Ploomi klassi fotostuudio püstipanekul advendilaadaks osales härra, kuivõrd  Ploom ise oli sel ajal trennis. Ülejäänud laadaeelne nädal möödus nagu ikka peamiselt koolimajas, samal ajal kui kodu vaikselt tolmu ja mustade nõude alla mattus.

Laada endaga läks kõik nagu ikka: Pangaasius ja Põseke kui tuntud laadahaid olid kohal algusest lõpuni ja Ploom pidas samuti paar tundi vastu, sattudes muuhulgas enese suureks üllatuseks laadakontserdil ka lavale (pärast nagu siiski meenus, et õpetaja oli jah enne midagi rääkinud). Pangaasius esines samas kahe etteastega, mängis lisaks kaheksanda klassi restoranis klaverit, juhendas oma klassi töötoas võitegu, tegi klassi letis inventuuri, käis vaatamas proua ema marionetietendust ja sõi tööstuslikus koguses magusat nagu ikka. Põseke ja härra veetsid aega valdavalt kahekesi ja nagu ikka tõhusalt, proua ema pani lisaks marionetietendamisele ja kontserdile, nagu ikka, põhirõhu kohvikutele. Kõik jäid rahule!

Põseke Väikese merineitsi fotostuudios

II

Teine jõuluootusnädal kulus suuresti esimesest toibumisele ja järgmiseks valmistumisele. Koduse repertuaari järgi otsustades käis kõva valmistumine nii koolis kui lasteaias:  “Meie kaluga läheme, läheme koos läbi pika ja pimeda öö … aga minu kalu ei mahugi läbi selle pika ja pimeda öö …” leelotas oma askelduste saateks Põseke ning Pangaasius ümises kõrval midagi seeravitest ja keerubitest.

III

Kolmanda advendi järgsel esmaspäeval toimus esimene Põsekese lasteaia jõulupidu. Põseke lasi endale kenasti lambamütsi pähe panna ja tuli siis jõulumängu ja kontsertprogrammi etendamise ajaks otsustavalt proua ema sülle istuma. Muidu oli meeleolukas.

Pärastpoole tõi Pangaasius muusikakoolist koju esimese tunnistuse (eks sügisvaheajaks oli ka antud, aga siis oli see nagu kuidagi muusikakooli maha ununenud), klaverdamise eest kenasti kaks kümmet ja solfi eest esimesel perioodil “8” ning teisel “9” peal. Ainult hoolsuse ja käitumise hinne olid II perioodiks palli võrra langenud. Hoolsuse osa selgitab tõenäoliselt see, et vahepeal käis Pangaasius solfedžotunni asemel hoopis raamatukogus, käitumishinne oli vanematele nagu üllatavam, aga asjaosaline ise arvas, et see võis tulla sellest, et tema näpud kohe klaverit nähes hirmsasti kihelema hakkavat ja kippuvat teinekord mängima ka siis, kui õpetaja hoopis midagi seletada tahaks.

Proua ema kirjutas nagu ikka valdava osa nädalast tunnistusi ning neljapäeval pani nagu ikka õppeperioodile punkti ja jõulumeeleolule aluse tavapärasest kõrgest keskmisest justkui veel kraadi võrra imelisem kooli jõulukontsert. Pangaasiuse klass etendas jõulumängu enneolematult reibaste karjastega (kelle hulgas Pangaasius mõjus väga vaoshoitult), Ploomi klass oma taastärganud muusikalembuses aga rahvaviisi “Veganite jõulupeol” (koos pillimänguga).

Reedel läksid lapsukesed vanaema poole ja proua ema õpetajate jõulupeole, mis tänu maailma parimatele kolleegidele oli, nagu ikka, pisarateni lõbus ja toitev üritus ning lõi ühtlasi väga head eeldused järgmisele päevale jäänud jõuluostlemiseks: selgus nimelt, et pühade-eelse Lõunakeskuse paanikameeleolu vastu ei aita miski nii tõhusalt kui üks eelmisel õhtul õige pisut liiga rohke veiniga peetud jõulupidu! Kogu katsumus õnnestus läbida tavapäraste kõrvalekalleteta, äärmiselt rahulikus tempos ja eesmärgile keskendunult. Kõlab igatahes nagu uue traditsiooni sünd!

