Eestimaa roomajad: röstik

Mängime Pangaasiusega Elvasse karantiini sõites (noh, et ülejäänud härrasid meid kahte pisut enne veerandi lõppu tabanud tõvest säästa) rongis loomaarvamismängu.

Pangaasius on selgeks teinud, et proua ema mõeldud loomal ei ole jalgu, ta elab Eestis ning on uss või isegi madu, aga samas mitte vihmauss.

“Boa?” pakub Pangaasius lootusrikkalt.

“No kuule, boamadu ei ela ometi Eestis!”

“Mul ei tule nagu rohkem madude nimesid meelde,” kurdab Pangaasius.

“No ma annan ühe tähevihje,” on proua ema lahke. “Tema nimes on sees k.”

Vaikus.

“… ja ka i…”

Vaikus. Vaikus. “Kiimadu?”

“Ei-ei. Mitte ei alga ja i-ga, vaid need on seal sees. Isegi lõpus pigem. Ja isegi pigem niipidi, et ja k, mitte k ja i …

Vaikus. Vaikus. “Akimadu?”

“Ei, sõbrake. Aga sa katsu veel tema välimuse kohta küsida, ma arvan, et sul tuleb meelde, mis ta nimi on, kui sa ära mõistatad, milline ta välja näeb.”

“Oo-ookei. Kas ta on triibuline?”

“Ei.”

“Ruuduline?”

“Ei.”

“Kolmnurgaline?”

“No peaaegu, jah. Sellised sakid on tal peal.”

“Kas nagu hot dog’il?”

“Mh?”

“Kas nagu hot dog’il ketšupiga?”

“Nojah, põhimõtteliselt küll.”

“Mmh … ma tean küll seda madu, aga kuidagi ei tule ta nimi nagu meelde,” kibrutab Pangaasius otsaesist.

“No ma annan ühe vihje veel. Algab r-tähega.”

Vaikus. “Röntik?”

“Haa. Mis asi? Röntik?”

“Ei, tähendab, ma mõtlesin röntlik?”

“Kahjuks ei ole seekord tegu röntlikuga. Ja tema nimes on pealegi kuus tähte. Kõigepealt on r, siis on veel üks täht, veel üks täht, veel üks täht ja lõpus on ik.”

“Kahju, et ei ole rohkem või vähem tähti ja lõpus ki, muidu ma pakuksin rölntki …”

“Paraku ei. Aga paku tähti veel.”

Mõni peatus hiljem ollakse jõutud selleni, et tegu on maoga, kelle nimes on r, veel üks täht ja seejärel stik. Pangaasius mõtleb pingsalt Tõraverest Peeduni, loeb tähestikku mõttes edaspidi ja tagurpidi ja jõuab lõpuks napilt enne Elvat pakkumiseni: “Röstik!”

Deebetid ja kreebetid. Neljas ja viies koolinädal.

Eelmise nädala esmaspäeva hommikuks olid kadunud Pangaasiuse võtmed, müts, buff ja kindad ning Ploomi võtmed, müts, buff ja kindad. Lisaks unustas Ploom koju ratta ega saanud seetõttu minna liiklusringi ning Pangaasius unustas – pärast seda, kui oli jäänud peale tunde, et teha ära kodune töö, mille ta, nagu selgus, oli kodus tegemata unustanud – minna kokandusringi ja veetis selle aja garderoobis korrapidajaõpilasele anekdoote rääkides. See viimane asi ei tulnud küll ilmsiks enne kui järgmisel päeval, sest proua ema unustas Pangaasiuselt küsida, kuidas kokandusringis läks. (Härra tegelikult ei unustanud ja uuris küll, mida kokandusringis seekord valmistati, aga sellepeale vastas Pangaasius, et ta ei mäleta.) Lõpetuseks unustasid nii Ploom kui ka Pangaasius koolimajast otsida oma mütse, buffe, kindaid ja võtmeid ning Pangaasius unustas koolimajja oma päeviku ja kodutööde vihiku.

Teisipäeval unustas Pangaasius ärajäänud loovringi asemel koju tulla ja rääkis selle asemel tund aega garderoobis korrapidajaõpilasele anekdoote (mõistagi pärast seda, kui oli jäänud pärast tunde, et teha klassis ära tegemata jäänud kodutöö) ning ühtlasi läks tal meelest otsida koolimajast oma võtmeid, mütsi, buffi ja kindaid. Viimast võib öelda ka Ploomi kohta. Õhtul käis härra koolimajas koosolekul ja otsis muuhulgas ka kindaid,mütse ja buffe, aga ei leidnud. Proua ema leidis sedaaegu kodus narist madratsi alt üles Pangaasiuse võtmed, Ploomi jopetaskust Ploomi võtmed ning esikukapist Ploomi mütsi, see-eest aga unustas minna ungari kirjanduse õhtule. Pangaasius omakorda oli unustanud kooli oma pinali ja päeviku.

