Category Archives for vennasrahvas

Olmekaardistus: Kahese suvepäev

Põsekese äratab alati see, et miski tuleb meelde. Seekord näiteks meenub millalgi üheksa paiku selline tõik: “Paul, Kusta Pännus on! Maa koos Pännus on Paul ja Kusta, algpalli mängivad!” (Ja tõesti, Ploom ja Pangaasius ongi parasjagu viimast päeva vanaemaga Pärnus, seljataga suurturniiril saadud viies koht ja ees ootamas vapper suplus viieteistkraadises merevees.) Natuke aega proua ema seljas aeledes elavalt maast ja ilmast vadistanud, saab Põseke aru, et vestluskaaslasest ei ole vastast, ning suundub elutuppa papat lõbustama. Umbes tunni aja pärast koputatakse proua emale rõõmsalt itsitades õlale, et raporteerida vahepeal aset leidnud tulemuslikust potilkäigust ning anda (oma rafineeritud huumorimeelega isa õhutusel ja õpetusel) edasi ka kõik sealjuures kõlanud helid. Jutu lõpetuseks ennetab rõõmust särav Põseke targu ka proua ema oodatavat reaktsiooni ja teatab rangelt kulmu kortsutades: “Ei ole nallakas! Papa, Anti! Ei ole nallakas!!!” Ning siis juba leebemalt: “Iida nallamees on! Iida üks nallatilk!”

Kui proua ema viimaks kööki jõuab, on härralt välja nõutud “kalbepiima” (= klassikaline hommikueine kaerahelbed piimaga, raamatus “Sinustki võib saada indiaanlane” tuntud ka porridži nime all – toim.) läbitöötamine juba edukalt lõpule viidud, st kogu piim lusikaga kausist kõhtu õngitsetud ning kaerahelbed kunstipäraselt laua ümber laiali laotatud, ning sööja ise kihutab uljalt nukuvankril kõhutades ühes toast teise, toimetades kõik poiste toast leitud sendid hästikoolitatud taskuvargana hästikasvatatud lapsukesena oma isa kätte, kes kangelaslikult arvuti taga tööd teha üritab. Millalgi umbes siis, kui Põseke on viisakalt keeldunud proua ema lahkest ettepanekust talle muna praadida, hiljem siiski proua ema taldrikust suurema jao kinni pistnud ning nüüd parasjagu istub ja majapidamises valitseva häbiväärse praemunanappuse tõttu üürgab, saabub elektrik, et ehitustööl omad otsad kokku tõmmata. Põseke kablutab kärmelt proua ema juurde, et sel kõvasti jala ümbert kinni haarata ning julgustavalt teada anda, et tegu on sõbraliku onuga, keda pole tarvis karta. Kui proua ema on elektriku ohutuses täielikult veendud, saab jälle kiiremate toimetustega  jätkata (ainult vahepeal, kui onu läbi toa juhtub minema, tuleb kiiresti proua ema juurde joosta ja teda igaks juhuks veel natuke rahustada, sest need emad, need on üldiselt jube kartlik rahvas). Esmalt on tarvis magamistoa akna juures kontrollida, mis olukord valitseb õues: “Iida kolla vaatab, kas vihma sajab, kas ei saja! Iida kontollib kolla. Iida vaatab, mitu kaadi on. Kümme kaadi! Õue minna saab!” Järgmiseks tuleb haarata proua ema telefon. “Iida kolla vaatab, mis kell on. Seitse pool! Õue minna saab,” on siingi, selgub, kõik jonksus.

Õuemineku asemel viivad vanemad Põsekese esiotsa hoopis ehituspoodidesse. Esimeses, sanitaartehnilise kallakuga kaupluses kontrollib Põseke kärmelt üle kõik väljapandud segistid, millest aga kahetsusväärsel moel ükski ei võimalda “käsi peseda”, ning üritab seejärel proua ema veenda, et tingimata oleks tarvis testida ka väljapandud tualettpotte. Õnneks saame oma ostud tehtud enne, kui asi tegudeni jõuab, ja Põsekese vilturiputud näidisvalamu õnnestub vanematel ka poepersonali suurema tähelepanuta uuesti paika seada. Teises poes saab Põseke kohe ukse juures pihku kaks ukselinki ning karmi käsu neist kõvasti kinni hoida, mis aitab ka selle käigu enam-vähem viisakalt üle elada. Poe välisuksel pöördub Põseke veel ringi, et tagasi kassa juurde trügida ja kummalegi kassapidajale eraldi südamlikult “Head und, maga hästi!” soovida.

