Häda mõistuse pärast või midagi

Millalgi talvel, kui lasteaiast jälle suurem sünnipäevade laine üle käis, muutus teema ka kodus aktuaalseks. “Kui minu sünnipäev tuleb,” teatas Põseke väärika rõhuga, “siis ma kutsun kõiki oma lasteaia lapsi ja kõiki oma sõplu! Ainult lollakaid (palataliseerimata l-iga – toim.) ma ei kutsu!”

Sestpeale on see (jätkuvalt palataliseerimata l-iga) lollakate teema perekondlikult kuidagi käibele jäänud. No võtame näiteks eile, kui proua ema ja Põseke lasteaiast tulid, proua ema tükk aega mantlitaskust trepikoja võtit otsis ning Põseke kui hästikasvatatud laps seejärel viisakalt oma vanaldasele emale ust lahti hoidis.

Põseke: No miks ometi see Ploom siis oli ukse lukku pannud?

Proua ema: Uks on meil ju alati lukus. Ploom pidigi ta lukku panema.

Põseke: Miks?

Proua ema: Ma ei teagi. Võib-olla selleks, et lollakad sisse ei saaks?

Põseke (heatahtliku muigega): No miks ometi see Ploom siis lollakaid sisse ei lase?

Proua ema: Kas peaks?

Põseke: Mina ju küll lasen lollakad alati sisse!

Proua ema (imestunult): Tõsi ka või?

Põseke: Muidugi! Sinu ju lasin …

Neli on isa lehmal ehk November

Kaheksa aastat laternapidusid

Novembrikuiste pidude ja väljanäituste seas on ühed tähtsamad, teadagi, laternapidu ja isadepäev. Põseke on täiesti terve mees ja osales neil mõlemal täie rinnaga (st lasteaias, kodus, koolis ja vanaisade pool).

“Ma joonistan alles oma vanaisa. Tal on väga punased käed igatahes … kaks sõlme loksub! Nii naljakad sõlmed! … Minu vanaisal on niiiii lühikesed jalanõud!” kommenteerib Põseke isadepäevajärgse teisipäeva õhtupoolikul jooksvalt Elva vanaisa isadepäevakaardi valmimist.

(Põsekese isiklik papa, kelle vormikõver on esimesed kolmteist aastat püsinud vankumatult tipus, on selleks ajaks juba kombekohaste auavalduste saatel aasta papaks diplomeeritud ja lasteaia kohviku- ja ringmänguhommikugi kenasti üle elanud ning Kavastu vanaisa samuti juba õnnitletud.)

“Kaks on jalga pukil … kolm on jalga vokil, neli on jalga meie hobuselaudaial, neli on isa lehmal, viis on jalga minu lapse käe peal lõpuks, kuus on … ongi kõik!” jätkab Põseke traditsioonilise küünelõikamissalmi muganduse saatel pildile vanaisa sõrmede nikerdamist.

Varsti suundutakse õhtusele rongile, Ploomi ja Pangaasiuse kaardid samuti kenasti kaasas.

Rongis nõuab eelmisel õhtul nähtud 10. klassi Martinuse-etendusest inspiratsiooni saanud Põseke järjekindlalt, et proua ema talle püha Martini laulu laulaks. Põseke ise noorema põlvkonna esindajana teab samast laulust ka päevapoliitilisemat versiooni:

“Elas kold üks poiss … ta ümbel tuul vaid keelutas … ja tal katmeteks olid vaid läbalad … ja ta oli Maltini onupoeg!”

(Lasteaia laternapeoga, olgu öeldud, väga ladusalt ei läinud. Varasema kogemuse puudumise tõttu oli Põseke selleks nimelt valmistunud peamiselt kujutluspiltide toel, mistõttu ta millalgi rongkäigu poolde mäkke jõudes otsustavalt tänavale pikali heitis ning õigustatud pahameelest nutma puhkes: “Aga millal me sinna longkäiku sisse läheme? Kus on long?!?”)

Elvas on novembriõhtul pime ja tuuline. Proua ema peaaegu ei märkagi, kui tee peal seisab (või õieti küll tuleb vastu) üks (võimalik, et vaene) mees. Küll aga Põseke, kes parasjagu valjuhäälsel üürgamisel oleva laternalaulu silmapilk katkestab ning otsustavalt keset teed seisma jääb: “Üks mees! Ma teen talle viga!”