Kolmapäeval leidis Ploom koolimajast üles Pangaasiuse mütsi (see nimelt rippus Pangaasiuse nagis). Pangaasius jõudis koju tund aega oodatust hiljem – kusjuures mitte sellepärast, et oleks rääkinud garderoobis korrapidajaõpilasele anekdoote, vaid sellepärast, et ta sai käsitööst varem ära. See viimane väide tundub paradoksaalne ainult siis, kui mitte arvestada tõsiasja, et käsitööst varem ära tulles unustas Pangaasius suure rõõmu tõttu koolikoti klassi. Viisaka inimesena ei läinud ta muidugi tagasi teisi segama, vaid suundus kooliõue ootama, kuna tund lõppeb, unustas ennast sinna mängima ning jõudis klassi juurde alles siis, kui uks oli juba lukus ja kõik ära läinud. Ning kuna Pangaasius oli parasjagu unustanud, kuidas sellisel puhul käituda, pidi ta kõigepealt minema õue ja natuke mõtlema (ja mõtles välja ka: läks küsis kooli büroost klassi võtme, tõi koti ära ning tuli ilusti bussiga koju). Õhtul leidis Ploom kodust üles oma bufi ja proua ema mõlema poisi kindad. Pangaasius tegi vanemate toel enese jaoks üllatava avastuse, et päevikus neljapäeva peale kirjutatud asjad tuleb ära teha juba kolmapäeval, mistõttu ta järgmisel päeval peale tunde jääma ei pidanudki.

Neljapäeval saatsime poisid hommikul taasleitud mütsides ja kinnastes kooli ning lubasime kõigile kere peale anda, kui need ära peaks kaotatama. Samuti lubas proua ema kere peale anda kõigile, kes unustavad metsa minnes õuepüksid jalga panna (nimelt toimus Ploomi klassil sel päeval lohemäng ja Pangaasiuse klassil matk). Pärast tunde kellelegi kere peale anda ei tulnud, sest Ploomi kooli või matkabussi unustatud matkakotis olid ainult veepudel, toidukarp ja buff. Lisaks unustas Ploom õhtul ära, kus tal trenn toimub, ning sõitis kogemata alguses rattaga valele staadionile ja proua ema ja Pangaasius unustasid õunamuffineid tehes kaks küpsetusvormi teineteise sisse, mistõttu muffinid jäid tooreks.

Reedeks oli Ploom suutnud uuesti ära kaotada oma võtmed, see-eest aga sai koolis kätte matkakoti koos mütsiga, ning Pangaasius unustas kooli pinali ja toidukarbi.

Nädalavahetus möödus rahulikult: laupäeval kadus küll jalkavõistlustel ära Ploomi buff, aga selle leidis härra juba pühapäeval autost üles.

Esmaspäeval palus proua ema Pangaasiusel enne kojutulekut kindlasti kontrollida, et müts, (uus) sall ja (uued) kindad kindlasti kaasas oleksid. Meetod osutus tõhusaks, sest Pangaasius unustas tõepoolest ainult kindad (see-eest aga oli koolikotti pistnud ka vahetusjalatsid). Ka oli tal meeles olnud käia kokandusringis. Ploom unustas kooli oma telefoni, aga see, et proua ema oli unustanud Ploomi ja Pangaasiuse bussipileteid värskendada, tuli õnneks juba kohe hommikul meelde.

Tänase seisuga on kadunud asjade nimekirjas jätkuvalt Pangaasiuse buff ja uuena Ploomi telefon (mida ta täna unustas otsida). Lisaks teatas äsja koolist koju saabunud Ploom: “Aa, kuule, meil oli täna liikumistud, aga mul polnud liikumisriideid. No ja see probleem on ka, et sandaalid on kadunud.”

 

 

Redel

“Aga kas teil seda nalja ka koolis tehakse, et ütle redel?” uurivad lapsevanemad järeltulevalt põlvelt, kui jutt läheb rumalatele naljadele.

“Jaa! Meil tehti seda juba lasteaias!” teab Pangaasius.

“Või nii. Ja mis see vastus siis on?”

“Sul on põsk vedel!”

(Möirgav naer publikumis.)