Viimane soovitus on igati asjakohane, sest just magama tuleb Põsekesel endalgi koju jõudes (pärast minimaalset viivitust koduõue liivakastis, liumäel, batuudil ja kiigel) suunduda. Põseke teeb papale kalli, loobub pärast mõningaid kõhklusi kavatsusest ka elektrikule samasugust au osutada, ning poeb siis voodisse, et kuulata kolm lugu “Jipi ja Jannekese” raamatust ning tellida proua emalt unelauluks “”Mutioonu”, siis Pika-Jaagu laulu (= laul päkapikust, kes oli pika päka jagu pikk – toim.), siis “Hee’ingas!”” Kui Neptun heeringalaulus vihastab, kostub Põsekese asemelt veel rahuolevat sosinat “Kuu’e hee’ingas!”, aga merevee soolasuse salmi juures on silm juba kindlalt kinni.

Pärast umbes pooltteist unetundi ning natukest ärkamisjärgset kisamist on Põseke valmis proua emaga poodi ja mänguplatsile suunduma. Et minnakse rattaga, avaneb sõidu peal hea vaade inimeste aedades olevatele liivakastidele, liumägedele ja kiikudele. “Üks plats!” kiljatab Põseke vaimustunult, ning teab samas juba isegi: “Kellegi teise apse oma! Iida suuleks kassab, siis sinna saab minna. Täna mitte. Iida sügiles… sügiles… sügisel lasteaega läheb, siis saab sinna platsile minna, iugu asta, kiiga-kaaga, iivakassi!” Nii et hoidku kõik Tartu lasteaiaplatsid ja eravaldused sügisel piip ja prillid!

Poes istub Põseke lubatud kohukese mõjul enam-vähem tsiviliseeritult ostukärus ja ainult natukene kisub porgandipakki lahti ja maitseaineid riiulist maha. Õues võetakse suund mänguplatsile, et seal ennastunustavalt ronida, kiikuda ja huviga teiste laste tegemisi uudistada (“Nii pallu lapsi!” rõõmustab Põseke kohe platsile saabudes).  Lõpetuseks tuleb proua emal platsilt leitud kühvli ja pingviinivormi abil valmis vorpida ei rohkem ega vähem kui 12 sünnipäevakooki, millest igaüks tuleb ka kivist “kilsside”  või “aasikate” ja oksaraokestest küünaldega ehtida, et Põseke saaks sinna juurde heleda häälega laulda “Nii paa-aalllu! Nii paaa-aaalllu!” (= telelavastusest “Väikevend ja Karlsson katuselt” pärineva ning Põsekese perekonna juubelirituaalides olulist kohta omava sünnipäevalaulu algus – toim.), seejärel teeb Põseke ise proua ema jaoks oma sandaali sisse imemaitsva liivakoogi, mille salajasteks koostisosadeks järelpärimise peale osutuvad olema sandaal ja liiv, ning viimaks tuleb väike punnkõhtne päästeingel Šaša ja kisub kühvli Põsekeselt otsustavalt käest ära. Lahkudes kisab Põseke natuke, et oleks millest koduteel rääkida: “Iida tisas platsil: “AAAAAAAAAA! EI TAHAA KOJU MINNA! ÄÄÄÄÄÄÄ! Emme üttes: “Äla tisa! Koju minna!” Siis Tiida ohkem ei tisa.”

