Soovitab Pangaasius, 2,5 a:
1
– Ee-emmete, ee-eemmete … ee-emmetene!
– Jah, Pangaasius, mis on?
– Ee-emmete … ee-eemmetene ….
– Jah, ma kuulen sind, mis sa soovid?
– Ee-emmetene ….
jne
2
– Aga mits, emmete?
– Mis miks?
– Äla ütle todu aed “mits, mits”!
– Ma lihtsalt ei saanud aru, mille kohta sa küsisid.
– Mits?
– Mis miks?
jne
Emba-kumba (aga veel parem mõlemat!) varianti korrata päevast päeva, hommikust õhtuni ja märkimisväärset vahet pidamata. Tulemus garanteeritud!
“Vaata, emme,” tuleb Ploom rõõmust särades proua ema juurde, ühes käes tömbiks nühitud otsaga viltpliiats, teises selle kork. “See vildikas on juba nii kaua ilma korgita olnud ja nüüd korraga leidsin ma selle korgi pliiatsitopsist üles!”
“Äge!”
Rahulolev Ploom astub sammu eemale, sirutab käed laiali ning paneb siis pidulikult vildikale korgi peale: “Ühenege!”
Küsimus: Mis juhtub, kui hommikul jätta söömata puder, toituda terve päeva jooksul ühest võileivast ja küpsisest, õhtusöök aga sülitada suust välja, sõnades põlglikult: “Mulle isegi ei maitse see!”?
Vastus: Katsealune ärkab südaöö paiku, soigudes uniselt: “Uusikat (= lusikas – toim.)! Emme, tahan uusikat!”
Katsekirjelduse õigsust kinnitab: Pangaasius
Pangaasius magamistoa suletud uksele prõmmides: Tus sa ole-eed, Ploomit-teee?
Ploom magamistoast, kavalalt: Pangaasius! Pangaasius! Mind ei ole siin! Ma hüüan sind teisest kohast!
Pangaasius, kahtlevalt: Tus sa olee-eeeeed?
Ploom: Ma olen teki all!
Pangaasius: Mina tahan ta teti alla!
Ploom: Ei-ei, ma ei ole siin! Ma olen hoopis elutoas teki all.
Pangaasius, mõistvalt: Astoo (= ah soo – toim.), oldu siis. (Pärast väikest mõttepausi:) Mis asi see tett on?
Ploom, teise teadmatuse üle ohates: Issand!
Pangaasius, nõudlikult: Mina tahan taaa-aaaa teti issand olla!
Teinekord sõidavad Ploom ja Pangaasius bussiga vanaemale külla. Proua ema isiklikud lemmikud on hilisõhtused bussisõidud. Siis saab alati midagi huvitavat teada. Nii ka täna:
“Vaata, emmete, tuu!” kilkab Pangaasius linnast väljumise hetkel FI kohal kalbet kuuratast silmates ning tõttab sealsamas kordama üht oma põhiparoolidest*: “Päite läts vist tudule!”
Ploom laskub abivalmilt selgitustesse astronoomia põhitõdedest, tutvustades väikevennale lühidalt vana, noore ja “surnud ehk tühja kuu” kontseptsiooni. Algteadmiste omandamise järel jõutakse visuaalse vaatluse tulemusel üheskoos järeldusele, et täiskuu, millega antud juhul tegemist juhtub olema, meenutab kujult palli.
“Telleda saats jaltat mändida,” teeb Pangaasius jutust ainumõeldava kokkuvõtte, jätkates unelevalt: “aga ei ulata … tasvane suulets, siis saane tuu juulde lennata … siis veeletane teda!”
“On jah nagu jalgpall,” nõustub Ploomgi.
“Võib-olla ongi jalgpall,” haarab ka proua ema mõttesabast kinni. “Äkki keegi virutas oma pallile nii kõva matsu, et see lendas taevasse ja jäi sinna kinni?”
Seesugune lapsik mõtteavaldus naerdakse mõistagi kohe välja.
“Ei ole nii!” selgitab Ploom kannatlikult. “Kuu on hoopis nende mutukate jalgpall, kes seal üleval elavad!”
“Aa, kas seal elavad veel mingid mutukad ka või?” imestab proua ema.
