Järje-ettepanek lastekirjanikuhärrale

“Mõni päev võiks jälle seda “Sitt ja …” … või ei, “Sügis ja …”, noh, tead küll, seda mingi “Sügis ja …” raamatut lugeda,” arvab Pangaasius.

“Eee … “Kaka ja kevad”?” pakub proua ema.

“Mhmh!”

Mäletsusväärsusi sõbrapäevaolmest

Ploom on pannud endale äratuse 5.20-ks, et ülejäänud pereliikmetele ärkamisajaks sõbrapäeva puhul individuaalsed kolmekäigulised vihjemängud meisterdada ja üles seada. Hommikupudru sees on igaühele mandel.

Pangaasius sõidab lasteaeda koerapeaga mütsis. Inimesed on kahel jalal kõndivat kõnelevat koera nähes üldiselt rõõmsalt üllatunud, kuigi Pangaasius ise pisut muretseb, kas bussi ikka lubatakse.

Ploom on koju unustanud eelmisel õhtul klassikaaslaste jaoks küpsetatud küpsised. Neid järele viies on läbi klassiukse  kuulda, et poeg pole mitte üksnes kõva, vaid ka kõvahäälne matemaatik. Ühtlasi saab tunni lõppu oodates imetleda vanemate klasside kunstitöid ja mõelda, et kui nad kunagi siukseid asju tegema hakkavad, siis sai ikka õige kool valitud.

Lõuna ajal kohtume lasteaias Pangaasiusega, kellel reedeti on lühike päev. Rühmakaaslased juba magavad, Ploom on klassiga teatris ja pärast läheb härraga kohvikusse. Pangaasiuse rühmas on peetud pidu ja söödud kooki. Lisaks koerale olnud peol teiste hulgas veel draakon, ämblikmees ja supermees ning ühiselt olla mängitud ringmängu “Sinder-sinder” (Pangaasius hääldab mängu nime oma värske r-i uhkel põrinal).

Ühtlasi on Pangaasius väsinud ja veedab kodutee põhiliselt jaurates selle üle, et ta ei või kommi süüa (eelmise päeva Suure Pahanduse tagajärjed), et ei ole veel õhtu ja ei saa proua ema telefonis igareedest ängiböödsi mängida, et elu on üks hädaorg ja et naabritüdrukust südamedaam on tõenäoliselt alles lasteaias, et silmapilk ei saa minna ei Kavastusse ega Elvasse, et jalad on väsinud, et härrat ja Ploomi pole kodus, et bussis ei pakuta süüa ega meelelahutust ning et keegi on juba hõivanud Pangaasiuse lemmikistme bussis tagaosas. Paar varateismelist poissi Ploomi koolist arutavad, kuidas on kõige tõhusam pükse paigata, kui need puu otsa ronides katki on rebenenud  (“Ma alul tõmban niisama pistetega kinni, aga kui ikka mitu korda juba rebeneb, siis ei aita muu, kui õmble paik peale!”) ja proua ema mõtleb, et kui nad seal selliseks kasvavad, siis on ikka õige kool valitud küll.

Kodus suunatakse Pangaasius erakorralisele lõunauinakule (kokkuleppel, et kui kolm laulu silmi kinni hoides uinumata vastu peab, võib tagasi üles kobida). Laev on vaevalt jõudnud öises fjordis purjed tõsta, kui kostab reetlik norin. Vahepeal saabub rahulolev Ploom ja käib külaline, kes toob kommi ja saiakest.

Varsti Pangaasius ärkab ja hakkab vennaga tülitsema. Käigus on rusikad ja kile ving. Pärastpoole lepitakse ära ja hakatakse peitust mängima. Pangaasius  sammub kööki ning hakkab teatraalselt valjuhäälsete kommentaaride saatel otsima Ploomi pesumasinast, külmkapist, prügikastist ning kartulite ja porgandite hulgast. “Ma teesklen, et ma ei tea, et Ploom on poiste toas teki all!” sosistatakse proua emale selgituseks. Poiste toast teki alt kostab rõõmsat kõkutamist.

Millalgi jõuab koju härra ja üritab diivanile pikali heita. Pangaasius on erinevalt Ploomist peitusemängust tüdinud ning arvab, et tuleks mängida hoopis isa, ema ja poega (proua ema tõrjub katsed samuti mängu vennaks värvatud saada söögiteo ettekäändega). “Ma mõtlesin veidi pikutada,” üritab härra puigelda. “Siis sa võid poeg olla, pojad magavadki!” arvab Pangaasius, ning Ploom jätkab kiiresti: “… ja isa ja ema mängivad samal ajal peitust!” Kõik on rahul.