Kuni proua ema õhtusööki valmistab, mängib Põseke ehituspoodi minekut. “Iida üksi eihtuspoodi läheb! Iida kollaks eihtuspoes käib!” kuulutatakse valjult ja umbes seitsekümmend või nii korda järjest, ja loomulikult peab proua ema igal viimasel kui korral vastama “Ahah, selge, no tule siis varsti tagasi,” muidu korratakse sõnumit veel paar kraadi valjemini (sest mine sa seda vanainimese kuulmist tea) või tullakse lausa pannisangast sakutama. Nõuetekohane vastus käes, suundub Põseke, väike pingviiniga ranits seljas, esikusse sobivaid jalanõusid valima. “Iida tossud alga paneb, kolla eihtuspoes käeb! Iida nüüd üksi eihtuspoodi läheb! Iida loosa daali (= roosad sandaalid – toim,) alga paneb, kolla eihtuspoes käib! Iida mõmmi kaasa võtab, eihtuspoodi läheb. Eihtuspood kinni ei ole, Iida kolla eihtuspoes äla käib! Iida kummitu alga paneb, siis eihtuspoodi läheb! Iida kollaks uttu-uttu eihtuspoodi läheb, valsti-valsti tuleb. Iida lilla saapa alga paneb, kii’esti-kii’esti eihtuspoes äla käib.” Loomulikult nõuab iga teadaanne ka viisakat vastust.

Pärast saabub aparaaditehasest papa ja saab samuti osaleda viljakas ehituspoodi minekut käsitlevas dialoogis, ning millalgi õhtusöögi keskel jõuavad koju ka kauaoodatud vanemad vennad. Pangaasius, tõsi, lahkub peatselt koos vanaemaga; Ploom seevastu jääb koju ja saab sedaaegu, kui härra ehitustööpäevajärgse lõõgastuse korras uude vannituppa põrandaplaate paigaldab, kohe kaela ka oma tuntud mürakarumõmmist väikeõe kogu vahepealse nädala jooksul ooterežiimil olnud müravarud. Õhtu põhiatraktsiooniks kujuneb üllatavalt hästipainduva Põsekese peitmine üllatavalt väikesesse pappkarpi, mis igati reeglipäraselt kasvab üle sellesama pappkarbi tuba mööda ringipildumiseks. Lõpuks saab Ploom karbinurgaga piki piilumist ja ühtlasi mõnevõrra pahaseks. “Ok-kei!” käratab järgnenud väikekodanlikust tänitamisest (“Vaata, vend sai haiget! Ära palun enam niiviisi tee!” jne) üles ärritatud Põseke teise tuppa kapates kurjalt. “Okkei, selge! Selge on!”

 

Mingil arusaamatul ja mälust kustunud moel õnnestub see melu siiski millalgi maandada ja Põseke ööunele suunata. Ööunele eelneb siinkandis muidu üpris rariteetseks muutunud tankimisseanss. Et seejuures on võim vahelduseks täielikult proua ema käes, ei jää Põsekesel paraku üle muud kui alluda viimase (kohati täiesti absurdsetele) reeglitele ja nõudmistele. Noh, et ei tohi tankimise ajal proua ema näo ees jalaga vehkida, proua ema näpistada, hammustada ega miskipärast ka viisijuppi üles võtta ega juttu ajada. Sestap seabki Põseke end harvanähtava vagurusega sülle, suleb silmad ja pühendub eesmärgile, katkestades tegevuse üksnes siis, kui meenub midagi tõesti harukordselt olulist. Näiteks täna selline lugu (15 minutit pärast tankimise algust, hiirvaiksel sosinal): “Eihtuspood kinni ei ole!”

4.6.18

 

Kaisu- ja haisujutud

“Kõigist sinu kolmest lapsest on  kasvanud elusad kaisuloomad!” rõõmustab Pangaasius hommikul proua ema sängi moodustunud puntra vasakult tiivalt.

“Jah, kuigi kõige noorem on rohkem mütsi eest,” mõmiseb proua ema tema näol aeleva ja õrnalt kudrutava Põsekese alt.

“Kõige noorem on Põsk,” kuulutab Ploom paremalt käelt sügavmõtteliselt.

“Kõige noorem on Põsk, kõige vanem on Ploom ja keskne on Pangaasius!” kinnitab Pangaasius ning jätkab: “Põseke, Põseke, Põseke hea, paremat kaisuõde mina ei tea!”