Selle sõnumi peale, tuleb tunnistada, ehmuvad nii pahaaimamatu mööduja kui ka proua ema. Põseke seisab veel viivu rangel ilmel, kulm kortsus, pugistab siis lõbusalt naerda ja lippab edasi, huilates rahulolevalt otse tumedasse novembritaevasse: “Kui taevas sälavad täää-heed … siis latelna võtan ja lääää-heeen … ja siis mu heideke (limn ‘eideke’ – toim.) lööb mantli pooleks mõõ-ga-gaaa!”

Soe juust

“Soe juust!” teatab Põseke oma rattasõidujahedat kätt lasteaia ukseni jalutamise ajaks proua ema pihku pistes.

“Mis?”

“Soe juust,” kordab Põseke rahulolevalt. “Sinu käsi on nagu soe juust!”

 

 

Häda mõistuse pärast

Et härral tuli üle-eelmisel nädalal käia gastroleerimas Tallinnas, proua emal aga käesoleval nädalal esimeses klassis (st anda oma hariliku 16 tunni asemel nädalas vahelduseks 26), on Põseke veetnud tavapärasest enam aega perekonna rüpest eemal vanaema pool. Niisiis otsustas proua ema — lisaks äärmiselt väsinud inimene olemisele — olla äärmiselt kena inimene ning ohvrimeelselt loobuda tänaseks plaanitud kahest seltskondlikust üritusest, et selle asemel Põsekesega kahekesi kodus aega veeta (härra läks kõnealustele üritustele perekonda esindama ning Ploom ja Pangaasius veedavad nädalavahetust vanaisa pool ja klassivendade sünnipäevadel).

“Mine sina, loll, metsa!” arvas seesugusest plaanist kuulda saades Põseke ise.

“Mis ma seal metsas teen?” uuris proua ema (kes lollina mõistagi ise ei teadnud).

“Noo … koljad maasikaid ja vaalikaid!” pakkus Põseke lahkelt.

Õhtuks pole asi kuigivõrd paranenud.

“Head isu!” soovib proua ema, taldrikut õhtusöögiga Põsekese ette asetades.

“Head isu, head isu,” osatab viimane. “Mina sellise lolliga ei mängi!”

Ma nüüd kohe ei teagi. Mängin üksi siis.

Tähelepanekuid

“Elvas selles suules laamatus oli nii palju titaseid!” räägib Põseke proua emale.

“Kas sa mõtled seda suurt Pariisi-raamatut? Kus kõik titad magavad?”

“Jaa, ja neil olid emmed.”

“Nojah, titadel ikka enamasti on emmed.”

“Jah, aga sellel tital, keda ma nägin õues, kes sõitis kälus, sellel oli hoopis imine (limn inimene)!”

*

Aga et mitte kogu aeg ainult Põsekesest rääkida, olgu öeldud, et ümbritseva tundlik ja terane vaatleja on siiski ka Pangaasius, kes täna hommikul esines ootamatu tõdemusega: “Ma olen tähele pannud, et Põseke oskab juba väga hästi rääkida!”

Kalantsuse kool: külalisesinejad

Külalisesineja nr 1: lahke proua

 

Võrdlemisi väsinud proua ema on võrdlemisi väsinud Pangaasiuse ja võrdlemisi väsinud Põsekesega sattunud kesklinna kohvikusse. Sedaaegu kui proua ema leti juures tellimust esitab, üritab Pangaasius valitud laua taga oma rähklevat ja valjuhäälset õde kangelaslikult, ent erilisi eduta korraliku inimese kombel toolile istuma vinnata. Kõrvallauast parasjagu lahkuma asutav vanapaar jälgib mõnda aega Pangaasiuse ponnistusi ning enne väljumist poetab proua lahkelt Pangaasiuse ja Põsekese ette lauale paar šokolaadikommi.

“Nii tore tädi!” räägib Pangaasius heldinult proua emale, kui too viimaks laua juurde jõuab.

“Jah,” nõustub proua ema, “mis ta sulle ütles?”

“Ütles, et ärge enne sööge, kui vanaema leti juurest tagasi jõuab!”

 

Külalisesineja nr 2: esimese klassi õpilane S

 

Käsitöötund. Kõik tikivad. Õpilane S on kogemata oma niidi pusasse ajanud ja vajab õpetaja abi.

“Epp, kas sa saad mulle appi tulla … Epp, Epp! Oota, Epp … kas sa oled ikka üldse naine või?”

Ülejäänud klass: “S!!! No kuule!”

