Kilbike ja laudhambad ehk Pangaasius annab nõu

Kui sul kõik hambad suust välja langevad, siis võta nad niiviisi peo sisse (paneb peod kausiks kokku) ning viska ahju peale kilbile ning ütle, et kilbike, kilbike, annan sulle oma hambad, anna mulle laudhambad!

— Pangaasius, peaaegu-neljane (Tartu)

(Nõuande ajendiks olev vanem vend, kes neil päevil demob eeskujulikku kuueaastase-naeratust, pole siiski veel otsustanud, missugune versioon maailma kultuuripärandist valida: kilbike või hambahaldjas. Otsustamise hetkeni kantakse eemaldunud esihammast üllatusmunast saadud kapsliga kõikjal kaasas ja kaotatakse vähemalt kolm korda päevas efektse dramaatilisusega ära.)

Pangaasiuse uusaastarändom

Lapsevanemat emmates: “Emme, küll sa oled kallis! On ju, kui mina nii  suuleks kasvan, siis mul tulevad ka plillid ette?”

*

Hambapesu ajal: “Ma loodan, et päkapikk toob mulle sellise asja, et on nagu nupp ja paned mänguasja sisse, vajutad ja siis masin teeb mänguasjast küpsise!”

*

Piparkooke süües: “Ma sõin põdlal pepu äla … Kuid on ju, emme, põtladel on ka pepu ja tiiglitel … sest muidu nad ju ei saaks isegi kakada … kuigi kuidas neil saab olla pepu? Neil on ju nahk seljas?” (vt ka “Auguga kasukas“)

*

Omaloomingulise paberitükiga proua ema juurde hiilides ja pidulikult viimase käsivarrele koputades: “Teile on saatunud kili!”

Pildil indimees sõbra sünnipäeval

Tugitoolil turnides, kukkumisohu-teemalise manitsuse peale: “Ei ma kuku, ega ma nüüd loll ei ole!”

*

Pärast väga kurja pruunide hammastega mehe joonistamist, arutledes, kuidas pildi sisse hirmsat jõletist kahjutuks tegema pääseda, otsustavalt: “Peame küpsistest sellise masina tegema!”

*

Täitsa omaette elutoas aliase-tüüpi kaardimängu mängides: “Plääks-plääks! – Mmm … Palt! –Tubli, see kaalt on sulle! – Mõmm-mõmm! – Mmm … lebane! – Ei. – Mmm … kalu! – Tubli!”