“Pangaasius, Pangaasius, Pangaasius hea, paremat haisuvenda mina ei tea,” vastab Ploom kui kümneaastane.

Üldine naer.

“Oota, kuidas te mind väiksena kutsusitegi … oli midagi … ma vist puuksutasin hästi palju?”

“???”

“Aa, või oli midagi oksega?”

“Oksevend,” meenub proua emale kohe, “Väike Ploom ütles sulle: “Oh sa mu kallis oksevend”!”

“Jah, sa puuksutasid palju ja siis ma ütlesin sulle “kallis oksevend”,” itsitab Ploom jätkuvalt oma ea säravaima huumori laineharjal purjetades. “Aga kuidas te mind kutsusite? Ploomiks?”

“Ei, lugupeetud poeg, sind me oleme kutsunud alati ainult rangelt ees- ja isanimega,” narrib proua ema.

“Aga päriselt? Ploomiks, jah? Ploom ja Pangaasius?”

“Nojah.”

“Pangaasius?” imestab Pangaasius (kes tõepoolest ise ei ole väga kursis, et ta on Pangaasius). “Kas mina olin Pangaasius?”

“Jah, kui sa veel kõhus olid, siis me kutsusime sind miskipärast Pangaasiuseks.”

“Ja miks te mulle siis Pangaasius nimeks ei pannudki?”

“Hm, ma ei tea. Kas sulle oleks see meeldinud? Ma arvan, et siis me oleksime küll pidanud ka Ploomile hoopis Prometheus nimeks panema, nagu meil kunagi plaan oli. Siis oleksite olnud vennad Prometheus ja Pangaasius Saar.”

Üldine naer, mille viimaks summutab Põsekese otsustav heitumine üle vedelejatele nägude.

Eesti Tiit 9!

Homme on koduvabariigis suurem osa asutusi ja poode suletud – inimesed puhkavad Põsekese üheksandast juubelist!

Juubilar ise on vaatamata kõrgele eale toimekas, tarmukas ja jutukas (iseäranis öiti). Töid ja tegemisi jagub (kahe unepausiga, lõuna paiku vankris ja õhtupoole vastavalt võimalustele kas kaisus või vankris) keskmiselt üheksast üheksani. Valdavalt tuiab Põseke mööbli najal mööda majapidamist, avab uksi ja sahtleid, tõstab asju nende asupaikadest välja ja mis mahub – no ja mis ei mahuks! -, selle pistab põske. Lisaks puukoorele ja leivapurule (ja proua ema osutatavale tankimisteenusele) pakutakse vahel ka kurki, putru ja toitu.

Toimetustest vabal ajal meeldib Põsekesele käia kohvikus, külas ja seltskondlikel üritustel; üle kõige maailmas aga vendadega mürada (ka vanematesse suhtutakse ses osas üsna armulikult).

Viimastel päevadel on hoo sisse saanud ka iseseisvusharjutused, mis küll tihti lõpevad häbiväärsel ja alandaval moel selili või istmikuli langemisega. Seepeale tõmbab Põseke suu viltu, puhiseb veidi hoovõtuks ja annab siis valjul ning selgel häälel maailmale teada, mida ta sellest gravitatsioonivärgist arvab. Pahameel lahtub enamasti siiski ruttu.

Pangaasiuse kindlatel andmetel valdab Põseke juba mõningal määral ka eesti keelt (nt oskab öelda “okei”, “jah”, “head aega” ja “olgu”), kuid valdavalt suhtleb meiega siiski protolimnoloogiakeelsete häälikujadade ja Tuva kõrilaulu vahendusel. Sekka ka kiljumist ja ruigamist.

Pikkust on Põsekesel eilsetel andmetel 71 cm, kaalu 7850 g ja hambaid, niisiis, peaaegu 5, üks teravam kui teine.

tiit

Klouni saamine

Kuulda saanud, et nädala lõpus minnakse Elvasse vanaema sünnipäevale, oli Pangaasiusel plaan kohe selge: sünnipäevakingiks tuleb meisterdada karbi sees välja hüppav kloun! Vanemad kiitsid kava heaks ja püüdsid kaasagi mõelda.

