Monthly Archives for detsember 2013

Hambaarsti töö

Pangaasius on üldiselt  loomult mugav inimene ja valib igal võimalusel lihtsama vastupanu tee.  Nii on ta neil päevil jõudnud arusaamiseni, et tihti on öelda kergem kui teha. No näiteks kui proua ema õhtul küsib, et Pangaasius, kas sa hambad pesid ära, siis on ju selge, et proua ema ei tea, kas sa pesid või ei pesnud. No ja kui proua ema seda ei tea ja sina juhtumisi hambapesu eriti ei armasta, siis võib kõigepealt vähemalt proovida hästi tõsise ja argise näoga öelda, et jah, pesin küll.

Häda on muidugi selles, et kui oled juba mõnda aega ilma igasuguse meeldetuletuseta hirmus tubli olnud, hambaid ja käsi pesnud ja toa ära koristanud ja lasteaiariided esimese ütlemise peale kodu omade vastu vahetanud, siis muutuvad vanemad varsti tüütult kahtlustavaks. Noh, võib muidugi olla, et nad kuidagi näevad, et käed on tegelikult ikka nagu räpasevõitu (kuigi siis võib öelda, et sa lihtsalt ei saanud nii hästi) või ei tuba on ikka segamini (kuigi siis võib öelda, et sina ei tea sellest küll midagi) või et lasteaiapüksid on kodu omade all (kuigi siis võib öelda, et lihtsalt unustasid). Aga see hambapesu asi läheb küll üle igasuguste piiride.

No näiteks ütled täitsa tavalise häälega, et pesid hambad juba ära, aga proua ema vaatab ikkagi  sulle sügavalt silma ja küsib: “Aga tegelikult, Pangaasius?”

Teed hästi tõsise näo pähe ja ütled veenvalt: “Päliselt!”

Aga proua ema vangutab pead ja ajab ikka oma joru. Ja hakkab jälle rääkima seda juttu, kuidas üksteisega peab aus olema, et muidu ei saa olla sõber ja muidu ei saa usaldada.

Teed veel tõsisema näo ja ütled, et sa tegelikult lihtsalt ei mäleta, kas pesid või ei pesnud, aga vist ikka pesid.

Aga proua ema hakkab rääkima sellest, miks üldse peab hambaid pesema ja kuidas kogu see tüütus on ainult sinu enda huvides (nagu kindlasti ka toa koristamine ja keedetud porgandite söömine, eks ole) ja kuidas hammastesse tulevad augud ja siis peab hambaarsti juurde minema ja mis kõik veel …

Kuigi see viimane on muidugi natuke huvitav ka. Tegelikult koguni sedavõrd, et isegi tõsise näo tegemine läheb täitsa meelest ära ja kulmud kerkivad nagu iseenesest uudishimulikult kõrgele.

“Ja mis see hambaalst siis selle katkise hambaga teeb? Kas võtab haamli ja lööb välja?”

Äädikas

Kunagi sügise alguses rääkis proua ema Pangaasiusele äädika ohtlikkusest (tõenäoliselt millalgi umbes siis, kui  esimest korda pekki ka näitas). Noh, et äädikas on tihti samasuguses pudelis nagu vesi ja näeb välja ka nagu vesi, aga kui seda juua, siis on lõpp kiire tulema. Sealtpeale tabas hoiatatut aeg-ajalt ikka kahtlus, et teda üritatakse kodus või lasteaias äädikaga mürgitada. “Aga oled sa kindel, et see äädikas ei ole?” uuriti kahtlustavalt iga pakutud veeklaasi või otsiti igaks juhuks kinnitust: “Aga on ju, kasvatajad ei annaks meile kunagi äädikat juua?”

Nojah, see vestlus oli meil tookord kodulähedases bussipeatuses ja eile tuli samas kohas üle pika aja jälle meelde.

“Emme, mis selle asja nimi oli, mis oli samasuguses pudelis nagu vesi, aga kui seda liiga palju juua, siis suled äla?”

“Selle asja nimi oli äädikas, Pangaasius, ja seda ei tohi isegi natuke juua.”

“Aa. Aga on ju, sina ei annaks meile kunagi äädikat juua?”

“Ei, muidugi mitte.”

“Nojah, sest sul oleks ju üsna kulb, kui me äla suleksime.”

“Mul oleks lausa kohutavalt kurb, kui te ära sureksite.”

“Ja minul oleks kohutavalt kulb, kui teie papaga äla suleksite … Aga on ju, kunagi kui tuleb see päev, kui me kõik nagunii peame äla sulema, siis me ikkagi peame kõik seda äädikat jooma?”

(Härrale tuli asjast kuuldes kohe meelde, et Jeesusele pakuti ka äädikat, kui ta ristil rippus. Ja kui selline sujuv üleminek juba tehtud sai, olgu siis postituse lõpus ära toodud ka värske reibas jõulusalm Pangaasiuse lasteaiast: Üks täheke on süttinud / ja jõululaps on süttinud!)

Pekk

Nädala lause ütles Pangaasius ühel päeval teel lasteaiast koju ja pärast seda, kui oli mõnda aega süvenenult vaikinud: “Emme, kui me koju jõuame, siis näita mulle palun jälle pekki.”

*

Muidu käisime vahepeal Tallinnas rosinaid toomas, ainult et rosinad jäid külasse maha. Ploom ja Pangaasius said kolmel pealinnapäeval muuhulgas tormituuli trotsides Toompeale tõusta, Kassi ja Hiirega mängida, muusjonis lustida (Pangaasius seejuures esimest korda elus!) ja kirjandusürituse ajal saali mahtunud lastele kuulimänge tutvustada. Ploom luges kokku nähtud trammid (47), rongid (4), trollid (2) ja politsei- ning päästeautod (4), samuti ka kõik maa all käimise korrad (4), Pangaasius mõtles pikkade trammisõitude ajaks välja sellise sõnamängu, kus kõik ütlevad kordamööda ühe sõna (ükskõik mis sõna, selles suhtes väga hea mäng), ja Ploom ja proua ema sellise, kus kõik peavad järgemööda nimetama asju, mis parasjagu aknast paistavad, aga ühtegi sõna korrata ei tohi (eriti hea on seda mängida pimedas). Veel külastas alaealine ekspertgrupp rikkalikult erinevaid trendikaid toitlustusasutusi ning hindas pakutud einete taset valdavalt hinnanguga  “keskmine”  või “sellel ei ole mingit maitset”* (vt ka “laps on kodu peegel”).

Pärast kojujõudmist sai Ploom tänu erinevatele viirushaigustele veel natuke kooli- ja trennipuhkust pidada ja siis käidi kooli jõululaadal pöörast kaupa tegemas.

Ühtlasi ootame jõulu. Päkapikumees Endliga käib tihe kirja-, kommi- ja küpsisevahetus juba esimesest advendist saati ja igal õhtul peab proua ema küünla põlema panema ja heleda häälega kooli jõululaadalt saadud laululehe pealt jõululaule laulma. “Jõululaps tuleb, neiu!” nagu väidetavalt öeldakse Pangaasiuse lasteaias õpitud jõululaulus.

* Võhikutele: see on positiivne tulemus, kuna maitse kui selline tähendab harva midagi head.