Veel tuli laupäeval trükikojast raamat ja pühapäeva öösel sai valmis piparkoogitainas.

IV

 

Jõululaupäeva veetsime nagu ikka isekeskis: kerge jõulukoristus ja kodu- ning kuusekaunistus, kelgutamine Kassitoomemäel (limn Kassitoome) 4/5 perekonnaliikmete osavõtul, suhteliselt meeleolukas kirikuskäik lõunaune vahele jätnud Põsekesega, pidusöök, kodune kingijagamine (Põseke valis päkapiku rollis üles astunud Ploomile ettekandmiseks oma viimase aja lemmiklaulu “Carglass paigaldab, Carglass parandab!” ning härra ja Pangaasius astusid muuhulgas üles erinevate klaveripaladega) ning õhtu uue lauamängu seltsis. Lapsed magama suunatud, tegime härraga veel ühe raundi Scrabble’it (teonaine läks läbi, žlotikiha seekord mitte).

 

Põsekese kompositsioon “Rahu maa peal” esimese jõulupüha hommikuks

Esimesel jõulupühal olime nagu ikka Kavastus, sõime kõhud punni, soovijad käisid saunas ja laiali jagati veel toatäis kingipakke.

Vaade esimese jõulupüha loojangule Võnnu surnuaialt

Teiseks pühaks omakorda tuldi nagu ikka Elvasse, küpsetati piparkooke (tark ei torma!), ehitati lumelatern, käidi surnuaias, mängiti lumesõda, jagati veel mõned kingid ning mängiti tundide kaupa Dixitit (kuivõrd lauamänguhääletusel jagunesid osalenute hääled otsustavalt: Dixit 4, Brexit 1).

Piparkoogimasin

VI

Pühadevahe, nagu ikka, kulub suurest seltskondlikkusest ja perekesksusest toibumiseks. Ploom ja Pangaasius sõitsid vanaemaga Pärnusse aastat lõpetama, härra tõlgib Tartus Prousti ja proua ema ning Põseke veedavad aega Elvas.

Põsekese hommikukompositsioon “Tagasipöördumine argipäeva” , 27.12.2018

Head, nagu ikka, vana aasta lõppu!

Neljapäevast neljapäeva

Päevad on nõnda lühikesed, et hommikul kooli minnes imetlevad Ploom ja Pangaasius kooli ukselt koitu, mis viimastel päevadel on siinkandis olnud iseäranis efektsetes värvides, ja tundide lõppedes vaatavad, kuidas päike tõusukohast paari sammukese kaugusele niisama maaliliselt jälle loojub.

Tegemiste vähesuse üle samas kurta ei saa.

Eelmise neljapäeva hommikul kell 7.15 selgus, et proua vanaema on haigeks jäänud ja Põsekesega tavapärasel viisil päeva veetma tulla ei saa. Niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja saatis nad kooli, sõitis siis erakorraliselt koos Põsekesega bussiga lasteaeda, tuli sealt jalgsi tagasi koju, pesi ära pea ja sõitis järgmise bussiga tööle, andis kaks tundi, sõitis koos seitsmenda klassiga teatrisse, vaatas etenduse ära, sõitis koos seitsmenda klassi klassijuhatajaga tagasi kooli, osales koosolekul, sõitis bussiga koju, ütles härrale, vahepeal härraga koju tulnud ja lõunaune ära maganud Põsekesele ning koolist saabunud poistele tere ja jõi ühe kiire kohvi, jalutas üle Toomemäe tagasi lasteaeda ning õmbles seal kolm tundi konna.

