Monthly Archives for juuli 2007

Aga sellal…

…kui mina siin blogin ja arvan, et Ploom magab õndsat päevaund, on tema hoopis ammu üleval, suure voodi peale roninud ja loeb “Veemeetodimeest”. Oli juba sajanda leheküljeni jõudnud, kui ma vaatama läksin.

Kirjandushuvilised

Ehkki ma siin mõni aeg tagasi kiitlesin, et Ploom on eht Lehto juunior, tuleb tõele au andes siiski tunnistada, et väikse härra raamatihuvi pole seniajani olnud võib-olla päris sihtotstarbeline. Tähendab, loomulikult on tema vanemad talle alates esimestest elupäevadest muudkui igasuguseid asju ette lugenud (lasteraamatuid, ajalehti, luuletusi; ühel teise kuu unetul imetusööl Faulkneri “Külast” seda laiba ja õõnsa puutüve kohta… ). Ploom mõnikord isegi kuulab. Aga sellist asja, et nää, siin on Aino ja siin on muna, nagu me noorhärra Antoniga omal ajal ikka tegime, sellist pole nagu olnud. Või noh, kui Ploom oli veel väike ja kaitsetu, lamas tekil ja lalises, siis ma ikka keerasin ta kõhuli ja tutvustasin raamatu “Loomad jutuhoos” abil loomariigi erinevaid esindajaid ning nende sõnumit maailmale. Aga sellest ajast peale, kui käed-jalad kannavad ja liiguvad, on Ploom mitte just ülearu diskreetselt mõista andnud, et selline ajaviide talle erilist pinget ei paku ning et raamatutega annab tunduvalt põnevamaid asju ette võtta – neid näiteks lehvitada või ülehelikiirusel lehitseda või siis mängida, et on 1942. aasta talv ja raamat endale sallina kõvasti kaela ümber mähkida.
Nüüd aga võin ma oma emasüdame paisudes emarinnas ülima uhkusega teatada, et viimased 2 päeva on Ploom väga tõsise ning keskendunud näoga ning minu arust täiesti teesklematu huviga kuulanud-vaadanud minu selgitusi “Vahva vanniraamatu” teemadel. Et kus on suur laev ja kus on pilv ja kuidas kapten lehvitab ja kuidas poiss vaatab pikksilmaga… Nüüd jääb üle vaid loota, et ta ise lugema ei õpi ja ei tule mult uurima, mis on saanud “vahvast täispuhutavast lelust”, mida tagakaanel lahkesti lubatakse (ja mille ma kohe esimesel päeval kogemata laiaks astusin).
Vahel, kui mulle mu enda rüblikuea mängud meelde tulevad, siis ma mõtlen küll, et oleks tore, kui Ploomist kasvaks selline väike nohik poiss, kes istuks turvaliselt toas ja loeks Musili “Omadusteta meest” või midagi.
*
Raamatiteema lõpetuseks pean veel kurtma ja halama, et ma hakkasin nüüd Irvingi “Veemeetodimeest” lugema, aga härra läks mul täna Tartusse ära ja mul on tunne, et seda raamatit peaks hoopis ette lugema, sest üksi lugedes lähvad kõik naljad raisku, ja siis ma üldse ei saa lugeda, et ma liiga kaugele ette ei loeks ära üksinda ja muudkui piinlen ja käin ühe peatüki kaupa noolimas, kui ei suuda enam kiusatusele vastu panna. Elu on üks hädaorg.