“Mina võin sulle vedru hankida, kui Epp ühe karbi leiab,” arvas härra.

“Ja pea võiksid ju näiteks pinksipallist teha,” pakkus proua ema.

“Ei-ei,” tõrjus Pangaasius otsustavalt, “pole vaja! Ma saan värkstoas ise kõik puust teha. Saen karbi küljed puidust välja ja löön naeladega kokku, siis saen kaane ja  klouni pea …”

Ainult vedruga oldi lahkesti nõus.

Kolmapäeva õhtul enne uinumist tuli sünnipäev uuesti meelde.

“Kas sul natuke kiireks ei lähe selle asjaga?” uuris proua ema ettevaatlikult. “Äkki ikka võtaksid pinksipalli?”

“Ei, homme tulen koolist ja lähen kohe värkstuppa!” kuulutas Pangaasius muretult.

Neljapäeval sõitsid proua ema ja Põseke ees ära Elvasse ja härra oli õhtuni väljaspool kodu hõivatud. Pangaasiusel lõppesid tunnid küll juba kell 12, aga õhtu tuli ikka kuidagi  kiiresti kätte. Õnneks arvas Pangaasius, et jõuab kõik vajaliku järgmisel päeval pärast tunde ära teha. Puust. Saega. Ise.

Samal kaljukindlal seisukohal oli noor ning igimuretu leiutaja ja meistrimees ka reede varahommikul.

Reedel pärast tunde teatas Ploom proua emale telefonis, et Elvasse tulek viibib veel mõne tunni, kuna kingitus tahab natuke viimistlemist.”Papa leidis meile ühe väga hea topsi selle jaoks ja toob meile ateljeest ühe vedru ka,” teatas ta rahulolevalt. “Meie teeme praegu pinksipallist pead!”

Mõne tunni pärast koju jõudnud härra leidis eest Ploomi tahvelarvutis rahulolevalt oma reedest mänguaega mängivad noorsandid, kes selleks ajaks olid valge pinskipalli külge teiplindiga (limn ‘kleeplint’ – toim.) kleepinud paberist kõrvad. (Kui olla kahtlemata tähtsusetute detailideni täpne, oli selle vägitöö toime pannud Ploom.)

Õhtu hakul Elvasse saabunud, kadusid härrad juba paari meeldetuletuse peale proua ema tuppa, panid ukse kinni ja jätkasid meisterdamist. Kuulda oli peamiselt Pangaasiuse hüplemise all ägavate voodivedrude haledaid kaebeid, millesse aeg-ajalt sekkusid Ploomi ahastushüüded: “Tõsiselt, Pangaasius, päriselt! Tee siis ise ka midagi!”  Aeg-ajalt ilmus Ploom toimekal sammul elutuppa, et teatraalsel sosinal küsida vedru lõikamise kääre või mingit nõela, millega saaks pinksipalli sisse augu teha.Viimaks oli pabertaskuräti sisse mähitud pinksipallist tehtud klounipea edukalt kommikarpi peidetud vedru otsa kinnitatud ning Pangaasius tõttas seda vanaemale üle andma.

“Oota nüüd! Te õige joonistage siia karbi peale ka midagi,” arvas proua ema (lootuses Pangaasiuse panust valmisprodukti pisut suurendada), “ja tehke klounile ikka nägu ka pähe ja …”

“Oo-kei,” venitas raskest tööst väsinud Pangaasius tülpinult ja loivas, vildikad käes, proua ema tuppa tagasi.

Kuulda oli peamiselt Pangaasiuse hüplemise all ägavate voodivedrude haledaid kaebeid, millesse aeg-ajalt sekkusid Ploomi ahastushüüded: “Tõsiselt, Pangaasius, päriselt! Tee siis ise ka midagi!”

…

Õhtuks oli vedrukloun igatahes valmis ning kõigi pereliikmete peal edukalt katsetatud. Järgmisel päeval sai sellega veel mitu sünnipäevakülalistki kaameks ehmatatud. Nii et lõpp hea, kõik hea. Ka noor autor ise jäi rahule: “Mina mõtlesin selle täitsa ise välja!” pajatati uhkelt kõigile kuuldasoovijatele. “Ploom lihtsalt tegi!”