Sel neljapäevahommikul oli proua vanaema endiselt tõbine, niisiis keetis proua ema poistele pudru valmis ja suundus taas koos Põsekesega lasteaeda (seekord ilusa ilma tõttu jalgsi), jalutas piki Emajõe kallast kooli (otsustades elada julgelt ja jätta pea sel neljapäeval hoopis pesemata), andis kaks tundi ja ühe kiire improviseeritud asendustunni, pidas kaks vahetundi korda ja jõi parasjagu üht kiiret kohvi, kui ühekorraga saabusid esmalt sõnum Pangaasiuse klaveriõpetajalt tunni ärajäämise kohta ning teiseks Pangaasiuse klassijuhataja, kes teatas, et oli äsja sandaalides Pangaasiuse mingi tundmatu lapsevanema autoga koju saatnud, kuna üks Pangaasiuse talvesaabastest olevat koolipäeva jooksul salapärasel moel ära kadunud. Kiirest telefonikõnest koju selgus, et Pangaasius oli siiski hetk tagasi vanema venna saabastes muusikakooli poole teele asunud (Pangaasiusel endal neil päevil telefoni ei ole). Seejärel andis proua ema veel ühe tunni ja tõttas samuti koju, et vahetada valvepostil välja härra, kes oli vahepeal Põsekese koju toonud ja pidi nüüd enne Ploomiga jalkatrenni suundumist veel kiiresti Aparaati lippama. Kohe helistas ka Ploom ja palus endale aknast võtmed visata (tema enda omad olid hommikul teise jope taskusse ununenud). Päevaunest ärganud Põseke tervitatud ja Ploom koos härraga trenni saadetud, pani proua ema just kohvivee keema, kui akna taga hüüti: saabus Pangaasius, kes palus endale võtmed visata (tema enda omad olid hommikul tuppa klaverinurgale ununenud). Muidu oli saabuja ärajäänud klaveritunnile vaatamata igati rõõmus: aeg polnud kulunud asjatult, vaid muusikakooli asemel sai külastanud raamatukogu. Paraku oli laenutatud raamat osutunud liigagi kaasahaaravaks. Niisiis jättis proua ema Pangaasiuse Põsekesega mängima ja vast valminud kohvi lauale jahtuma, sõitis bussiga linna ja tõi ka Pangaasiuse koolikoti Kaubamaja eest bussipeatusest koju.

Õhtusöögiks sõime kalasuppi, mille proua ema oli koolist purgiga kaasa toonud (kalasuppi jääb alati üle ja see on kohutavalt maitsev). “Kas me oleme nüüd tõesti nii vaesed?” uuris Ploom murelikult, kui õhtueine päritolust kuulda sai.

Järgmisel nädalal ootavad lisaks neljapäevale, lasteaiale, tööle, koosolekutele, trennidele ja muusikakoolile ees veel Pangaasiuse klassiõhtu, Põsekese advendiring, Pangaasiuse ja Ploomi klassi töötubade ettevalmistused kooli advendilaadaks, marionetietenduse proovid advendilaadaks ja muidugi ka advendilaat ise. Aga kui hästi läheb, õnnestub ehk mõnel päeval siiski ka päikest silmata.

PS Pangaasiuse talvesaapad leiti järgmiseks päevaks jälle üles.

Hetki ühest novembrihommikust

Proua ema ainsa vaba päeva hommikul ärkab Põseke, kes eelmisel nädalal esimest korda (!!!) oli sunnitud nohu ja köha tõttu lasteaiast puuduma, kell pool seitse ja nõuab nutuga pooleks, et talle kõrva sisse kreemi pandaks (sest kui näiteks suunurk on katki või sääsehammustus sügeleb, siis üldiselt pannakse). Ning kuna meil viimastel aastatel pole haigete lastega eriti pistmist olnud — ei midagi võrreldavat –, tundub esmapilgul, et see ongi ainus võimalik lahendus: Põsekese sündides igaks juhuks varutud palavikuküünaldest on patsient ammu välja kasvanud ja tableti neelamine ei õnnestu.

Tegelikult on uduvihmases novembrivarahommikus üle Toomemäe valveapteeki jalutada ka muidugi omamoodi kena. Veel kenam on ometi see, kui koju tagasi jõudes selgub, et tegu oli valehäirega: Põseke on härra Tallinna rongi peale saatnud, istub rõõmsalt pudrukausi taga ja kontrollib Ploomi vene keele kodust tööd. “Enam ei va’uta!” vastatakse proua ema tüütule arupärimisele kärsitult, ” ühesõnaga ma p’aegu toimetan!”

