Pangaasius saab varsti kuueseks. See on teadagi viimane aeg tulevikuplaane teha, aga ega see lihtne pole.
“Emme, tead, selle suureks saamise värgiga on mul üks mure. Sest vaata, seda tsirkusevärki ma ikka ei tahaks teha, sest ma olen seda näinud ja tead, see võib olla väga ohtlik. Ning siis, vaata, politseinik – võib juhtuda, kui on väga kuri pätt, et hoopis pätt püüab politsei kinni. Tuletõrje, kiirabi – samuti liiga ohtlik …”
“Hakka kirjanikuks!”
“Liiga keeruline.”
“Tead, mina praegu väga ei muretseks. Võib-olla näiteks koolis hakkab mingi asi sind nii väga huvitama, et tahadki sellega tegeleda. Kiiret pole.”
“Nojah. Ma ise olen mõelnud, et ehitajaks.”
***
Õhtul lunib Pangaasius Ploomilt, kes on end parasjagu põrandale lindude jalgapalliliigade tabelit koostama seadnud, et see temaga hoopiski legomeeste võitlust mängiks. Ploom ei taha eriti vedu võtta ja saab viimaks pahakseks:
“No kuule, Pangaasius! See pole aus, et alati sa lunid, et me mingit sinu mängu mängiks, ja kui mina parasjagu ei taha, siis hakkad nutma! Siis ma ju ikkagi ei saa teisiti ja pean sinuga mängima!”
Pangaasius põgeneb natukeseks ajaks teise tuppa voodi alla ja tuleb siis vihaselt elutuppa tagasi:
“See ei ole minu süü, et ma nutma hakkan, kui sa minuga ei mängi! Mu elu lihtsalt on nihuke!”
***
Aga muidu on elu siin nihuke, et muudkui käime. Kes koolis (mõni teises, mõni teine alles esimeses klassis), kes lasteaias, kes atekas. Siis veel ujumas ja jalgpallitrennis ja akrobaatikatrennis ja pinksitrennis ja pinksi mängimas ja koosolekul. Ja õhtul saame kodus jälle kõik kokku. Ega muud suurt uudist polegi.
RÕIVAD 