*

Aga muidu elame väikestviisi. Põseke sai nädal tagasi kaheksakuuseks. Kodustes majapidamistöödes jätkuvalt veel kuigivõrd kaasa ei löö, kui välja arvata pidev hoolitsus põrandapindade puhtuse eest leitud rämpsu kohese konsumeerimise teel, aga lootust memme vaeva peatseks tasumiseks juba nagu annab: seisab, sammub, lehvitab, istub, käputab, uriseb ja huilgab igatahes meisterlikult! Pikkust on 70,5 cm, kaalu 7700 g, hambaid 2 ja suuremal osal päevast nägu ehtiv naeratus vähemalt poole meetri laiune.

 

 

 

Nihuke elu

Pangaasius saab varsti kuueseks. See on teadagi viimane aeg tulevikuplaane teha, aga ega see lihtne pole.

“Emme, tead, selle suureks saamise värgiga on mul üks mure. Sest vaata, seda tsirkusevärki ma ikka ei tahaks teha, sest ma olen seda näinud ja tead, see võib olla väga ohtlik. Ning siis, vaata, politseinik – võib juhtuda, kui on väga kuri pätt, et hoopis pätt püüab politsei kinni. Tuletõrje, kiirabi – samuti liiga ohtlik …”

“Hakka kirjanikuks!”

“Liiga keeruline.”

“Tead, mina praegu väga ei muretseks. Võib-olla näiteks koolis hakkab mingi asi sind nii väga huvitama, et tahadki sellega tegeleda. Kiiret pole.”

“Nojah. Ma ise olen mõelnud, et ehitajaks.”

***

Õhtul lunib Pangaasius Ploomilt, kes on end parasjagu põrandale lindude jalgapalliliigade tabelit koostama seadnud, et see temaga hoopiski legomeeste võitlust mängiks. Ploom ei taha eriti vedu võtta ja saab viimaks pahakseks:

“No kuule, Pangaasius! See pole aus, et alati sa lunid, et me mingit sinu mängu mängiks, ja kui mina parasjagu ei taha, siis hakkad nutma! Siis ma ju ikkagi ei saa teisiti ja pean sinuga mängima!”

Pangaasius põgeneb natukeseks ajaks teise tuppa voodi alla ja tuleb siis vihaselt elutuppa tagasi:

“See ei ole minu süü, et ma nutma hakkan, kui sa minuga ei mängi! Mu elu lihtsalt on nihuke!”

***

Aga muidu on elu siin nihuke, et muudkui käime. Kes koolis (mõni teises, mõni teine alles esimeses klassis), kes lasteaias, kes atekas. Siis veel ujumas ja jalgpallitrennis ja akrobaatikatrennis ja pinksitrennis ja pinksi mängimas ja koosolekul. Ja õhtul saame kodus jälle kõik kokku. Ega muud suurt uudist polegi.

Koletamisest, naisekasvatusest ja eneseteadlikkuse arendamisest jaanuaris

Joonistatakse. Puhkeb kole kära: “Ää! Mida sa tegid, Ploom! Sa koletasid mu pildi äla!”

(Aga pildikoletuse eest ei lööda vennal vähemalt rusikaga huult veriseks, nagu võib juhtuda siis, kui see nipsuvormelilahingut Pangaasiuse hinnangul piisava tõsidusega ei võta.)

*

“Emme,” mõtiskleb rusikakangelane puhkehetkel õrnalt, “on ju, mulle olete kõige kallimad sina ja papa ja Ploom ja minu pojad, kuigi minu pojad pole veel isegi sündinud minu kõhust.”

“Ega sinu kõhtu ei tulegi mingeid poegi,” arvab proua ema, “ainult naiste kõhus kasvavad lapsed paraku.”

“Ahah,” ei kesta Pangaasiuse nõutus kaua, “siis ma pean ju kõigepealt endale naise kasvatama!”