S: “No mis on! Kust mina pean teadma! Tal on prillid, lühikesed juuksed …”

“Ja vaadake mu habet,” nõustub proua ema, ” muidugi võib segadusse ajada!”

*

Aga on ka helgemaid hetki. Näiteks täna, kui Põsekesega rattal Emajõe äärest kalameestest mööda vurasime, õhkas üks vanahärradest heldinult: “Eh, kakaaja miilenkaja!” ning teine kiitis takka: “I dotška toože haroošenkaja!”

Zombi-apokalüpsiseks valmis

Millalgi enne jõuluvaheaega, kui Põseke veel pooltki nii palju rääkida ei osanud kui praegu, õpetasid haigena kodus igavlevad vennad väikeõele ajaviiteks perfektselt selgeks sõna “zombi”. Perfektselt ses mõttes, et kui “aitäh”, “tere” jt napid ühikud Põsekese toonases leksikonis olid üldiselt veel suhteliselt limnoloogiakeelsed, siis “zombi” artikuleeriti alati rõhutatud selgusega.

Vahepeal on juttu kõvasti juurde tulnud, kolmesõnalised laused ja värki (esimesena “Anna siia titi!” (= anna võti siia!)  u kolmveerandkahesena); räägitakse ka abstraktsematest asjadest, nt teab Põsele, mida tähendab “teine” (teine käsi, teine jalg, teine komm, teine palg, kultuuriline teine jne), aga hääldusselgus on ikka kohati, nagu on. Sellepärast olidki kõik täna väga imestunud, kui Põseke Ploomi soovituse peale Pangaasiusele täiesti puhtalt ja rõhutatud ilmekusega teatas: “Tõmba uttu!”

Kellel ikka vennad on, ei see elus hätta jää!

Aastad

Tähistame aastalõppe.

Põseke vedas ringi peale esimesele eluaastale. Tähelepanekuid:

• Kõnnib kiirelt, sihikindlalt ja tagasi vaatamata; plaksutab, lehvitab ning arendab vestlust: tervituseks ja tammetõrulaulu laulmiseks – viimasel juhul koos plaksutamisega – “te’e-te’e!”; piiritu tänumeele avaldamiseks vanematele ja teistele headele inimestele, aga samas ka soovitud eseme kättesaamist paludes “aitäh!”; hüvastijätuks “tadah!” koos lehvitusega, õrnutsemiseks eriti hellatooniline “taaai-taaaai” koos ligilitsumise ja laia naeratusega, kasutatav ka nähes tänaval koera. Muud jutud saab valdavalt aetud silpidega “tututut”, “tatatat” ja “tititit” (diibimate teemade puhul ka “tit-tat”, “tut-tut-tat” jne).
• On heas tujus alati, kui pole pahane. Viimast aga väljendab kriiskamisega.
• Hambaid üheksa, kaal 8650g, pikkust 74,5 cm.
• Tegus, sihikindel ja seltskondlik inimene. Armastab koeri, kiikuda, oma vendi, ujuda ja sukelduda, palli mängida, mürada ja ronida, omal jalal kõndida, panna asju üksteise sisse (nt sokke tühja veinipakki – rubriik “Pere kolmanda lapse arendavad mänguasjad” – või erikujulisi kuubikuid vastavate avauste kaudu vastavasse kasti), võtta riideid kapist välja ja panna endale selga (tehniliselt rääkides küll esialgu enamasti kaela), tühjendada süstemaatiliselt proua ema rahakotti ja paberiprügi kotti, leida majapidamisest klaaskuule ja sente ning neid kavalal ilmel põses hoida ning nõuda ennast iga natukese aja järel tungiva inina ja kikivarvule tõusmise abil elutoas arvuti taga tööd teha üritavale härrale sülle (“Sa oled ju nuntsius, Põseke,” leiab härra ja võtab ka, “sa olen ju nuntsius, kuule. Paavst saatis sind meile!” Põseke kuriseb õrnalt, hõõrub oma nina härra oma vastu ja pöördub siis tagasi toimetustele).
• Magab öösiti (umbes 21-10) ja korra päeva jooksul (30-150 minutit sõitvas vankris, kandelinas või kaisus). Ei oma absoluutselt mingeid lauakombeid.
• On kohutavalt, otse uskumatult armas.