Ploomloom

Ploom on ka kõva pallur. Tema võtab palli kätte, tõuseb jalule ja viskab. Mõnikord koos iseendaga. Üldse tundub Ploomile, et niisama kõndimisel ei ole mõtet. Kui juba, siis tuleb samal ajal vähemalt lehvitada ja kükke teha, kui pihud parasjagu tühjad juhtuvad olema; veel parem aga on mõne võimalikult koguka mänguasjaga vehkida. Rekord on praegu neli sammu. Võib-olla oleks ilma trikkideta lihtsam, aga Ploom ei ole seda masti mees, kes läheks kergema vastupanu teed.
*
Ploom on hakanud seltskondlikuks. Ta võib mitu tundi järjest emast eemal olla ja üldse mitte protesteerida. Tingimusel, et teda väärikalt võõrustatakse ja ema oma olemasolust märku ei anna. Ploomile meeldib aidata vanaisal segu teha, vaadata kukke (tsiteeriksin siinkohal ka Ploomi onu: “Kukk on loomult kuri lind!”) ja kanu, süüa muru, mõõta mõõdulindiga asju ja teha veel palju muud põnevat.
*
Ploomil on seitse hammast. Enamasti kasutab ta neid perevägivalla edendamise eesmärgil.
*
Ploom oskab ehitada klotsidest torni (neljakorruselist), panna rõngad õiges järjekorras posti otsa, panna klotse selleks ettenähtud kuubikusse (keerulisemad klotsid, mis suvalisest august sisse ei mahu, paneb õigest kohast kah – st krutib ja katsetab, kuni õige ava leiab).
*
Ploomile meeldib minna raamaturiiuli juurde ja võtta kõik raamatud riiulist alla. Siis saab neid lehitseda. Ploomi kõige-kõige armsam raamat on Maimiku ja kompanii “Vana viha”. See roosa karvane raamat, noh. See on kapis klaasi taga. Kui keegi kapist mõnd raamatut võtma läheb, on Ploom kohe jaol ja ajab lemmikule näpud külge, silmad põlemas ja ülimat vaimustust väljendav tatitilk alahuule küljes värelemas. Kui ligi ei pääse, käib niisama aegajalt läbi klaasi imetlemas.
*
Igal hommikul sööb Ploom ära mehise kausitäie papa tehtud putru. Papa on meil pudru peale mihkel nimelt. Just täna hommikul andsime talle pidulikult Suure Pormeistri aunimetuse. (Siinkohal ei saa ma jätta kiitlemata, milline suurepärane papa Ploomil on. Ta tõuseb hommikul üles ja mängib Ploomiga ja teeb meile putru ja kohmi. Mina magan, hambad laiali. Ärkan üles, laisklen. Ootan, kuni härra lõunasöögi teeb. Ja nii iga päev. No üks kord ma tegin kanasuppi, muidu aga oleme puhtalt Antsuhti toita ja katta!)
*
Papaga mängib Ploom põhiliselt mängu, et Kuldnokk tuleb ja teatab, et maja taga on loom. See on üks huvitav mäng selline. Siis nad veel mängivad piilumist ja õhkupildumist, seda viimast minu õrn emasüda pealt vaadata ei luba. Keeran pea ära. Emaga mängib Ploom ehitamismänge. Üksinda mängib ta kõndimismänge, lehvitamismänge ja maailmaavastamismänge.
*
Ploom oskab hinge kinni hoida ja viriseda. Esimest ta harjutab vankrisõidul, siis vanatädid vaatavad mind mureliku näoga ja mina naeratan kohmetult vastu, Ploom ägiseb ja on näost punane. Teist ta katsetab siis, kui ma teda mõttetute piirangutega ahistan (näiteks ei luba gaasipliidi nuppe näppida või prügikasti ronida). Viriseb ja ise piilub altkulmu, kas taktika töötab.
*
Viimasel ajal nendivad kõik, et Ploom ei ole enam immari, vaid juba päris inimese nägu ja tegu. Niisiis loodame, et varsti läheb ta tööle ja tasub viimaks ometi eide vaeva.

Tere õhtust, kallid spordiuudised!

…nagu ütleb Anu. Mind hammustas eile spordipisik. Mängisime Härraga kriketit (või oli see kroket? Igatahes me mängisime pärast sama varustusega pesapalli ka, mis oli tunduvalt lõbusam, ehkki pisut eluohtlik), sulgpalli ja jalgpalli. Jalgpalli ma mängisin esimest korda elus ja täna nõudsin kohe veel. Juhtus, et sain isegi pallile pihta! Olin siiski mures, et tippjalgpallurit minust ju ei saa (mul ei ole nimelt absull võhma, ma võin joosta kiiresti, aga lühikest maad ja nii, et pärast lubatakse pool päeva põhkatada) – niisiis, mis mõte kogu sel asjal on? Aga Härra arvas, et ma võin tippründajaks hakata, nii et võib harjutada küll. Täna käisime veel ujumas ka, jälle esimest korda – mitte küll elus, aga sel hooajal. Mina, tähendab, Härra muidugi on kojusaabumisest saati pea iga päev käinud.