Millalgi ühe sügisvaheaja viimase õhtu jooksul, kui härra viibib Pariisis asumisel ja Ploom Pärnus jalkalähetuses, proua ema on kolleegiga kohvil kohutavat koroonaväsimust kurtmas ja Pangaasius teises toas kogu “Harry Potteri” sarja läbilugemise enda sõnutsi kas kahekümne esimesel VÕI kahekümne teisel tiirul just seitsmenda osani jõudnud, on Põsekese oma toas valmis saanud ilmutusliku neljaleheküljelise teose “Ükssarvik Lõpp”:
[Tõlge uude kirjaviisi:
Elas kord ükssarvik Lõpp. Aga ta kohtas õhupalli ja õhupall: “Sa oled armas!”
“Sina ka!”]
[(kõnelejaks pildil olev printsess:) “Lootsingi, et valisite raskema tee!”]
[Sõnum “võõras keeles”: Isöikoi!
“See ei ole kerge tee.”]
[“Kui ilus Lõpp sa oled!”
“Kui hell sa oled!”]
RÕIVAD 