Poisid on seoses härra varase väljumisega samuti tavatult vara üles ja hommikueinega ühele poole saanud; Ploom kordab vene keele sõnu ja Pangaasius on pärast kahekordset kooliteatri “Hamleti” etenduse külastamist ette võetud Shakespeare’i kogutud teoste lugemises (läbi sai igatahes loetud “Henry VI” ja hoogsalt alustatud “Titus Andronicus” ning “Veneetsia kaupmees”; “Hamletit” ennast loetakse jätkuvalt õhtuste toimetuste taustaks ülejäänud perele ette) väikese pausi teinud ning neelab diivanile kerra tõmbununa “Percy Jacksonit”.

Selline muretus saab vääramatult tähendada vaid üht: lõpuks läheb väga kiireks. Aga mingil moel saavad Pangaasiuse dressipüksid, mille teekond koolikotti algas millalgi eelmise päeva pärastlõunal, viimaks siiski pakitud; Ploomi kadunud patsikumm tuleb äärmiselt üllatuslikult välja teksade taskust; Pangaasiuse võtmed (need, mis olid vahepeal nii kadunud, et Pangaasius jõudis proua emalt tolle võtmed laenata ja noodki ära kaotada, enne kui enda omad Elvast vanaisa voodi alt välja tulid) ja õpilaspilet (see, mis oli vahepeal nii kadunud, et lasime koolis uue teha, enne kui vana koos kuu aega kaotsis olnud talvejopega, mille asjus oli proua ema muuseas jõudnud teha mõnegi kõne linnaliinide dispetšerile ja trenni infolauda ja korduvalt läbi kammida kooli leitud asjade kasti, muusikakooli teise korruse koridori nagist üles leiti — esialgu küll ilma kapuutsita, aga pea siis seegi välja ei tule!) saavad õige jope õigesse taskusse ja eile tänavalt leitud avamata tuub tundmatut ehitusmaterjali (“Ma leidsin selle papale! Ma olen parem asjadeotsija kui Pipi ise!”) omakorda samast taskust välja tõstetud — enne kui sellega koolis mingit kahtlemata väga head nalja võiks saada — ning lõpuks jõuavad härrad usutavasti koguni õige bussi peale.

“Mulle tuli üks hea mõte!” kuulutab kogu eelnevat rähklemist rahulikult laulu ümisedes pealt vaadanud Põseke laua tagant, ise parema, eelmisel õhtul Ploomi pinali inspekteerimise käigus aset leidnud tindiballoonimaitsmise tagajärjel veel õige sinise (tiifus on hirmus haigus, teadagi!) käega hoogsalt viimaseid pudruriismeid  laua sisse hõõrudes, lai rõõmsat üllatust väljendav naeratus näol, “anna sina mulle kommi!”

Siis sööme kommi, paneme Põsekese laternas küünla põlema ja vaatame, kuidas õues vihma sajab. Paari tunni pärast oleks tegelikult juba täitsa normaalne ärgata.

 

PS Aga muidu, muidu, teate, oli vahepeal koolivaheaeg ja siis käisid lapsevanemad Budapestis (ja härra pärast veel iseseisvalt ka Krakowis) ja Põseke veetis viis päeva jutti ilma vanemliku hooleta Elvas (kui proua ema viienda päeva õhtuse vanni ajaks tagasi jõudis, naeris Põseke kõigepealt mitu minutit täiest kõrist, jäi siis järsku tõsiseks ja uuris: “Kas sina oled minu emme?”) ja loobus sellega seonduvalt lõplikult tankimisteenuse kasutamisest; no ja pärast, pärast siis algas jälle kool ja tuli välja, et vastu kõiki ootusi ei olnud proua emast sellegi vaheajaga saanud õpetajat, kes on tunniks alati korralikult valmistunud ja kellel on kõik tööd õigeks ajaks parandatud — ega ka mitte lapsevanemat, kes suudaks kõigi oma arvukate lastega seonduvaid kohustusi meeles pidada, nagu ilmnes siis, kui ühel väga vihmasel hommikul suhteliselt vähevihmakindlas riietuses Põsekest lasteaeda viies selgus, et samal päeval külastab Põsekese rühm Elistvere loomaparki; no ja siis veel tähistas Ploom 29. oktoobril oma 7. augustil aset leidnud vananemist (tark, ma ei väsi kordamast, ei torma!) äärmiselt meeleolukalt koos klassikaaslastega Batuudikeskuses; proua ema käis iga-aastasel hällõuviini-filmiõhtul ja vaatas kangelaslikult ära neli õudusfilmi ühtejutti ning möödunud reedel jooksis Pangaasius koos suuremate ja väiksemate sõpradega marti, olles eelnevalt osalenud kõigis koolitundides, käinud muusikakoolis solfedžos ja tantsutrenni esinemise proovis ning mõistagi kooli laternapeol. Aga muud suurt väga nagu polegi juhtunud. 

