Kas sa Tihemetsa Tiinat tead? Aga Vaihmu, Šoodšat, Ganšu ja Pinkspokki?
No vot. See pole kaugeltki veel kõik! Vahepeal on meie tööka kollektiiviga liitunud veel suslik Argo, koer Ponka, ning siga, kellel on nii hirmus nimi, et ma ei tea, kas sa tahad seda üldse kuuldagi: Ožganišjoon!
Muster on endine. Enamasti nad tulevad ja räägivad algatuseks oma kurva loo. Kellel on vanemad surnud, kellel peremees neid halvasti kohelnud. Kui esialgu olid lood üsna detailirohked, siis nüüdseks on liigutud ökonoomsema, taoti lausa minimalistliku stiilini. Näiteks Ponka kõneles — tähendusrikaste pausidega pikitult — umbes nõndaviisi:
“Tere. Teie juurde elama tahaksin. Mu peremees. Kõike pidin mina tegema. Süüa ei andnud. Põgenesin.”
“Ikka saab,” arvame siis harilikult meie. “Aga mis su nimi on?”
Seepeale vidutab uustulnuk tavaliselt silmi ja liigutab natuke aega vaikides suud, otsekui prooviks silpide parajust, ning vastab siis veendunult midagi stiilis Abeedo või Pospek (need viimased, tõsi, olid küll hoopis isa ja ema nimed ühes teises mängus).
Ega praktiline inimene loomi muidugi üksnes lõbu pärast pea. Neist on ikka tulu ka. Näiteks võib raskel hetkel alati ümber kehastuda. Et kui ikka vanemad sunnivad reisil mingit ennenägematu ollusega võileiba sööma (Saaremaa karulauguvõi või midagi veel õudsemat) ja väidavad, et muidu nad Pangaasiust matkale kaasa ei võtvatki, võib alati näo krimpsu tõmmata ja kõiki vastuargumente põrmustava põlgusega pahvatada, et sa polegi parasjagu Pangaasius, vaid Argo, ja “Argole EI MAITSE!”
RÕIVAD 