Pool kuus selgub, et supp ei saa õigel ajal valmis ja vanemad härrad lähevad söömata jalkatrenni. Pangaasius vaatab telksist multikat ja laulab vahele lumememme laulu, proua ema pakib asju ja peseb nõusid. Pärast pakutakse sportlastele suppi ja asutatakse Elvasse minema. Pangaasius soovib kaasa võtta ka lasteaiasõbralt saadud lennukikleepekat, et see vanaemale kinkida: “Siis vanaema saab mind sellega mäletseda, kui ma suren!”

Elvas erinevalt kodulinnast on maas lumi ja jää ning saab harrastada hilisõhtust kiir- ja iluuisutamist. Esimese tšempioniks kujuneb Ploom, teise omaks Pangaasius. “Te olete mul ühed kallid poisikesed,” arvab proua ema poegi vanaemaga unejuttu lugema saates. “Sina ka!” leitakse üksmeelselt, “ja papa ja vanaema ja vanaisa ja Kavastu vanaema ja Kavastu vanaisa ja Veeriku memm!”

Sõbralik koer ootab bussi (14.2.14)

Piibel või Teodor

Ploom (kuulnud tutvusringkonna peatsest täienemisest): “Jessas, kui minul kunagi mingi laps sünniks, mul poleks aimugi, mis talle nimeks panna!”

Pärast pikka mõtlemist: “Võib-olla Piibel? Või siis Teodor, kui ta on poiss. Ainult sellega on see asi, et Teodor on nagu selline targa poisi nimi ja kust sa kohe aru saad, kas ta on üldse tark poiss?”

Pangaasiuse veebruarirändom 2014

Pärast vanniskäiku.

Proua ema: Vaata, Pangaasius, sa olid nii kaua vannis, et su varbad on kortsus nagu kuivatatud ploomid.

Pangaasius (rahulolevalt): Jah. Või nagu Veeliku memme põsed!

*

Teel sõbra sünnipäevale.

Pangaasius: Mitmeseks H üldse saab?

Proua ema: Viieseks. H on sama vana kui sina, tal on lihtsalt paar kuud enne sind sünnipäev …

Pangaasius: … ning see on natuke hea ka, sest siis ta ka suleb paal kuud valem kui mina, kui me oleme vanaks saanud.

*

Õhtul pesemast tulles: Emme! Ma sain Elva vanaema käest teada, et hoopis lootus suleb viimasena!

*

Lisaks surma- ja eaküsimustele on kolmveerandviiene Pangaasius hõivatud arvutamise ja nädalapäevadega. Alles sügisel arvas Pangaasius, et arvutamine käib nii, et ütled kolm suvalist arvu ja puistad mõned märgid vahele (näiteks et üheksa pluss kaksteist on kolm vm) ning põhiline on selle juures lihtsalt hästi tark nägu pähe teha. Nüüd arvutatakse nagu vana mees, mitmekohaliste numbritega ja puha. Nädala kontseptsioon kui selline aga oli Pangaasiuse jaoks veel käesoleva aasta alguses täiesti hoomamatu: muuhulgas oli Pangaasius talle omase jäärapäisusega veendunud, et “homme” on üks nädalapäevadest, nii et “Kas täna on homme?” oli peaaegu igahommikune küsimus. Ent praeguseks on kuidagi märkamatult (kahtlustan lasteaeda või vanaemasid) selgeks saanud niihästi nädalapäevade järjestus kui ka see, mitu päeva on jäänud järgmise korrani, mil proua ema telefonis Ängi Böödsi mängida saab. Seda nimelt saab teha reedeti (sest noh, pikkadel pimedatel novembri reedeõhtutel oli teinekord tarvis veel pärast Ploomi hilist jalkatrenni vanaema poole sõita ning intelligentsest seltskondlikust vestlusest jäi laste ärkvelhoidmiseks väheks — ja et kord kätte võidetud õigustest loobuma veenda on Pangaasiust võimatu, sisustabki nüüd igat reedet 20 minutit telefoniaega ja kogu ülejäänud nädalat selle püha tunnikolmandiku ärev ootus).

Arvutamisest ja aja kalkuleerimisest vabal ajal armastab Pangaasius kuulimänge mängida, mõõgelda, vennaga kakelda ja perekonnale raamatuid ette lugeda. Joonistamist, legosid ega muud peenmotoorilist jama seevastu ei harrasta Pangaasius põhimõtteliselt: “See mulle ei huvita!”