Septembri lõpu seisuga

Põseke on nüüdseks juba poolteist kuud jutti kolm poolikut päeva nädalas lasteaias käinud. See näeb välja nii: kõigepealt ärkab Põseke üles, sööb kõhu putru täis ja saadab vennad kooli. Siis pannakse riidesse ja esitatakse rahulikul ning rutiinsel toonil kohustuslikud repliigid: “Mina ei taha lasteaeda minna, mina tahan hoopis oma emmet” ja “Oleme palem lissalt kodus!” Kohe seejärel tuleb agaralt hakata otsima oma seljakotti või lillat mõmmit või mida iganes muud, mis sel päeval plaanis lasteaeda kaasa võtta.

Kui vihma ei saja, minnakse lasteaeda jalgrattaga. Selle juurde peab kindlasti laulma järgmist laulu: “Iida sõidab lääääbi linna, ta lasteaeda on teel! Suu on naelul, säla täis on Iiiiida silmaaaad! Lasteaias on hea, nüüd hõisakem veel!”  Kui sajab, ronib Põseke uhkelt proua ema kukile ja aitab vihmavarju hoida, kuni bussile jõutakse. Mõlemal juhul aga läbitakse lasteaeda jõudmiseks esmalt park, kus, nagu iga kord tingimata ära tuleb märkida, “üks onu istub ja üks tädi seisab ühe jalaga” (tuntud ka kui Jannsen ja Koidula), ning seejärel minnakse üle fooriga ristmiku, meenutades seejuures kindlasti tädi, kes Põsekese teisel lasteaiapäeval augusti keskel sealsamas punase tulega teed ületas.

Lasteaias pannakse riided nagisse, tehakse pats pähe ja kõva kalli kere ümber ning kui proua ema siis veel midagi kohmitsema jääb, kiirustatakse juba takka: “Lähme vaatame, mis seal teevad!” (Enamasti teevad juba midagi nii huvitavat, et proua emale nägemist öelda polegi enam mahti.)

Vahepealsest osast palju teada ei ole, aga õpetajad väidavad, et esimese kuu peamiselt vaatleja rollis veetnud Põseke olevat nüüdseks juba nõus aeg-ajalt ka sõbral käest kinni võtma ning avalikult tunnistama, et oskab laule kaasa laulda ja salme lugeda (varem esitati neid ainult valitud publikule pereringis, kuigi näiteks pikk hommikuringisalm oli juba teisel lasteaiapäeval väikeste limnoloogiakeelsete mugandustega peaaegu täies ulatuses peas ning toakoristamislaul ja pisut kompaktsemaks kohandatud söögipalve — “Kokku leiba!” — on ammuilma koduski käibele võetud). Igatahes jääb lasteaiaaja sisse hommikuring (vahel koos pillidega), mänguaeg, õuesolek ja lõunaöök ning selle kõige juures vajalike protseduuridega tulevat Põseke kenasti toime, ütlevat vajadusel sõna sekka, on osanud sisse seada head suhted nii õpetajate kui rühmakaaslastega (kellest kodustes vestlustes tõstetakse esile peamiselt väikest Maliiat ja lissalt Maliiat) ega pidada laskma endale pähe istuda (see viimane kõlab eriti usutavalt). Pärast lõunasööki tuleb Põsekesele järele harilikult papa (ja siis saab enne koju magama suundumist veel mänguplatsil käia või koguni jäätist süüa), aga reedeti proua ema. Koduteel nendib Põseke enamasti nukralt, et “tahaks tädi Kistelit” või “Minul ei olegi vist täna enam tädi Küllikest”. Aga eks siis saab mõelda, et juba päeva või hiljemalt paari pärast näeb neid jälle.