Pangaasiusel lõppes esimene kooliaasta. Tähelepanekuid:

• Kevadeks ununesid asjad kooli/kodutöö tegemata/telefon bussipeatusesse keskmiselt ainult kord kuni paar nädalas. Päevi, kus külas ei käinud ühtki Pangaasiuse klassikaaslast, tuli ette samuti umbes kord või paar nädalas.
• Kooli poolt paistab Pangaasius tunnistuse põhjal otsustades terane, fantaasiarikas, julge, rõõmus, abivalmis, sõbralik, sõnaosav, hea keeletajuga, matemaatiliselt andekas, heamäluline, riuklik, natuke kohmakas ja hajameelne. Aeg-ajalt kooli sattudes kuuleb proua ema enamasti ikka ka mõne loo Pangaasiuse värskematest vägitegudest. On siis üritatud kooli sekretärile tiigripildiga plaastrit maha ärida, mängitud pärast tunde ihuüksinda koolimaja ees tühjas lillekastis väga üksildast hunti, demagoogitsetud koridoris jooksmise keelu üle (“See pole jooks, see on hüpaksamm!”) või esitatud võõrkeeleõpetajale pretensioone nõutava õpimahu teemadel (“42 uut sõna aastas? Kas sa ei leia, et seda on minu väikese kasvu kohta liiga palju?!”).
• Kool omakorda paistab Pangaasiuse poolt väga vahva. Seal on palju sõpru ja toredad õpetajad ning sügisel saab minna juba teise klassi.

Ploomile oli lõppenud kooliaasta juba neljas. Tähelepanekuid:

• Parim osa neljandast klassist oli vene keel, liikumistunnid, näitering ja head sõbrad. Aga muulgi polnud viga.
• Lugemis- ja kirjutamisoskus on IV klassis teinud märgatava hüppe paremuse poole (kirjutamises on siiski veel omajagu arenguruumi ka). “See tuleb sellest, et ma olen hakanud palju lugema,” arvab Ploom ise – ja küllap tal õigus on.
• Ploomi tunnistus ütleb, et kooli poolt vaadates on tegu terase, tähelepaneliku, sportliku, reegleid austava ja püüdliku, kuigi vahel jutustama kippuva õpilase ning sõbraliku, empaatilise ja hinnatud kaaslasega. “Nii palju kiitust ma küll ei osanud oodata!” rõõmustas kõnealune õpilane ja kaaslane ise. (Vanemad tegelikult muidugi oskasid, aga rõõmustasid kaasa ikka.)
• “Ma juba nii ootan viiendat klassi,” arvas Ploom mõni päev pärast vaheaja algust. “Siis tulevad olümpiamängud ja see on NII äge!” Tundub seega, et ka koolil pole Ploomi poolt vaadates jätkuvalt viga midagi. Nii palju kiitust ei osanud oodatagi.

Kohanemine vaheajarežiimiga kulgeb 4/5 ulatuses edukalt (ainult härra on üksi Tartus tõbine). Omajagu soodustab seda tõik, et nädal tagasi kipsist vabastatud Ploomil on poolteiseks kuuks jalkakeeld ning sellest johtuvalt ka trenni- ja võistluspuhkus. Alustasime puhkamist Elvas. Sirelid õitsevad veel. Ja äratus 6.40 on kuni sügiseni pidulikult proua ema telefonist kustutatud.

Suvi!

Väga suur sõnavara

Viisin Pangaasiuse koolivalmiduskaardi kooli. Lasteaiaõpetajad olid sinna kirjutanud, et Pangaasiusel on väga suur sõnavara.

“Tahad, ma räägin sulle ühe anekdoodi, mis Ploom mulle rääkis?” uurib Pangaasius keset toidupoodi. “Ainult see on natuke ebaviisakas …”

“Räägi.”

“Juku on koolis. Õpetaja küsib talt midagi. Juku teab vastust, aga tal ei tule meelde. “Pagan küll” kirub Juku. “Oih, vabandust – türa küll!””

“See on tõesti päris ebaviisakas,” nendib proua ema väga tõsise näoga ja vaatab siis tükk-tükk aega äärmiselt süvenenult sibulaletti, seljaga Pangaasiuse poole. Isegi õlad natuke vapuvad hääletust … ee … sibulahuvist.

“Kuulsin, et sa oled Pangaasiusele kooli alguse puhul ilusa anekdoodi õpetanud,” võtab proua ema hiljem kodus Ploomiga teema üles.

“Mis … aa, see,” teab Ploom kohe, millest jutt. “Mina ei tea midagi, J rääkis.”

“Aga tead sa üldse, mida see sõna tähendab?”

“Mm… ei, mina ei tea midagi, ma ütlen, J lihtsalt rääkis.”