*

Õhtul (pärast pikemat valjuhäälset diskussiooni vanemliku instantsiga selle üle, kas pidžaama ikka käib kampsuni ja dressipükste peale, kas ikka peab hambaid pesema, kui öeldakse, kas toiletis käimisega ikka peab nii väga kiirustama, kui proua ema ja Ploom juba ootavad, et saaks hakata “Harry Potterit” lugema jne) väljub Pangaasius inglikese ilmel vannitoast ja kuulutab rõõmsa uudishimuga: “Emme! Ma jäin kempsus ühte asja mõtlema: et kuidas saaks iseenda peale mõelda?”

 

Vaheaeg

Nagu paremates peredes ikka, on meilgi koolivaheaeg. Noh, päris kõigil tegelikult mitte, aga eelkoolipoiss Ploomil küll. Koolivaheaega veedetakse mõistagi vanaemade juures. Nii et kõigepealt käis Ploom Kavastus ja Pangaasius Elvas ja praegu on mõlemad Elvas ja siis läheb Pangaasius jälle Kavatsusse. Tihe töö.

Aga eile jõudis korraks oma kaamerate ja mikrofonidega Elvasse ka proua ema, et koostada väike raport eeskujuks kõigile neile, kes veel täpselt ei tea, kuidas ühte suurepärast koolivaheajapäeva veeta.

*

Kui sul on koolivaheaeg, siis tuleb magada nii kaua, kui und antakse. (Kui sa juhtumisi oled Ploom, siis üle kaheksa harilikult ei anta.) Kui enam ei anta, siis tuleb kiiresti ka ülejäänud majarahvas üles peksta ja koos väikevennaga multikaid vaatama minna (kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis ju hommikul multikaid ei näidata). Pidžaamat ära veel seljast ära võta. Multikate kõrvale tuleb süüa sooja juustusaia ja kamapalle jogurtiga ja krõbinaid piimaga. Ja siis veel kooki magustoiduks. (Kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis ju teleka ees ei sööda ja hommikusöögiks antakse putru.)

Kui multikad on läbi saanud (need, mis on lemmikud, ja need, mis on jamad, ja need, mis on väikese venna lemmikud, ja need, mille kohta väikevend ütleb, et see talle ei huvita), siis tuleb nõuda veel üht filmi (kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis pole sul kunagi aega ühtejutti nii palju telekat vaadata, pealegi oleksid sa praegu juba lasteaias). Kõigepealt tuleb natuke väikevennaga kakelda, et kes valis viimane kord ja kes saab alati valida ja kes ei saa üldse. Ja viimaks tuleb ära leppida ja hakata vaatama jälle sedasama Pettsoni filmi, mida on tegelikult juba nii palju vaadatud, et selle kõrvalt võib vabalt ka natuke meisterdada (näiteks jätkata eelmisel päeval välja mõeldud mängu jaoks värviliste paberringide valmistamist või lihvida enda tehtud maski servanarmastust) või teha natuke eelkooli-kodutööd (mis küll võtab varsti oigama, sest see on ainult värvimine ja värvimine ja pealegi on üks leht kogemata sattunud vahetusse pinginaabri omaga, kelle nimegi sa pole suutnud esimese kolme eelkoolinädala jooksul välja selgitada) või organiseerida kiire pallimäng väikevennaga.  See viimane on muidugi kõige parem mõte.
Kui pallimäng juba jamaks läheb, siis saab minna sellesama väikevennaga magamistuppa ja harjutada kirjutuslaualt voodisse hüppamist. Ja kui see samuti ära tüütab, siis võib kerida ennast magamismati sisse ja mängida, et oled vang ja väikevend on sõbralik draakon, kes tuleb ja peksab sind sõbralikult suure plastmassist parkimismajatükiga. Pärastpoole on väikevend juba natuke kurjem draakon ja siis peab proua ema tulema ja draakoni mõõga ära võtma ja vangi lohutama.

Siis läheb väikevend kööki maalima ja sina jätkad võistlustega. Ikka nende samade interdistsiplinaarsete ja globaalsetega, millega juba suvel sai alustatud ja kus kõik teadaolevad maailma riigid, linnad ja asulad võtavad omavahel mõõtu kõigis mõeldavates pallimängudes korraga ja kordamööda. Alguses olid U-19 võistlused ja praegu on käimas valiksarjad, peale mida ootavad ees olümpiamängud. Hetkel näiteks algab koridoris Eesti-Poola* õhupall-võrkpallimatš. Vahepeal jõuad veel kiiresti proua emale lühikese koolituse korraldada, millised on antud spordialal paremad võimalused vastast “täiesti segaseks” ajada.