*

Kõik teised pereliikmed hakkavad samuti sügisrežiimiga kohanema. Ploomil ja Pangaasiusel on see läinud valutumalt (ühtviisi reipalt käiakse koolis, jalkas, muusikakoolis, breigitrennis, võistlustel ja turniiridel, rattaga sõitmas, õues uute naabritüdrukutega mängimas, sünnipäevadel, klassiõhtutel jne —  ja ikkagi jääb kõige selle kõrvalt aega ka tööstuslikes kogustes raamatuid neelata ja oma tuba igaks õhtuks otse uskumatult segamini keerata), vanemlikul instantsil seevastu kuidagi väsitavamalt. Siiski, kui proua ema näiteks käib neli päeva nädalas koolis ja ülejäänud aja valdavalt vedeleb sültjas olekus ja haliseb väsimusest, siis härra vähemalt jaksab igapäevase tõlkimise, meisterdamise, koolides esinemise ja asjaajamise ka tennist mängida. Raugematut ja lootusetut võitlust olmega (toit, tolm, riided ja remondi lõpetamine), mis selle kõige taustal käib, aitab õnneks pisut  tasakaalustada remondi käigus majapidamisse tekkinud vann, mida kõik pereliikmed täiega fännavad.

 

Joon alla, kriips peale

Oi, hommik käes on! Päike on tulnud!!! Äjkame üüss (limn ärkame üles – toim.)! Kell on seitse pool kümme! Saab ‘anda minna! Saab uima (limn ujuma – toim.) minna! Täna jäätsi-ilm on! 

– Põseke (2 a) enam-vähem igal hommikul suvel 2018

 

Ühesõnaga, oli üks suurepärane suvi. Muuhulgas näiteks

Ploom …

… saavutas mõned sportlikud suursaavutused (V koht Pärnu Summer Cupil juunis, 17.-32. koht paarisaja meeskonna seas Gothia Cupil juulis, elu esimene mängu parima mängija tiitel augustis), tuli edukalt läbi oma kaheksa-aastase sportlaskarjääri raskeimast jalgpallikriisist ning jätkab nüüd uue motivatsiooniga ja omal põhjalikult läbikaalutud soovil.

… (eelnevaga seoses) vaevles kümme päeva ilma pereliikmete ja nuusktubakata Rootsimaal.

… sõitis koos vanemate ja Põsekesega jalgrattaga Tartust Kavastusse ja tagasi.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… käis erinevas perekondlikus koosseisus kaks pikemat tiiru Pärnus ning tähistas seal 7. augustil pidulikult oma 12. (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) sünnipäeva:

7.8.18

12!

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus, aga mõnevõrra ka Tartus.

… käis rohkelt ujumas, sõi ära tööstuslikus koguses jäätist ning luges läbi veelgi tööstuslikumas koguses raamatuid (eriti suve esimeses pooles), sh kolm osa Eragoni, peaaegu kogu Berti-sarja, “Teise ringi südame” ja “Katherine’ite külluse” (viimased meeldisid eriti väga).

 

… läks suve lõpetuseks eakohaselt ilma suurema pidulikkuseta VI klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) .

Pangaasius …

… lendas helikopteriga, osales duatlonivõistlusel ja breigi suvekoolis.

… käis regulaarselt ja tulemuslikult nii Elva kui Tartu raamatukogus:

… käis Pühastes sünnipäeval ja jäi sinna ööbima.

… sõitis täitsa üksinda ja ilma telefonita bussiga Tartust Virtsu – ja saate aru, isegi telk ei kadunud ära! – ja talgutas mõned päevad onu seltsis Puhtus.

… käis koos ema ja väikese õega Augustiunetuse ajal Puuluubi kontserdil ja vihtus seal ennastunustavalt tantsu.

… veetis ohtralt aega Elvas ja Kavastus ning mõned üksikud tunnid ka Tartus.

… käis koos isa ja vennaga kanuu- ja telkimismatkal ja jäi väga rahule.

… genereeris iga päev lugematul arvul uusi raamatu-, luule-, muusika-, trenni-, kunsti-, ehitus-, mängu- ja karjääriideid ning jõudis suure osa puhul neist ka teostusega hoogsalt alustada (rõhk sõnal alustada).