“Nojah, sääsed ja liblikad ja … lepalind!”
“Millal tuleb Külitse?” viib Ploom jutu hetk hiljem teisale. “Kas siis, kui te jala läksite Tartust Elvasse (proua ema on hiljuti Ploomile jutustanud iidsetest keskkooliaegsetest vanarahvatraditsioonidest – toim.), kas siis te tegite alati Külitses peatuse?”
“Jah. Külitses tegime peatuse ja läksime poodi ja …”
Proua ema liigsesse avameelsusse kaldunud selgitusse sekkub õigeaegselt Pangaasius, siiras mure hääles: “Mulle ei meedi see Tilitse!”
“Sulle ei meeldi Külitse. Nojah, mis siis ikka. Ega kõigile ei saagi Külitse meeldida …”
“Jah, ei meedi. Tilitse ammustab mind!”
“Ei, Pangaasius, Külitse ei hammusta sind. Külitse on ühe koha nimi, tal polegi hambaid.”
“Tiis Tilitse teeb mulle tudi (= kõdi – toim.)! Tilitse tahab mulle kalli teha, pai teha … Mina ei saa Tilitsele kalli teha!”
“Ei saa jah, sul käed ei ulata.”
“Mm, tahan Tilitsele pai teha!” tõstab Pangaasius õigustatud pahameele kasvades häält. “Emme, tõsta mind! Tahan Tilistele pai teee-haaaaa!”
“Tegelikult ta saab küll Külitsele pai teha,” arvab Ploom. “Külitse piiri peal!”
“Aga miks mitte Külitses sees?” uurib proua ema.
“Noh, kuule, kuule! Siis ta on ju Külitse kõhus!”
___
* Ajaloolise tõe huvides olgu siinkohal ära toodud ka ülejäänud: “Mina olen liida väite” (rubriigist “Loll, kes vabandust ei leia”), “Emmete/Papate, sina ei ole unine-väsinud? Sina ei ole pahane?” (mis tahes vestluse rutiinne avalause) ning “Ollus!” (= lollus; tsitaadi allikaks on Pangaasiuse suur lemmik, nõunik “Lumekuninganna” etendusest, vt ka enesetutvustus: “Olen nõunik, lahapõmm (= rahajõmm)!”).
Pangaasius hommikul, silmi avamata, nõudlikult: Mm-mmina tahan telle tädida juttu äätida!
Silmad avanud, ohates: … aga tädi läts äla sealt atna pealt. Mina ei saanudti tädida äätida.
Proua ema: Kuhu see tädi siis läks?
Pangaasius (viisil “Nagu lolliga räägi!”): Tädi läts äla. Teine tädi ta läts äla. Kommas tädi …
Proua ema: Nii palju tädisid?
Pangaasius: Üüts, taats, tolm, neli, tuus, teitse, tajatsa, pümme! Neli, tuus … Mina ei jatsa enam ludeda, loe sina edasi!
Proua ema loeb kuulekalt kahekümneni.
Pangaasius: Loe itta edasi!
Proua ema: Kas tõesti veel tädisid?
Pangaasius: Nii pallu. Mina ei jatsa enam, pean vist natute pitutama … Äkki äjkame üles?
Proua ema: Ärkame jah. Me peame hakkama varsti arsti juurde minema ka.
Pangaasius: Papa ta tule taasa! Ploom ta tule taasa! Pandaasius ta tule taasa!
Proua ema: Papa ja Ploom läksid juba ära lasteaeda.
Pangaasius: Mina ta tahats lateaeda minna.
Proua ema: Sind ei võeta veel lasteaeda, oled liiga väike.
Pangaasius: Kui sa suulets tasvan, tiis mina lähen jaltatenni!
*
Ploomi aga ootas täna hommikul, nagu lasteaeda jõudes hajameelsete lapsevanemate jaoks ootamatult selgus, teatrissesõit. Õnneks pole Ploom veel selles eas, kus tumesinistes loomapiltidega lasteaiadressipükstes kultuurat nautima minek tõsiselt võetava probleemina mõjuks. Saati siis veel, kui kõik mõtted on nagunii hoopis hõivanud plaan õhtul koos papaga p ä r i s jalkavõistlust vaatama minna!
RÕIVAD 