Monthly Archives for jaanuar 2008

Juubel! Juubel!

Kallid sõbrad ja sõbrakesed, kelle sünnipäeva ma olen ära unustanud – ärge pange pahaks, näete ise: ma unustasin isegi omaenese lihase blogi sünnipäeva! Eile siis oli see mälestusväärne päev.

Lohutuseks olgu siinkohal viimaks ära räägitud siis ka see esimeses postituses vihjatud emakoogi-lugu.

2006. aasta augustis sündis meile Ploom. Sellega seoses oli sügis meeldivalt külastusterohke. Ka kaks selle blogi lugejat astusid kord läbi. No see oli üsna varsti peale Ploomi sündi, võib-olla kuu või kaks hiljem. Eelmisel päeval olime muuhulgas külastanud minu vanemaid ning naasnud kombekohaselt tohutu toiduvaruga. Nojah, aga et siis külalised ja nii. Ühesõnaga. Oli tore, lõbus, seltskondlik… nalja sai, jutt jooksis. Kuni härra läks kööki midagi tooma ja mina talle järele hõikasin, et toogu see ema kook ka lauale, kui tagasi tuleb. Õigekirjaoskajad nüüd juba aimavad naljapotentsiaali, vakatust ning ehmunud ilmeid külaliste nägudel …

Noh, igatahes. Soovige siis kõik nüüd palju õnne ja rääkige mulle, et ma olen tore ja hea, et seda blogi kirjutan. Lilled, pärjad ja rahakaardid lähetage postiaadressil.

Mis on oranži värvi ja ei tööta?

Ploom on pringel. Võtan kõik halvad sõnad tagasi. No Briti teadlased siin tegid muidugi ka järjekordse suure avastuse, mis selle tõdemuseni jõudmisele kõvasti kaasa aitas. Et noh, ma vaatan, et kui ma ise olen parasjagu emapringel, siis on laps ka pringel. Ja kui ma olen vastik mõrd, kes nohiseb laua taga, nina paberites, ja Kaptenit muudkui minema peletab vinguval toonil, siis ta miskipärast ei ole väga lahke lapsuke. Ja ei, emapringliks olemise all ma ei pea silmas seda, et peab päev otsa vaibal küürutama, põlved kanged, ja hajameelselt tubli, tubli korrutama. Lihtsalt et kui Kapteniga rõõmus olla ja oma tähelepanu talle kogu täiega anda, kui ta seda parasjagu nõvvab, siis koguneb seda aega, kus ta ei nõvva ka kohe palju rohkem. Ja ongi kohe rahu maa peal ja inimestest hea meel. Pealegi, kuna Kaptenist on peale hommikusest tankimiskorrast loobumist (praegu tangitakse nimelt ainult õhtuti enne uinumist) saanud kuldmagaja, kes põõnab ise ja laseb teis(t)el (no enamasti ikka teisel, sest härra meil on see vara-tööle-tüüp, kes kaheksast kauem enamasti magada ei malda, nii et üheksaks on enamasti juba kohv aastaks jahvatatud ning läätsed tuhast välja korjatud ja härra ise ära tööpostile läinud) põõnata hommikul vähemalt 10 või isegi 11-ni, vahel ka poole üheni, siis olen ma avastanud võimaluse võtta endale väike “oma aeg” õhtuti, kui härrased on juba kotile kerinud. Siis ma loen raamatit ja olen võis omadega.

Järgmisel esmaspäeval läheme Kapteniga nina-kõrgu-kurva arsti juurde, sest tubli paranoilise emana on mul nüüd tekkinud kindel veendumus, et Kaptenil on adenoidiga mingi jama, mida perearst kah ümber ei lükanud. Eile käisime. Oli lõbus. Ooteruumis pidime veerand tundi passima. Mina sisustasin aega sellega, et üritasin ümbritseva publiku eest varjata oma teksapükste paremal kintsul ilutsevat hambapastalärakat (mille ma muidugi avastasin alles kohapeal – oleks siis veel, eks, puder või lapse tatt või midagi muud noorele emale andestatavat, aga ei, ikka ise olin ilutegija olnud) ja Ploom luges ja jagas teistelegi lahkelt voldikuid “Mida iga mees peab teadma. Parem seks.” Aga arsti juures ta oli väga vapper, ei teinud suudki lahti, kui kurku taheti vaadata. Kahe täiskasvanud inimese ebainimlike jõupingutuste tulemusena alles õnnestus ta hambad natukenegi paokile kangutada. Seejuures ei kostnud mingisugust seakisa ega midagi sellist, ärge arvake. Ploom vaikis väärikalt. Lihtsalt suud ei teinud lahti.

Muidu me Kapteniga nüüd vestleme. Kapten seletab mulle, võhikule, maailma asju. Et auto sõidab õues. Või et koer on koridoris. Või et vanaisa läks oma tuppa. Kapten on väga kannatlik ja oskab asjad hästi ning veenvalt kuulajale selgeks teha. Kohe näha, et iidsest koolmeistrite suguvõsast võrsunud. Ja pole mõtet vist lisada, et ta saab ise ka kõigest aru, mis talle räägitakse. Mina õnneks olen pika taibuga inimene, nii et mulle pakub see siiski siiamaani veel iga päev mitu helget üllatusmomenti.

Kui me parasjagu ei vestle, siis Kapten toimetab või kamandab. Toimetamine tähendab üksinda tegutsemist, kamandamiseks on vaja veel mõnda inimest. Tollele siis näpuga näidatakse, kuhu miski tuleb panna ja kus ta ise parasjagu peab olema. Kõik on kontrolli all, ühesõnaga.

2008 aasta alguse lemmikud on Pettsoni ja Finduse raamatud (eriti järgmised pildid: “Findus tantsib”, “Kana on sahtlis peidus”, “Kana norskab”, “Findus hüppab”, “Pettson sai väga vihaseks”) ja Elvas matrjoškad (ehk Ploomi naiskoor) ning jätkuvalt Tiimari-vidinad, mida hell emasüda isegi koos ülejäänud jõulustuffiga maha võtta ei lubanud. Viimaste ülevaatust korraldatakse jätkuva vaimustusega kümneid kordi päevas. Sõna otseses mõttes kümneid kordi. Peale on Ploom endiselt kõva tantsija, laulja ja akrobaat. Minu ammune lootus ta kunagi hea raha eest tsirkusele müüa niisiis saab üha tuult tiibadesse.