… käis rohkelt ujumas ja sõi tööstuslikus koguses jäätist.

… läks suve lõpetuseks entusiastlikult III klassi (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!) ja muusikakooli (olgugi et Pangaasiuse enda kirjeldus kevadistel sisseastumiskatsetel toimunust vastas proua ema meelest üsnagi täpselt sellele, mis on ära toodud raamatus “Kristiina, see keskmine”); lisaks jätkab breigiga.

Põseke …

… veetis juunis lisaks vanematele ja vendadele aega tädi Uuno ja Mari hoole all, kui  vanemad parasjagu ehitasid või koolitusid.

…. veetis juulis kaks ööd jutti vanaema ja vendade seltsis Elvas, kuniks vanemad reisul olid.

… tegi kaasa kaks rattasõitu Kavastusse ja tagasi (kaardilugeja rollis) ning ühe bussireisi Pärnusse ja tagasi (peaasjalikult magades).

… veetis nädalakese Pärnus päeviti vanaema, vendade jt sugulaste, esimesil päevil ka papa seltsis, kuniks proua ema jälle agarasti koolitus, ning õhtuti käis harilikult proua emaga kahekesi rannas ja erinevatel Pärnu platsadel.

… veetis ohtralt aega Tartus (peaasjalikult erinevatel mänguplatsidel hulljulgelt ja Mowgli osavusega turnides, kiikudes ja rippudes, aga ka näiteks Emajões) ja oma jao ka Elvas.

… ujus Emajões, Verevi järves ja Pärnu meres ohtralt ja kartmatult ja igasuguste abivahenditeta ja põhiliselt vee all ning sõi ära tööstusikes kogustes jäätist.

… töötas välja (ja sisse) tüüpdialoogi rannast lahkumiseks:

Papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

Sis Iida ei tule. Sis papa ‘älle hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!” Sis Iida ‘älle ei tule, sis papa ästi kuljaks saab!

Sis papa hõikab (kaeblikult, tungivalt, pikalt ja iseäranis valjusti): “IIIIIII-IIIIIIDAAA!”

(Eriti rõõmsalt:) Sis Iida kohe tuleeeeb!

… omandas (nagu eelnevast näha) praktiliselt veatult lakkamatu ja paljusõnalise vestlemise kauni kunsti.

… läks suve lõpetuseks lasteaega (aeg kui linnul läeb ja need teised sõnad!).

Lisaks …

… tähistati ühiselt mitmesuguseid rohkem ja vähem traditsioonilisi tähtpäevi (jaanipäev Kavastus, vanaisa sünnipäev Elvas, onu sünnipäev Alevikülas, suguvõsaüritus Olustvere 100).

… lapsevanemad puhkasid juulis kaks kuuma päeva Kirde-Eestis, käisid koos sõpradega mustikal ja parme nuumamas, käisid eraldi ja koos mõned korrad välikinos, ujusid palju ja sõid ära tööstuslikes kogustes jäätist ning läksid suve lõpetuseks rõõmsalt II, VII ja VIII klassi (proua ema) ja tennisetrenni (härra).

… härra ehitas valmis uued kambrid …

… ja käis mõningatel seltskondikel, kaubanduslikel ning tööalastel suveüritustel üle Eesti.

… proua ema tikkis valmis kana …

… käis kahel koolitusel ja luges läbi (peaaegu) kogu VII ja VIII klassile lahkelt laias valikus suvelugemiseks jäetud kohustusliku kirjanduse ning üht-teist veel.

… vanaisa ehitas valmis uue kuuri.

… võeti vastu sugulasi ja külalisi Arhangelskist, Rootsist, Tõraverest ja Pärnust.

… härra käis puravikul ning traditsioonilistest suvetoitudest sai tehtud okroškat, kuid ununes piima-aedviljasupp.

 

***

Nii et jah, üks suurepärane suvi. Selline, kus iga päev mõtled, et isegi kui nüüd homsest ära pöörab, on juba olnud nii palju rohkem, kui tahtagi oskaks. Aga jäätise- ja mõnel juhul (poisid, härra) ka ujumishooaeg muidugi veel kestab!