Mäng lõpeb kerge vigastusega ja sa pead minema kööki teiste juurde, et proua ema saaks natuke lohutada ja haiget saanud kannast valu ära puhuda. Ja et köögis käib parasjagu suur maalritöö, siis istud ka laua taha maha ja hakkad hoopis oma parasjagu hospitaliseeritud isale paberilehest karpi meisterdama. Karbi põhja teed augu ka, et siis saab igasuguseid asju sinna sisse panna. (“Muidugi, eks need asjad võivad sealt välja ka siis kukkuda, aga kui ta niipidi seda karpi hoiab, et auk on üleval pool, ei nad siis kuku kuhugi!”)  Ja põhja alla joonistad ilusa pildi. Üllatuseks. Ja Pangaasius omakorda satub ka meisterdamistujusse ja valmistab Selveri reklaamlehe ja teibi abil papale meisterliku kollaaži, millel on kujutatud “indiaanlasehobust, kellel tuleb peast vahuvett välja ja just plaegu ta laseb seda vahuvett pulskkaevu” ja mille nimi on “Pilukasai”. Ja pärast maalib Pangaasius papale veel kauni akvarelli, mille peal on linnuhundivuntsipapagoi, kes jookseb ja on natuke arsti moodi, aga tegelikult on ta hoopis härra tiigrilinnu hundiarst. Ja sina omakorda joonistad pliiatsitega pildi papagoist ja püramiidist ja viskab kiiresti valmis ühe lumememme ja siis arvab proua ema, et äkki rohkem polegi praegu vaja, ja siis te teete väikevennaga endale hoopis ajalehepaberist kolmnurksed mütsid ja proua ema õpetab teile ühte kohutavalt lõbusat laulu, mille nimi on “Mu mütsil on kolm nurka” ja te kõik laulate seda umbes kakskümmend korda.
Ja millalgi vahepeal oled sa tegelikult söönud veel kooki ja võileiba ja kamapalle ja lugenud kassidega raamatust sõnu kokku, täitsa omal algatusel, ka selliseid pikki, nagu “võtmenagi” ja “põrandalamp”; ja siis on tulnud Pangaasius ja tahtnud ka raamatut lugeda ja veerinud tähtedest PRÜGI hoolikalt kokku “t-o-l-m-u-i-m-e-j-a” ja siis te panete hoopis kõik riidesse ja lähete õue lehehunnikusse hüppama, kuniks vihma sadama hakkab. Ja vihma ajal saab trepi peal sooja juustusaia süüa ja juttu ajada. Ja siis saavad kindad märjaks ja sa lähed tuppa ja teed papale veel ühe pildi (ja proua ema ja Pangaasius, kes keeldub tuppa tulemast, kuigi tema kindad on vähemalt niisama märjad kui sinu omad, jäävad veel natukeseks õue ja mängivad, et Pangaasius on “uhke kaabulind”, kellel on lehehunnikus pesa, ja proua ema “kuli öökull”, kes tahab tema mune ära varastada, aga siis tulevad lõpuks nemad ka Pangaasiuse suurele protestile vaatamata tuppa ja Pangaasius meisterdab ka kiiresti veel ühe teipimis- ja lõikamistehnikas pildi).

Ja siis jõuab vanaema Tartust tagasi ja proua ema pakib koti päevast loometööd täis ja läheb bussi peale, et papale tervisi viima minna ja sina jääd ootama, millal algab “Üle linna Vinski”.

Umbes nii.

___

* Poolal on muidu hästi läinud, hiljuti just võitsid kodus lauajalkas või käsipallis ülekaalukalt Saksamaad. “Ajalooline võit,” kommenteeris härra. “Jah,” oli Ploom nõus ja tuhises kohe tagasi võistlustulle: “Aga nüüd, papa: Saksamaa-Iisrael, kumma poolt oled?”