Kõigepealt pidas Pangaasius mõned sünnipäevapeod (nii nipet-näpet: pühapäeval perega, esmaspäeva õhtul naabrilastega, teisipäeval koolis, kolmapäeval sugulastega ja pühapäeval sõpradega Elvas).
Sünnipäevarivistus
Siis värvis proua ema pea punaseks (“Emme: “Issa juma!” Emme: “Mits?”,” andis Põseke härrale täpse ülevaate proua ema esimestest muljetest oma uuest juuksevärvist; aga ei, nüüdseks oleme juba kõik justkui harjunud), Pangaasius käis korraks vanaisal külas ja oligi aeg suunduda traditsioonilisele sünnipäevareisile pealinna. Põsekese jätsime tänavu koju härrat lõbustama.
Rongis alustas Pangaasius ka reisipäeviku pidamist, pannes kirja, et ostsime rongile kaasa kohvi ja kakao. Etteruttavalt olgu öeldud, et midagi muud ülesmärkimisväärset järgnevate päevade jooksul ei juhtunud.
Tallinnasse jõudnud, arvas proua ema, et pärast pikka istumist ja enne võõrustajate juurde suundumist oleks vahva teha väike jalutuskäik Toompeale (eriti kuivõrd möödunud aastal, kui kaasas oli Põseke oma suhteliselt ronimisvaenuliku tõllaga, oli Pangaasius igal möödumisel igatsevalt Patkuli treppi piielnud). Ettepaneku mõte jäi Pangaasiusele küll täiesti hoomamatuks (“Sinna üles? Aga milleks?”), aga kuna tegu on siiski maailma kõige parema reisikaaslasega, tuli ta proua ema veidrale soovile mõistagi vastu ja turnis üles kõigist treppidest, poseeris vaateplatvormil ning manas koguni ette kergelt osavõtliku ilme, kui proua ema tähtsa näoga olulisemaid silmajäänud hooneid tutvustada üritas (õnneks Piibu ja Tuudu maja akendest sisse piiluda oli päriselt natuke huvitav). Siis aga tuli sõnum, et Pangaasiust juba oodatakse mängima, mistõttu ruttasime läbi pargi ja üle silla (tehes seejuures mõistagi tilla-tilla – kes ei tea, siis see käib nii, et kordamööda tuleb silda ületades iga sammu juures “tilla!” öelda), vaatasime üle Snelli tiigil ulpivad piilu-, sinikael- ja sänikaelpardid, sõime Kniksus&Kraapsus kõhud täis, käisime kiirelt poes külakosti varumas (“Kas te ei võiks lihtsalt viina või õlut juua?” uuris kärsitu Pangaasius proua emalt, kui too poes soovitud siidrit piisavalt kiiresti üles leida ei suutnud) ja vurasimegi trammiga Sikupilli. Ülejäänud õhtu möödus lahke pererahva seltsis, kellel legode, jalka ja mängupüsside, kellel kudumisvarraste saatel.
Seejärel juhtus selline imelik asi, et läksime õhtul magama ja ärkasime alles hommikul. Proua ema jaoks igatahes oli see midagi väga ebatavalist!
Teine reisipäev algas pannkookide, “Monopoli” (“Huvitav, siin on muidu Tallinna kohad, aga raeplats on ju Tartus!” imestas Pangaasius) ja ootamatult sooja päikesepaistega, mistõttu tõmbasime tegevuskavast maha punkti “mõni muuseum” ning suundusime otsustavalt Kadrioru mänguplatsile – väikese vahepeatusega Vesivärava kohvikus, mille valdavalt sisustas tavaelus gaseeritud jooke vältiva Pangaasiuse detailne aruanne oma suuõõnes ning ninas toimuvast.
Pärast sisukat tunnikest Kadriorus …
… arvas Pangaasius, et loomaaia võiks seekord vahele jätta ja minna otsima veel mõnda lahedat mänguplatsi. Järgmised poolteist tundi kulutasime seega Stroomi ranna mängualal.
Kuna Pangaasiuse suur lemmik, F-hoone oli pilgeni täis, suundusime õhtusöögiks hoopis Boheemi, kus esialgne pettumus peagi asendus siira vaimustusega, kui lauda toodi Pangaasiuse “senise elu kõige oivalisem pitsa” (senise elu kõige oivalisema pitsa retsept, keda huvitab, käib umbes nii: 1. jaluta, turni, jookse ja hulla pärast pikka talve viis tundi värskes õhus; 2. valmista pitsa).
Ja kui proua ema oli võtnud kiire kohvi ning Pangaasius oma reisimärkmikusse kõigepealt alustanud uut romaani laps-salaagendist (“See on natuke nagu “Harry Potter” ja veel mõned raamatud, tema vanemad on surnud ja nii, aga nagu ta ei ole võlur, vaid agent”) ning seejärel üles joonistanud Boheemi seinakella (“Sest tead, ma mõtlen, et ma võiksin siia märkmikusse üles joonistada kõik kellad, mida ma näen”), oli aeg seada sammud kino poole hilisõhtusele “Koerte saare” seansile, mis nii proua emale kui ka Pangaasiusele hirmsasti meeldis.
“Mul on tunne, et sellest kujuneb minu elu kõige parem kevadvaheaeg,” õhkas Pangaasius trammis läbi õhtupimeduse öömaja poole sõites. “Nüüd on see küll juba päris kindel,” arvas ta kell üks öösel, kui “Harry Potteri” VII osa – viimases otsas proua ema ettelugemisel – läbi sai.
Seejärel juhtus midagi lausa röögatult ennekuulmatut: teist ööd järjest mindi õhtul magama ja ärgati alles hommikul!
Pühapäeva hommikul sadas vihma, planeeritud külastatavad olid reisilt kaasa toonud kõhuviiruse ning Tartust teatati, et Põseke on hankinud endale valge saapa (“Hüppas, kukkus. Nuttis. Papa sülle! Tädi valge saabas tegi,” nagu asjaosaline ise õhtul raporteeris).
Kõigele vaatamata otsustasime mitte lasta meeleolul langeda, vaid haukasime Balti jaama turul mõned vahvlid ning suundusime viimaseid reisitunde veetma Energia avastuskeskusesse, kus meile iseäranis meeldis helide osa. Pidulik punkt seekordsele sünnipäevaretkele sai pandud F-hoones, kus meid teisel katsel Pangaasiuse rõõmuks ootas viimane vaba aknaalune laud ja maitsev pasta.
Tartus läks proua ema rongilt maha ja asendus Ploomiga, kes koos Pangaasiusega Elvasse kevadvaheajast viimast võtma sõitis.
PS Põsekese sääreluu, lubasid tohtrid, pidi ära paranema hiljemalt pulmadeks, aga arvatavasti siiski pisut varem.
RÕIVAD 