“Pangaasius, kas sina tead, mida see sõna tähendab?”

“Ei tea.”

“Aga kust sa siis teadsid, et see on ebaviisakas?”

“No see lihtsalt kõlab ebaviisakalt, kui ta ütleb niiviisi (suure tunderõhuga): “Türa küll!””

*

Teine päev mängisime pärast kooli Scrabble’it. Proua ema ja Pangaasius ootasid mõlemad pikkade silmadega, et lauale ilmuks R: proua emale nimelt oli saatus kätte mänginud tähed O, S, I, N, A, S, A ja I, Pangaasiusele aga T, Ü ja A!

Mitmene sa oled?

“Noh, Pangaasius, kuidas siis uus kasvataja tundub?” uurib proua ema hiljuti õpetajavahetuse üle elanud rühmas käivalt pojalt.

“Hästi,” on küsitletaval ammendav vastus varnast võtta, “ta on mingi neljakümne kuuene.”

Ülepea näikse Pangaasiuse huvi inimeste vanuse vastu arenevat puhtpragmaatilisest küsimusest (kõige vanem inimene ruumis on teatavasti see, kelle sõna maksab) laiemapõhjaliseks sotsioloogiliseks uurimuseks.

“Mitmene sa oled?” uurib Pangaasius vääramatult ja kedagi diskrimineerimata igalt ette-, vastu- või kõrvalejuhtunult, kellega pilkkontakt luua on õnnestunud, juhtugu see siis bussis, rongis, mänguväljakul, külas, kaubanduskeskuses või omas kodus.

“Mitmene sa oled?” nõuab toidupoes kassajärjekorras passivat proua ema ootav Pangaasius ka kõrvalseisvalt vanemalt proualt.

“Tüdrukutelt ei küsita!” kuulutab tädi.

“Jaa,” laseb Pangaasius käiku oma kavalaima ja säravaima, spetsiaalselt sellisteks puhkudeks välja töötatud naeratuse, “aga mitmene sa ikkagi oled? No ütle ikka!”

“Oi, mina olen juba päris vana,” ei anna ka proua alla, “sinust ikka palju vanem!”

“Häh! Igatahes minu Veeliku memmest sa küll vanem ei ole, sest tema on juba kaheksakümne kaheksane!” ei lase Pangaasius endale niisama hõlpsasti muljet avaldada ning vuristab puhtalt teaduse huvides rutiinselt ette ka oma mõlemate vanavanemate, ema-isa ning vanema venna vanused.

“Ohoo, vaata kui tark poiss sa oled, kõike tead!” üritab teaduse ohver veel kord vastusest kõrvale hiilida. “Ja kui vana sina ise oled?”

“Poole viiene!” on Pangaasius eeskuju andvalt konkreetne.

Seda viimast vastust kuuleb (lisaks ülejäänud üsnagi teaduslembesele järjekorrale) hästi ka Pangaasiuse küsitletut saatev härra, kes parasjagu kassas oma ostude eest tasumisega ühele poole on saanud, ning talle (nagu ka ülejäänud üsnagi teaduslembesele järjekorrale) valmistab see omajagu lusti. (Kes on öelnud, et teadus ei või lõbus olla?)

Pangaasius professionaalse uurijana ennast muidugi üldisest ihhihhii-ja-ahhahhaa-meeleolust kaasa haarata ei lase ning nõuab nüüd juba härralt endalt: “Aga mitmene sina oled?”

“Aga mina olen poole seitsmene!” teatab härra kohe ning lahkub sealsamas koos poekoti ja prouaga, jättes Pangaasiuse värskest teadusavastusest hetkeks sõnatuna enesele järele vaatama.

“Haa!” kuulutab end pisut kogunud noorteadlane viiv hiljem otsustavalt naerma puhkedes ning pöördub siis rõõmsalt endiselt üsna kaugel järjekorras seisva proua ema poole: “Emme! Emme! Üks jumala vana mees ütles, et ta on poole seitsmene! No seda ma nüüd küll ei usu!”

*

Bussis sel päeval kedagi küsitlusulatuses ei istu ning Pangaasius saab pühenduda vanema venna koolitükkidest kõrva taha pandud venekeelsete numbrite harjutamisele (küllap on lähiajal plaanis teadusuuringut laiendada ka meie teise põhirahvuse esindajaile), lõõritades rõõmsalt üle kaasreisijate jutusumina: “Lass-dvaa-tlii-etštõõle, bljäd!”